Antikapitalismi eha ja koit
Juuni, 2017„Meie Prima Lineast tegime hulle asju, tõsi. Aga me ei olnud hullud. Me ajasime lihtsalt eha koiduga segi.“
Filmis „La prima linea“ („Eesliin“) tunnistab samanimelise vasakpoolse terroristliku organisatsiooni üks asutajatest Sergio Segio nende sõnadega kibedalt, miks nad tookord 1970. aastate lõpus eksisid.[1] „Me pidasime ennast partisanideks, me arvasime end olevat justkui Kolmanda Maailma vabadusvõitlejad. Aga me ei olnud Kolmandas Maailmas“.[2] Tõepoolest, tegemist oli sama probleemiga, millele põrkus Antonio Gramsci, kes püüdis lahendada küsimust sellest, miks Itaalias ei toimunud „punasel biennaalil“ 1919–1920 revolutsiooni ning miks Vene revolutsioon üldse Lääne-Euroopas kordamist ei leidnud. Gramsci juhtis tähelepanu asjaolule, et valitseva klassi võim põhineb kahel alussambal: jõul (poliitiline ühiskond, poliitiline võim) ning intellektuaalsel ja moraalsel aspektil (kodanikuühiskond). Viimane püüdleb konsensuslikkuse poole, millegi poole, mida peetakse „terveks mõistuseks“. Hegemooniline klass on suutnud kõiki teisi klasse veenda tema moraalseid, poliitilisi ja kultuurilisi väärtusi omaks võtma. Revolutsiooniline otserünnak on seega kasulik riikides, kus valitseb tugev tsentraliseeritud võim, kuid kodanikuühiskondlik hegemoonia on nõrk. Liberaaldemokraatlikes Lääne ühiskondades, kus riigivõimul on abiks tugev hegemoonia, ehkki võim ise on nõrgem ja jagatum, tuleb sotsialistidel tegutseda positsioonisõja meetodil: saavutada kontroll ka kultuurilises ja ideoloogilises võitluses, mitte ainult majanduslikus ja poliitilises. Lühidalt, et võita, peab töölisklass endale ise ehitama alternatiivse hegemoonia. 70ndate teisel poolel polnud Kolmandas Maailmas võib-olla tõesti paremat alternatiivi vägivaldsetele meetoditele, sest tuli vastu seista end peamiselt jõhkruse abil kehtestanud kohalikele režiimidele, kuid Itaalias ja kogu Lääne-Euroopas oli olukord märgatavalt keerukam. Ühelt poolt oli juba 1968. aastaks loodud ka „vastuhegemoonia“ – nagu ütleb Giorgio Gaber: „mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka…“[3] 1968. aasta tudengite ja töötajate protestid tekkisid just nimelt sellest taustsüsteemist ja võib-olla sellel aastal oleks olnud ka võimaluste aken kiireteks muutusteks Euroopas. Tookordne võimul olev eliit tegelikult kartis nii revolutsiooni kui Itaalias ka kommunistide võimulejõudmist demokraatlikul teel. 1969. aastal aga plahvatab pomm Milanos, sellele järgnevad mitmed pommid rongides ja väljakutel, algavad „tina-aastad“, mida iseloomustab muuhulgas ka väljend „riigiterrorism“ (terrorismo di stato), asjaolu, et riik aitas kaasa või soosis teatud terroriaktide toimumist (mõnel juhul on see hiljem ka faktiliselt kindlaks tehtud, ja veendumus, et riik soosib teatud terrorismi, kuulub kindlalt Itaalia vastu-hegemooniasse). See panigi mõned inimesed, nagu Sergio Segio, aga ka paljud teised, küsima, kas mitte pole aeg vastu rünnata. 1920ndate revolutsiooni magasime maha, aga nüüd? Samas oli aga ühiskonna heaolu kasvanud, stabiilsed valimised ja sotsialistlike ning kommunistlike parteide ja suurte ametiühingute olemasolu olid andnud töötajatele tunde, et ehk on neil võimalus ka demokraatia sees võimule saada. Prima Linea avastas ennast olematu rongkäigu eesotsast. Fašismi või Kolmanda Maailma diktaatorite vastu töötavad meetodid osutusid Lääne ühiskondades mittetoimivaiks või isegi kahjulikeks.
Oluline on tähele panna, et olemasolev võim ja hegemoonilist positsiooni omav klass ei reageerinud mitte ainult otsese jõukasutamisega, vaid ka majanduse ümberkorraldamisega. Ma arvan, et see viimane ei olnud mitte niivõrd kaalutletud valik, vaid lihtsalt ratsionaalne reaktsioon muutustele. 60ndate protestiliikumisi kirjeldab väga hästi „vabriku“ metafoor: see on paik, kuhu keskenduvad nii kapitalistlik tootmine kui ka poliitilised subjektid, vabrikus küll toodetakse turule uut väärtust, kuid seal koondatakse ka vastupanupraktikaid. Seda on lihtne teha, sest vabrik on suur organiseeritud struktuur, kus inimestel on sarnased tööülesanded ja nad on sarnastel positsioonidel. Loomulik vastus sellele oli muidugi tootmise detsentraliseerimine, mis tegi ametiühingute töö raskemaks, avatud immigratsioonipoliitika omakorda tõi paljudesse lääneriikidesse sisse „välismaise alamklassi“, kes alles tuli vastuhegemoonia osaks teha. Paralleelselt toimuv tehnoloogiline innovatsioon muutis lisaks ka paljud kõige rutiinsemad tööd olematuks. See tähendab, et 80ndateks olid olemasolevad protesti- ja organiseerumismeetodid tegelikult aegunud ning kasutuks muutunud. Loobumine keynesiaanlikust nõudlusepoliitikast oli juba lihtsalt kirss neoliberaalide tordil, mis tsementeeris võidu pikkadeks aastateks. 70ndate lõpu töölisprotestid suurte vabrikute ümber tähistasid sotsialismi loojangut, mitte uue revolutsiooni koitu, 1979. aastaks olid antikapitalistlikud liikumised igal rindel lüüa saanud. Selle asemel et haarata relvad nagu Prima Linea, oleks selles olukorras tulnud end hoopis ette valmistada suure kõrbe ületamiseks.
Küsimus „õigetest vahenditest“ kummitab ilmselt iga sotsiaalset liikumist, ka neid, kelle puhul vale meetodi valik ei tähendaks paljude elude vägivaldset lõppu, vaid seda, et elu läheks lihtsalt vanaviisi edasi. „Õiged vahendid“ sõltuvad tugevalt eelkõige sellest, millises „normaalsuses“ liikumine või inimesed ennast eest leiavad. Sotsiaalsed liikumised on ühiskonnas millegi muutmiseks organiseerunud inimeste kooslused (protestiliikumised sisaldavad endas vajadust ka midagi ära kaotada, millelegi pidurit tõmmata), seega on nad seesmiselt ja loomuomaselt seotud selle ühiskonna ja selle hegemooniaga, kuhu nad on sattunud. See ei tähenda, et analoogiad oleksid võimatud, aga tähendab, et kasutatav meetodite hulk sõltub taustsüsteemist. Teine meetodite valimise kriteerium on muidugi ka eesmärk: kas tahetakse lihtsalt saada osa pirukast, keelata mingid pirukategemise praktikad, taotletakse õigust soovitada uusi pirukaretsepte või saada endale terve pagaritöökoda.
Eesti teise vabariigi protestiliikumised sündisid kõik olukorras, kus kapitalismi võidukäik oli olnud täielik ka hegemoonilisel tasandil ja peeterkoppelid aina rääkisid, et kapitalism on inimkonna loomulik eksisteerimisvorm. Tõepoolest, 1989. aastast kuni 21. sajandi alguseni ei olnudki võimalik kapitalismi laiaulatuslikult kahtluse alla seada. Berliini müüri langemisega tundus kogu sotsialistlik teooria olevat põrmu langenud, kommunistlikud, sotsialistlikud ja töölisparteid tegid enamasti läbi „totaalse muutumise“, valisid „kolmanda tee“ ja mõnikord haarasid oma embusse neoliberalismi kõige hullemad vormid. Ühiskonna äärealadele jäid muidugi toimetama nii antiglobalistid kui anarhistid ja ka mõned, kes oma ideoloogilise kindlusega sirbist ja vasarast loobuda ei tahtnud. Mõnevõrra keskmelähedasemat positsiooni suutis hoida feminism, mis üldjoontes mahub kapitalismi raamidesse, ei pane küsimuse alla majandusliku süsteemi toimimist, vaid küsib jupi pirukast kõikvõimalikele alternatiivsetele identiteetidele – neile, kes pole küpses eas valged mehed. Feministlikud ühiskonnakriitikud, nagu J.-K. Gibson-Graham,[4] tõdevad, et meil pole enam sõnu, millega mittekapitalismist rääkida, aga kui me ei saa mittekapitalismist rääkida, kui me ei suuda ette kujutada, milline on poliitika ilma kapitalismita, siis me ei saa ka maailma muuta. Vähemalt paarikümne aasta jooksul pärast Berliini müüri langemist olidki sotsiaalsed liikumised peamiselt kitsapiirilised, mingi konkreetse eesmärgi saavutamiseks loodud ühendused, kus ei otsitudki poliitilist konsensust „hea elu“ üle väljaspool seda, või siis gibsongrahamlikud „mittekapitalismi laborid“, kus oma pisikesel piiratud alal püüti leida uusi toimimisviise, uut lahendust vastavalt muutunud oludele.
Eesti teise vabariigi üks esimesi protestiliikumisi PunaMust käsitas end loomise ajal 2006. aastal just selle „mittekapitalismi laborina“, mille eesmärgiks on anarhistlik-vasakpoolsete ideede levitamine, inimeste teavitamine, kuid ka „teistsuguste reeglite“ järgi elamine. See tähendas nii ulatuslike ja nõudlike tekstide tõlkimist kui ka teadlikku osalemist tänavaprotestidel. PunaMust töötas välja oma meetodid ja organisatsiooni ning tuli siis „tänavale“ – leidmaks eest olukorra, et „tänav“ polegi Eesti üldises hegemoonias enam avalik ruum. Teatud määral neil kindlasti õnnestus seda olukorda muuta, osaliselt ka tänu mitmetele kitsamatele liikumistele, mis PunaMustast välja kasvasid. Samal ajal kasutasid tänavat ka Eesti loomaõiguslased, kelle jaoks meeleavaldus oligi organiseerimismeetod: juba veendunud inimese võimalus leida kinnitust, et ta ei ole üksi. Samal ajal ei olnud meeleavaldused piisavalt suured, et saada laiapõhjalist tähelepanu. Ilmselt olukord tingiski PunaMusta muutumise peamiselt internetifoorumiks, mis tähendas rohkem „spektaaklipõhist tegevust“, nagu ütles Andres Kiisel EKKM-i teooriaklubi saates Klassikaraadios 10. oktoobril 2014. Loomaõiguslased kujundasid end ümber pigem klassikaliseks lobby-grupiks, kes püüab mõjutada seadusandlikku tegevust (loomatsirkuste keelustamine, karusloomafarmide keelustamine), kuid teisalt üritatakse ka üldisemalt „loomaõiguslust“ kui teemat ühiskonna äärealalt välja tuua, kasutades selleks nii laiatarbemeediat kui ka näiteks sihipäraseid koolitusi ja toimides tegelikult kapitalistliku ühiskonna raamides. Teatud mõttes on „loomade õigused“ rohelise poliitika tõlkimine „neoliberaalse kapitalismi“ keelde, sest ühiskonnas, kus ainult „õigused“ võivad olla võimu piirajaks, on see lihtsaim viis eliidi veenmiseks, et teatud piirangud on mõistlikud. Kitsaeesmärgiline ja edukas protestiliikumine oli ka Ei Politseiriigile, mis toimumismeetodite poolest kasvas välja pigem sotsialistliku lipu all tegutsevast Kaheksanda Mai Liikumisest. Samas oli see inimeste ühendus, kes vastustasid konkreetset seadust, „Pronksiöö paketti“ (see seadus piiras oluliselt kogunemisvabadust, keelates meeleavaldused, mis „võivad kaasa tuua vägivalla“ ning andes politseile vabamad võimalused jalaraudade ja elektrišokirelvade kasutamiseks). Ei Politseiriigile kasutas omaenda wikit ning ka tavalist kodulehte mobiliseerimiseks, korjas seaduse vastu allkirju, korraldas meeleavalduse ja veenis ära vähemalt ühe erameediakanali, et elektrišokirelvad on ohtlikud. Lobistlikest meetoditest laenati kohtumine kõigi parlamendierakondadega ja neile oma argumentide esitamine ning politsei tehnilise jõukasutuse osas võeti ettepanekuid ka kuulda. Teisalt, koosolekuvabaduse piirangud võttis parlament siiski vastu, ehkki pärast allkirjakampaaniat „kirjuta presidendile, et see seadus pole demokraatlik“ lükkas president „Pronksiöö paketi“ tõepoolest tagasi. Oluline on aga märkida, et koosolekuvabaduse piiramise vastased alusväited olid läbinisti liberaalsed, lähtudes klassikalisest John Stuart Milli tüüpi vabaduse kaitse argumendist. Seega kuigi Ei Politseiriigile oma toimimises oli pigem avatud ja mitte hierarhiline, siis ideoloogiliselt ei olnud see Eesti neoliberaalsele kapitalismile ega valitsevale rahvuslikule narratiivile ohtlik.
Ei Politseiriigile ja Eesti loomaõiguslaste liikumised on head näited väga pragmaatilisest lähenemisest ühiskondlikule protestile, mis tegelevad pirukast osasaamisega ja mitte pagaritöökoja omandiküsimustega ning kus teadlikult vaetakse olemasolevaid ressursse ja kasutatakse väljatöötatud tehnikaid nende mobiliseerimiseks. Teatud mõttes võibki sotsiaalseid liikumisi vaadelda kui suvalist organisatsiooni, mille edu määravad taustsüsteem (liikumistele kättesaadavate poliitiliste võimaluste struktuur), mobiliseerimiseks kättesaadavate ressursside hulk ja osalejate algkapital (nii poliitiline, kultuuriline, sotsiaalne kui sümboolne) ning ka isiklik kasumiarvestus: mis on osalemise kulud ja tulud ning mis mitteosalemise kulud ja tulud. Paljud nüüdsed liikumised (eelkõige need, mis tegutsevad MTÜ vormis) lähenevad oma tegevusele teadlikult sellise maatriksi järgi, kaardistades selgelt eesmärgi, võimalused ja kapitali ning jälgides, et nende potentsiaalsete liikmete tasuvusarvestuses oleks „osalemine“ kõrgema väärtusega kui „mitteosalemine“, mis tähendab liikumistele tihti ka „meelelahutuslikke kõrvaltegevusi“. Loris Caruso osutab, et seesuguses mudelis on aga rida eeldusi, mis alati ei pruugi paika pidada.[5] Poliitiliste võimaluste struktuuri käsitatakse tavaliselt millenagi, mis on määratud suurte organisatsioonide ja parteide poolt, ega arvestata võimalusega, et liikumised võivad inimeste poliitilise osalemise ootustele paremini vastata, et mõnikord suudavad liikumised ka ilma igasuguse kaalutletud juhtimise ja suurte ressurssideta kiiresti kasvada. Oluline on ka asjaolu, et liikumised väga tihti loovad endale ressursid ise, mitte ei mobiliseeri juba olemasolevaid: viimane on pigem nende liikumiste pärusmaa, mis aktiveerivad mingit juba väljakujunenud ideoloogiat. Juhtimisstrateegiad muutuvad oluliseks seega siis, kui mingi suurus ja tähtsus on juba saavutatud, juhtimisstrateegiatega ja ressursside oskusliku mobiliseerimisega ei looda tingimata uusi liikumisi.
