Eesti keskaja uhke panoraam
Juuni, 2013Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem jt. Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Koost. ja toim. Anti Selart. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Tartu, 2012. 456 lk.
Valmis on saanud “Eesti ajaloo” teine osa ehk ülevaade keskajast. Esimesena ilmus juba 2003. aastal 4. köide (“Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni”), järgnesid 6. (“Vabadussõjast taasiseseisvumiseni”, 2005) ja 5. köide (“Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani”, 2010). Valmimata on niisiis veel 1. ja 3. osa. Ilmumisrütm ei ole olnud väga kiire, kuid peatähtis on mõistagi lõpptulemus.
Iseloomulik on, et sarja kõigil köidetel on olnud üpris suur hulk autoreid. Ilmselt on taotletud, et ka väiksematest asjadest kirjutaks just neid uurinud spetsialist. Ei ole seega lähtutud võimalusest usaldada ülevaade vaid mõne laiemalt erudeeritud autori hoolde.
Suurevõitu autoriteorkestriga kaasnevad terviku seisukohast omad ohud, kuid vähemalt keskaja osas on Anti Selart viibutanud taktikeppi nii, et üheteistkümne autori töö tulemuse juures liitekohad ei häiri. Sünnib hästiloetav tervik, mis on midagi enamat oma osade summast, ja ka kordused ei riiva eriti silma.
Alles see oli, kui Eesti avalikkuses käis äge sulesõda 1939. ja 1940. aasta ajaloo üle. Selles poleemikas hoiti püssirohi kuiv ja relvad olid teravad.
Nüüd tundub Teise maailmasõja aeg – vähemalt selleks korraks – olevat passé. Nüüd sõditakse keskaja ajaloo pärast ja nii ägedalt, et peaaegu veri väljas. Kümnete meetrite jagu ajalehe- ja ajakirjaveerge on pühendatud iseäranis “muistse vabadusvõitluse”, kuid ka muude sajanditetaguste küsimuste vaagimisele. Kaasa on löönud nii professionaalsed ja harrastusajaloolased kui suisa võhikudki.
Olen püüdnud seda Soome lahe lõunapoolsel rannal käivat sulesõda jälgida. On jäänud mulje, otsekui oleks iga õige eestlase kodanikukohus olnud oma maa keskaja suhtes seisukohta omada.
Mis seal ikka. Ega selles ole midagi halba. Üldiselt armastab ju meediaavalikkus vaid 20. sajandi ajaloo dramaatilisi pöördeid, nüüd aga on ainulaadse avaliku tähelepanu osaliseks saanud keskaeg, paljude aastasadade tagused sündmused. Paljud neist elavad tänapäeva inimese peas edasi müütidena, ja vanade müütide lõhkumine, nende kriitiline uurimine paistab olevat vähemalt sama ohtlik tegevus kui pommide koostlammutamine. Ehk kardetakse, et müütide murdmine ähvardab lausa rahvuslikku identiteeti.
Kuid kokkuvõttes: läinud talvel sai keskaja ajalugu Eestis ainulaadse tähelepanu osaliseks, mille eest mitte üksnes keskaja uurijatel, vaid kõigil ajaloolastel tuleks tänulik olla. Vahest kasvas nii huvi Eesti muugi ajaloo vastu – vähemalt mõneks ajaks.
Juba tigedavõitu ja nii lai arutelu tekitas minus hämmeldust, kuid veel enam olen imestunud nüüd, kui olen tutvunud ka selle ägedat vaidlust äratanud raamatuga. Aeg-ajalt tundub isegi, et toimunud väitlusel ja raamatul endal ei ole teineteisega just palju seost.
*
Käsitus Eesti keskajast on nüüd kaasajastatud uusima ajalooteaduse kohaseks, kuid see muidugi ei tähenda, et säilinud ei oleks ka palju juba varasemast tuttavat ja turvalist. Erinevalt sarja eelmistest köidetest ei ole pildid enam postmargisuurused ega pildiallkirjad üksnes paar-kolm sõna pikad, vaid mõlemad sisaldavad rohkesti informatsiooni. On ju karm tõde, et paljud “lugejad” peale piltide ja pildiallkirjade raamatust muud ei vaatagi. Ometi ei ole “Eesti keskaeg” – ega saagi olla – ka mingi pildiraamat, vaid peaosa on mõistagi tekstil.
Ilmekad on värvilised kaardid. On mitmeid põnevaid erikaarte, nagu lk 106 (“Saksa ordu Liivimaa linnuste mehitatus 1451…”) ja lk 114 (“Suurmaavaldus Põhja-Eestis 1240. aasta paiku…”).
Kuna tegemist on üldülevaatega, on tekstis endas süstemaatiliselt eelistatud sellist käsitlusviisi, kus varasemale historiograafiale tähelepanu ei pöörata; st autorid harilikult ei väitle varasema ajaloouurimusega. Küll aga käsitletakse Eesti keskaja uurimisseisu paaril leheküljel sissejuhatuses.
Mõnes kohas küll oleks ka tekstis endas võinud vanema ajalookäsitluse ja nüüdisaegsete uurimuste vahelisi erinevusi valgustada. Ja eks ole ju tänapäevagi ajaloolaste seas lahknevaid vaatekohti. Kuid arvesse võttes, et tegemist on laiemale publikule mõeldud üldkäsitlusega, on sellistest seikadest loobumine ilmselt õigustatud.
Tekst on tänuväärselt selge ja ilmekas. Mõndagi nähtust on kirjeldatud palju arusaadavamalt kui Eesti kooliõpikutes, kus nii gümnasistidele kui noorematelegi õpilastele pakutakse ebadidaktiliselt suurt hulka fakte, rakendamata neid nähtuste seletamiseks.
Anti Selart ja Marek Tamm märgivad, et teos ei ole mõeldud käsiraamatuna, kus kõik olulisem faktiteave kirjas peaks olema. “Kirjutajad on pidanud oma esmaseks ülesandeks seni kogutud teabe sünteetilist ja süstemaatilist esitamist ning selle tänapäevast tõlgendamist ja mõtestamist.”
Raamatu alguses määratletakse, mis on Eesti keskaeg ja kuidas seda on eri aegadel mõistetud. “Viimasel kümmekonnal aastal on Eesti keskaja käsitust tõenäoliselt kõige enam mõjutanud Euroopa Liidu laienemis- ja lõimimisprotsess, mille käigus on rahvuslikust ajalookirjutusest pärit negatiivne suhtumine 13. sajandi vallutusse ja sellele järgnenud ajajärku leebunud ning seda nähakse pigem positiivses valguses,” kirjutavad Selart ja Tamm.
Niisiis on Eesti ja kogu Liivimaa sündmused asetatud laiematesse seostesse, mis ongi möödapääsmatu, sest keskaja Liivimaa saatus ja siinsed nähtused olid sageli kõike muud kui kodumaist algupära. Nende juured olid sügaval Euroopa ajaloos.
*
Edasi mõningaid noppeid raamatu sisust. Uusimate uurimuste kohaselt tõdetakse, et hilismuinasaegse Eesti ühiskond oli juba kihistunud ja et talupoegadel lasusid mingid koormised juba enne saksa vallutust. “Vanematele ja parematele” tehti – ja sugugi mitte vabatahtlikke – annetusi ja maksti makse. Külade läänistamine tähendas esialgu mitte mõisamajapidamise loomist, vaid maksude kogumise õiguse andmist vasallile. Eesti põliselanikele valus muudatus oli maaomandi kaotamine. See võis toimuda vallutatud või sõjas omanikuta jäänud maade äravõtmise kaudu, aga ka kokkulepete või ostu teel.
Rohkesti ruumi antakse muidugi keskaegse seisuseühiskonna sünni ning Liivimaa poliitilise ja õigusliku korralduse käsitlusele. See ligi 60 lehekülge hõlmav põhipeatükk on pandud kirja eriti selgelt ja arusaadavalt. Siin harutatakse lugejale samahästi kui üksipulgi lahti näiteks piiskopkondade ja toomkapiitlite sünd ja toimimine. Enamik piiskoppe ja toomkapiitlite liikmeid olid tavaliselt aadliseisusest vaimulikud, ja juriidiliselt kuulusid Liivimaa piiskopkonnad Saksa-Rooma keisririiki.
Ei ole teada, millal vasallid hakkasid ehitama kivilinnuseid. Enamik vasalle elas keskajal maal siiski arvatavasti kaunis tagasihoidlikes puust majades ja sõja korral otsis kaitset kihelkonnakirikust, suuremast linnusest või pages linnamüüride varju.
Erinevalt varasemast ajalookirjandusest tunnistatakse nüüd, et Eesti linnadel puudusid muinasaegsed otsesed eelkäijad. Tänapäevaste andmete järgi ei ulatu Tallinnas linnalise asula algus muinasaega. Haapsalu kultuurkihi vanimad leiud ei ole samuti varasemad 13. sajandi keskpaigast ning Narvagi linnuse alalt muinasaegset kultuurkihti eriti leitud ei ole.
“Kohalikeks võimu-, haldus- ja kaitsekeskusteks sobilike, ent tähtsamatest kaugliiklusteedest kõrvale jäävate maalinnade asukoht ei olnud soodne uute, rahvusvahelisel kaubandusel ja väliskontaktidel rajanevate keskaegsete linnade tekkeks,” kirjutavad Heiki Valk ja Anti Selart.
Põnev on küsimus, kuidas mõjutas saksa vallutus inimeste identiteeti. Selget vastust pole võimalik anda küsimusele, millal eestlased ei pidanud end enam vallutussõjas kaotajaks jäänud pooleks, vaid keskaegse Liivimaa elanikeks. Uue haldus- või alluvusidentiteedi kujunemine toimus ilmselt üsna kiiresti. Võib arvata, et poliitilise vastandumise kadumist mõjutas oluliselt viimase vallutussõdu mäletava põlvkonna lahkumine.
Aastail 1343–1345 Lääne- ja Põhja-Eestis toimunud Jüriöö ülestõusule pühendatakse raamatus kasinad kaks lehekülge. “Kindlasti ei saa ülestõusu pidada talupoeglikuks sõna otseses mõttes,” kirjutab Selart minu arvates täiesti õigesti. Ta rõhutab, et napid allikad ei luba teha kaugeleulatuvaid järeldusi Jüriöö sündmuste poliitiliste tagamaade kohta. Liivimaa maapäeva puhul toonitab Juhan Kreem, et see oli ainus institutsioon, mis annab natukenegi alust rääkida Liivimaast kui poliitilisest tervikust.
Majanduse ja rahvastiku küsimused pälvivad teoses igati teenitult ligi sada lehekülge. 1200. aasta paiku võis Eesti elanike arv olla vahemikus 100 000–200 000 inimest. Suur osa suri enne täisealiseks saamist ja vaid üksikud elasid väga vanaks. 1372. aasta maksunimekirja järgi elas Tallinnas ligikaudu 5000 inimest, neist all-linnas umbes 4000.
Üksikasjalikult käsitletakse talupoegade koormisi, samuti nende suhtlusmaailma. Mitmekülgselt tutvustatakse nii sise- ja väliskaubandust kui ka mündindust. Leheküljel 219 leidub suurepärane kirjeldus sellest, kuidas linnades toimus kaupade transport, kaalumine ja pakkimine.
15. sajandi Tallinnas oli 15 metallieriala, kuid see oli vaid murdosa Lääne-Euroopa suurlinnades viljelduist. Kõige prestiižikam ja tulutoovam oli metalli-erialade seas kullassepa amet. Kiriku ja usuelu käsitlemisel ei ole unustatud jutlustamistki. Tallinna Niguliste kiriku püha Anna altari juurde oli 1476. aastal loodud jutlustajakoht, kus preester “peab pidama mittesakslastele iga püha päeva hommikul mittesaksakeelse jutluse ja õpetama rahvale meieisapalvet ja Ave Mariat ja usutunnistust ja kümmet käsku ja muud, mis tuleb rahvale kasuks nende hingede päästmisel”.
Modernset lähenemisviisi esindab peatükk “Elukeskkond”. Juba selle esimene osa “Maastik” on kasulik lugemisvara mitte ainult keskaja käsitlusena, vaid ka tänapäeva inimesele, kes kihutab autoga läbi Eesti maastiku. Endiselt kaunistavad seda maastikku keskaegsed maakirikud, kloostriasemed, kabelid, matusepaigad ja linnused. Keskajal rajati Eestis 17 Saksa ordu linnust ja tosinkond piiskopilinnust.
Omaette peatükkidena vaadeldakse veel linnakultuuri eri vorme rõivastest, eluasemest, pidustustest kuni vaestehoolekandeni ning rikkalikku talurahvakultuuri.
Ühtekokku kujutab “Eesti keskaeg” endast suurepärast ja modernset panoraami Eesti keskaja sajandeist.
Last but not least. Anti Selart, Marek Tamm ja Heiki Valk on raamatu lõppu kirjutanud ka üheleheküljelise “Tagasivaate”. Seal toonitavad nad, et keskaja pärand Eestis pole pelgalt kivikirikud, varisevad linnusemüürid või Tallinna vanalinn. Selleks pärandiks on ka paljud eesti keele, usuelu ja eesti kultuuri erijooned. Keskajal pandi ka suuresti alus praeguse Eesti poliitilistele ja etnilistele piiridele.
“Tervikuna on keskaeg ajastuks, mil Eesti ala lõimus, küll peamiselt ülemkihtide vahendusel, õhtumaise Euroopa poliitilisse, kultuurilisse ja majandusruumi, eristudes selgesti idapoolsetest naabermaadest.” – Võib-olla selles seisnebki keskaja olulisim pärand tänapäeva Eesti jaoks.
