Hästitehtud masinavärk

Urmas Vadi. Tagasi Eestisse. Jumalikud ilmutused, Saarde-Pärnu, 2012. 280 lk.

Märt Väljataga

“Tagasi Eestisse” on kaasakiskuv ja vaimukas romaan, mis pakub huvi nii oma tehnika kui ideede poolest. Et raamat ilmus rohkem kui pool aastat tagasi ja on arvustustes juba läbi kirjeldatud, siis ei tohiks selle intriigi ja puäntide väljalobisemine enam kuritegu olla. Jutustaja Urmas kohtab lapsepõlvesõpra Juhanit ehk Johni, kes palub, et kirjanik tema loost romaani kirjutaks. Pärast puiklemist Urmas nõustub. Tema jutustusest saame teada, et Lennoni välimusega keskpärane nohik John töötab kirjastuses Koolibri toimetajana, elab leiget kooselu Triinuga, tal on keskeakriis ja ta näeb unes (hiljem ka ilmsi) ahve, kes omandavad jutu käigus tähtsa rolli Johni kolmestunud alateadvuse kehastusena. Ülemus teeb Johnile ülesandeks toimetada pagulaskirjanduse sarja ja Kirjandusmuuseumis soovitatakse publitseerimiseks väliseestlase Kaupo Männiste käsikiri “Vabaduse sõdur”. See on Kivirähki ja Oksaneni paroodia laadis absurdselt patriootiline muinasjutt eestlaste metsakuningast Tõnnist, mille peatükkidest lastakse lugejal osa saada vaheldumisi Johni juhtumustega. Johni isa tabab mingi hämar õnnetus, painetest vabanemiseks sõidab John Austraaliasse, ettekäändeks kohtumine Männistega. Ta võtab kaasa urni isa tuhaga, et see Austraaliasse laiali puistata. Seal veedab John mõnusalt aega, külastab Eesti Maja, tutvub kahe noorema meela ja luulehuvilise eesti kaunitariga, kelle nimeks Evelin, püüab ära kogeda kõik kohustuslikud turismiatraktsioonid ning vabaneda oma ähmasest süütundest, andes voli kammitsemata mängulisusele. Ta sõidab autoga läbi Austraalia, saab Uluru kalju juures ilmutuse, kohtub viimaks pimeda Männistega, kes soovib sõita tagasi kodumaale surema. Kuid John koos Evelinidega etendavad vanamehele tolle Austraalia kodus virtuaalset Eestit, nii et Männiste usub end surevat kodumetsas. Seejärel saame teada, et kõik need Austraalia-seiklused kujutasid endast hoopis töökaaslaste korraldatud grupiteraapilisi seansse, et aidata Johnil kui riigireetur Herman Simmi pojal üle saada isa kuritöö šokist. Jutustaja järelsõnas mainitakse Johni kadumist ning antakse mõista, et ta on võib-olla muutnud identiteeti ning elab nüüd mõnusalt koos Evelinidega Austraalias eesti luule maailmas.

Niiviisi ümberjutustatuna ei tundu romaani intriig vahest kuigi paljutõotav. Üha absurdsemaks keerduva Austraalia sündmustepuntra järsk läbiraiumine selle osutumisega grupiteraapiliseks simulatsiooniks näibki olevat mõnele arvustajale pettumust valmistanud kui odav, st motiveerimatu, ebatõenäone süžeetrikk. Nn odavad intriigivõtted – deus ex machina, pealtkuuldud pihtimus, tegelaste lähisuguluse ilmsikstulek, kuninga saadiku saabumine, ootamatu kokkusattumus, loteriivõit, tülika tegelase mugav surm, sündmuste osutumine unenäoks või luuluks – on lahendusena ja otste kokkusõlmijana alati kasutamist leidnud, kuid moodsal ajal on need andestatavad vaid siis, kui on mõeldud paroodiliselt või tõeluseillusiooni rikkumiseks. Ka “Tagasi Eestisse” puänt on oma absurdsusele vaatamata õigustatud sellega, et raiub läbi järjest tiheneva romantilise võrgu, mis on moodustunud newage’ilikest klišeedest ja keskeakriisis nohiku unelmatest: eneseotsing, süü ja eestluse koorem, loodusrahvaste tarkus, initsiatsiooniriitus ja kirjanduslike huvidega kättesaadavad nümfid.

Romaani teine ja peamine puänt, Johni osutumine Herman Simmi pojaks, on kindlamalt välja mängitud. Selle lugeja eest varjul hoitud asjaolu ilmsikstulek seab kõik eelneva uude valgusse. Vihjeid Johni isaga juhtunule poetatakse romaani vältel küll päris heldelt, kuid vaevalt taipab ükski lugeja need enne romaani eelviimast peatükki omavahel kokku viia. Herman Simmi kui tegeliku isiku sissetoomist romaanitegelaseks koos muude reaalidega (Koolibri kirjastus, kultuuriminister Jänes, raadioajakirjanikust kirjanik Urmas jne) ei saa nüüdsel ajal lugeda kuigi piirelõhkuvaks trikiks. Kuid need sunnivad lugemisel valvsusele mitmesuguste päevakajaliste allusioonide tabamiseks. Fiktsionaalse ja reaalse maailma segunemine oleks just nagu jätkunud ka romaani retseptsioonis: jaanuari Loomingu retsensioon näib otsekui Kaupo Männiste enda sulest. Lisaks päevakajalistele faktidele on romaani tekst läbi pikitud kõikvõimalike kirjanduslike ja kultuurilooliste allusioonidega ja siseringinaljadega. See muudab “Tagasi Eestisse” vist täiesti tõlgitamatuks teoseks. Kuigi intriigi poolest meenutab see rahvusvahelise kirjanduse mitmeid standardseid teelolekuromaane, milles keskeakriisis peategelane taipab, et on valesti elanud, teeb läbi rea katsumusi ning leiab lõpuks valgustuse, ei lase pidev mäng ainult eestlasele mõistetavate päevakajaliste ja kirjanduslike vihjetega sel romaanil vist isegi mitte läti ega soome keeles tööle hakata. Kuid romaani üldiseks teemaks ongi ju eestlus ise, mitmesugused kujutlused, klišeed, stereotüübid ja luulud eestlusest. Eestlus seostub koorma, võla, ohvri, süü ja kohustusega, see on midagi painavat, kuigi irreaalset, mille eest püütakse pageda, kuid mis pagejat kõikjal juba ees ootab. Eestluse kergemat ja helgemat poolt esindab eesti luule kui maise viletsuse sublimatsioon ja ühine salakood. Eestluse raskemeelsemat külge kehastab Männiste romaan, mille peatükid aitavad muu jutustuse pööraseks kiskuvat tempot maha võtta. “Vabaduse sõdur” päädib “õige eestluse” apoteoosis surnute suure marsina. Kui tahta romaanist välja tuua mingit kandvat ideed, siis pole see vahest Eestist ja eestluse eest pagemise võimatus, vaid üleskutse: take it easy, olge ometi lahedamad!

Eestluse-alaste mõtiskluste tihedusele vaatamata tunduvad need aga olevat kõigest romaani materjal, aines, mille peal mängitakse välja mitmesuguseid jutustamisvõtteid. “Tagasi Eestisse” huvitavus on ennekõike tehnilist, käsitöönduslikku laadi. Urmas Vadil on õnnestunud konstrueerida ladusalt töötav, kuid piisavalt keeruline masinavärk, romaan, mida on raske käest panna ja kerge lugeda, mis pakub üllatusi ja põrgatab kokku ideid.

Kerguse vaim ja osav näputöö ei ole eesti romaanis kunagi ladusalt koos käinud. Ühelt poolt on läbi aegade väärtustatud raskeid teemasid: inimese võitlust jumala, maa, ühiskonna, naise ja iseendaga. Teisalt meenutavad eesti romaanid oma vormi poolest enamasti “lõtvu lohmakaid monstrumeid” (kui kasutada Henry Jamesi hinnangut vene romaanidele) – isegi kui nad ei ole mahult suured, on nad harva selge alguse, keskpaiga ja lõpuga ümarad tervikud, milles iga i saaks punkti ja iga lahtine niidiots sõlmitaks kokku. Ka need rahvalikud romaanid, mis taotlevad laia loetavust ega püüdle uue vormi või seniväljendamatu sisu avastamise poole, kannatavad sageli fabuleerimise nõrkuse ja sõnastusliku liigliha all. Liiga osav fabuleerimine ongi kunstitaotluslikus romaanis õigupoolest juba 19. sajandi keskpaigast peale kahtluse all olnud. Üks realismi põhitunnuseid oli ju intriigi tähtsuse kahandamine, sündmustiku alavääristamine, ning modernistlik romaan ainult süvendas seda tendentsi. Põnevus, üllatuslikkus, pinge jms klassikalised narratiivsuse tunnused jäid iseloomustama madalamaid žanre ehk nn žanrikirjandust. Hea žanrikirjandus on aga Eestis haruldasemgi kui hea “kirjanduslik kirjandus”.

Postmodernismi üks kirjanduslikke tähendusi on olnud ka nn odavate süžee-trikkide tagasitulek, nende “eneseteadlik” kasutamine kas paroodiliselt või selleks, et paljastada kirjanduse enese konventsionaalsust ja lõhkuda tõelusillusiooni (muidugi on selliseid taotlusi külluslikult ka realismi-eelses Lääne kirjanduses). Viimase veerandsajandi eesti romaanis on postmodernism avaldunud küll pigem proosa süveneva allusiivsusena: eksperimentaalsemad romaanid pidid viitama teistele tekstidele, müütidele, arhetüüpidele, sisaldama esoteerilisi sümboleid ja allegooriaid. Kirjanik peitis oma teksti sisse märke ja sümboleid, eeldades, et temaga ühel lainel lugeja või kriitik kaevab need välja ja nii võivad kõik koos rõõmu tunda oma leidlikkuse ja harituse üle. Autor annab märku, et tema teksti koodiks on mingi kabalistlik, alkeemiline, tarokikaartidel põhinev vms maagilis-müstilis-esoteerilis-müütiline skeem, ja see kõditab tänuliku lugeja-kriitiku intellektuaalset snobismi. Sageli küll need märgid ja sümbolid süsteemiks ei kristalliseerugi, jäädes unenäoliselt hämaraks. Kõrgkultuuris on juurdunud arusaam, et hea romaan (nagu muugi kunst) peab olema mitmeplaaniline, ja seda tõlgendatakse sageli nii, nagu peaks kirjanik oma romaani konstrueerima kui topeltpõhjaga kohvri või vähemalt vihjama sellise põhja võimalikkusele. Niisugune nõue trumpab sageli üle nõude, et romaan võiks olla ka hästi tehtud ja lõpetatud tervik. Need taotlused ei ole veel ammendunud – et mitte üldsõnaliseks jääda, siis loetelu väga erinevat laadi ja eri tasemega teostest: Olev Remsu “Kurbmäng Paabelis”, Ülo Mattheuse “Kuma”, Andrei Hvostovi “Lombakas Achilleus”, Arne Merilai “Türann Oidipus”, Mari Saadi “Lasnamäe lunastaja”, Paavo Matsini “Doktor Schwarz. Alkeemia 12”, Meelis Friedenthali “Mesilased” ja muidugi kogu Jüri Ehlvesti toodang. Nende seas leidub tõelisi õnnestumisi, huvitavaid eksperimente, nagu ka ehtsat šarlatanismi ja pseudosügavmõttelisust. Topeltpõhjale pretendeerivate konstruktsioonide kõrval on praeguses proosas endiselt au sees ka groteski (Kivirähk, Heinsaar, Mutt, Kõomägi) ning naturalismi-realismi traditsioon (Kivastik, Sauter, Olle).

“Tagasi Eestisse” sõlmib need niidid elegantselt kokku. Esmajoones viib ta täide taotlused, mis Jüri Ehlvestil täide viimata jäid. See on ideeromaan ilma didaktika ja moraliseerimiseta, sentimentaalne romaan ilma pateetikata, groteskne romaan ilma manerismita, ning ühiskondlik-päevakajaline romaan ilma psühholoogilist või meelelist tõelusillusiooni taotlemata. Tegelased on siin pigem kahemõõtmelised, teatud iseloomulikke omadusi kandvad varikujud kui realismi “täisverelised karakterid”, kuid samas ei ole need ka üheplaanilised pappfiguurid. Aga niisuguse eri pooluste ühendamistaotlusega kaasneb ka oht, et teos kukub mitme tooli vahele. Juurdunud kõrgkirjanduslikud eelarvamused ei lase nii ladusat ja kerget teksti tõsiseks ja tähtsaks kirjanduseks pidada ning nn lai lugejaskond ei tarvitse tabada kõiki kirjanduslikke allusioone ja siseringinalju.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi