Teater kui “Plaan B”

Linnateatris on tulemas järjekordne “Talveöö unenägu”, teatrifestival, mille raames tulevad ettekandmisele ka kolm intervjuud EKRE, Sinise Äratuse ja Odini Sõdalaste liikmetega. Kuraator Paavo Piigi tehtud intervjuusid võib lugeda ka viimasest Vikerkaarest. Aro Velmet küsis Piigilt, mis asja ta sellel teatrifestivalil ajab, ning mida ta nende intervjuudega saavutada tahab.

Paavo Piik (autor Siim Vahur)

Paavo Piik (autor Siim Vahur)

A.V.: Minu jaoks ühendab “Talveöö unenäo” lavastusi miski, mida võiks ehk nimetada varjatud ebaõigluse päevavalgele toomiseks. Kõik festivalilavastused vaatlevad mingisugust nähtust, mis tundub meile totaalselt igapäevane, normaalne, isegi ebahuvitav – arengukavad (“Riiklik arengukava”), supermarketid (“Head Päeva”), loomaaiad (“Näitus B”) – ning analüüsivad neid, nagu Theodor Adorno kunagi kirjutas, “nii nagu need paistavad lunastuse seisukohalt”. Kapitalism, rassism ja ekspluateerimise normaliseerimine tunduvad eriti kesksel kohal olevat. Kas ma olen ideele enam-vähem pihta saanud? Miks just selline valik?

P.P.: Jah, miks mitte. Olen ise jõudnud umbes sellise sõnastuseni, et seekordne festival annab hääle nendele, kes seda võib-olla väga tihti ei saa. Teater kui “Plaan B”, kui koht, kus võetakse aega, et kuulata. Kas ja kuivõrd see hääl toob kuuldavale loo varjatud ebaõiglusest või ekspluatatsioonist – see on lavastuseti erinev, aga ühe teemana kindlasti olemas.

Mõte suunata festivali fookust niimoodi oli seotud selle mingi ülima politiseerituse tundega, mida ma olen paaril viimasel aastal Eestis tundnud. Et pärast suuri avalikke kemplemisi kooseluseaduse ja pagulaste üle on ühiskond nii ära polemiseeritud ja polariseeritud, et on väga vähe arutelusid, mis ei too kaasa silte pilduvat kaevikusõda.

Samas, need vastasseisud on võimendatud, pealispindsed, sest see on meediaväljaannete huvides – ja võib-olla ka sõprusringide poolt Facebookis. Kui ma küsisin aasta tagasi intervjuude käigus maal elavatelt inimestelt, mis nad kooseluseadusest arvavad, siis tabasin üllatusega, et inimesi ei häirinud mitte niivõrd see, et geid võivad koos elada, kui see, et valitsus justkui tegeleb üldse sellise “tühise” teemaga, samal ajal kui märkimisväärne osa rahvastikust elab vaesuses. Et kui ollakse vihased, siis mitte rändekriisi või seksuaalvähemuste õiguste pärast, vaid pigem tõrjutuse, võõrandumise tunde pärast. Sellepärast, et nende mõtteid ei kuulata, neil pole lootustki agendat seada.

Festivali lavastused tegelevad mu jaoks ühel või teisel viisil selle problemaatikaga. Samas, see on teatrifestival, mitte poliitiline foorum. Igas lavastuses on ka muid kihte kui ühiskondlik. Nad on ka žanriliselt väga erinevad.

“Talveöö unenäo” raames tulevad ettekandmisele ka katkendid kolmest intervjuust EKRE, Sinise Äratuse ja Odini Sõdalaste liikmetega. Kuidas need intervjuud seonduvad festivali temaatikaga?

Kõiki kolme organisatsiooni on kõvasti sildistatud ja avalikus ruumis põlu alla pandud. Mind huvitas, millised on inimesed, kes osalevad neis, ja kuidas nad oma poliitilisi veendumusi ise väljendavad ja põhjendavad. Just selle mõttega tegin eluloointervjuud, mitte lihtsalt küsitluse või vastupidi, uurimuse organisatsioonilise tegevuse kohta.

Need ongi kolme inimese lood, mida saab kuulata Linnateatri näitlejate esituses. Nii Sinise Äratuse, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kui ka Odini sõdalaste liikmeskond on viimastel aastatel kõvasti suurenenud, võib-olla aitavad need lood paremini mõista, miks.

Kuna Meelis Oidsalu meelest fetišeerib Eesti kultuuriajakirjandus loovisikuid liiga palju, siis sõidan sulle ennetavalt pasunasse. Üks probleem, mis mul on tekkinud Linnateatri “poliitiliste” lavastustega, on see, kuhu nad paigutavad vastutusteraviku. Sageli tegelevad need lavastused põhiliselt marginaliseeritud ühiskonnagruppide (narkomaanide, mitteeestlaste, depressiivikute) inimlikustamisega, mis on, noh, ütleme natuke liiga lihtne ülesanne. Tegelikult peaks teater seadma kivistunud väärtusi kahtluse alla, tekitama ebamugavust, sundima publikut oma väärtusi ümber mõtestama, näiteks küsides kuidas humanistlike väärtustega keskklassi inimesed tegelikult aitavad kaasa marginaliseerimisele. Kas Talveöö Unenägu on jälle selline festival, kus tubli jurist/arst/mänendžer saab kinnituse oma veendumusele, et küll on kurb, et maailm on sitamülgas, aga tema küll kellegi ekspluateerimise eest ei vastuta?

Raske öelda. Ma olen nõus, et Linnateatri poliitilisemad lavastused ei ole sageli kõige õnnestunumad debati edasiviimise mõttes. Vahel see ei ole ilmselt ka tegijate eesmärk, vahel on, aga lihtsalt ei õnnestu. Seda mõtet, mida sa kirjeldad – et näidata, mil viisil me ise aitame kaasa marginaliseerimisele või ebaõigluse esilekutsumisele, kannab festivali lavastustest mu meelest selgemini Kirill Serebrennikovi “Märter”, teisi ei oska esimese hooga skaalale paigutada.

Ka mõte, et me oleme ise süüdi, ise marginaliseerijad, võib ju tegelikult teatris mõjuda kulununa. Kõik sõltub konkreetsest lavastusest, kui mõjusalt ja millise emotsionaalsuse laenguga ta seda teeb. Laval kehtib (paraku?) emotsioonide tõde, mitte ideede.

Mu jaoks oli üks poliitilisemaid lavastusi, mida ma sel aastal nägin, lastelavastus “Kummi T”. Pani mind eneselt küsima, mil viisil teater üldse mõjutab moraalseid otsustusi – kas peaksime lavalt lastele ütlema, et lõppkokkuvõttes hea võidab kurja, või pigem hoopis, et tegelikult elus hea ei võida kurja. Mis on mõlema sisenduse mõjud? Miks enamik lastelavastusi siiski valib neist esimese tee? Kas täiskasvanutega on kuidagi teisiti? Istusin koos kümneaastastega saalis ja mõtlesin selle peale.

Teisisõnu, ma tegelikult ei oska öelda, kas kassapidaja lugu laulev näitleja mõjub teda inimlikustavana või paneb see talle järgmine kord tere ütlema või miinimumpalga tõstmise poolt hääletama. Ja kust läheb piir. Hea küsimus.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi