Lugemissoovitused puhkuse lõpuks

August, 2017

Marek:

Suvel hoian ma ennast üldiselt veebiavarustest eemal, et süveneda tekstidesse (nende lugemisse ja kirjutamisse), mis eeldavad aega ja keskendumist. Sest suvi on akadeemilises maailmas teadagi ainus aastaaeg, mil tegeleda oma põhitööga – uute teadmiste hankimise ja loomisega, nagu Mary Beard vaimukalt TLS-is hiljuti meelde tuletas. Kuid jagan tagasivaatavalt siiski mõningaid noppeid ja soovitusi, mis juhuslikult silma on jäänud.

Tänavu juuli lõpus ilmus Yuri Slezkine’i kauaoodatud raamat, rohkem kui 1000-leheküljeline The House of Government: A Saga of the Russian Revolution; mäletan, et ta rääkis selle teose kirjutamisest ühel õhtusöögil Tallinna vanalinnas 2011. aasta lõpul, ja siis jättis see väga põneva mulje – kirjutada NSV Liidu ajalugu lahti ühe hoone ja selle elanike näitel, seda enam, et oma eelmiste raamatutega (eriti The Jewish Century, 2004) oli Slezkine tõestanud oma suutlikkust minevikust kaasakiskuvalt ja mitmeplaaniliselt kirjutada). Kes soovib uues raamatust maitseproovi, leiab selle LARB-i kodulehelt: Kes ei viitsi katkendit lugeda, võib vaadata kirjastuse kodulehel raamatutreilerit. Olemata veel ise teost lugenud, tihkan arvata, et sellest kujuneb nõukogude uuringute tähtis teetähis. (Ühe Slezkine’i artikli olema avaldanud ka Vikerkaares, “NSVL kui ühiskorter ehk kuidas sotsialistlik riik etnilist eristumist edendas”, nr 10/11 ja 12, 2012).

Teine huvitav nõukogude ajast rääkiv raamat, mis tänavu inglise keeles ilmus, tundub olevat Wladimir Velminski Homo Sovieticus: Brain Waves, Mind Control, and Telepathic Destiny, vähemalt kui uskuda LARB-is ilmunud Giovanni Vimercati asjalikku lühiarvustust.

Eestiski võtab reaktsionäärlikes ringkondades vaikselt maad veendumus, et tänapäeva ülikoolid on vasakpoolse ajupesu paigad ja tõeline patrioot oma jalga kõrgkooli ei tõsta. The New Republic avaldas hiljuti hea loo sellest, et isegi Ameerikas ei pea see arvamus paika, nagu näitavad esinduslikud analüüsid tudengite seas.

Üks LARB-i artikkel tuletas meelde, et tänavu suvel möödus juba kümme aastat Richard Rorty surmast; võib oletada, et tal on hea meel, et ei ole pidanud Ameerika viimase aasta mullistustele kaasa elama, kuigi ei salga, et loeksin huviga ta iroonilisi analüüse kujunenud olukorrast (mida ta oskas omal moel kaua aega tagasi ette ennustada). Lugesin aga suvel läbi ta mullu avaldatud Page-Barbour loengud Philosophy as Poetry (algselt peetud 2004. aastal) ja tihkan raamatut soovitada huvilistele hea lühikese sissejuhatusena Rorty mõttemaailma.

Lõpetuseks aga Gayatri Chakravorty Spivaki seitse (muigvel) soovitust maailma muutmiseks.

Aro:

Ilmselt ei ole vähemalt Vikerkaare FB-fännidele jäänud märkamatuks, et puhkamise, vihmavarjude-sügiskampsunite otsimise ja maatööde kõrvalt jõudis toimetus ka Arvamusfestivalile, kus panime koos Müürilehega püsti utoopilise mõtlemise aruteluala. Kuna oskus öelda „ei“ on allakirjutanul jätkuvalt välja arenemata, sattusin festivali teisel päeval osalema ka paaril muul arutelul, millest üks pidi analüüsima digiajastu ja demokraatia vastasmõjusid. Mõnevõrra ootamatult keskendus vestlus põhiliselt küsimusele „kuidas disainida otsedemokraatia äppi nii, et inimesed ka seda reaalselt kasutaksid?“. Variatsioonid samal teemal: „kuidas saaks riik suurendada sisulist kaasamist?“, „miks osalusdemokraatiaportaalid ei tööta?“, „kes annavad petitsioonidele allkirju?“.

Taoline kitsalt ametlikule ja poolametlikule digikaasamisele lähenemine meenutas kahtlaselt juba ammu jaamast lahkunud rongile järele hüüdmist. Sellal kui digiaktivistid ja ametnikud tegelevad järjekordse demokraatiaveebi püsti panemisega (justkui Täna Otsutan Mina ja Rahvakogu näited poleks tõestanud nende katsete tagasihoidlikku potentsiaali), kujundavad sotsiaalmeediahiiglased Facebook, Google ja Amazon ümber kogu avalikku sfääri, mille raames demokraatia toimib. Juunikuises New York Review of Booksis andis Sue Halpern põneva ülevaate sellest, kuidas Donald Trumpi kampaania kasutas Facebooki turundusteenuseid selleks, et oma kampaaniareklaame rajooni täpsusega võtmeregioonidesse saata ning täpselt iga kasutaja isiklikele murepunktidele rõhuda. See strateegia pole iseenesest uus, reklaamifirmade ja tootedisaineritega on poliitikud koostööd teinud massidemokraatia algusest alates ja isegi netipõhise täppisturunduse kasutamine pole siin midagi uut, Trumpi kampaaniajuhid õppisid seda kunsti Barack Obamalt.

Küll aga on selge, et demokraatlikud protsessid näevad Facebooki-järgses maailmas välja hoopis teistsugused, kui 20. sajandil, ning debatti teemal, kas me ühiskonnana aktsepteerime (või üleüldse teadvustame) seda hinda, mida me alalise kassipildisaatmisvõimaluse eest maksame, pole tegelikult maha peetud. John Lanchester arvustab London Review of Booksis uusi raamatuid, mis analüüsivad digihiiglaste ärimudeleid. Keskne probleem on tema arvates järgmine: hoolimata Mark Zuckerbergi kõrgelennulistest väidetest, on tegemist äriettevõttega, mille esimeseks eesmärgiks on hoida kasutajaid võimalikult kaua klikkimas ja koguda nende kohta võimalikult palju informatsiooni, mida hiljem ettevõtetele maha müüa. Sellise lausinfokogumise muud tagajärjed on korporatsiooni jaoks ebaolulised. Aga 1,8 miljardi kasutajaga platvormi toimimisloogika mõjutab paljut: privaatsust, ajakirjandust, arutelukultuuri – lühidalt, kõiki demokraatia olulisi komponente. „Anna inimestele, seda mida nad juba varem on tahtnud“ on põhimõte, mis aitab hästi Facebookil klikke koguda, aga pole tingimata üldse põhimõte, millest vastutustundlik ajakirjandus lähtuma peaks või millele avalikku sfääri üles ehitada. Sissevaadet sellest, mis saab kui Ränioru tööriistadega hakatakse ajakirjandust tegema, pakub The New Republici endine toimetaja Franklin Foer autobiograafilises loos, mis küll eriti lootusrikas ei ole.

Viimaks tasub lugeda ka Elizabeth Kolbert’i ülevaadet Facebooki, Google’i ja Amazoni mõjust kultuuritööstusele. Kui Interneti algusaegadel lubati, et võrgustumine eemaldab tarbijate ja kultuuritegijate vahelt sellised tüütud tegelinskid nagu toimetajad ja produtsendid ja tekitab tõelise kultuuridemokraatia, siis praeguseks on selge, et digipööre on lihtsalt koondanud kultuurikureerimise (ja selle pealt kasumi teenimise) veelgi kitsamasse ringi, ehk siis nendesamade hiigelkorporatsioonide kätesse. Selle tulemusena on kunstnikud vaesunud (milleks osta plaate, kui saab kuulata Spotifyd), kultuuriline mitmekesisus kahanenud ja üldse on kõik halvasti. Ning mida selles olukorras peale hakata, pole ka selge. Kolme maailma suurima korporatsiooni peale ei hakka ka Euroopa Liidu hammas.

Nii Kolbert’i kui ka Lanchesteri esseedes käiakse välja ka mõned võimalikud lahendused. Monopoolsete infohoidjate reguleerimine pole maailma ajaloos esmakordne väljakutse. Võttes eeskuju telefonikompaniide reguleerimisest 20. sajandi keskel võiks näiteks sundida Google’it ja Facebooki oma algoritme väikese summa eest kõigile huvilistel kasutamiseks müüma, mis tekitaks võimaluse ausaks konkurentsiks. Lanchester kahtlustab, et inimesed võivad lihtsalt FB kasutamise lõpetada, kas seetõttu, et privaatsuseriivete sügavus jõuab mõne suurema lekke tõttu inimestele lõpuks kohale või siis lihtsalt seepärast, et uuringud näitavad, et mida rohkem FB-d kasutada, seda õnnetumaks muututakse. Radikaalsema lahenduse pakkus aasta alguses välja tehnoloogia ja ühiskonna uurija Evgeny Morozov, soovitades võrgus surfamisega tekkivate andmekogumite muutmist avalikuks hüveks, mida korporatsioonid saaksid küll kasutada, aga mille eest tuleks andmete omanikele (ehk siis meile, kodanikele) maksta. Demokraatia seisukohalt olulised protsessid toimuvad põhiliselt just nendel vektoritel, ilma sotsiaalmeedia monopolide, digiandmete omandiõiguste, ja ajakirjandusmaastiku digitaliseerumise probleeme lahendamata ei ole mõtet ka loota, et järgmine rahvakogu mingit digidemokraatia kuldajastut kuulutaks.

PS: Teistel teemadel ka. London Review of Booksis annab Marina Warner (kelle esseed võib lugeda ka viimases Vikerkaares) ülevaate Thomas Laqueuri surma kultuuriajalugu käsitlevast raamatust. Ning Boston Review’s kirjutab Merve Emre „isikliku essee“ ajaloost ja tulevikuperspektiividest küllaltki kriitilises ja provokatiivses võtmes. Tasub lugeda, eriti arvestades, et see žanr on ka Eestis kanda kinnitamas ja poleemikat tekitamas (tuletagem meelde näiteks ühte palju vastukaja saanud Müürilehe artiklit).

Märt:

Kurb suvine uudis oli iraani matemaatikageeniuse, Stanfordi professori Maryam Mirzakhani surm 14. juulil kõigest 40 aastasena rinnavähki. Tema nimi jõudis laiema publiku teadvusse kolm aastat tagasi, kui ta pälvis esimese naisena tähtsa Fieldsi medali, mida antakse iga nelja aasta tagant alla 40-aastastele matemaatikutele. Selleks puhuks valmistatud lühike videoklipp äratab otsekohe sümpaatiat portreteeritu vastu.

Seda aga, milles Mirzakhani uurimistöö täpsemalt seisnes, on amatöörist kõrvalseisjal muidugi raskem taibata. Tema panus kuulub topoloogiasse, geomeetria harru, mis käsitleb ruumi omadusi ja pidevust. Järelehüüetes rõhutatakse Mirzakhani haruldast uurijatemperamenti – ta ei hoolinud kiiretest tulemustest, madalal rippuvate viljade noppimisest, võidujooksust ahvatlevate probleemide lahendamise nimel, vaid kirjeldas ennast ise “aeglase matemaatikuna”, kes püüab metsas teed leida.

Naiste edu ja katsumused matemaatikas on teema, mis teeb tahes tahtmata sentimentaalseks. Näiteks on kaasaegsed meenutanud, kuidas Artur Alliksaar härdus alati Sofja Kovalevskajast kõneldes, tahtis tema kirjutisi Loomingu Raamatukokku tõlkida, kuid ei kohanud seal huvi. Kovalevskaja autobiograafiline jutustus “Nihilistka” (1884) on tänaseni tõlkimata, kuigi nihilismihuvilistest meil justkui puudust pole. Algajatele geomeetriahuvilistele sobiks aga vahest paremini Edwin A. Abbotti feministlik ulmeromaan “Lapikmaa” (1884, e. k 2011), edasijõudnutele Stephen Barri “Kääride ja paberiga topoloogiasse” (e. k 1982).

Jutt naistest ja matemaatikast ei möödu kunagi Hypatiast (355/370–415), kelle kristlik Taliban Aleksandrias julmalt lintšis. Sellest kõnelev 47. peatükk puudub küll Edward Gibboni “Allakäigu ja languse” mulluses eesti versioonis, kuid tõlkija lubab seda siinkohal lahkesti tsiteerida: “Õitsva ilu ja küpse tarkuse ehtes andis see malbe neidis korvi kõigile kosilastele ning pühendus oma õpilaste juhendamisele; seisuselt või teenekuselt kõige hiilgavamad isikud ihkasid kärsitult seda naisfilosoofi külastada; Kyrillos aga piidles kiivalt toredat hobuste ja orjade parve, mis tungles tema akadeemia ukse ees. … Ühel saatuslikul päeval pühal paastuajal tiris metsikute ja halastamatute fanaatikute jõuk eesotsas Peetrus Lugejaga Hypatia kaarikust maha, kiskus ta alasti, lohistas kirikusse ning mõrvas seal ebainimlikult; teravate austrikarpidega kaapisid nad tal liha luudelt ja heitsid ta tõmblevad jäsemed leekidesse.” Barbara Graziosi kirjutab uuemate seisukohtade valgel värskes LRB-s Edward J. Wattsi Hypatia biograafiast.

