Uus lyli unistuste selgroos

Andres Ottenson. Vanaisa. Jutte 1970ndatest aastatest. Tallinn: V. Sirvi, 2017. 60 lk. 8.75 €.

LAURI SOMMER

Igale lugemisele eelneb raamatuga kohtumise lugu. Veetes vaikseid tunde ahju ääres ajan vahel hobi korras taga oma esimeste eluaastate meeleolusid, nii nagu need peegeldusid fotodel, kujunduses, kunstis, riietes, muusikas ja kirjasõnas. Sirvisin vanade Nooruste järjekordset patakat ning jäin seitsmekymne neljanda aasta jaanuarinumbri keskel peatuma yhe jutu juurde, mis yllatas ja kaasa viis. Andres Ottensoni „Vanaisa“ – juures foto myyripealselt iidseid hooneid maalivast mehest. Nappide ja täpsete lausetega oli kehtima pandud maailm, mis oli mõjuvuselt samaväärne Tõnis Tootseni „Esimese päeva“ parimate vanalinnaliste entusiasmidega.

Praeguses proosas kohtab tihti autori kiirustamist mingi talle olulise syndmuse poole. Ottensoni lugedes sain aru, kui hea on kohata juttudes originaalseid mõtteid. Peatuda lõigu juures, minna tagasi ja mõlgutada. Tähelepanu köitvad ideed muutuvad lugemise häälestusest sõltuvalt. Näiteks: „Aastal, mil Muhamed keelas kujutada inimkeha, paindus hing ihust ornamentikasse“ (lk 10), „Aga aeg ei ole ühest tükist tehtud, aeg on lõpmatult jagatav ja pole sugugi pentsik oletada, et mitte iga kild temast ei voola samapidi ja samas suunas“ (lk 23), „Nii sügavale on meis juurdunud utoopia“ (lk 38), „Anum, kuhu inimesed oma kirgi püüavad sulgeda, on kahest otsast lahti“ (lk 42). Raamat on pisike. Viis juttu võrduks muusikas 7-tollise EP-ga. Kuid aforistlik stiil ja lahti jäetud otstest hargnev mitmetasandilisus annavad sellele mahust suurema haarde. Vahest Vanapa kirjutas servapidi midagi võrreldavat. Ehk oli Kruusvalli soojal sympaatial oma tegelaste vastu sellega midagi yhist. Ainult et kumbki neist ei liikunud fantaasiakirjanduse piirimail. Ulme tulekul meie maale on pikk punktiirne eellugu. Olid sõjaeelsed yksikud harrastajad, ja nõukaaja elitistide riiulitesse ilmuvad sci-fi paperback’id. Siis hakati ise katsetama. Kuid seitsmekymnendail tekkis ulmele laiem kandepind (tõlkimine, lugemine, mõju). Symptomaatiline on kogumiku „Lilled Algernonile“ ilmumine selle kymnendi keskel. Ulme ei saa kunagi realistlik-pragmaatilise tarkvaraga eesti kirjanduse peavooluks, kuigi fantaasiarikkal lähenemisel (multifilmide, teatri, luule, psyhhedeelia ja eksperimentaalse elutunnetusega seotuna) on muinasjuttude taandumisest saadik alati oma kindel sopike olemas olnud. Valtoni „Arvid Silberi ymbermaailmareis“, „Vernanda“ ja mitmed Baturini raamatud on jätnud oma jälje, Hargla, Heinsaare ja Matsini hilisemast edust kõnelemata. Varasema aja yksikud ebarealistliku põhiheliga autorid on omamoodi vaimolendid, keda kohates rõõmustad ja ohkad: „Kus on nad nyyd?“ Mu eesti kirjanduse lugemise yks kurss liigub selliste varjujäänud välgatuste otsingul. Mõnikord osutub leitud tegelase tekst või bukett puuduvaks, kuid ysna loogiliseks vahelyliks mõne laadi arengul eesti kirjanduses, teinekord jääbki omaette. Praegusel hetkel kehtiv kirjanduskaanon pole minevikust avastatavate korrektiivide vastuvõtus yleliia paindlik. Kristjan Jaagu ilmumine muutis kirjandusajalugu, kuid tollal oli seda ka piisavalt vähe. Praegused diskursused ajavad yle ääre. Isegi Välis-Eesti autoritega pole asi siiani päris selge, mida siis meie siseemigrantidest rääkida. Aga igale lugejale jääb alati õigus luua oma panteon või edetabelitest yldse loobuda.

Tähendab, leidsingi netist, et Ottensonil on sel aastal raamat ilmunud – haruldane nähtus kymnete salaleidude vaikse ja igavese tolmumise kõrval. „Ma tulen hilja, yksi teiste seas…“ Nelikymmend aastat hiljem meie ette tulles vajab selline artefakt ka pisut kommentaari. Juttudele eelneb pisike tutvustav notiits, kus öeldakse, et Ottenson kuulus röntgenoloog dr Endel Rose (1929–1999) juures kohtunud kirjusse vaimuinimeste ringkonda. Nad käisid koos Mustamäe yheksakordse korteris, jõid teed sortsu meditsiinilise piiritusega ning kõnelesid omavahel ainult inglise (või oli see inglite?) keeles. Ja pidasid oma „Ajaraamatut“, mille 12 köidet KGB Rose vangistamisel konfiskeeris – see oli 1981 sygisel. Osad neist tagastati ja ilmusid yhe asjaosalise keldrist välja. Priit Hõbemägi räägib sellest oma blogis ning seal on ka mõned stiilinäited.[1] Kui sisu kohta pärisin, vastas ta, et „seal oli fotosid, joonistusi – Jüri Arrakult näiteks, tsitaate, anekdoote, välgatusi, ajaleheväljalõikeid kommentaaridega – ühe umbes 10 liikmelise sõpruskonna lauaraamat, kuhu kirjutati, kui tuju tuli. Kahjuks kõige lõbusamad raamatud läksid kgb-s kaotsi, kui Rose vangi pandi“ (e-mail 13.12.2017). Ottenson tunneb 1976. aasta 13. juulil „Ajaraamatusse“ tehtud sissekandes, „nagu sunniks kõikjalt piirav rumaluse surve meid tõusma üle iseendi“ (lk 5). Sihuke siht ja seitsmekymnendate teatav mytologiseerumise aste seavad kogu asja peibutavasse salaseltsilikku valgusse ja sel valgusel on oma allikas. Need minu jaoks põrandaaluste almanahhide ja samizdati teemaga seostuvad „Ajaraamatu“ köited sisaldavad vaba vaimu lennuharjutusi absurdihuumori, analyysi, fantaasia või kiire reageerimise liikides. Muude autorite sissekanded jäid yhistegevuse valda, kuid Ottensonil destilleerub see vaimsus yhtlaselt tiheda koega juttudeks, mis on märgid omalaadsest intellektuaalsest alpinismist. Pea kõigil lugudel on nõukaaegne realistlik-argine taust, aga olukorrad kalduvad ära irratsionaalsele, seletamatule või maagilisele pinnale, nii et vahel tundub tegu olevat Mehis Heinsaare kirjandusliku isaga. Ealiste iseärasuste armust toetub Mehis oma tunnetuses tugevalt 70ndate tagavalgusse asetatud meeleoludele. Temagi võttis noorpõlves osa yhest syrrealistlikust salongist – käidi Juka Käärmanni juures Emajõe tänaval – ning neil kahel on ka suguluslikke teemasid nagu tahtejõuetus ja reaalsuse kihilisus. Lood „Ellika“ (lk 22) ja „Nõid“ (lk 35) võiksid mõnede joonte poolest peaaegu Mehise sulest pärineda, kuid loomulikult on ka erinevusi – Ottenson ei kasuta sentimentaalset registrit ega absurdihuumorit, tema omailm on arhitektuuriliselt toestatum ja mõte pingestatum. Kahe teineteisest teadmatu autori provisoorne kõrvutus tähendab vaid seda, et Ottensoni jutud võiksid meeldida Heinsaare armastajatele. Neil kummalgi on Eesti Utoopias omad aiakesed, aga seal taga õunapuude all on ka läbikäidav värav. Tolles eelmainitud Nooruses leidus ka Borgesele pyhendatud „Gudžarat“ (lk 52 jj), mis kasutab vanameistri detailset ja viidetega varustatud alternatiivse ajaloo põimimise meetodit. Juures oli tollest pseudomyytilisest naise-skulptuurist hägune fotogi. Raamatus pilti pole ja pyhendus on asendatud Borgese tsitaadiga, ning asi mõjub paremini.

Seda teost sobib lugeda pikkamööda – haruldane luksus meie infokuhjade vahel. Kõrvalteid pidi tulevad ka mõtted, et miks Ottenson pooleli jättis. Ta on elus, ning ta sõna pole väsinud. Ta kirjutab ikka huvitavalt vanalinnast.[2] Põhjused võisid olla tausta muutumises. Venestamine tugevnes, doktor Rose vabastamisele järgnenud ajal kaheksakymnendatel kadus tollest salongist see ylemeeleline miski, salavennaskonna vaimsus, mis osalt ehk ka tema jutte kandis. Aga väljaannete hulgaga ei tee iseenesest ka kedagi õndsaks. „Vanaisa“ on väga puhas sopike ajast, mida ma varem tajusin rohkem hõngude ja myytide tasandil. Ja tundus, et need parimad asjad kirjutatakse ikkagi poolkogemata. Kas mängurõõmust, tunnete ajel või imestusest. Aga mitte staatust, järgmist auhinda või pikka rubla taga ajades. Ja hiljem korrata ei saa.

[1] 10.05.2005. http://doktor-rose.blogspot.com.ee.

[2] A. Ottenson, Kas Mauritius de Revalia vajaks mälestusmärki? Kesknädal, 19.09.2007.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi