Lugemissoovitused
Aprill, 2017Märt:
Töörahva solidaarsuse päevaks soovitaksin lausa tungivalt London Review’st James Meeki pikka olukirjeldust ühe Inglise šokolaadivabriku üleviimisest Poolasse. Orwelli reportaažiauhinna laureaat Meek, kes on eesti lugejale tuttav Vene kodusõja aegsest Siberist jutustava romaaniga “Suurim armastusakt”, on kirjutanud hämmastava ajaloolise, geograafilise, inimliku ja kontseptuaalse haardega žurnalistliku meistriteose. Ajalooline haare ulatub 18. ja 19. sajandi kveekerikapitalismist ja Friedrich II lahingutest kuni Brexitini ning Õiguse ja Õigluse režiimini, geograafiline haare Lääne-Inglismaalt Sileesiani (peatudes põgusalt ka USA ja Kaug-Ida kontsernidel). Vesteldakse eri põlvkonna tööliste, ettevõtjate, poliitikute ja bürokraatidega nii Poolas kui Inglismaal. Ning seda kõike selleks, et saada aru, kuidas majanduse ideestik ja tegelikkus seostuvad nüüdismaailmas kultuurilise identiteeditundega ning mõlemad omakorda poliitikaga.
Meek kirjutab: “Õiguse ja Õigluse tõus Poolas ja Brexiti referendumivõit saavad mõistetavaks ainult siis, kui majandust ja poliitikat näha ühe välja kahe aspektina, mille põhisubstants on valijate kollektiivne psüühe – väljana, milles pealtnäha lahusseisvad majanduslikud ja kultuurilised abstraktsioonid (SKT, kaotatud impeerium) ning pealtnäha lahusseisvad majanduslikud ja kultuurilised konkreetsused (kui palju sulle makstakse; selle hoone ajalugu, kus sa tööl käid) on ühendatud sidemetega ja omavad suhtelist kaalu, mille mõõtmisega majandusteadus ja globaliseerunud tarbimiskapitalism hakkama ei saa.”
Nimelt on liberaalses kirjasõnas käinud aasta otsa juba skolastiliseks manduv debatt selle üle, kas seletada Brexitit ja Trumpi majanduslikult või kultuuriliselt. Esimesel juhul tuleb eeskätt arvestada tööstuslike töökohtade kadu, palgakasvu takerdumist, suurenevat ebavõrdsust; teisel juhul rassismi, antifeminismi, nostalgiat, ksenofoobiat, vihavimmatunnet, muret senise eluviisi jätkuvuse üle. Muidugi, üks seletusviis ei välista teist ja üks võib olla teise põhjus, kuid võimalikud lahendused sõltuvad just eelistatud seletusviisist. Kui valijaskonna meelemuutus on tingitud majandusest, võib vähemalt jääda mingi lootus asjade käigu pööramisele administratiivsete sammudega; kui see on tingitud nn kultuurist, siis jääb vist üle oodata vaid palaviku läbipõdemist. Poola arengud ei tohiks justkui esimesele seletusviisile tuge anda, sest majandus ja sissetulekud on seal pikka aega ja järjekindlalt kasvanud. Sestap mängitasid nt novembris Gdanskis toimunud kultuuriajakirjanduse kohtumisel poola liberaalsed intellektuaalid mõttega, et Õiguse ja Õigluse võit on tingitud lihtsalt valijaskonna tüdimusest ja igavusest – justkui oleks tahetud oma ellu natuke teravamaid elamusi. Meeki reportaaž näitab siiski, kui hoolimatu oli endine Kodanikuplatvormi valitsus tööliste õiguste suhtes (nii nagu refomarid Eestis: regressiivne maksusüsteem, eeskätt vaeseid riivav käibemaksu “ajutine” tõstmine jne). Seevastu praegu Poolas valitsevad konservatiivsed populistid – erinevalt Trumpist USA-s – on kehvemate kihtide elujärge tõepoolest ka parandanud.
Meek peatub oma kirjelduses Euroopa Liidu subsiidiumide ja erimajanduspiirkondade sageli ootustevastastel mõjudel ning esitab musta stsenaariumi sellest, kuidas robotiseerimine võib lõpuks õõnestada tarbimiskapitalismi ennast, kui töökoha kaotavatele potentsiaalsetele tarbijatele hakkab kaupade soetamine üle jõu käima: “Multinatsionaalsed tarbimiskaupade tootjad viivad oma kulud miinimumini, kärpides palga- ja pensionikulusid ning ostes kokku robotitehnikat, et toota kasumit neid omavatele pensioni- ja riskifondidele ja rikastele perekondadele; aga kes siis lõpuks jaksavad tarbimiskaupu osta? Inimesed, kes töötavad kellegi teise heaks? Aga kui see keegi teine toimib samaviisi? Robotid ju šokolaadi ei söö.”
Sellele hoiatusele võib kujutleda küll mitmesuguseid rahustavaid vastulauseid. Kuid James Meeki kirjutis väärib lugemist just oma tundliku, konkreetse ja kaasahaarava viisi poolest, millega uuritakse suurte institutsioonide mõju inimeste igapäevaelule, nende kultuurile ja tunnetele. Kui tahta soovitada midagi analoogilist Eesti kohta, siis vahest Aet Annisti (stiililt märksa akadeemilisemaid) käsitlusi uutmoodi majanduse mõjudest inimsuhetele: vt “Kriisi normaliseerumine” (Vikerkaar 2009, nr 4-5), “Elu mõtet kolides” (Vikerkaar 2016, nr 7/8 ) ja eriti “Kuhu kadus ettevõtlikkus” (Vikerkaar 2013, nr 4-5).
Brexit ja Trumpi võit on pannud majandusteadlasedki ümber hindama vabakaubanduse sotsiaalseid mõjusid. Sel teemal arutasid 26. aprillil New Yorgi ülikooli vestlusringis David Autor, Ann Harrison, Brad DeLong ja Eestiski armastatud Paul Krugman. Peaaegu kahetunnist salvestist võib kuulata siit või lugeda kirjalikku ülevaadet nt Branko Milanoviči blogist. Üks põhiteemasid keerles selle ümber, kui palju on USA heade tööstuslike töökohtade kaotsiminekus süüdi globaalne vabakaubandus ja kui palju tehnoloogia. Arutlejad olid ühel meelel, et majandusteadlased alahindasid 20. sajandi lõpul vabakaubanduse kahjulikke mõjusid. David Autor (kes on toonud makroökoomikasse uutmoodi empiirikat): “Vabakaubanduse kasud on hajusad (nii Hiinas kui USA-s), aga kulud on kontsentreeritud (kui sa jääd töökohast ilma).” Ühesõnaga vabakaubanduse nn keskmine lai statistiline mõju võib olla olnud positiivne, aga nüüd on hakatud aru saama ka sellest, kui ränk on olnud kahjulik mõju kaotajatele jõukamas maailmas – ning selle korvamiseks pole valitsused tahtnud ega osanud midagi ette võtta. (Vt ka Türgi majandusteadlase Dani Rodriki arvamuslugu Project Syndicate’is sellest, kuidas võimalus kaotajaile kahjusid kompenseerida on mööda lastud.)
Mida aga valitsused ette võtta saa(nu)ksid? Kõige tavapärasem abinõu oleks vabakaubandusest saadava tulu ja kasumi maksustamine ja ümberjagamine sotsiaalprogrammidele, et kaotajate elu leevendada. Nt aidata Eesti maa-asulate elanikel linnadesse kolida soodsate üürikorterite ehitamise teel. Juba märksa utoopilisem abinõu oleks üleüdine põhisissetulek (UBI) ehk kodanikupalk. Eestis kirjutas sellest hiljuti pikemalt Kadi Maria Vooglaid Sirbis. Kuid meie kultuurilised hoiakud ei tarvitse sallida raha ümberjagamist jõude elavatele eimillegi tegijaile. Ka kodanikupalga saaja enda eneseväärikusele võib n-ö ülalpeetava staatus hoobi anda. Sestap on viimasel ajal mitmel pool tuldud tagasi riiklikult garanteeritud töökohtade loomise idee juurde, mis ei nõuaks sama suurt kõlbelis-vaimset murrangut kui kodanikupalga sisseseadmine. Vaata selle kohta nt Noah Smithi veergu Bloomberg View’s, aga sealsamas ka teisi kodanikupalga suhtes skeptilisi argument libertaaridelt Tyler Cowanilt ja Megan McArdle‘ilt. (Vt ka Smithi mõnevõrra optimistlikumat seisukohta aasta algusest.) Kuigi poleks mõtet suuresõnaliselt väita, nagu oleks universaalne garanteeritud põhississetulek inimloomuse vastane, tundub vähemalt praegu ühiskondlikult vastuvõetavam ja realistlikum see, kui riik looks ja garanteeriks hoopis nn sotsiaalseid töökohti. “Pakutavad töökohad võiksid tegeleda riigi füüsilise ja inimtaristu hooldamise ja konstrueerimisega, alates teede, sildade, tammide ja koolide ehitamisest kuni kõrgekvaliteedilise lastehoiu mehitamisega.” Selliste töökohtade ülalpidamine USA-s ei läheks väidetavasti kallimaks kui vaesusvastased programmid, kuid reaalkulu ühiskonnale oleks väiksem.