Hilisemal ajal on naismatemaatikute kiusamiseks kasutatud õnneks pehmemaid meetodeid. Priyamvada Natarajan vaatleb NYRB-s kolme teadusloolist käsitlust USA “naiskompuutritest”, puudutades muuhulgas neid peeneid sotsiaalseid mehhanisme, mis on naised teaduskollektiivides sageli musta töö tegijaiks taandanud.

Säärased esseed aitavad meenutada teaduse tegemise inimlikku dimensiooni. Kuigi Mirzakhani ja teiste nüüdismatemaatikute tööd jäävad üldsusele niikuinii läbitungimatult esoteeriliseks, oskavad mõned ajakirjandikud või sageli ka teadlased ise nende ümber punuda haaravaid lugusid. Mirzakhani elutööle teeb tagasivaate Quanta Magazine. (Sealsamas on intervjuu soome matemaatiku Kaisa Matomäkiga, kes näeb und algarvudest ja nendevahelistest kaugustest). Mulle tundub, et žurnalistlikud “persoonilood”, mis on vähegi lugemist väärt, räägivadki peamiselt matemaatikast.

Näiteks Davide Castelvecchi lugu Nature’s sellest, kuidas jaapanlane Shinichi Mochizuki on väidetavasti tõestanud ühe arvuteooria tähtsa probleemi, nn abc hüpoteesi. Selleks on ta rajanud terve matemaatikaharu uutele alustele, mida suudavad haarata ainult neli-viis inimest: “”Kõik, kes minu teada on selle värgiga kokku puutunud, on olnud üsna mõistlikud, aga hiljem nad kaotavad kommunikatsioonivõime,” ütleb üks matemaatik, kes ei soovinud oma nime mainimist. Tema sõnul meenutab olukord Monty Pythoni sketši, kus keegi kirjamees tähendas üles maailma kõige naljakama nalja. Kõik selle lugejad surevad naerust ega suuda seda kellelegi enam edasi anda.”

Seda enam tulekski hinnata mõtlejaid ja populariseerijaid, kes ikkagi üritavad edasi anda teateid matemaatika rindelt. Mõned näited:
– Vene päritolu USA matemaatiku Edward Frenkeli raamat “Love and Math” (2013). Vaatamata härra Molotovi manitsustele “Tões ja õiguses”, söandab Frenkel esitada seal isegi armastuse valemi. Frenkel on teinud isegi samateemalise Yukio Mishimast inspireeritud soft-core avangardfilmi “Armastuse ja matemaatika riitused”.
– Masha Gesseni käsitlus Peterburi ekstsentrikust Grigori Perelmanist, kes tõestas Poincaré oletuse, “Perfect Rigor: A Genius and the Mathematical Breakthrough of the Century” (2009). Seda saatnud intriigidest vt ka Sylvia Nasari ja David Gruberi isikulugu The New Yorkeris (2006) ning head vene dokumentaalfimi (2011) Perelmanist.
– Loren Grahami ja Jean-Michel Kantori raamat “Naming Infinity. The True Story of Religious Mysticism and Mathematical Creativity” (2009) vene matemaatikakoolkonna juurtest usulises müstitsismis, nn nimekummardajate sektis, mis on täiesti loetav ka matemaatikasoone puudumisel.
– Kütkestava populariseerija Eugenia Chengi uusim raamat “Beyond Infinity: An Expedition to the Outer Limits of the Mathematical Universe” (2017) viib meid samuti lõpmatusse ja selle tahagi. Ja kui juba jutt neile väljadele läks, siis minu konkurentsitu lemmik on ulmekirjaniku ja Hegeli lapselapse …. lapse Rudy (Rudolf von) Ruckeri sissejuhatav raamat eelmisest sajandist “Mind Tools. The Five Levels of Mathematical Reality” (1987). Muidugi ka A. W. Moore‘i “Lõpmatus” (2015). Filosoof A. W. Moore seletab lõpmatuse (kitsamalt küll Cantori ja Aristotelese lähenemisviisi) uuesti lahti ka hiljutises essees “Infinity and Beyond” võrguajakirjas Aeon.

Niisiis meenutagem taas Tammsaare härra Molotovi vastuolulist manitsust: “Ainult ärge unustage lõpmatust, sest see polegi enam matemaatika, vaid seisab sealpool matemaatikat, sellepärast hoiduge tema eest.”