Vanglaelu puhastustuli
Mai, 2017I. V. Aedniku päevik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 140 lk. 15.95 €.
Lugu on lihtne ja haraline, kirjadena kirjutatud vanglaelu päevik läbi viie vangla-aasta ja kahe riigi vanglate. Episoodiliste meenutustega kunagisest narkoekstaatilisest vabaduseelust. Vihjetega juristitööle, mida minategelane teeb tellimuste peale aeg-ajalt ka vanglas. Viidetega põgusatele kohtumistele tütre ja mõne sõbraga. Kõigi sõpradega kohtuda ei lubata, kuna neilgi on kriminaalne taust. Kujunev pilt on hüplik, hajus, vihjeline, taustadest otse ei räägita ja harva kirjeldatakse päris otse ka vanglaeluepisoode ja konflikte. Nihilistlik kirjeldus jääb poeetiliseks, tekst on keeleliselt leidlik, mänguline, samas konkreetne ja napp. Vanglapoeem. Finaalis vabanetakse ja järgneb lihtne-vaene-vähenõudlik elu sugulaste juures (kontrastina vanglaeelsele rahaloopimisele ja lõputule peole), kus suurimaks unistuseks on saada valvuriks kaevanduses. Mida uskuda ja mida mitte? Küllap on jutus kõik õige, usutav igatahes, samas väljajätteline. Netist leian, et autor on kunagine mastaapne relvakaupmees.
Eesti vanglakirjandusest tuleb praegu meelde vaid paar asja (küllap on neid muidugi rohkem), Ahto Levi „Halli Hundi päevik“ ja Leo Kunnase „Kustumatu valguse maailm“. Mõlemad on sisse jäänud. Mitte küll detailselt või süžee poolest. Mis süžeed vanglas ikka väga olla saab. Aga suur pauer on sees. Ja tõetunne. Vanglas pole suurt mõtet valetada ja valetamisest ei pea ka kaasvangid lugu. Vangla on tõe või tõetunnetuse kool. Mis ei välista teatud annust romantikat. Vangla on ka unistamise meistriklass ja see meid paelubki. Iseasi, et vangisistuja helesinine unistus võib vabanedes kiiresti muutuda veripunaseks.
Vanglaromantika jõuab meieni läbi platnoilaulude ja ameerika vanglafilmide. Ja vangid või endised vangid ise võimendavad romantikat meelsasti. Tsoonis istunud Tarmo Urb laulab „Ivani palves“, kuidas nokunaha alla on aetud pleksi-klaasist munad ja naised on sillas, kui Ivan vanglast välja saab, ja see tundub meile nii ilus, et näeks juba seda Ivani. Ja tema nokut. Hm, või siiski mitte.
Laia ilma kirjanikvangidest kargavad pähe näiteks Jean Genet ja Oscar Wilde, mõlemad homoseksuaalid, aga vastandlikud karakterid. Genet on ehk karmim ja peenelt sarkastiline, sest talle oli vangla teine kodu (kui mitte esimene), Wilde’i „Readingi vangla ballaad“ on padu-
romantiline (ja hea tekst). Nende kahe põhjal kipub tulema mõte, et nihilism on eneseabi ja kui romantika prevaleerib, on oht murduda, nagu Wilde’iga juhtus.
Vanglaunistuste lugu on enamasti pisut ambivalentne. Romantika on ehk vangi peas ja kirjades. Kohapeal palju romantikat pole. Sama on ju kogu kirjandusega. Elu on koledavõitu, kurblik, ja kirjanik unistab. Vanglakirjandus oleks siis sama asi ma ei tea mitmendas astmes. Oskar Luts romantiseerib koolipõlve tagantjärele, aga äkki oli koolis käies internaadielu paras vangla?
Nii on vanglatarkused ja -naljadki tõesed ja valusad, nihilistlikud ja karmid, samas romantiliselt paisutatud.
Kõik see kehtib ka I. V. raamatu „Aedniku päevik“ kohta, mille autor kirjutas veel kinni istudes pastakaga paberile (kuidas siis veel), saatis Kaur Kenderile ja Kaur avaldas Nihilisti veebilehel. Otsisin I. V.-ga kontakti raamatu toimetaja Made Luiga kaudu ja kuulsin, et kontakti polegi. Talle öeldud, et toimetagu, nagu tahab, autor on kõigega päri, tal on ükskõik. Hiljem selgus, et autor oli siiski ülitundlik ja ei leppinud paljude toimetaja parandustega.
Romantiline on juba pealkiri. Kaks korda kaks ja pool aastat eri riigi vanglates kinni istunud autor oli tõesti mõne aja aednikupraktikal (sest ainult see võimaldas õue peal päikest võtta ja süüa peenralt pisut värsket), ometi on aednikupraktika kogu istutud aja jooksul väike episood ja mulle ei jõua kohale, mis üldistust pakub raamatu pealkiri kogu vanglaelu kohta. On see viide hingeharimisele ja enesedistsiplineerimisele? Vaikiva olekuni jõudmisele? Või lihtsalt mõru nali?
Vanglalugude kirjanduslik häda on, et pole dialoogi (arusaadavatel põhjustel) või on vähe. Karakterid on ühesed. Nii ei teki psühholoogilisi portreid ja suhtearendusi. Mis on muidugi vanglaelule tunnuslik, ja samas hoiab surve all olek teksti pinges. Nii pinges, et õhuauke ja hingamisruumi polegi ja see hakkab väsitama. Kogu aeg ühes nivoos rusutuse kõrgepingel püsiv tekst.
Suhtekirjeldusi on, aga need suhted on põgusad ja kantud agressiivsusest, vaenust, enesekehtestamisest, vastastikusest nullimisest. Harva ka respektist tugevamate ja veel nihilistlikumate kaasvangide suhtes. Nõukasõjavägi oli üsna sarnane. Mul pole siiani olnud mingit tahtmist sellest kirjutada. Ega mõttes tagasi sõjaväeelu sisse minna.
Kirjutamine, kuigi kirjutatakse vanglast, aitab põgeneda omailma. Aga kas vanglast vabanenu tahab veel vanglast kirjutada? Sinna mõttes tagasi pöörduda? Nagunii ei pääse ta kogetust unenägudes, nagunii see kummitab. Aga nüüd tahaks ju vabaneda nii palju kui võimalik. Ehk seepärast vanglaraamatuid palju polegi. Istudes on kirjutamine vähestel võimalik, välja saades ei taha mõttes ka enam tagasi. Küll aga on sekundaarseid kunstiteoseid. Vanglafilme. Sest suletud keskkond, karmid karakterid ja surveolukord, mida võib võtta elu võrdpildina, tunduvad huvitava materjalina. Kahtlen siiski, kas vanglaelu tundjad neid filme tõsiselt võtta saavad. Ja mul on tunne, et tekst pääseb olemusliku kirjeldamisele lähemale kui film, kuigi just filmis saaks paremini näidata lõputult venivat aega vabanemiseni.
„Aedniku päeviku“ tekst on üsna hakitud. Osalt on põhjuseks teksti valmimine kirjadena Kaur Kenderile (aga ka Dostojevski kirjutas pikki romaane nii, et saatis jupikaupa ajalehesaba jaoks ära). Sidusat lugu ei teki, palju detaile jäetakse vihjeliseks. Vanglale omaselt kõneldakse läbi iroonia, kujundlikult. Kõik see sobib. Küllap ettearvamatu vanglaelu ongi fragmentaarne, pikad tühjad perioodid vahelduvad ootamatustega nii vangide kui ametnike poolt. Elatakse teadmatuses, iroonia on psüühika kaitsekiht. Kui nalja saab – ja nalja saab –, on huumor valus ja mürgine.
Väikeste virinate juures on selge, et tekst on ehe ja tugev, jääb kummitama.
Lõpuks ka väike vestlus raamatu autoriga:
PS: Spekuleerin, et vanglas teksti kirjutamine on põgenemine omailma, paus vanglarutiinist. Kas nüüd pärast vabanemist on veel tahtmist vanglateemadel edasi kirjutada? Mida kirjutad nüüd?
IV: Omailmas olen ma alati elanud, ma olen sealt sisse-välja käinud, viisaga, ei mingit põgenemist… Ma olen tapnud rutiini, kuna rutiin tapab aega, vanglas aga peab tapma aega rutiiniga. Kas ma olen tapja?
Ma ei ole kunagi, mitte kunagi kirjutanud vanglateemadel, ja ei hakka ka kirjutama, ma kirjutasin aiandusest, elust ja armastusest, ja kõigest ausalt… Nüüd kirjutan sahtlisse ja arvutisse, sahtel on põhjata ja arvuti ei salvesta…
PS: Raamatus on juttu kahe riigi vanglatest. Lugesin netist, et vanglasse sattumise põhjuseks oli relvaäri.
IV: Raamatus on kirjas tegelikult kõik, relvaäri oli meenutus kaugest ajast. Jätaks riigid mainimata, aga jah, E ja S, ja see oli maksukuriteo eest saadud karistuse tingimisi osa, mille tingimusi ma rikkusin, sõites ülekiirusega ilma lubadeta ja kokaiinijoobes radarisse, karistus pöörati täitmisele (see on ka tegelikult raamatus kirjas).
PS: Tekstis on palju kaude ütlemisi, palju jääb varjatuks, mõttelistesse sulgudesse. Küllap see on juttudele vanglas üldse omane, et räägitakse mõistu (meenutab mulle põlisrahvaste jutte ja jutuvestmisi, kus oma isikut hoitakse varjus). Või on asi selles, et vanglas õpib ära, et parem on paljudest asjadest vaikida? Praegu ju varjamiseks ja vaikimiseks põhjust pole? Kas kaude rääkimine ja vihjelisus on lihtsalt stiil, mis seostub vanglamaneeridega?
IV: Ma ei tea, mis on vanglamaneerid, ja isegi kui need olemas on, kas need on stiilsed või stiilitud… Ma ei varja midagi, ma kirjutan endast, oma mõtetest ja oma elust. Mis tähtsust on kohanimedel, kuupäevadel, kellal, nimedel, paragrahvidel… „Tere, tere! Mina astun ruttu. Sina ei astu nii ruttu. Teater on tamme all“ – see on „Karu-aabitsast“. Kas see on kaude ütlemine? sürrealism? Ma õpin oma lapselapsega sealt lugema… Ma räägin ja kirjutan nii, nagu ma mõtlen, ja ta saab minust aru…
PS: Kui võimalik, kommenteeri ka juhtumeid ja tegusid, mille alusel karistused välja mõisteti. Kas neis asjus esines ka positiivseid momente, millega oled siiani rahul? (Sõbrad, ekstaatiline elu, ühiskonnale vastandumine ja individualism vms.)
IV: Teod on tehtud, juhtumid on juhtunud, tunnistan ennast süüdi ja ei kahetse, ei hakka lubadusi andma.
PS: Kui tagasi vaadata, mida vangla-aastad kogu elu lõikes on muutnud? Mida vangla õpetas?
IV: Midagi ei ole muutnud ja midagi ei ole õpetanud.
PS: Miks kasutad raamatukaanel vaid nimetähti? Kas edasi jätkad kirjutamist oma nime all? Kas kirjutamisest on saanud tegevus, mida soovid jätkata, arendada? Kas raamatus ilmunud tekst tekitab sinus teise tunde, kui oli kirjutades?
IV: Ma mõtlesin, kas ma üldse teen raamatule kaane. Kui geniaalne Indre ei oleks minuga kuid vaeva näinud, siis… Ma olen tehasetähisega maailmakodanik… Ma olen kirjutanud juba enne seda, kui ma kirjutama õppisin.. Nii väga tahaksin ma olla kirjaoskamatu… Ma kirjutasin noorena sõbraga kahasse sürrealistliku etenduse teatrisse, Draamasse, mida mängiti Väikeses saalis… Ära küsi, kes oli sõber ja kes oli lavastaja, kes olid näitlejad, mis aastal see oli, ja kes käisid vaatamas… Ma ei ole tundetu…
PS: Kas igapäevases elus tuleb eelneva elu slepp (kurjategija ja vangi kuvand, vanad tutvused, seosed) kaasa või on võimalik sellest vabaneda?
IV: Miks „eelneva elu“, millest ja miks vabaneda ?
PS: On sul nõuandeid neile, kes praegu kinni istuvad või istuma lähevad?
IV: Kes kuulab nõuandeid? Muidugi on, tuleb jääda iseendaks, ja seda istudes või istuma hakates, isegi toolilt mööda istudes…
PS: On sul nõuandeid vanglast vabanejatele?
IV: Ärge andke vabanemislubadusi…
PS: Millised vanglateemalised filmid (või raamatud) sulle tõesed tunduvad?
IV: Ma ei ole kunagi ühtegi ei lugenud ega vaadanud, mind ei ole kunagi huvitanud ega hakka ka huvitama vanglateemad.