Hea näide on siin ka võtta Eesti poliitiliste liikumiste praktikast. Üks liikumise Aitab Valelikust Poliitikast (AVP) ellukutsujatest Andres Kiisel kirjeldas juba mainitud saates, kuidas alguses oli AVP-s kaks-kolm inimest, aga et mobiliseeruti juba üldisse tähelepanukeskmesse tõusnud teema ümber (Reformierakonna „ämmarahaskandaal“), siis väga kiiresti avastati enda ümber kaks-kolmsada inimest, kes ootasid tegusid, ja nii polnud liikumisel isegi aega sisemise struktuuri või otsustusmehhanismide osas läbi rääkida. AVP avaliku leviku alguspunktiks oli tegelikult lihtsalt foto üleöö Reformierakonna kontori seinale ilmunud graffitist „Jätke raha postkasti“ – irooniline kommentaar tulist ühiskondlikku debatti põhjustanud situatsiooni taustal. AVP ei pidanud oma teemat kuidagi keskseks muutma, see juba oli seda, mis tähendas ühtlasi, et inimesed haarasid kinni esimesest selgest ühendusest, mis sellele reageeris. Selgelt tekkis ka pinge nii sotsiaalmeedias lehe jälgijate kui reaalelus kokku saanud inimeste vahel – kellel on otsustusõigus? Lisaks ei suudetud kuidagi leida kokkulepet, kas eesmärgiks on „korraldada üks suur meeleavaldus valitsuse vastu, küll siis muutused tulevad ise“ või peaks liikumine kätkema endas juba ka alternatiivi „paremaks poliitikaks“.
See põhimõtteline tüli AVP-s rõhutab veel ühte olulist protestiliikumistes peituvat võimalust. Liikumised ei ole ainult ressursside õigel hindamisel põhinevad ja kulusid ja tulusid arvutavad poliitilise, sotsiaalse, kultuurilise, sümboolse kapitali maksimeerimise asutused. Protestiliikumised tegelevad ka poliitikaga polise konstrueerimise mõttes, nagu selle sõnastab Loris Caruso. Nad katsetavad uusi ideaale ja praktikaid, uusi ühiskondlikke tegutsemisvorme, ennast ise gibson-grahamlikult „uue ühiskonna laborina“ määratledes. Polise konstrueerimine eeldab muidugi osalejatelt suuremat tahet ja pingutust kui lihtsalt „meeleavalduse korraldamine“ või „kogunemisvabadust piirava seaduse vastustamine“, see tähendab ka, et paratamatult tuleb sõnastada mingeid laiemaid ühiseid kokkuleppeid „hea elu“ osas. Nii toovad protestiliikumised mõnikord poliitikasse tagasi teemad, mille kehtiv võim on taandanud „tehniliseks probleemiks“.
PunaMust oli selgelt polise konstrueerija, teatud mõttes oli seda ka 2007. aastal loodud Kaheksanda Mai Liikumine. Ühelt poolt oli tegemist ühele eesmärgile suunatud liikumisega – „lahendada pronkssõduri kriis“ –, kuid seda nähti selgelt kaasaegse poliitilise, mitte tehnilise probleemina: nii eestivenelaste sümbolite austamise vajaduse kui ka natsismi eitava hegemoonia loomise mõttes, teisalt oli see aga mittehierarhilise organiseerimismeetodi laboriks. Kaheksanda Mai Liikumise koosolekute otsuseid tehti konsensuslikult ja konsensuses osalesid need, kes olid kohal, lähtudes teadlikult põhimõttest, et konsensuses osalemiseks on vaja huvitatust ja huvitatust mõõdetakse kokkusaamiseks tehtud pingutuses. Kaheksanda Mai blogi, mis kujunes seoses aprillisündmustega lõpuks olulisimaks väljundiks, oli modereeritud, moderaatoriks saamisel ei olnud otseseid reegleid, pigem valiti inimesed huvi alusel. Iga liikumise liige võis artikleid postitada, kuid postituse pidi moderaator enne heaks kiitma (see kehtis ka moderaatorite endi postituste kohta). Samuti püüti mitmekesistada kõneisikuid, nii et liikumisele ei jääks ainult „üht nägu“, ja vältida liidripõhise struktuuri teket. Mittehierarhia laborina oli Kaheksanda Mai Liikumine kindlasti edukam kui hegemoonialoomena (Ei Politseiriigile kasutas hiljem neidsamu meetodeid). Hegemoonilist muutust Kaheksanda Mai Liikumine paraku ei saavutanud, katse muuta pronkssõduri emotsionaalset tähendust kukkus läbi. Liikumise originaalne ettepanek oli muuta pronkssõduri tähendust nii, et see ühelt poolt leinaks kõiki Teises maailmasõjas hukkunuid, kuid tunnistaks samal ajal, et igal juhul oli sõja lõpp kõigile hea. Muidugi tähendanuks see ettepanek sisuliselt ka kinnitust, et täna Eesti valib „liitlaste“ poole ja tunnistab, et demokraatlikud antikommunistid on need, kes võitluses fašismi vastu ühendavad kommunistidega käed. Eesti oludes olnuks see 2007. aastal loomulikult radikaalne hegemoonia muutus. Tõenäoliselt oli poliitiliste võimaluste aken sulgunud juba vähemalt aasta varem, niihästi koos paremäärmuslaste tugevamaks muutunud mobilisatsiooniga kui ka käärimisega eliitide vahel. Valitsuse vahetus aprillis 2007 tegi „eestlasi ja venelasi ühendava narratiivi“ väljavaate juba võimatuks, valitsev eliit pidi võimulpüsimiseks selgelt tõestama nii oma parempoolsust kui ka „isamaalisust“. Kui riik võtab kasutusele oma toore jõu monopoli, siis protestiliikumised, kes ei taha kodusõda, on kaotanud. Hetkel, mil Eesti valitsus otsustas pronkssõduri 400 politseiniku abil ümber piirata, oli Kaheksanda Mai Liikumise katse muuta hegemooniat selleks korraks ebaõnnestunud. Eesti-vene teema kristalliseerus, pronkssõduri sümbol tõepoolest muutus, aga mitte kogukondi ühendavaks, vaid vene vähemusele aina meelde tuletavaks, et üks Eesti valitsus pidas just neid vaenlaseks.
Protestiliikumised peavad seega alati arvestama asjaoluga, et kehtiv võim reageerib alati ning kehtival võimul on tavaliselt rohkem ressursse, eriti siis, kui nende käsutuses on terve hegemooniline süsteem. Selleks reaktsiooniks ei pruugi alati olla toores jõud, vaid pigem liikumiste tõstatatud väärtuste omaenese hegemooniasse inkorporeerimine. Siia alla kuulub Che Guevarast popikooni tegemine, olukord, kus „inimeste vabast liikumisest“ on saanud „palkade vaba liikumine“, kunagi vasakpoolsete lipulaevaks olnud internatsionalism on moondunud globalismiks, jne. Juhul kui valitseval klassil on kasutada nii jõud kui hegemoonia, peavad edukad protestiliikumised kasutama veel midagi. Suur hegemoonia ja suur jõud tähendab alati ka suuri süsteeme ning suured süsteemid on staatilised. Just sellepärast õnnestub protestiliikumistel tihti tuua ühiskonna poliitilise tähelepanu keskmesse teemad, mida kehtiv võim tahab suruda tehnilisteks küsimusteks. Protestiliikumised, nii hegemoonias kui võimuvõitluses, peavad olema paindlikud ja muutma oma taktikaid, mitte võitlema edasi eilseid võitlusi. Kui „vaba liikumine“ muudetakse sisuliselt „vabaduseks orjadega kaubelda“, siis peavad orjakaubanduse vastased meeles pidama, et „roos iga teise nimega lõhnaks ikka samamoodi“, ja eitama seda tegevust, ükskõik kui olulist väärtust eilsest poliitilisest loogikast lähtudes sinna ei oleks peale ehitatud. Vastustades riigipiire, ei kaitse neoliberaalid niivõrd indiviidi võimet end teostada, vaid kapitali võimalust vabalt levida ning suurfirmasid kogukondade regulatsioonide eest. Ei tasu unustada, et tänapäeva suveräänsetel riikidel on ka impeeriumide-vastane iseloom ja pigem on nad sündinudki arusaamast, et püüd kogu maailmas üht ja ainsat hegemooniat kehtestada viib vägivallani. Tegelikult ei ole suurt vahet, kas see üks hegemoonia on neoliberaalne kasinuspoliitika või näiteks protestantism, mõlemad on süsteemid, mis sisaldavad endas eeldust väärtuste selgeks pingereaks. Protestiliikumised, ükskõik kui keskendunud kultuurilisele hegemooniale nad on, jäävad alati võimuorganisatsioonideks ja seega peavad nad strateegiaid analüüsima ka võimuterminites, hoides kinni oma eesmärgist, kuid olles paindlikud meetodites ja konkreetsetes poliitilistes tegutsemisviisides. Muidu võivad sotsiaalsed liikumised ennast avastada liigagi kiiresti inkorporeerituna sellessesamasse süsteemi, mida nad vastustasid.
Tänapäeval on see kõigile mittekapitalistlikele liikumistele olulisem kui kunagi varem. „Neoliberaalne kõrb“ on tegelikult peaaegu ületatud. Neoliberaalset eliiti ei kardeta ja nende hegemooniat ei võeta alati puhta kullana, mida näitavad paradoksaalsel moel nii Brexiti referendum kui Trumpi võit USA valimistel. Kuid esialgu ei ole neoliberaalsel eliidil veel hirmu, nagu neil oli 1960. aastate lõpus, neil on lihtsalt vastik, et neid ei kuulata. See tähendab tegelikult ka uut võimaluste akent sotsialistlikele liikumistele. Tasub tähele panna, et läänemaailmas pead tõstvad populistid tõusevad just neoliberaalsuse kriitika lainel, ehkki ei omata selget alternatiivi. Brexit ja Trump on küll kõike muud kui vasakpoolne revolutsioon, kuid nad on neoliberaalse hegemoonia eitus poliitilisel tasandil ning said võimalikuks just tänu vasakpoolsete paindlikkusele astuda oma ettekujutuste karbist välja ja kasutada võitluses seda meetodit, mis parasjagu kättesaadav on. Nüüd teame, et neoliberaale saab võita, kuid see võit saab olla püsiv ainult alternatiivse majandusprogrammi olemasolul. Seega praegu on lootust, et hahetab koit, mitte eha, aga kellele, ei ole veel selge. Muidugi ei istu ka neoliberaalid käed rüpes ja on kasutusele võtnud uued relvad: sularahata ühiskond, kaamerad, mis ei lase enam isegi „elagu revolutsioon“ majaseintele kirjutada, Uber ja „jagamismajandus“ – tegelikult „tööotsamajandus“, mis püüab ringi minna kõigist reeglitest, mis töötaja (ja ka tarbija) kaitseks on loodud. Täpselt samamoodi nagu 70ndatel tootmise detsentraliseerimine, püüab jagamismajandus näidata, et „nüüd saate kõik ettevõtjateks, nüüd tuleb õnn teie õuele“, kuid tegelikult suurendab ebavõrdsust ja kasvatab prekariaati.
Aga fukuyamalik „ajaloo lõpu“ periood on siiski läbi saanud. Taas on mõistlik küsida, milline viis majandust korraldada on kõige parem ja mis on kapitalismi alternatiivid. Kui riigil on võimalik korraldada majandust eri viisil, siis tähendab see, et poliitika, mida tehakse läbi riigi, nihkub taas inimeste poliitilise tegevuse keskmesse. Küsimus, kas töötajad võiksid lõpuks ometi ka pagaritöökoda omada, on uuesti aktuaalne.
[1] Autor osales aastatel 2006–2012 aktiivselt Kaheksanda Mai Liikumises ja liikumises Ei Politseiriigile, samuti ühenduse Aitab Valelikust Poliitikast veebipõhises toimimises ja sporaadiliselt ka PunaMusta tegevuses.
[2] Film põhineb Sergio Segio autobiograafial „Miccia corta. Una storia di Prima linea“ (2005).
[3] G. Gaber, Mõni oli kommunist. Tlk O. Loone. https://itaalia.wordpress.com/2009/05/20/moni-oli-kommunist/.
[4] J. K. Gibson-Graham, The End of Capitalism (As We Knew It): A Feminist Critique of Political Economy. Oxford; Cambridge, 1996; J. K. Gibson-Graham, A Postcapitalist Politics. Minneapolis, 2006.
[5] L. Caruso, Il territorio della politica. La nuova partecipazione di massa nei movimenti No Tav e No Dal Molin. Milano, 2010.
