Kümme mõtet solidaarsusest. I jagu.
November, 2016Vikerkaar on Euroopa kultuuriajakirjade võrgustiku “Eurozine” ja Euroopa Solidaarsuse Keskuse korraldatud kokkusaamisel Gdanskis. Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai siit alguse massiline sotsiaalne liikumine, ametiühing “Solidaarsus”, mille saavutused ei vaja tutvustamist. Täna on Poolas, nagu ka kõikjal mujal Euroopas (maailmas?) üleval küsimus, kes esindab solidaarsust tulevikus? Kas Occupy? Bernie Sanders? anti-ACTA-liikumised? AfD? Le Pen? SAPTK?
Järgnevalt kümme tähelepanuväärsemat mõtet konverentsi esimesest päevast.
1. Probleem sõnastatuna ühe wifivõrgu paradoksis.
2. Ugo Mattei: Meie põhiprobleem on, et olemasolev seaduste süsteem töötab abstraktsete institutsioonide ja mitte inimeste ja ühisvara heaks. Inimesed ei mõtle iseenesest kui homo oeconomicused, ent kui neile on antud institutsionaalne kohustus maksimeerida korporatsiooni aktsionäride kasumit, siis on ka raske sellistes tingimustes ühishüvepõhist mõtlemist saavutada. Pidagem meeles, et institutsionaalset pole midagi lihtsamat kui ühishüve (näiteks veevõrgu) erastamine. Tahta aga erastatut tagasi ühishoolde tuua – see on juriidiliselt keeruline. Vaja on uutmoodi juriidilist mõtlemist, mis seab esikohale inimesed, mitte abstraktsioonid.
3. Ugo Mattei: Kas sellised muutused võivad lõppeda halvasti? Muidugi, ent kui 1,5 miljardit inimest elab vaesuses ja kaalul on kogu planeedi ökoloogiline tulevik, siis on aeg natuke riskeerida
4. Ira Katznelson: Ma tuletan meelde poliitikateoreetiku Judith Shklari mõtet “hirmu liberalismist”. Kõige olulisem on vältida julmust. Liberalismi võidud ei ole kindlad, ja alati jääb alles oht, et suurte muutuste tagajärjel langetakse tagasi autoritaarsusesse ja julmuse poliitikasse. Iga muutus peab pidama silmas, et asjad ei läheks hullemaks.
5. Ulrike Guérot: Tänapäeva Euroopas ei ole solidaarsus mitte juriidiline termin, vaid lõppkokkuvõttes võimuinstrument. Riigid võivad valida, millal nad on solidaarsed ja millal nad ei ole solidaarsed. Saksamaa võib otsustada olla solidaarne põgenikega ning mitte olla solidaarne Kreekaga. See ei ole tõeline solidaarsus.
6. Ulrike Guérot: Ärgem eeldagem, et meie erinevused on eeskätt rahvuslikud, et me ei saa otsida ühist keelt sellepärast et sakslaste ja bulgaarlaste, või hispaanlaste ja lätlaste huvid on liiga erinevad. Mul on palju rohkem ühist nende poolakatega siin Gdanskis kui mul on AfD aktivistidega Saksamaal. Parempopulistid Saksamaal, Prantsusmaal ja Poolas on suutnud väga edukalt organiseeruda üle kogu Euroopa, olgugi et nad usuvad rahvusriikide ülimuslikkusse, aga need jõud, kes tahavad avatud maailma ja ühtset Euroopat ei saa siiamaani üksteisega jutule.
6. Michel Wieviorka: Kas 2008. aasta-järgsed sotsiaalsed liikumised – Occupy, Araabia kevad, Kreeka, Los Indignados – kukkusid läbi? Ühes mõttes küll. Need oli väärtuspõhised, mitte tingimata “sotsiaalsed” liikumised, ning lõpuks vajusid nad ära konkreetseid eesmärke saavutamata (mida neil sageli ka ei olnud). Aga teisalt tekitasid nad avause rääkimaks teistsugusest poliitikast, kui viimase kolmekümne aasta selgelt paljusid mitterahuldav konsensus. Seda poliitilist avaust on alles hiljuti väga ebalevalt täitma hakatud – Bernie Sanders USA valimistel on üks näide. Ootame ja vaatame.
7. David Ost: Pärast 2008. aasta kriisi on nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed hüljanud oma tavapärase platvormi ja hakanud rääkima solidaarsusest. Vasakpoolsete puhul väljendub see “99% retoorikas” ja uues internatsionalismis, arusaamas, et majanduslik ilmajäetus ja võlakriis on globaalsed probleemid – nad lihtsalt ei suuda pakkuda neile häid lahendusi. Aga ka parempoolne populism põhineb solidaarsusel. Ka nemad on hüljanud neoliberalismi ja turu ülistamise. See on lihtsalt väiksema dimensiooniga solidaarsus, mis kõneleb samuti rõhutute ja ilmajäetute nimel. Ainult, et nende solidaarsuse ulatus on piiratud rahvuse või nahavärviga.
8. David Ost: Parempopulistide eelis on, et nende poliitikad on 1945. aastast saadik olnud delegitimeeritud. Nad on alati olnud paariad ja seetõttu saavad nad näidata ennast värskete ja establishmendi-välistena. Ka neil ei ole tegelikke lahendusi, aga nemad tunduvad vähemalt kui midagi uut.
9: Taksojuht Marcin: (näidates mööduvale limusiin-hummerile) Näe, Donald Trump!
10: Kultuuriajakirjad osutavad minevikule ja tulevikule?
