Väikelinna-noir, selgeltnägijad ja niiskete ninadega penid. Eesti uuemast naiskrimist

KEIU VIRRO

Viimasel ajal olen veetnud üksjagu tunde eesti krimikirjanduse imedemaal. Eesmärk oli lugeda läbi 2016. ja 2017. aastal ilmunud eesti naisautorite põnevusromaanid ja püüda aru saada, kuidas meil selle žanriga õigupoolest on. Etteruttavalt: väga kirju on. Kui Indrek Hargla välja arvata, näibki see kirjandusvaldkond peamiselt naiste poolt monopoliseeritud olevat. Naisautor pole siin sestap veider liiginimetus, pigem Eestis selle žanriga kaasnev paratamatus. Miks, ei tea. Põhjamaade kriminaalromaanide puhul sama tendentsi täheldada ei saa. Jah, muidugi meenub Norra krimkade kuningannaks tituleeritud Karin Fossum, aga tema kõrval on kohe ka Jo Nesbø, Erik Axl Sund (kirjutamisduo, mis moodustub Jerker Erikssonist ja Håkan Sundquistist), Stieg Larsson ja viimase surma järel Millenniumi-sarja kirjutamise üle võtnud David Lagercrantz jpt.

Põhjused, mis omal ajal Agatha Christie ja Arthur Conan Doyle’i puhul lugejat ligi tõmbasid, on sootuks erinevad neist, millega köidavad Põhjamaade krimiautorid. Muidugi olid ka Christie ja Doyle’i loodud detektiivid Hercule Poirot’st ja miss Marple’ist Sherlock Holmesini omapäraste kiiksudega isiksused, ent nende romaanide peamine võlu, tundub mulle, seisnes eelkõige kavalalt üles ehitatud mõistatustes. Selles, kuidas lugeja saab pärast raamatu lugemist samm-sammult lahendusest tagasi kuriteoni minna ja mõelda, kuidas autor talle kõik vihjed nina alla jätnud oli. Kõrvalepõige: lapsepõlvest mäletan isegi üht krimilugudele üles ehitatud mõistatuseraamatut, mille lõpus sai usin lahendaja teada, kui suure tõenäosusega just temast järgmine superdetektiiv saab.

Põhjamaade põnevike võlu on mujal. Käärib nii inimhingede kui ühiskonna pealiskihtide all. Katkiste hingedega tegelased püüavad jälile saada teiste katkiste hingede korda saadetud kuritöödele või hoopis laiematele vandenõudele. Muide, Stieg Larsson uuriski lähemalt Euroopa äärmusparempoolsete liikumiste potentsiaali vägivallaks, Jo Nesbø jällegi on analüüsinud Breiviki terroriakti. Need on näited laia haardega kirjanikest, kes on suutnud kokku põimida müsteeriumi, mitmeplaanilised karakterid ja ühiskonnakriitika.

Ka Eesti viimase aja kriminaalromaanidele on nimetet autoritega seostuvat nordic noir’i mõistet külge poogitud. Suuremat osa siin vaadeldavaist põnevikest on aga siiski raske ühtegi konkreetsesse krimilugude alaliiki paigutada.

Vikerkaare toimetusega ühendatud jõul/nõul maandusid minu laual üheksa teost, kusjuures see nimekiri ei pretendeeri 2016–2017 ilmunud Eesti põnevusromaanide osas lõplikkusele. Niisiis. Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat“ (Helios); Katrin Pautsi „Politseiniku tütar“, „Tulekandja“ (Varrak) ja „Öömees“ (Rahva Raamat); Elme Väljaste „Täiskuu, reede 13.“ ja „Silm sihikul“ (Tammerraamat) ; Silja Vaheri „Süütute veri“ ja „Selgelt nägija“ (Hea Tegu) ning Piret Laia „847“ (Ersen). Rohelennu ja Pautsi põnevusromaanide kirjanduspilti ilmumist ei ole olnud võimalik mitte märgata, küll aga olid minu jaoks seni tundmatud autorid Silja Vaher (pseudonüüm), Elme Väljaste ja Piret Lai. Sain üsna kohe teada, et tundmatud ongi nad peamiselt minu jaoks, sest kõik on välja andnud juba mitu raamatut, esikohal troonib Elme Väljaste, kelle teoste arv ligineb kahekümnele.

Paar näidet sellest, mida ma nimetet raamatuid lugemata kindlasti ei oleks saanud teha. Ma ei oleks saanud klassikalist laulu õppinud tuttavale tsiteerida: „Kõht laulis juba, mitte enam ooperit, vaid lausa aariat“ („Süütute veri“). Ma ei oleks iseseisvalt selle peale tulnud, et kui autoril kuriteo lahenduse konstrueerimine üle pea kasvab, siis sensitiividest superstaaride ajastul on lahendus alati käeulatuses („Selgelt nägija“, „Täiskuu, reede 13.“, „Silm sihikul“). Ma ei oleks teada saanud, et antakse välja raamatuid, kus esimene kirjaviga vaatab vastu raamatu esimeselt leheküljelt ja edasi läheb vaid hullemaks („Süütute veri“ kirjastuselt Hea Tegu).

Aga nüüd lähemalt. Alustan raamatust, mis minu jaoks selles nimekirjas nii süžee, karakterite arengu kui ka tervikteostuse poolest teistest peajagu üle oli. Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat“ viib lugeja kroonilise unepuuduse käes kannatava ajakirjaniku Silva Stökeli kannul Omavere väikelinna uurima, mis juhtus peategelase sõbranna Helenaga, kes 20 aastat tagasi kadus.

Tegelasi on romaanis palju, laipu lademes. Pea kõigi tegelaste puhul on autoril jagunud hoolt kirjutada nad psühholoogiliselt mitmeplaaniliseks. Nii ei paku raamat lugejale mitte niivõrd loogikaülesandeid teemal „kes on mõrvar“, vaid vaadet inimhinge, kus pealispinna all kõvasti käärib. Balansseerides kahe ohu vahel – kas jääda täiesti mittemidagiütlevaks või liiga palju ära anda –, kaldun siin esimese poole, ütlen niipalju, et lugu põimib nii isiklikku traagikat, sotsiopaadi psühholoogia avamist kui ka organiseeritud kuritegude paljastamist.

Peategelane Silva on üsna klassikaline psühholoogiliselt puntras tegelane, kellele on lihtne kaasa elada ja kelle puhul tahan lugeda mitte ainult sellest, mida ta avastab, vaid ka sellest, mis temast endast saab. Kihte lisavad erinevad rollid, mida Silva täidab – ta on ajakirjanik, aga ühtlasi ka eraelus halbu valikuid teinud naine; ta on ema lapsele, kelle kasvatamine on kõike muud kui lihtne.

Positiivsete tegelastena joonistuvad romaanis välja eelkõige naised, ehkki nii mõnelgi on pehmelt öeldes äärmuslikult süngeid tahke. Lugeja ei jälgi lugu aga mitte üksnes koos peategelase Silvaga, vaid jõuab temast lõpuks üksjagu ettegi, sest autor jagab ka teiste tegelaste perspektiive.

 

Rohelennu kõrval on üsna suur teene nordic noir’i mõiste Eestis levimisel Katrin Pautsil, kellelt on praeguseks ilmunud kolm krimiromaani, mis peagi täiendust saavad. „Politseiniku tütar“ tutvustab peategelasena ajakirjanik Eva Niimandit ja tegevuspaigana Tuulegi küla Saaremaal. Seal asub naine välja uurima oma perekonna sünget saladust. Eva on peategelaseks ka Pautsi järgmises raamatus „Tulekandja“, kus Muhumaal hakkab kogunema noorte punapäiste naiste laipu. Autori kolmas romaan „Öömees“ tutvustab kohana Kloostriküla, peategelasena külapolitseinik Virvet ning salapärase mõrvarina noorte tütarlaste jahil olevat Öömeest.

Pikalt ajakirjanduses töötanud Pautsile on Eva Niimandi tegelaskuju andnud võimaluse kahes esimeses raamatus muu tegevuse kõrval edasi anda nii ajakirjanduse tumedamaid kui ka tüütumaid pooli. Nagu krooniline ületöötamine, võitlushimu, saamatus argistes situatsioonides. Ajakirjaniku amet on nii Rohelennu Silva Stökeli kui Pautsi Eva Niimandi puhul põneviku peategelasele muidugi ka sobiv erialavalik. Ei oleks see töö ju ilma uudishimuta (ja ideaalis ka tõejanu ning õigluseihaluseta) võimalik, ja samal ajal ei ole ajakirjaniku lähenemine ülesande lahendamisele kinni üheski protokollis ega selle rikkumises.

