Puuraiduri märkmed

LAURI SOMMER

1.
Ilma puudeta ei ole maal midagi teha. Kui majas on keskkyte, siis ta nagunii pole „maa“ selles muistses mõttes, kus suviti magati aidas ja kyynis, talvine elu koondus leelõuka ymber ja köeti sauna. Ja kus enne loomad toas elasid. Nii et muistse maakoha algus on puud, algselt metsatukk, mis maja ymbert ära raiuti, palkidega jahmerdamine, maja ja kõrvalhoonete ehitamine, põldude puhastamine ja kännukangutamine. Elad palkseinte vahel, teed väiksena hagu ja luuda, põletad metsas alet, taod aiaposte maasse, laasid rehavarre, tahvitsed kausi ja luitsad, klopsid sirgetest noortest okstest ja paarist lauast kokku kartuliveeretamise renni, vestad pussile pideme, punud vitstest korvi. Jne. Vana puutöö oli lõputuid vajadusi ja võimalusi täis.

2.
Kevaditi oli siin all Pärlijõel tulvavee aegu palgiparvetamine. Kui palke pika hudilaga kaldast eemale juhatada oskad, kärestikega hakkama saad ja kolmel kokku kinnitatud palgil juba pysti pysid, oled parvepoiss valmis ja parun võtab Sind tööle. Palgid lähevad Läti piiri taha laadimisplatsile. Seal loeb yhe silmaga lätlane, kokkuostja, need yle, kritseldab numbrite juurde paar lauset oma maa segast keelt ja saadab selle siis postitõllas pitsatiga parunile. Ja parun annab poistele laupa õdagu enne sauna hõberubla, et „kerikutiile yten, saat no ti ka Rõugult midägi osta“. Need olid mõned head palgiparvetuse kevaded enne sõjaväge. Kes oli väiksem, võis yleujutuse ajal Keriguniidul teiste kiiskadega ringi parvetada. Yks kiisaeas väiksekirvemees läks kesktalvel koeraga Pärlijõele. Sänna orus on sel halapajud ja lepad ääres ja ta on maru käänuline. Lurises ja mulises seal kylma kaane all. Keskelt oli vesi väljas, jääkaelused ääres. Aga jää pole igaltpoolt sama paks. Tauka, rumal kutsikas, vänderdas ja kukkus sisse. Ja Sina olid laps, rumal, nagu laps on. Astud otse sinnasamma, kus kuts poolestsaadik sees ulbib, käpad yle ääre jääd kriipimas, tõstad pini välja ja lähed teda syles soojendades koju. Imelik, et see õhuke jää Sind kandis. Suvel kaldalt vaadates nägid, kui syva oli jõgi seal laial liivasel käänakul. Keerised ka lähedal. Ei tea, mis käsi ta sealt sygavuse kohalt ära tõi. Ja iga kord, kui puuraidur seda asja meelde tuletas, käisid tal kylmavärinad yle ihu.

3.
Vanaisal oli yks sõjaväelaul, kus tugevatest sirgetest poistest räägiti kui „Taara tammedest“, kes pidid end kiduratest „teistest võsudest“ eemale hoidma. Õpitud 1930ndatel Võrul, Kupis. Tähendab, taaralastel ja sõjaväel olid ka mingid seosed. Ja tamme peeti kõige tähtsamaks. See on pärit talunikelt, kes tavatsesid oma krundi nurkadesse tammed panna või vahel päris nelinurkse või ymmarguse tammeaia ymber oma talu teha. Neid ei ole palju järgi, aga koos alleedega on need kõige majesteetlikumad puude kooslused, mis inimene siinmail loonud. Parkide rustikaalsed eellased. Mul oli see õnn, et sain lapsena kõrvaltalu tammiku ääres omaette kiikuda. Puu hõlmas olla. Ja võrad kutsuvad – alati on olnud suurte puude otsas ronivaid lapsi. Ma käisin oma männi otsas nii teise korruse kõrgusel istumas. Aga yhel talvel ronis odaviskajast onupoeg Ummi õuepärna otsas neljandale. Oli seal ikka täitsa taevalael.

