Teatriblogi! VAT Teatri & G9 “Sirgu Eesti”
November, 2017INDREK HARGLA JA AARE TOIKKA. “SIRGU EESTI”. VAT Teater ja G9 Labürintteater. Esietendus 5. oktoobril 2017.
Raili Nugin:
„Sirgu Eesti“ pealkiri on mitmetähenduslik – ühelt poolt viitaks see justkui (Eesti) sirgumisele ja kasvamisele, kuid teisalt on lavateose verbaalse osa üks keskseid tegelasi vastuoluline Artur Sirk. Etendus koosneb kolmest osast: tantsuelementidega ringkäigust, näitusest ning sõnalisest lavastusest. Ülemäära ühtset tervikut Labürintteatriühenduse G9 ja VAT teatri koostööst ei teki, kuigi näitus ning sõnaline osa üksteist siiski toetavad.
Ehkki „Sajandi lugu“ sarja ühe etendusena peaks lavastus luubi alla võtma perioodi 1930-1940, pretendeerib dramaturgide pintslihaare laiemalt kogu 100-aastasele perioodile (nii nagu ka eelmised sarja etendused pole jäänud liigselt aja (ega ka loo) kütkeisse). Tantsuetendus pakub tõlgendusterohket ringkäiku Rahvusraamatukogu nii sise-kui välistreppidel ja koridorides keldrist katuseni. Retke kestel lendab punaseid lipikuid, valgeid ebemeid, lehvivad mustad ja valged lipud, sekka siniste ja punastega. Koridorides uidates kohtame sõdurisineleid, banaane ja pallimerd.Peategelasena jääb domineerima siiski Rahvusraamatukogu hoone – oma grandioossuses, armetuses ja igapäevasuses.
Kirev sümbolitesadu jätab paljutki vaataja tõlgendada, siiski tundus algne musta ja valge võitlus, hilisem punaste lehtede sadu ning lõpus troonile trügiv sinine lipp (ja selle käigus käik läbi amfiteatri ja keldri katusele) teekonda läbi Eesti ajaloo, orust tippu (kas tegu on iroonia või paatosega, ei teagi öelda, kahtlustan siiski esimest). Tipputõusnud lipp pole sinimustvalge, vaid sinine – on see viide Euroopa Liidu lipule või vihjatakse lipuvärve killustades Eesti arengu killustatusele?
Ka näituseosa mängib 100-aastase ajaloo kaardile, presenteerides tõestisündinud fakte segiläbi teatritegelase Ernst Meele elulooga, kelle põhimoto oli „Kõik võinuks minna ka teisiti!“. VAT teater ise rahustab vaatajat, et kui sel ei meenu kultuuriajaloost ühtki Ernst Meele-nimelist tegelast, ei maksa oma mälus kahelda, sest „Ernstiga on selline lugu, et teda ei olnud tegelikult olemas. Vähemalt mitte meie reaalsuses.“ Ernst Meele moto on minu jaoks ka järgneva sõnalise osa võti. Esmapilgul mängitakse lavastuses üsna ühemõtteliselt läbi vandenõuteoreetiline versioon Artur Sirgu traagilisest saatusest. Näeme võimuahnet Laidoneri ning laveerivat Pätsi, kes kasutavad entusiastlikke vapse ära autokraatliku režiimi kehtestamisel.
Dramaturgiline lahendus sellele loole on veidi pikaleveniv ning puust-ja-punaseks-stiilis, samas vaheldub jutustus osatäitjate vaidlustega „Suure Narratiivi“ üle, ironiseerides nii hegemoonilise ajalookirjutuse üle. Nendes vahepalades käivad kirglikud heitlused tõe väljaselgitajate ja hea lõpuga loo otsijate vahel. Olgu öeldud, et noor tõeotsija lõpetab prügikastis, šampus aga voolab klaasidesse ja kunst elab edasi.
Lavastuses etendatud Ernst Meele teatridemokraatia, tundub, nõuab samamoodi ohvreid nagu 100-aastane Eesti demokraatiagi. Sealjuures jääb lahtiseks, mida see fenomen õieti siiski sisaldab ja kui demokraatlik on demokraatia. Või kui tõsiseltvõetav on ajalugu ja selle narratiiv. „Kõik võinuks minna ka teisiti“ tähendab teatridemokraatias, et läks täpselt nii, nagu me otsustame jutustada.
Keiu Virro:
EV100 “Sajandi loo” lavastuste sarja kolmekümnendad on kanda saanud VAT-teater ja Labürintteater G9. Tulemuseks on kahemõttelise pealkirjaga kolmeosaline lavastus “Sirgu Eesti”. Etteruttavalt: tulemus valgus laiali ja pikaks ja kurvastas mind egoistlikust vaatepunktist seda enam, et mõlemad teatrid kuuluvad mu personaalsete lemmikute hulka.
Mis toimub? Kolmetunnisest lavastusest umbes 40 minutit kulub ringkäigule Rahvusraamatukogus, järgneb näitus “Oleks võinud minna ka teisiti” ning viimased kaks tundi täidab Aare Toikka lavastatud lugu Artur Sirgust.
Ringkäik mäluasutuses sobib ajalooteemadega iseenesest vähemasti kõla poolest hästi ja võimaldab hoonet päris mitme uue nurga alt näha. (Huvitav, kuidas olukord 2018. aastal etendust Tartus mängides lahendatakse? Oletan, et Ülikooli raamatukogus?) Labürintteatri massirongkäigus on võluvaid hetki: lipuheiskamine; nagu muuseas raamaturiiulite vahel lauluviisi ümisev rahvariietes naiskoor või see, kui mõnd aega maailma otseses mõttes läbi punaste prillide vaadanud publik end ühtäkki saksa ja austria raamatute sektsioonist leiab. Ent G9 senised lavastused on minu jaoks talletunud oluliselt isiklikumate ja sellevõrra kõnetavamatena. Publikut on “Sirgu Eesti” puhul küll oluliselt rohkem kui nende varasemates lavastustes, aga samas, see ei tulnud ju tegijatele üllatusena.
Lavastuse teises osas, näitusel, esitatakse alternatiivset Eesti narratiivi. Seda, kuidas ajalugu oleks võinud minna, kui Eestis oleks tegutsenud teatridemokraatia rajaja Ernst Meel. Näitus ühes alternatiivse ajaloojoone ja 30ndail olulist rolli mänginud inimeste kirjeldamisega Meele vaatepunktist toimis minu jaoks terviklikult. Võimalik, et terviklikkuse muljele ei teinud halba ka pitsike viina, mis näituse kõrvale pakuti.
Kõigi kolme osa ühe tervikuna nägemiseks või kahe viimase tunni jaoks oleks aga ilmselt ära kulunud veel paar pitsi.
Viimase osa raamiks on alternatiivne tänapäev, mil igal aastal toimub Ernst Meele ellu kutsutud Suur Etendus, vaatemäng, millega rahvuslikku positiivset narratiivi kinnistatakse/taasluuakse. Areenile astub noor näitekirjanik Eduard Poolöö (Meelis Põdersoo), kes pakub välja näidendi, mille peaosas on romantiline rahvuskangelane Artur Sirk ning pahalased Päts ja Laidoner. See, et lavastuse algidee üheks autoriks on märgitud Indrek Hargla, ei üllata vist siinkohal kuigivõrd.
VAT-teater näib “Sajandi loo” projekti irooniaga võtvat. Lavakujundus on sini-sinistes värvides, on paatos, on rahvariietes koor. Tulemus mõjub aga lohakalt. Viimane osa on pikk ja veniv, teater teatris vormi teostus on välja kukkunud umbes sama nüansirikkalt kui panniga vastu nägu saamine.
Etendusel, kus viibisin, aplodeerisid paar inimest lõpuks küll püstijalu. Kaht prouat kuulsin pärast arutavat, et see, mida laval näidati, oli nii õige. Seepeale jäin mõtlema, et mis siis täpselt ikkagi õige oli? See, kuidas 30ndate Eesti ajalugu näidati? Idee ise hakkas muide oluliselt võluvamana tunduma. Just sellest aspektist, mis võimaldab mõelda selle üle, kellel ja mil moel on õigus “õiget” ajalugu kirjutada.
P.S. Käisin väikese hilinemisega vaatamas Peeter Volkonski ja Musta Kasti “Kangelasi”, millega mõned etendused ka Tallinnas anti. Sellele järgnenud vestlusringis pakuti huumoriga välja, et ehk võiksidki Peeter Volkonski ja Must Kast nüüd heaga kõik EV100 “Sajandi loo” kümnendid ise lavale tuua. Pean tunnistama, et sarja esimese nelja lavastuse järel kõlas see vähemasti korraks päris toreda mõttena.