Pautsi romaanid on kirjutatud haaravalt. Ega ma ühtki neist enne käest pannud, kui raamat otsast lõpuni läbi loetud. Suurelt osalt on see tiheda tegevuse ja sisendusjõuliselt loodud atmosfääri teene – seda viimast iseloomustavad müstilisena silme ette joonistuvad poolhüljatud külakeskkonnad ühes nende kohal laiuva õõvavine, saladuste, legendide ja rituaalidega. No ja kuskilt pimedast jälgib kedagi sageli ka paar silmi.

Pautsi tegelastele on kohati aga üsna keeruline kaasa elada, justkui poleks autoril nende loomisele jagunud enam seda empaatiat ja armastust, mis näiteks kohtade kirjeldamisele. Naised kipuvad olema kas pealiskaudsed hoorad, mõrrad, keskpärased äbarikud või eluraskuste all kiiresti inimvareks muljutavad tegelased. Ja neid raskusi mõistagi jagub – ikkagi krimilugu. Meeste teod omakorda on peamiselt ajendatud füüsilistest tungidest. Abielupaaride lood kipuvad jälgima joonist, kus kooselu on alguse saanud ihast, mitte armastusest ega mõistmisest. Selle tulemusena sumbuvad need olukorda, kus üks osapool teeb suhte nimel liiga suure ohverduse ja edasi on elu haud. Nii mõnelgi juhul otseses mõttes. Kurjust kehastavaid tegelasi ei motiveeri üldiselt mitte inimlikult mõistetavad põhjused, vaid pigem mingit sorti hullus.

Põnevusromaani kirjutamine vajab aga korralikke konstruktorioskusi ka siis, kui lausa Christie stiilis müsteeriumidele ei panustata. Pautsi romaanide lõpplahendused logisevad pisut ega mõju mitte hoolikalt komponeerituna, vaid otsade pisut rabistatud kokkusõlmimisena. Natuke nadi on kaasa elada sündmustikule, kus lugeja, näiteks „Öömehe“ puhul, saab üsna kiiresti teada, et kuskil on üsna pahur mees, kes on isiklike mälestuste põhjal juba ilusasti ära jaganud, kes on mõrvar, aga miskipärast otsustab ta oodata ja ühel hetkel ise asju lahendama minna. Selmet kellelegi (näiteks politseile) mainida, et härra X tapab vabal ajal silla peal noori tütarlapsi, kogub ta end hoopis nii kaua, et vahepeal tekib veel laipu – ja otsustab alles siis lõpuks ka õiglust nõudma minna. Mõne vihje vahepeal ehk sinna-tänna puistab. Tundub, et loo ja selle karakterite veel kord läbikirjutamine võiks olla asi, millest Pautsi romaanid võidaks. Loojutustamiseks, atmosfääri ja omamütoloogia loomiseks autoril igatahes kätt on.

 

Järgmiseks sattus mulle ette üks üsna isemoodi põnevik, Piret Laia „847“, mille osas ei oska esimese hooga sugugi seisukohta võtta. Paraku ei ole ma autori eelmisi sama sarja lugusid lugenud. Raamatus „847“ satub lugeja igatahes kadett Martaga akadeemiasse, kus Föderatsiooni jaoks agente välja õpetatakse. Peamine tegevuste jada puudutab siin seda, kes keda tahab. (Marta Williet? Või siiski pigem Alfi? Tema sõbranna Donna tahaks ilmselt Williet. Või siis Alfi. Willie ja Alf tahaksid Martat. Või Donnat, kes on väga seksikas. Või mitte kumbagi, aga samas pigem ikka nagu Martat.) Mehed ja naised tegelevad põhiosa raamatust üksteise jahtimisega. Sellest suurem osa toimub omakorda tantsupõrandal ühe akadeemia peo ajal.

Kogu (seksi)jaht on seejuures üsna huvitavalt välja joonistatud. Kui välja arvata see, et kõik toimub supertreenitud ja andekate alfainimestega, siis iseenesest avaneb siin ükskõik millisel peol kasvõi üheks õhtuks kaaslast otsivate inimeste kaalutluste anatoomia. Autor annab ülimalt nüansirikkalt edasi tunnete tormi, mis inimese peas vaid põgusast pilgust või puudutusest lahti võib minna. Jälgimist, kui lähedal on nende ihaldusobjekt kellelegi, millised on pilgud; kas see saak on vaatleja jaoks kadunud või annab teda veel enda kätte tagasi mängida. Ja kui, siis kas paremini toimiks otse peale lendamine või sobilikul hetkel võimalikult silmanähtav ignoreerimine? Enamik tegelasi näikse olevat kehakeele aabitsa süvitsi läbi töötanud.

Peategelane Marta on kujutatud üsna mitmetahulisena. Ta  on privilegeeritud noor naine, kes mulle teadmata põhjustel – kuivõrd ma pole eelnevaid osi lugenud – on otsustanud õppida superkangelaseks, ptüi, superagendiks. Mõnes mõttes on ta natuke Harry Potteri tüüpi karakter – pigem asjaolude tahtel kangelaseks sattunud, mitte selleks füüsilise või vaimse kapatsiteedi tõttu saanud.

Põnevikuks nimetada on seda raamatut aga ehk pisut palju. Föderatsioon, akadeemia ja kogu salaagentide teema üldisemalt loob eelkõige fooni, mille pinnal tegelased pikemalt selgitamata alfainimestena tunduvad. Seejuures ei arene raamatu jooksul edasi mitte tegevustik, vaid tunnete mäng. Ühe tegelase peast võib kellestki mõeldes läbi käia terve romaan, ent väliselt ei muutu sellest suurt midagi. Nii pole ka imeks panna, et kogu detailse tunnete kirjelduse taustal on vähem võhma jäänud muule tegevustikule ja nii ei mõju raamat mitte järjeromaani ühe osana, vaid pigem ühe üsna lühikese peatükina, mis miskipärast raamatuna on vormistatud.

Ahjaa, täheldada võib ka autori takerdumist soostereotüüpidesse. Mehe kehakeel „kuulutab omanikku“ ja naine „ei vaidlusta seda“. Teisal võib lugeda selgitusi, kuidas mehed ei tunnegi väga palju, ent see-eest on naised justnimelt tunneteks loodud. Üks meespeategelastest näeb kangelannat küll oma unistuste naisena, aga peamiselt seetõttu, et tema kujutlustes seostub naisega õunapiruka lõhn. Kuidagi tekib tunne, et äkki võiks autor oma meestegelased vähemasti kirjapildis ise oma pirukaid küpsetama õpetada.

 

Nüüd aga minu jaoks masohhistlikul tasandil kõige põnevama osa juurde ehk natuke raamatutest, milleni ma iseseisvalt jõudnud ei oleks. Kõige veidramaks avastuseks olid siinkohal konkurentsitult Silja Vaheri „Süütute veri“ ja „Selgelt nägija“.

Esimese tegevustik tiirleb ümber viie õe, kelle suremus peagi drastilise mõõtme võtab. Tegevusloogika paneb kohati lihtsalt üllatusest silmi pungitama ja pakub meelelahutust, ehkki ilmselt mitte päris sellisel kujul, nagu autor ise silmas on pidanud. Mõned näited. Kui üks õdedest, Rosalie, saab teada, et leitud surnukeha on suure tõenäosusega tema õe oma, siis millele ta esmalt mõtleb? Kurvastab, ahastab? Ei. Ikka sellele, et sel päeval koju ei pääsegi. Ja et temalt varastati raha. Viimast muide tuleb ikka ette, kui minna kahtlastelt inimestelt sularaha eest maja ostma. Ja kui pole eelnevalt niigi palju eeltööd tehtud, et välja selgitada, kas inimene, kellele kogu raha anda plaanid, üldse olemas on. Teine õde, Katherine, vajub õe surmast kuuldes algul korraks küll ahastusse, ent üsna kohe meenub talle, et samal õhtul on veel ees üks šeff sündmus. Pealegi, õde ju nagunii enam ellu ei ärka, nii et üritus, here we go.

Tegelasi on õhukeses raamatus palju ja lugejale ei halastata. Saame teada igaühe vanused, hüüdnimed, laste vanused. Seda ka siis, kui infol toimuvaga mingit pistmist ei ole. Raamatu lõpplahendusest niipalju (spoilerihoiatus! – juhuks kui kellelgi on plaanis seda lugema kukkuda), et kujutlege nüüd end korra vihaseks kättemaksjaks. Ema on teid lapsena hüljanud ja te olete tema peale väga-väga pahane. Ma rõhutan, ikka väga pahane. Millise kättemaksumooduse valite? Kas tuleks kaalumisele näiteks variant: abiellud oma lähisugulasega, ootad paarkümmend aastat ja hakkad siis vaikselt teisi lähisugulasi tapma? Ema ise on vahepeal ränga haiguse kätte ära surnud, aga mis siis. Jätkad oma sugulaste tapmist, kellel sinu ees süüd ei ole. Pean silmas, et ma ise ei oskaks sellise variandi peale tulla, aga võib-olla seepärast ma polegi kirjanik. Ahjaa, raamatu kõige paremini kirjutatud osaks nimetaksin seksistseeni sadomasoklubis. Olles segastel asjaoludel lugenud „Halli varjundite“ triloogia esimest osa, pakun, et ega ta nüüd liiga palju alla küll ei jää. Kas seda komplimendina võtta, on iseasi.

Ja on veel midagi, millele selle (ja järgmise) raamatu puhul tähelepanu peab juhtima. Muutusin ettevaatlikuks kohe, kui ei näinud raamatus toimetaja ega keeletoimetaja nime. Kahtluseseier, et selliseid lülisid polegi ja et selle kriminaalromaani kõige kriminaalsem osa on õigekiri, jõudis punasesse umbes teiseks leheküljeks. „2 peatükk“, „kuue aastane“ jms on näited, mis sobiks pigem eesti keele tunni harjutuseks, kus õpilasel tuleb leida ja parandada vead. Autori komakasutus teeks uhkeks Märt Sultsigi (pardon, Sults’gi). Kui sellel raamatul tegelikult aga on toimetaja olnud, siis pakun edasise tegevuskäigu: kõigepealt kasta tõrvapütti, siis sulgedesse ja seejärel paar tiiru ümber Eesti Keele Instituudi, et jääks meelde, kuidas ei tohi.

Olgu, mul tegelikult ei ole vägivaldseid mõtteid, aga hooletult välja antud raamatuid võtan küll isiklikult. Saan aru, et tänapäeval saab iga huviline suure soovi korral raamatu avaldada, aga kirjastaja võiks miinimumprogrammina võtta vähemalt selle vastutuse, et raamat lugejaid otseses mõttes keelelt rumalaks ei teeks.

Teisest loetud Vaheri raamatust „Selgelt nägija“ nii palju, et ei, tegevusliinid ei hakka loogikat omandama, ja ei, ma ei suutnud tuvastada, miks on „Selgelt nägija“ pealkirjas lahku kirjutatud. Krimilugu tutvustab Reelikat (kes on mõistagi selgeltnägija) ja tema meest Peepu. Lisaks ka hulka koeri, sest raamatu tagakaant tsiteerides: „Pole ühtki häda, mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba!“ Taas kord tuleb märkida ka autori järjepidevust seksi-
stseenide kujutamisel. Tegelikult on küll siiralt tore, et kuumaks paariks pole siin mitte noored ja vallatud, vaid paar, kes juba ise vanavanemate rollis on. Ehk et vanus pole takistus.

See, millisel hulgal tuleb selle raamatu jooksul ette lahendamist vajavaid juhtumeid, väärib ilmselt mingit sorti kvantiteedipreemiat. Koeri puudutavad kuriteod, lapserööv, mõrv klassikokkutulekul, laste piinamine Läti kloostris jne. Lood ise on pehmelt öeldes skemaatilised, ebaloogilise lahendusega ega jäta lugejale kuigi palju, millele kaasa mõelda. Täpsemalt: ühel hetkel lihtsalt teatatakse, kes tegi ja kuidas tegi. Kogu mõttemäng.

Sümptomaatilise näite sündmuste sisemise põhjendatuse tasemest leiab leheküljelt 145. Peategelane on parajasti näinud nägemust, et ühes kloostris hoitakse väikesi lapsi kinni, ja saanud kelleltki ka postkasti teate, et Varuta kloostris hoitakse lapsi kinni. Peategelane räägib sellest kaasale. Kas too muutub seepeale murelikuks? Oh ei. Peep saab hoopis aru, et kätte on jõudnud suurepärane või-
malus puhkusereis ette võtta. „Tead Reelika, kui õige võtakski aja natukene maha ja läheme ja uurime natukene seda kloostrit. Tunduks nagu läti nimega koht? Me polegi enam ammu kodust kaugemal väljas käinud.“ Palun väga.

 

Eelnimetet kahe raamatu lugemise järel olin reas järgmisest, Elme Väljaste romaanist „Täiskuu, reede 13.“, peaaegu pisarateni liigutatud juba lihtsalt põhjusel, et autor on suutnud sõnad niimoodi kokku panna, et neist saab lause. Muus osas on pisut kahtlasem. Raamatu süžee originaalsus on üsna hästi kooskõlas pealkirja omaga. Loo keskmes on perekond Silm, kes asub ühe teise perekonna surmajuhtumeid lahendama. Konsultatsioonibüroo omanikku Denno Silma aitavad ema Maie ja õde Õnne. Viimane nimi võimaldab keelemänge nagu „on leidnud oma Õnne“. Ohjah. Maie ja Õnne on ühtlasi – ei midagi uut siin päikese all – sensitiivivõimetega.

Pärast Vaheri „Selgelt nägijaga“ tutvuse tegemist olin küll juba aru saanud, et selgeltnägemise sissetoomine on igavesti tänuväärne moodus, kuidas sõlmida tegevusliine, kui need muidu ikka kohe kuidagi kokku saada ei taha. Milleks loogika, kui juba ainuüksi küsimuse, kust leida laip, võib lahendada mõne sobilikku tüüpi ilmutusega.

Perekond Silma saaga teises raamatus „Silm sihikul“ on kaks peamist tegevusliini. Üks käsitleb mõrva, kus surma põhjuseks on kuul otse läbi silma. Teises on ühel ähvardajal sihikul perekond Silm. Eelmise raamatuga ühendab seda lisaks peategelastele ja rohketele seksistseenidele ebausutav dialoog. Või öelgem siis: vähemasti mina ei ole niimoodi kõnelevaid inimesi veel kohanud. Juhuslik näide lk 31: „Ema, meie sinuga oleme mõlemad väga tundlikud natuurid, sa ju tead seda. Sinu hääl mõjus mulle imelikult ja pani millegipärast südame valutama.“ Või lk 206: „Kas sa arvad, et me peaksime emale ütlema, et jälle on helistatud varjatud numbrilt?“ – „Arvan küll!“ – „Miks? See ärritaks teda üleliia.“

Mõlema peamise tegevusliini lahendus on üsna lihtsalt äraarvatav juba ammu enne lõppu. Lahendusteni ei juhi mitte peened vihjed, vaid panniga näkku stiilis teadaanded. Kui ma kujutan end olukorda, kus minu kaaslane pakuks, et minu kaitsmise huvides lukustab ta mind tuppa ja paneb korteris igale poole kaamerad, mille asukohta ta mulle öelda ei plaani, siis – ma ei ole küll suurem asi Sherlock, aga õige pisut (või totaalselt hirmuäratavalt) kahtlane tunduks selline olukord ikka. Miskipärast „Silm sihikul“ peategelastele ei tundu. Muide, teise põhipahalase süü tõestamisega pole üleüldse probleemi, sest ta ise on kõik tõestusmaterjali ilusasti ühte Hirmus Salajasse kohta saadavale jätnud.

 

Nende üheksa raamatu põhjal teemast mingisugust kokkuvõtet teha ei ole just ülearu lihtne ülesanne. Birk Rohelennu ja Katrin Pautsi näitel võiks ju öelda, et pole sel eesti krimikirjandusel viga midagi. Sarnaselt Põhjamaade bestsellerite autoritega on müsteerium ja mõistatused olemas, samas kui matemaatilise täpsusega üles ehitatud vihjete raja mahajätmisest on autorid eemaldunud ning rõhuvad pigem väikeste asulate ja nende asukate pealispinna all toimuva käärimise väljajoonistamisele.

Kui vaadata aga teisi käsitletud autoreid, siis neile samu järeldusi liiga lahkel käel laiendada ei saa. Ma ei ole ehk maailma kõige pädevam nõuandja, aga ühe võimaluse pakuksin välja küll. Kui järgmine kord krimilugu kirjutama hakata, siis ehk võiks korraks mõttemänguna läbi käia kasvõi järgmise küsimuse. Kas lugu toimiks ka siis, kui selgeltnägijad ei näe unes/ei saa muul moel ilmutust:

 

* sellest, et laip asub kaevus;

* sellest, et tuleb minna juuksuri juurde, kes kogemata kombel pahalase ära tunneb ja kellele kohe meenub, millised võikused temaga seotud on;

* sellest, kus asub mängukaart, mis sündmuste lahenduseni viib;

* sellest, et Läti kloostris ahistatakse väikeseid poisse;

* sellest, et peategelane pissib postkasti.

 

Ja kui ilma kohe kuidagi ei toimi, siis äkki võiks oma idee korraks veel ikkagi rahulikult läbi mõelda.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi