Teatriblogi! “Hipide revolutsioon”
Veebruar, 2018JURI KRJATKOVSKI, MIHHAIL DURNENKOV. HIPIDE REVOLUTSIOON. Ugala teatri ja MTÜ R.A.A.A.M. lavastus EV 100 teatrisarjas “Sajandi lugu”. Esietendus 3. veebruaril, 2018.
Piret:
Nõukogude hipid on teemas. Varasuvel esilinastus Terje Toomistu sellenimeline dokumentaalfilm, mis praegu maailmafestivalidelt auhindu nopib. Filmile eelnes mõne aasta eest Toomistu ja Kiwa kureeritud näitus Eesti Rahva Muuseumis, kus näidati Nõukogude liidu kiuste tegutsevate hipide fotosid, riideid, esemeid ja muud kraami. Juba 2008. aastal ilmus Vladimir Wiedemanni Nõukogude liidu okultsest underground’ist rääkiv „Maagide kool“. Niisiis võib loota, et vähemalt osal publikust on Mihhail Durnenkovi kirjutatud ja Juri Kvjatkovski lavastatud „Hipide revolutsiooni“ teemavalikust juba eelteadmised olemas.
Seetõttu jäi lavastuse algus, kus brošüüriliku dramaturgiaga tutvustati nõukogudeaja hipikultuuri artefakte, venima. Misanstseeni traagelniidid kippusid turritama, kui näiteks ükshaaval hüüti välja rohtude nimesid, mida omaaegsed hipid kaifimiseks kasutasid. Sellele eelnes küll stiilne, aga samuti turritav eelmäng, kus naine ja mees tulid teisele naisele ja mehele külla, vaikides kaeti laud (miks ei olnud laud juba külaliste saabudes kaetud, küsis köögitüdruk minus), avati šampus (nelik võpatab sünkroonis!) ning pandi grammofonil mängima lääne jõululaul kingituseks toodud vinüülilt.
Õige pea tõi perepea lauale aga hoopis vana lintmaki, kus kostid ragisevad meenutused mingist kadunud ajast. Nelik elavnes ning avanes nende ühine laetud ajalugu. Kappidest hakkasid välja ronima vanad hipid ja lavale tõmmati neljaaastase lapse suurune Sopalsi pudel. Aknapesuvedeliku aurud avasid värava maailma, kus mälestused on päris ja kehad sisenevad uude dimensiooni, noorusaega. Laval anti see edasi kummitusliku tantsuga, punased rätid näol, mis oli üks esimesi rituaalselt mõjuvaid liikumisi, millega toimuvat rütmistati ning mis osutus lavastuse üheks põhilistest tugevustest. Pärast Sopalsit läks meeleolu üles ning mind tabas vanu ja noori täis saalis istudes lõbus äratundmine ja heameel, et siiani lastelavastusena mõjunud etendus teatud teemasid nii tabuvabalt käsitles.
Kui kappidest hakkasid ükshaaval välja ronima teisedki tegelased, näiteks kaks paksu munka, kinnistus lavastuse lastelikkus veelgi, kuigi tegelaste kohtumised olid üsna erootiliselt laetud ning läbivalt käis jutt astraalkehadest ning sellest, et näiteks need ukraina hipid võiksid olla meie enda teadvuse projektsioonid. Lavale ilmus tegelane The Residentsi plaadikaanelt, khm, tähendab, Kremli silm, ning paranoia jõudis haripunkti. Esimese vaatuse lõpus pidi üks noor hipinaine äsjakohatud armastatust loobuma, kuna ei saanud välistada, et ta pole Kremli nuhk. Enne seda veel kaaperdas John Lennoni vaim (kelle surmani oli lavasisest ajastut arvesse võttes veel mitu head aastat aega) ühe hipi keha, kes ronis selle peale kapi otsa ja hakkas kandlel The Beatlesit mängima.
Kui esimene vaatus oli lõbus, siis teine vaatus mõjus ebaproportsionaalselt süngelt, kuid see-eest hakkas lavastus kandma. Keegi lõpetas kinnises psühhiaatriahaiglas ravimitest labiilsena. Keegi astus parteisse, et varjata oma homoseksuaalsust. Keegi jäi teadmata kadunuks. Ainult hipikamba esipaar Ülle ja Lennon suutsid lõpuks kokku jääda, pärast otsust, et neil tegelikult ikkagi ei ole free love, vaid nad saavad poja. („Paneme pojale nimeks Paul.“) Ei, Niisiis ei suudetud Nõukogude Liitu maagia abil lõhestada ning kibestumisest, kodutuks jäämisest või surmast pääsesid ainult need, kes lõid ontliku tuumikperekonna.
Kui „Maagide kool“ tutvustab meile Nõukogude Liitu trotsiva hipiliikumise vene keele põhist šargooni nagu mõiste sistema ning Toomistu dokumentaalfilm visualiseerib hipiliikumise veterane külastades mõtte, et kes kord on hipi, jääb alati hipiks, siis lavastus „Hipide revolutsioon“ opereerib oluliselt rohkem ingliskeelse kultuuriruumiga. Juuste asemel öeldakse vandeseltslaslikult hair ning John Lennon mõjub suurema pooljumalana kui kohalikud sistema gurud.
Samuti mõjuvad hipide riided pigem kostüümipeo varustuse kui autentsust püüdleva rõivastusena. Ehk ei oldudki otseselt autentsust taotletud. Oranž afroparukas peapaela ja pontšoga oli siiski veidi liig.
Keiu:
Ugala ja R.A.A.A.M-i koostöö on lahenenud üsna loogiliselt. Eesti 1970ndaid käsitlevas lavastuses “Hipide revolutsioon” on Ugala poolt lava ja näitlejad, kindla trupi ja kohata R.A.A.A.M-lt aga sidemed ehk lavastusmeeskond Venemaalt. 70ndatest on valitud kahtlemata üks värvikam osa – hipikultuur. Miski, mis jõudis – nagu palju muudki – Nõukogude Liitu hilinemisega ja tegi siin vastavalt oludele läbi paratamatud ja omanäolised metamorfoosid. LSD-d asendanud kodukeemiast ning erinevates vormides vaimsuseotsingutest tulvil ajastust on meeleolukalt kirjutanud Vladimir Wiedemann raamatus “Maagide kool”, mis ongi dramaturg Mihhail Durnenkovi näidendi üks peamistest alustekstidest.
Lavastuses näeme paralleelselt 70ndaid ja 90ndaid ehk hipide ajastut ning aega, kus tegelased täiskasvanuks saanud on. Ajastud on omavahel segatud narkojoobelaadse uduga. Kord ilmuvad lavale hiiglaslikud jalgrattaga sõitvad silmad, kord ooperitämbril võsukesega jutlevad vanemad jne. Esimene vaatus tekitas minus pehmelt öeldes segadust, aga mitte eelpoolmainitu tõttu. Tempo kippus lohisema, hipid ise mõjusid rohkem karikatuuride kui reaalsete inimestena, tervik jandina ning enamjaolt mitte heas mõttes. Küll aga läks käima teine vaatus, kus räägiti kõikide peategelaste edasised lood. Spoiler: hipiks jääda ei õnnestunud muutuvas maailmas neist kellelgi. Mulle tundub, et näitlejate tuumik mängis siin traagika (või toonase paratamatuse- kes teab) välja oluliselt orgaanilisemalt kui esimese vaatuse noorusjoobumuse. Küllap oli ka rohkem, mida mängida. Just tegelaste erinevad saatused avavad nende isiksuste kihte: allasurutud seksuaalseid ihasid, raskeid lapsepõlvesid, soovi turvalisuse järele. Nja, tundub, et õnnelik lõpp ootab siin vaid heteropaari. Seegi sõltub tõlgendusest.
Kõige mõjusam oli minu jaoks aga muusikaline kujundus. Üheti on siin lõbutsetud tolle aja muusikat otsides ja nii ulatub repertuaar The Mamas & The Papase “California Dreamin’-st” omamaise Kooma “Ma Pesen Oma Hambaid Veregani”. Lugudest saavad laval ühtlasi visuaalselt efektsed sketšid, mis võiks vabalt vormuda muusikavideoks. Lavastuses on ka kummituslikku originaalmuusikat, mille eest tuleb kummardus teha Elari Ennokile. Lisaks mainin ära teise vaatuse jaburalt hea esituse Adeele Sepalt. Sain tänu sellele põhjuse guugeldada, millega täpselt tegemist, sest lugu oli mulle võõras. Selgus, et tegemist oli Mary Mitchelli “Ode To A Screw’ga” 1971. aasta filmist “Taking off”. Aga Sepa esitus on ikka ägedam.