Lõpuks üks lugemissoovitus hoopis teisest vallast: filosoof Tamsin Shaw rünnak psühholoogiateaduse vastu jätkub (vt selle esimese raundi kohta veebruarikuiseid lugemissoovitusi). Nüüd on ta NYRB essees “Nähtamatud manipuleerijad meie vaimuga” võtnud ette Amos Tversky ja Daniel Kahnemani (Nobeli majanduslaureaadi) teooria inimratsionaalsusest ja mõtlemisest. Mängu tuuakse muuhulgas taas Cambridge Analytica ja muud meie valikutega manipuleerivad tumedad jõud. Kahnemani teooria inimratsionaalsusest võiks põhimõtteliselt näidata kätte viise, kuidas meisse sisseprogrammeeritud eelarvamusi jm irratsionaalsust ületada. Praktikas aga on sellest kinni haaratud hoopis selleks, et meie irratsionaalsust mingite poliitiliste või majanduslike erihuvide nimel ekspluateerida.
Marek:
Robert Darntonil on üks võluv essee (“A Police Inspector Sorts His Files: The Anatomy of the Republic of Letters”, 1984), mis räägib sellest, kuidas 18. sajandi prantsuse politsei luuras valgustusfilosoofide järel, pannes hoolikalt kirja kõik, mida Diderot või Voltaire tegid, kellega kohtusid, millest rääkisid jne. Tänapäeva luurearhiivide paotine avamine aitab meeles hoida, et intellektuaalide järel nuhkimine ei ole kuhugi kadunud. Nii tuli hiljuti ilmsiks CIA 1985. aasta analüüs prantsuse intellektuaalide poliitilistest hoiakutest, mis sisaldab mh väikest ülevaadet “uute filosoofide” olulisematest teostest. Gabriel Rockhill pakkus LARB-is aruandele hea kontekstuaalse analüüsi, mis aitab seletada USA luure suurt huvi French theory vastu.
Mitch Waldrop kirjutab aga National Geographic’us sellest, miks FBI koostas 1400-leheküljelise toimiku Albert Einsteini kohta – mõistagi häiris uurijaid kuulsa teadlase vastuseis rassismile, natsionalismile ja tuumarelvastusele. Seevastu Gene Zubovichi värske artikkel seletab, miks on Reinhold Niebuhr olnud USA riigijuhtide üks lemmikmõtlejaid.
Millal sündis moodne filosoofia? Arvustades A. C. Graylingi vastset teost “The Age of Genius: The seventeenth century and the birth of the modern mind” arutleb Steven Nadler TLS-is 17. sajandi tähtsuse üle tänapäevase filosoofia kujunemises, näidates ühtlasi tollaste mõtlejate keerulisi suhteid kirikuvõimuga.
Tänapäeva (Ameerika) õpetlaste raskest elust ja väljasuremisohust kirjutab kirglikult Current Affairs’is Yasmin Nair.
Ja et Dartoniga nii alustada kui lõpetada, siis olgu soovitatud tema vastne arvustus NYRB-is prantslaste uhkele katsele mõtestada oma ajalugu globaalses raamistuses – Patrcik Boucheroni koostatud koguteosele “Histoire mondiale de la France”.
Aro:
Olen viimastel nädalatel mõelnud palju tehnooptimismile. Teadusajaloolased on selle fenomeniga hästi kursis. 1890ndatel hõisati palju sellest, kuidas vaktsineerimine hävitab maailmast kõik haigused (seda ei juhtunud). 1960ndatel ennustati suurt tulevikku vaakumtorudele ja tuumaenergiale (nõnda palju siis sellest). Nüüd on interneti ja AI kord. Suhteliselt kriitikavaba hõiskamise juures on seda olulisem lugeda sügavama nüansitajuga tekste, mis ei tegele tehnoloogilise innovatsiooni lahterdamisega “Ulmeäge!” või “Kõige elava hukk!” kastidesse, vaid arutlevad, kuidas uute tehnoloogiate kasud ja kahjud ühiskonnas ebavõrdselt jaotuvad – teisisõnud, mõtlevad tehnoloogiast poliitiliselt.
Üks hea näide taolisest ajakirjandusest pärineb viimasest New York Times Magazine’ist ja käsitleb geoinsenerlust. Tegemist on radikaalse ideega kliimamuutuste pidurdamiseks (meeldetuletus: jätkuvalt põhiline eksistentsiaalne oht inimkonnale), mis tähendaks näiteks taevasse päikesevalgust vähendavate aerosoolide külvamist või teisi planetaarset keskkonda muutvaid tegevusi. Jon Gertneri artikkel on huvitav just seetõttu, et juhib tähelepanu, kuidas geoinsenerlus ise võib muutuda poliitikatandriks: näiteks ei pruugi Arktika sulamisest kasu lõikav Venemaa olla sugugi nii huvitatud kliimamuutuste peatamisest kui põua käes kannatavad Aafrika riigid ja võib hakata seetõttu kliimamuutusi pidurdavale inseneritegevusele jälle omapoolselt vastu töötama. Lisagem sinna kõrge riskiga ettenägematud tagajärjed ja jõuame üsna plahvatusohtliku kompotini.
Kõik need lennukad tulevikuvisioonid võivad aga olla rohkem fantaasia kui reaalsuse vallast. Blogis nimega Naked Capitalism annab Lambert Strether ülevaate isesõitvate autode, tehnooptimistide viimase kinnisidee tegelikust seisust ning olukord pole kaugeltki nii roosiline kui uudiseid jälgides tunduda võib. Strether järeldab paljude erinevate uuringute põhjal, et tuttavat rada pidi ruleerivad automatiseeritud trammid võivad küll varsti tõesti näiteks Tallinna tänavatel vurada, aga isesõitvad autod, mis viivad sind kodunt tööle, viskavad lapse kooli ja korjavad poest toiduained üles, ei ole nähtavas tulevikus veel realistlikud.
Omaette huvitav tehnooptimismiga külgnev nähtus on korporatsioonide nägemine inimkonna heategijatena. Üha enam ei oodata lahendusi maailma probleemidele mitte valitsustelt või teadlastelt, vaid ränioru-innovaatoritelt. Zuckerberg ja Musk esitavad ennast filantroopide ja maailmapäästjatena. See on mõte, mida vabaturumajanduse põhiline prohvet Milton Friedman pidas absurdseks, Christian O. Christiansen kirjutab aga veebiajakirjas Aeon selle idee pikemast ajaloost, rõhutades lõpuks, et kuigi corporate social responsibility pole kaugeltki mitte lihtsalt reklaamitrikk, ei asenda see kuidagi progressiivset poliitikat.
Tehnooptimistide kõige teravam ja usutavam kriitik on aga ilmselt kanada kirjanik Margaret Atwood, kelle “Orüks ja Ruik” on ka eesti lugejale tuttav ning kelle romaani põhjal vändatud telesari “Teenijanna lugu” praegu USAs laineid lööb. Minu hinnangul on Atwood üks parimaid düstoopia-kirjanikke üldse, tema maailmad on meie endi omaga alati piisavalt tihedalt seotud, et tunduda usutavad; asjaolu mis tegi näiteks nii Orwelli “1984” ja Huxley “Hea Uue Ilma” palju võimsamaks kui Bradbury “Fahrenheit 451”. New Yorkeris ilmus just pikk lugu tema elust ja loomingust, mida võib soovitada igaühele, keda huvitab kirjanduse, tehnoloogia ja poliitika omavaheline põimumine.
Viimaks soovitan esseed kirjandusajakirjast n+1, kus Meghan O’Gieblyn kirjutab oma kokkupuutest transhumanistidega ning juhib tähelepanu sellele, kuidas vanasti religioonivalda kuulunud unistused igavesest elust ja metafüüsilistest “pealisülesannetest” on nüüd liigutatud teaduse ja, olgem ausad, suuresti teadusliku fantastika valda. Nagu ikka on n+1 esseed lisaks säravale analüüsile ka esteetiliselt suurepärased. Head lugemist!