4.
Alustad oksapoisina Isal abis, kasvad ja vaatad, kuis „läbi peo mul voolab puu“, nagu Paul-Eerik ytles. Ainulaadne tahke elusmass, millesse tihenevad aastarõngad, kus voolavad ringi mahlad, koore all on mähk või vaik nagu meie kõrvas, koore saatusejooned meenutavad meile me mõhnasid, yhesõnaga, inimesega paralleelne ja sugulaslik substants. Pinde ta muidugi võib ajada, lõmmusid õpid temast ise lõikama. Laaste ja suuremaid värke on raieplats täis alati, neid saab riitade vahele tihenduseks susata, sest tuli hoolib kõigest kuivast. Rassid puudega, kuni selg enam kummardada ei luba. Põld puhas. Aga põlluveertel hakkavad jällegi kasvama võsud. Kui tahad naaberpõllul hulkuvaid kitsi paremini näha, harvenda ära. Silmaring ka avardub natukene. Yks asi, et nad on soojaks pliidi all, ahjus ja kerise all. Puudega kyttes on ruumis alati muhedam, niiskem õhk kui keskkyttega. Soemyyri, pliidiraua ja leili soojused. Paned viirukitera pliidile, saab Sul köök nagu kiriku eeskoda. Talveöödel, kui metsas tyvede paukumist kostab, kytad kuue-seitsmetunniste vahedega mitu väiksemat ahjutäit päevas, vana roobiga halge sättides ja segades. Pärast vaatad ahjus miilavaid sysi. Seal käib viimne sinakas leegimäng, pimeda toa muinasjutt. Kytmine on see apoteoos, aga soojal päiksega augustiõhtul kuiva puuriita ulualla viia on ka väga hea. Et nad olid kõik ilusti varjatud, kylje peale sadanud lume kuivatas soe kevad ilusti ära, alumised olid tellistele pandud laudadel, maaniiskust ka ei saanud. Lõid praod sisse ja koore valla. Tuuldusid kuivaks ja lõhnavaks, mõni heinatuust või muu peiduasi ka riida sees. Valmissaanud riida otsa ronis tihti võidukalt mõni kass, et end seal yleval uudse vaatepunktini jõudmise puhul õnnitleda. Ahju soojus aitab vahel kaasa, et omal ka syda soe oleks. Kyttes põletad rituaalselt oma tumeainet. Puud on abiks. Nad seisavad ymber maja, tyved nagisemas. Tuul käib hämaras tasa läbi lehtede ja ei ytle Sulle, mida ta kuulis. Sellest pyhast pole nagunii rääkida võimalik, no ma proovin rääkida käega järele katsutavatest asjadest. Kasvav puu tahab ruumi ja valgust. Kui seda saab, siis näitab oma iseloomu. Ja päris vabalt kasvavad vähesed õnnelikud, kes on linnu poolt lastud lapile, kus teisi puid ei ole, yhtlase rindena kindla vahega istutatud, nagu seda lapsena koolis sai tehtud, või siis inimese poolt raidega hooldatud. Päikeses helkiv männitukk võib vabalt olla kellegi elutöö.

5.
Ma olen linnapoisist amatöör, kes äkki kirvest liigutama hakkas. Aga kui midagi terve elutsykli pyhendumisega teha, tekib asju, millest rääkida. Puuraiumine on terane tähelepanuharjutus. Ainus hajameelsuse hetk võib viia nikastuse, haava või endaraideni. Ära tööd tehes kurja mõtet ligi lase. Ära arvusta ega sõima kedagi, ära unista ega kellegagi ennast võrdle, mõtle ainult käesolevale tegevusele, kus kirves on vahemees, raudkäsi Sinu ja puidu vahel. Vist on ikka puupidemega tera kõige ausam, aga saan ka tavalise oranžmusta „fiskarsiga“ läbi. See on meie maal juba eesti ajast auväärne terase virma. Setus oli yks mees nii uhke oma fiskarsi pussile, millist kylapeal kellelgi ei olnud, et võttis nimeks Viskar. Aga lõhkumise kirves, ta ei tohigi olla liiga terav. Inimesed kipuvad na lõdvad olema, sellepärast on see asi neile hea ja eks ta suuremat hunnikut raiudes annab juba mahvi kah, no eriti muidugi kuuse ja männiga. Väga pikki pakke okaspuu puhul kohe kuidagi teha ei soovita. Oksakohtadega kuused, see on noorte ja vihaste eriala vist, kui on vaja midagi välja rabelda. Kiil kaasa ja lõhu õhtuni ning tule koju, keel vesti peal ja nina punane. Lehtpuudega, kui nad on värsked, on see raiumine ikka pigem rõõm. Lähvad kolks ja kolks, kasest ja lepast jääb ka väga hea lõhn yles. Sel suvel tekkis meil palju vahtrapuitu, sest yks suur puu väravas oli seest mädand. Käisid ohtlike puude raiujad. Peamees oli seda asja teinud oma kakskymmend aastat juba. Langemise suunda pandi mõne puu kylge yks pikk köis, kust siis raiumise ajal teine mees pingutas, aga mu meelest tundis peamees intuitiivselt seda parimat langemise suunda. Osa ta näost oli peale 300-kilose tammepaku pealelangemist kirurgiliselt taastatud, aga mees tegi edasi – ju ikka selle põlise seose tõttu puudega. Ja tegi hästi. Ta käealuseks oli saekoolist tulnud poiss, kes võttis mootor-saega lõikamist nagu kunstnik maalimist. Iga puu kukkumise juures tal hing hyppas sees. Rassisin mitu nädalat seda oksarisu koristada ja pakke kärutada ja lõhkuda. Puude juures panevadki vist just suured partiid inimest midagi mõistma. Aga see vahtrapuit lõhnas kuidagi kirbemalt ja kurvemalt. Inimesed ei sure yhtmoodi ja puud ei lange sarnaselt. Mõne aasta eest olin temast veel head vahtramahla saanud. Tyve jämedam osa seisab endiselt väravas nagu vahimees, kes ei katkesta valvet isegi surnust peast. Vahtrapuit annab saunaski ebatavalist lõhna. Kellel on viljapuuaed, võib sealt koguda haruldasi halge. Pesuköögi lahtisel pööningul seisab yks riidake pirni- ja õunapuuhalge kes teab mis pyha jaoks. Kreeki on ka vahel pliidi all olnud, vihast tuld väikeste halgudega. Nyydsama jupitasin Onu kolmeharulise õunapuu kolmanda haru ära. Kõik kolm tulid millegipärast yhe suvega alla, nagu vahtrate surmade yle kurvastades. Kuigi raide põhisyydlane oli hoopis suitsusauna katuse kohal olnud ohtlik saareharu. Töötades lood seoseid ja tekib siuke puuratastel liikuv omamytoloogia. Kui talvepuud on olemas, aga hammas verel, siis saab seda asja vanaviisi, kirvega teha. See sae-eelne langetusaeg kestis siin umbes kuni 1880. Ait, meie vanim hoone, on veel ainult kirvega välja tahvitsetud. Suurema tyve jupitamisel on tõhus kordamööda paremalt ja vasakult poolt sälku raiuda. Risti sellest paksemast tyvest juba läbi ei saa. Mõnigi mu sõber alustas päris lapsena. No vaadake Pastaca-filmis seda Ramo pehmet ja sujuvat puulõhkumise stiili. See on juba Tedre Jaani ja Kuusekäära traditsioon. Aga mina poisina seda riistapuud kordagi kätte ei võtnud. Pildusin suurtesse puuriitadesse noaga märki ja oligi kõik. Majja tõi puid Oksõ, kes oli kirvevirtuoos. Väga peenikesi pirdusid mõistis lõhestada ja raius ka et plaksna ja plaksna. Hoidis teise käega vahel suuremat halgu kinni ka. Vaatasin seda nagu mustkunsti ja viisin puud ja pinnud syles tuppa. Alustasin tasapisi siis, kui vanad veel talus elasid ja puude toomine neile raskeks läks. Peagi sai selgeks, et puid tuleb endal tegema hakata. Alul oli halu vähemaks lõhkuminegi raske. Pärast võtad mootorsaega maha, jupitad, tood pakud seljas tee peale, sealt käruga, või lõhud kohapeal ja teed puuriida orgu, suvila räästa alla või kuhugi kahe puu vahele. Pirdude löömine või lõhestamine on ilus asi, aga jällegi väga täpne, ei tule kohe kätte. Aga yhtlased pirrud, kui nad summas on kusagil riida nurgas, on ikka ilusad. Pliidi all lööb tuli neile lahvatades hambad sisse ja läheb kiiresti suureks. Meil siin võeti kyyn sygisel maha, sealt tuli katuselaastu. Vat see on ka hea tulesyyde.

6.
Mõnel lollil veab alguses põhjalikult. Ma ei teadnud ju sedagi, kuidas ahju kytta. Alul suure kylmaga panin teise ahjutäie kohe otsa, kui esimesest söed järel. Igasuguse loogika järgi oleks ahjupotid pidanud sellise asja peale varsti läbi minema. Aga halastasid mulle ja on siiani tublid. Keset kristalset kylma ujutab soemyyr pikutaja ah’olämmiga yle. Tuli paugatab vahel seina taga, nagu keegi mõtleks Su peale. Kass nurrub jalutsis. Voodi korpus on ta võimendi. Kyynlad põlevad lõputult. Mis Sa hing veel tahad. Kui, siis ainult seda, et les’o ka oleks.

Nii et ahjuga mul vedas, aga kirvega lõpmatult mitte. Sain oma kirveristsed alles raiumise kymnendal aastal, kui yhel suvisel pärastlõunal ja täiesti kaine peaga lõin ära osa vasakut pöialt. Kuur oli värskeid kasehalge tuubil täis, raiumine läks liiga automaatseks. Tsahh! Kyys pidas osa hoobist kinni, nii et ta päris läbi ei läind. Tundsin vere tugevat nõrgumist. Poolik lipendas otsas. Taipasin, et see on karistus yhe asja eest, mis ma olin teinud. Tuppa taarudes kukkus põrandale vereplekke. Õnneks oli Liska lapsega maal, kimasime vana Võru maantee kaudu Kubjale haiglasse, ja Liska oli veel mingi söögi pliidile jätnud, et nii kui minu ära viis, sõitis koju tagasi ja päästis maja tulekahjust. Doktor õmbles vist natuke lohakalt, või ei saanudki paremini. Ja kahtles, et kas kokku kasvab. Pöidlast oli suurem osa must ja tundetu, paks sarvkiht. Aga ma palusin nulgas andeks. Palusin igal õhtul pikalt oma ravitsejast esiema ikooni ees. Esimest korda haava vaadates imestas arst, et on roosat ka juba näha, uskumatu. Pöial jäi siiski alles, kuigi on kangevõitu ja tunneb ilmamuutusi. Raiun ikka sama kirvega edasi, aga iga kord teen enne kirvepea keskele ristimärgi.

7.
Kirves peab ikka käe järgi olema, käte pikkuse ja kaare mugav suhe peab olema, muidu ei jõua raiduda. Siukse halu pikkusele ja sitkusele vastava löögikaare saad aastatega kätte kyll. Käsi läheb selliseks, et juba lõikad need halud ka suht sama pikad, kui aga puu ise sirge on. Põhiliselt tuleb kask, mänd ja kuusk, kaseokstest hagu, ja harvendades kõiksugu ettejäävaid liike segamini. Korra olen teinud natuke ka halujämeduseks kasvanud verevat kontpuud (Swida sanguinea), sest ta vohas ja ähvardas tiiki varjutada. Aga ei tohiks raiuda õitsvat või lehtivat puud. Parem talve keskel teha või kuivemal hilissygisel, kui mahlad on puudes magama läinud. Raiepakk peaks olema sile ja lai, kõvast puust (tamm parim), tasane ja sellise kõrgusega, et kirve ikka hooga halusse saaks põrutada. Pliidipuu jaoks võib ta muidugi kõrgem olla, aga kaks eri kõrguse ja laiusega pakku yhes puukuuris on ka juba härrade värk. Väiksesse puukuuri mahubki ainult yks. Suures on mul ka kolm-neli tykki neid olnud. Kui oli jälle palju tooreid pakke raiumiseks sisse toodud ja toomisel. Väravavahtra pakkudel olid ikka päris mustrid nende pruunide mädatsoonidega heledamale taustale joonistund. Surematu kunstnik loodus võib soovi korral maalida ka surma ja kõduga. Jupitatud pakud tuleks võimalikult kohe ära lõhkuda, et kõvaks ei kuivaks. Ja seda ytles juba mu sõber Õunapuu Lauri, et alati võib teha hagu. Kui lumevaesel talvel metsa alla lähed, leiad alati midagi kuiva, kuusemetsas eriti. Yhel talvel kytsin ahje nii, et raiusin iga päev metsast paar metsakuiva väiksemat kuuske, viisin seljas koju või tõin suuskadega yle välja, lõhkusin, kuivatasin tykk aega pliidi kohal laisalliisul ja siis kytsingi ainult nendega. Lihtsalt proovimise mõttes, kuigi varu oli olemas. Tõrvane ja ragisev tuli, tahmas korstent, aga tõi rahulolu kaasa. Kevadel oli siis muidugi vähem viitsimist puid teha. Aga kui väga suurt puudekulu pole, ei peagi raiuma. Ikka on mõnel mäekäänul mingid tuulesilmad, kus suuremate tormidega miskit murdub, ja orus tegutseb terve kobraste dynastia. Nii et ma eelistan tormiheidet ja lamapuitu. Mõni metsarada tuleb ka käidav hoida.

8.
On päevi, kus halg ei jookse ja oksakohad ei lahene, kustpoolt seda paganama pakku ka raiuks. Läheb lahti pikk dispuut teemal, mis yldse on purunemine, ja kui ta on olemas, siis kes nimelt peaks purunema, kas halg, kirves, mees või hoopis see va patanõ ilm? Kiil jääb puu sisse kinni, seejärel kirves, nina on tatine, jaksu vähe, kyynarnukk valutab jne. Läbi halli kivi pole mõtet punnitada, jätka teisel päeval ja ära häbene ka mõnd jonnakat pakku kõrvale jätta. Las siis istub ja mädaneb ning mõtleb, kas ikka tasus pipardada. A seda kyll kunagi ei maksa arvata, et oma kirvest targem oled. See on võlurelv. Kes ei usu, vaadaku Wikipedia artiklist „Axe“ Shangide dynastia pronkskirvest või mõelgu tomahookidele. Kirves on mõnel pool olnud yliku märk ja teisal kultuse objekt. Hea kirves on õnn ja annab ikka mõistust juurde. Parim kirves, mis minu kätte sattund, oli yhe Varstu joodiku venelase oma, voolitud varrega, paksu teraga ja parajalt nyri, aga käes kulunud-pehme ja lõhestas väga kergelt. Ta istus nii hästi, et teda polnud vaja vahel ämbrisse ligunema ja paisuma panna, nagu mõnesid vana varre otsas loksuvaid kirveid. Ta oli ikka paugupill. Paar kuud sain teda nautida, siis tuli Varstu mehele meelde, et ta võis kirve pohmas peaga ju meie juurde unustada. Ta saatis sõna ja andsin asja Vello kaudu tagasi. Ega need profid puuraidurid on ikka teisest puust. Need, kes käivadki talusid mööda vanakestel, või väga suurte laadungite puhul ka suvitajatel raiumas. Neil on kohastunud fyysis, sõidavad udusel varahommikul 10 kilti jalgrattaga seda otsa tegema, lõhuvad minu nähtuna kyll meeletu kiirusega, natuke nagu tantsides. Neil on omad kindlad suitsupausid ja enamasti ka Bock kilekotis ootamas. Kahemehesae mehi vist enam nende hulka jäänud ei ole. See visa tööviis toimib ehk veel ymberkehastujate juures? Minu mõõtkava järgi suur hulk oli mul teha siis, kui metsaveoki koorem või kaks puid toodi, siis saigi appi võetud kas yleoru mees Kõo Arvo sõbraga või hiljem see Varstu kamp, kes muidugi olid ka omajagu pujäänid ja kelle kutsumine oli yldse Mammi bisness. Mul oli õmmeldud kirvehaavast veel niit välja võtmata, kandsin ainult puid. Kohe esimesel õhtul kandsin pool puuriita, et tõestada: elu ei jää selle või teise vea pärast seisma. Mulle need puuraidurid meeldisid. Neljane brigaad, napsulembesed nagu maamehed enamasti, aga töö peale ka tulised. Mõnusad mehed, jutt sobis. Ja vindläsel oli hea kirves. Nende peamees näitas mulle oma pöialt. Äraraiutud pöialdega mehi selle puulõhkumusliku Võrumaa peal ikka on. Kas sa raiusid purjus peaga selle, kysisin. Ei, täitsa päise päeva ajal ja kaine peaga. Ja olen minagi lõhkund puid poolhämaras ja udus, aga siis on hoidnud. Ma ei tea, kuidas need asjad temal just olid. Kah karistusalune või.

9.
Puuriidad on puuraiduri pisikesed stuupad, mida ta pystitab päevapoolsetesse või erilistesse kohtadesse. Omal kombel kaitsevad nad territooriumi. Kuumadel päevadel lõhnavad eriliselt. Seal elavad sisalikud, liblikad, putukad ja vahel linnudki. Yhe puuriida najale tegin endale ja kassidele loojangute jõllitamise pingikese, sest keegi ei tea, kui palju värve ta ellu veel mahub. Tõrvapappi natuke paku peale ja kolm kuusetokki selja taha, siis ta seisab veel kaua seal väljal. Kus siis riidad on? Oot-oot, peab meelde tuletama, kus nad just praegu on. Näiteks orus, kasvavate puude vahele laotud. Kobras oli mu eest puud juba langetanud ja hammastega vahel ka laasinud. Ainult jupitamise vaev. Mäelt kaks väikest eterniitplaati, pane peale, vana oks veel vajutiseks otsa, seisab ja sammaldub. Vahel mitu aastat, kui meelest ära läheb, sest puid õnneks on. Ainult yles on neid pärast tyytu tassida, seal on pikk kallaspool. Aga sellegi teeb ära, kui leida siuke mõnusa ilmaga varasuvine päev, kus kõik käes lendab. Ja siis heledad halud tulevad mäele kirka päikse käes. Saavad ulualla. On nagu kytjate pyha. Aga ega seal pori sees riidapõhja tegemine ja niiske või tuulise ilmaga väljas myttamine ja tassimine ja rassimine ei ole nii head asjad midagi. Tuul võib pihast läbi tõmmata, radikuliit lyya, liikmed võivad valutada ja nii edasi. Natukene peab tööl end ikka pigistada laskma. Mõne algaja puuriida ajab kõva tuul või puude kõikumine vältimatult ymber. Siis õpid seda, et pikkused sobiksid, raskused ideaalselt jaotuksid ja jõnksud ja oksakohad yksteist tasakaalustaksid, nii et riit tuleks sirge. Ja katmisõpetust, et puud kusagilt märjaks ei saaks ja neile oleks tuule vastu õiged raskused peale asetatud. Sest tuuled on siin vahel ikka tormituuled. Juhtub maa aga vaiade sisselöömisel sygavamal pool kylmanud olema, siis saab otsapostid hõlpsasti traadiga kinni tõmmata. Puuriita laotagu ilusa ilmaga. Nii algses väliriidas kui puukuuri all on see omaette mosaiigi tegemine, mõnus töö kärutäite, halgude klobina ja rahuloluga. Kirvega tehes tulevad halud igayks isemoodi, mõnedel kirvehaavad kuivatamiseks kylgede peal nagu mustrid. Mul on elamisest poole kildi raadiuses vist umbes 17 puuriita. Seal nad kösutavad, enamasti valmimiskuupäev ka pastakaga kusagile kirjutatud. Kuivavad 14 kuud. Kirjutaks siis siia kah, vaatab, kuna kytta saab:

29.12.2016

10.
Kui nyyd natuke liialdada, siis linnas, korrusmajades ja korterites elades on inimene jõudnud olukorrani, kus laua pealt tolmu pyhkimine ja lillede kastmine on ta kõige rängemad fyysilised tegevused. Või prygipange väljaviimine – sellegi atleetliku aktsiooniga toime saamise pärast tylitsetakse vahel. Inimese põhikoht on arvuti ees olev tool ja telekasohva, ta veedab päevi tehnoloogilises transis, väljudes sealt ainult peldikusse ja sööma. Ning olles kaotamas võimet midagi oma kätega teha. Ekraan on märkamatult võtnud enda alla lõviosa meie ärkvel oldud ajast. Paljudele see kindlasti sobibki, nad tunnevad end suure kogukonna osana, pidevalt täienevas infoväljas keerleva aatomina, leiavad virtuaalseid sõpru jne. Aga on ka tõug rahutuid inimesi, kes ei taha oma hauakivile motot „ta syndis, vahtis ekraani ja suri“. Keha tahaks midagi muud ka. Inimese elulugu ei pea koosnema ainult erinevatest masinaga yhildumise katsetest. (Kirjutan seda muidugi arvutisse. Ekraan virvendab salapäraselt ja jätab ylbitsemise meelde.) Ja ega ma parem ei ole. Mitu tundi päevas võtab see kretiinne istumise orjus paratamatult. Vat naabrimees, minuvanune, aga tal ei ole isegi meili, too ajab teid lahti ja tegeleb puudega palju rohkem. See oma meiliaadressi puudumine mulle meeldis. Maal sai ka selgeks, et naturaalne fyysiline koormus ja loomulik liikumine, kondamine ja hulkumine on vaimse arengu eeldused. Ja valikuid on palju. Soovitan väga ka vikatit, mis kastesed suveõhtud ja udused varahommikud teistsuguseks muudab. Isegi siis, kui ei jõua võtta selliseid kaari nagu muistsed niitjad ja tera metssigade poolt segi songitud pinda kinni kipub jääma, on sel donkihhotlikul tegevusel oma tunnetuslik mõju. Selle asjapuuga on siin heina tehtud oma 1700 aastat. Selle ajaga juba salvestub midagi ka eestlase geenidesse, mida õlavöötmes yles äratada. Noast võikski rääkima jääda, sest ta on inimesele kõige lähedasem terastoode yldse. Noa-loori vanim osa on juba noaaegne. Kõiksugu pussitamise mytoloogia ja seatapu ja põdranylgimise ja vestmise muinaslood, ning tiibeti maagilise pistoda phurba lendudest veel pealekauba, aga las nuga olla praegu nii-öelda tupes. Kolmas tähtis tera noa kõrval ongi kirves, meie yhendus rauaajaga. Uusaegsel, varrega kujul puid rynnanud umbes tuhat aastat. Viimane vanaaegne relv, mis käibesse jäänud, sest oda ja ahinguga enam ei kytita ja ega noagagi paljud väljaspool kööki ei tegutse. Kui ma sinna puuderaiumisse ennast juba riitade katedraali jao sisse raiusin, märkasin, et lihased hakkasid jälle elama, liigutused muutusid ja keha nagu midagi ytles. Tekkis tunne, et ehk raiun aegamööda puruks oma eelarvamuse fyysilise töö suhtes, siis vaimuinimese kõrge lauba ja seejärel antropotsentrismi. Ja on olnud see rõõm ja nauding, et mõni metsatukk või padrik on päevade kaupa minu office, kus saepuru lendab, raieplats äratambituks ja pinnukirjuks muutub ja puuriit end kasetsõõri najale kallakile kergitab. Väljas tegutsedes kaovad mõned seinad ka inimese vaimu ymbert. Higised käed löövad kirve pakku. Kraamid välja võileivad ja morsi, istud kasetyve najale, naudid musklite rahu ja noore metsa selgivat panoraami. Kui istuda sammaldund mäekyljel, siis võib saabuda olukord, kus pole võimalik öelda, milline maailma tuhandest asjast oled Sina. Puude mõõtkava aitab seda tekitada. Nad on elavad torud, ytles yks puudeuurija bioloog. Keegi teine nimetas taeva tugedeks. Puuraidur võiks tajuda mõlemat osa. Siin jalamil ta oma kirvest ju vibutab, puude kytt ja aednik, kes otsustab vahel ka noorte kasvude elu yle. Vahel tapab, nagu iga kytt. Ja palub andeks, sest noores puus on elutung samamoodi kui Sinus. Sama tung syndida, endasse valgust imeda ja vett ringi ajada ja valguse pärast käivas võitluses teisi varjata. Verdki jooksete yhtemoodi, poiss, tydruk ja lepp. Inimene kannab kaelas helmemänni verepiisku ja joob lehtpuu verd, aga kes joob inimese verd? Kumb rohkem, kas ekraan või ta enda koletisi synnitav mõistus?

11.
Lõpuks tahaksin ytelda paar sõna kasetohust. See on maailma parim syyde. Vanausulised lõikasid seda Siberi kaasikutes pussidega suurte latakatena, mis keerati rulli. Vajadusel sai neid sirgeks kuivatada. Muistses maailmas oli metsa veel nii palju, et inimene võis seal midagi mõtlemata toimetada. Kask on õrn, väiksedki kriimud koorel kaua näha. Praegu võiks kasvavaid puid mitte kahjustada, nylgides tohtu vaid langetatud tyvedelt. Kasetoht hoidis kauge esivanema kivist kirvetera varre kyljes. Enne Teist ilmasõda tegid paljud pärismaised hõimud kasetohust väga ilusaid karpe, mytse ning koguni suuri paate. Lööge Youtube’is sisse „simple birch bark container“ ja näete, kuidas seda tohunappa Karjalas tehti. Siin käis asi vist ysna niisamuti. Tohust ninatubakatoosidele lõiguti noaga kaunistusi. Kasetohule näriti mustreid ja joonistati. Novgorodi kroonika on 14. sajandil sellele yles tähendatud ja ikka veel loetav. Masing unistas tohtu köidetud raamatuist. Isegi nendes suurtes kräsulistes karpades ja tohikutes, mis pikkade halgude ymbert lahku kuivanud, isegi keelekestes, mida suurelt halult ahju hakatades ära kisud, on säilinud seda yrgset peenust, toonide vaheldust ja õhukesi kihte. See on puude õukonna kingitus inimestele siin parasvöötmes, kus neid ikka helendab. Mu esimene harvendatud lapike oli Kasering, valik puudest, kes kasvasid endise jaanitule asemel. Ja neid ma kyll oma eluaegas ei raiu, kui nad aga ise seista võtavad. Mul on praegu varu yhest teisest kaseriidast, vist kõige suuremast, mis kattis kogu aida tagaseina peaaegu kuni unkaauguni välja. Kogu see jutt on muidugi natuke Thoreau ja Brautigani vaimus, ahjus lõõmab tuli nagu kirikukell elupõletamise missal, kumiseb just niisama tänagi õhtul.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi