Türannide koolis

E. M. CIORAN

Ilmunud Vikerkaares 2002, nr 8–9

Kes ei ole kunagi tundnud kiusatust olla riigi eesotsas, see ei mõista poliitilist mängu ega tahet teisi alla heita, tühipaljasteks objektideks taandada; ka põlgamise kunsti elementidest pole tal õrna aimugi. Võimujanu… Harva võib kohata neid, kes pole vähimalgi määral kogenud seda inimesele loomuomast ja samas, kui lähemalt vaadata, haiglast seisundit, millest meid saab terveks ravida ainult mõni ränk juhus või siis seesmine küpsemine – niisugune, nagu toimus Karl V-ga, kui ta kuulsuse tipul seistes äkki Brüsselis troonist loobus ning nõnda maailmale õpetas, et ülimast tüdimusest võivad sündida samavõrd imetlusväärsed stseenid nagu hulljulgusest. Kuid olgu seal tegemist anomaalia või imega, ikkagi tuleb säärast keeldumist, mis esitab väljakutse meie jäävatele omadustele ja identiteedile, ette ainult väga erakordsetel hetkedel, piirsituatsioonis, mis pakub suurt rahuldust filosoofile ning ajab kimbatusse ajaloolase.

Uurige ennast hetkel, mil ambitsioon teid takka kihutab ja teis palavikku üles kütab; seejärel lahake oma “palanguid”. Nagu märkate, eelnevad neile kummalised sümptomid, iseäralik kuumus, mis ei lase teid kõrvale kallutada ega ärevile ajada. Olete lootust kuritarvitades saanud tulevikumürgituse ning tunnete end korraga vastutavana oleviku ja tuleviku eest, värinal viibimas ajavoo südames, millega koos plahvatamisest te, universaalse anarhia agent, unistate. Jälgides sündmusi ajus ja keerdkäike veres, keskendute oma häirele ning otsite pingsalt ja õrnalt selle märke. Kui poliitiline hullus, see võrreldamatute hädade ja raskuste allikas, arukuse üle ujutab, tugevdab ta vastukaaluks instinkte ning tõukab teid ülepea kosutavasse kaosesse. Mõte heast ja eriti kurjast mida kujutlete end suutvat korda saata, rõõmustab ja erutab teid. Teha teid isandaks kõigi ja kõige üle – sellise vägitükiga, sellise imeteoga saavad teie nõrkused hakkama.

Ümberringi märkate samasugust häiritust neis, keda närib seesama kirg. Niipea kui nad selle ülevõimule alistuvad, langevad nad teatavasse ainulaadsesse joovastusse ning muutuvad tundmatuseni. Miski ei jää neis endiseks, isegi mitte hääletoon. Ambitsioon on narkootikum, mis ähvardab muuta oma andunud tarvitaja nõdrameelseks. Inimesele, kes pole kunagi enda ega teiste juures vaadelnud neid tunnusmärke, neid rahutuid, otsekui mingist häbitust ekstaasist hingestatud jooni ja hirmunud looma ilmet, jäävad igavesti võõraks Võimu, selle mürgist ja imerohust kokku segatud ergutava toimega põrgu head ja kurjad mõjud.

Kujutage nüüd ette vastupidist protsessi: palavik kaob, te toibute äsjasest nõidusest ning olete äärmiselt normaalne. Ei ühtegi ambitsiooni, seega ka mitte vahendeid, olemaks keegi või miski. Ainult isikustunud eimiski, kehastunud tühjus: nägijaks saanud näärmed ja sisikond, eksitusest ärganud luud, terava taibuga täitunud keha, mis iseenesest puhtana, väljaspool mängu ja väljaspool aega, ripub mina küljes, mis on tardunud totaalses, igasugust tunnetamist välistavas teadmises. Kust enam leida pagenud hetke? Kes annaks ta teile tagasi? Kõikjal näete vaid hullunuid või äratehtuid, ebanormaalsete massi, keda mõistus on maha jätnud, et leida varju teie juures, kes te ainsana olete kõike mõistnud, kes te juhmide hulka eksinud absoluutse vaatlejana alati trotsite üksmeelset farssi. Kuna teie ja teiste vahemaa aina kasvab, olete sunnitud endalt küsima, kas ei olnud te siiski ehk tajunud mingit ülejäänute eest varjatud reaalsust. Ent oli see ilmutus tühine või tohutu tähtsusega, tema sisu jääb teile nagunii hämaraks. Kindlalt teate ainult üht: olete saavutanud enneolematu tasakaalu, vaimuülenduse, mis vabastab teid täielikult kaassüüst teistega. Paistate endale kohatult arukas, selginenum ja talitsetum kui kõik maailma targad kokku… Ja ehkki te endiselt sarnanete meeletutega, kes teid ümbritsevad, tundub teile ometi, et mingi tabamatu erinevus jääb alatiseks teie ja nende vahele. Kui te ka toimite samamoodi nagu nemad, ei lase see tunne, see illusioon teil enam suhtuda oma tegudesse sama suure vaimustuse ja veendumusega. Võltsmängimine saab teile auasjaks ja ainsaks viisiks, kuidas võita oma “palanguid” või takistada nende kordumist. Kuna see kõik eeldas ei vähemat ega rohkemat kui ilmutust või katastroofi, jõuate järeldusele, et need, kes pole taolist kriisi läbi teinud, vajuvad üha sügavamale meie liigile omastesse veidrustesse.

Kas panite tähele sümmeetriat? Et saada poliitikuks, see tähendab, omada türannikalduvusi, on vaja vaimset häiret; poliitikast lahkumine nõuab täpselt sama. Kas pole siin õigupoolest tegemist inimliku suurusehullustuse metamorfoosiga? Kui tahe olla riigis esimene läheb üle tahteks olla seal viimane, siis tähendab see uhkuse mutatsiooni, dünaamilise hulluse asendamist staatilise hullusega. Viimane kujutab endast haruldast hullumeelsuse liiki – niisama harvaesinevat nagu sellele eelnev tagasiastuminegi –, ent pigem askeesi kui poliitika valdkonda kuuluvana ei mahu see käesoleva teema piiridesse.

Pärast aastatuhandeid, mil võimuiha oli laiali pihustunud paljudesse mitmel pool märatsenud suurtesse ja väikestesse türanniatesse, näib nüüd olevat saabunud hetk, mil ta lõpuks peaks koonduma ja kontsentreeruma, et kulmineeruda ühesainsas hirmuvalitsuses, mis väljendab maakera laastanud ja laastavat janu ning tähistab meie kõikide võimuunelmate tippu, ootuste ja eksituste krooni. Hajus inimkari ühendatakse taas armutu karjuse valve alla ning rahvad põlvitavad selle planetaarse monstrumi ees ekstaasilähedases hämmingus. Kogu maailma põlvilisurumisega lõpeb üks ajaloo oluline etapp. Seejärel hakkab uus võim laiali paiknema ning kõikjal pöördutakse tagasi ürgse korratuse, vana anarhia juurde. Mahasurutud vaenud ja pahed tärkavad taas, nendega koos kerkivad uuesti esile ka väiksemad türannid, kes iseloomustasid juba läbitud tsükleid. Pärast suurt orjust tuleb mingi teine orjus. Kuid need, kes on suurejoonelise orjapõlve üle elanud, tunnevad vabanedes oma häbi ja hirmu üle uhkust ning peavad, erinevalt tavalistest ohvritest, selle mälestust pühaks.

Dürer on minu prohvet. Mida rohkem ma silmitsen sajandite kulgu, seda sügavamalt veendun, et ükski muu pilt ei suuda selle mõtet nii hästi ilmsiks tuua kui “Apokalüpsise ratsanikud”. Ajad liiguvad edasi ainult rahvamassidel trampides, neid lömastades. Nõrgad hukkuvad, tugevad surevad, isegi ratsanikud saavad otsa – välja arvatud üks. Tema pärast, tema kohutava maine nimel on ajastud vaevelnud ja ulunud. Näen teda kerkimas silmapiirile, hooman juba meie oigeid, kuulen koguni karjeid. Ja öö, mis laskub me luudele, ei too kaasa rahu, nagu ta tõi psalmistile, vaid õuduse.

Kui otsustada türannide järgi, keda ta on ilmale toonud, siis on meie ajastu küll kõike muud kui keskpärane. Et leida teisi sarnaseid, tuleb minna tagasi Rooma impeeriumi või mongolite sissetungi aegadesse. Kusjuures Hitler on sajandile tooni andmiseks palju rohkem ära teinud kui Stalin. Ta ei ole tähtis mitte niivõrd iseendana kui selle poolest, mida ta ette kuulutab, olles meie tuleviku visand, sünge võimuletõusu ja kosmilise hüsteeria heerold, tolle ülemaailmse despoodi eelkäija, kel õnnestub maailm ühendada teaduse abil, mis pole määratud meid vabastama, vaid orjastama. Seda teati vanasti ja kunagi tulevikus taibatakse taas. Me oleme sündinud eksisteerima, mitte tunnetama; olema, mitte ennast tõestama. Teaduslik teadmine, mis on meie võimuiha erutanud ja tugevdanud, viib meid vältimatult hukatusse. Esimene Moosese raamat tajus inimlikku olukorda paremini kui kõik meie unelmad ja süsteemid kokku.

Kõik, mida oleme omal käel õppinud, iga tunnetus, mille oleme iseenda sügavusest välja toonud, tuleb meil lunastada teatava tasakaalutuse hinnaga. Teaduslik teadmine, mis on seesmise korratuse, kas defineeritud või difuusse haiguse vili, meie eksistentsi juurt näriva tõve tulemus, moonutab olendi ökonoomiat. Igaüks peab maksma vähimagi kallaletungi eest ühetaoliseks ja paigalseisvaks loodud universumile: varem või hiljem ta kahetseb, et seda puutus. Eelöeldu kehtib tunnetamise kohta, veelgi enam aga ambitsiooni kohta, sest teiste peal trampimine toob kaasa rängemad ja otsesemad tagajärjed kui müsteeriumi või lihtsalt mateeria peal trampimine. Alguses pannakse värisema teised, lõpuks saadavad nemad oma hirmud teile tagasi. Seepärast elavad ka türannid pidevas õuduses. Ja õudusega, mida saab tundma meie tulevane isand, käib kindlasti kaasas võigas õnn, mille sarnast keegi pole iial kogenud ja mis on selle suurima üksiklase vääriline, kes seisab silmitsi kogu inimkonnaga – otsekui jumal, kes troonib hirmul, keset kõikvõimsat, alguse ja lõputa paanikat, kibestunud nagu Prometheus ja ülbe nagu Jehoova, skandaalina kujutlusvõimele ja mõtlemisele, väljakutsena nii mütoloogiale kui ka teoloogiale.

Loomulik on, et pärast koletisi, kes piirduvad ühe riigi, kuningriigi või impeeriumiga, ilmuvad välja vägevamad, kes peavad valla päästma katastroofi, hävitama rahvused ja kõik meie vabadused. Ajalool, sel raamil, milles me viime oma püüdlused ellu täpselt vastupidisel kujul ja milles me neid lakkamatult lagundame, ei ole kindlasti kaugeltki ingellik olemus. Seda silmas pidades tunneme, et soovime veel ainult üht: ülendada kibestumine gnosise auastmesse.

Kõik inimesed on enam või vähem kadedad; poliitikud on absoluutselt kadedad. Poliitikuks saadaksegi ainult siis, kui ei taluta kedagi enda kõrval ega endast kõrgemal. Viskuda mingisse ettevõtmisse, ükskõik kui tähtsusetusse, kas või kõige tühisemasse – see tähendab ohvritoomist kadedusele, elavate suurimale eesõigusele, kõikide tegude seadusele ja ajendile. Kui kadedus teid hülgab, olete veel vaid putukas, eimiski, vari. Ja haige. Kui ta aga teiega on, turgutab ta nõrkenud kõrkust, valvab teie huve, saab jagu loidusest ja teeb veel mitmeid muid imesid. Kas pole siis veider, et ükski teraapia ega moraal ei ole kadeduse teeneid kiitnud, ehkki ta käib meie sammude eel ja juhib neid armulikumana kui jumalik ettemääratus? Häda sellele, kes kadedusest tuhkagi ei tea, kes ta unarusse jätab või temast sootuks loobub! Nõnda loobub ta ühtlasi pärispatu tagajärgedest, vajadusest tegutseda, luua ja hävitada. Mida oleks tal veel otsida teiste inimeste seast, kui ta ei suudaks neid kadestada? Heidiku saatus ähvardab teda. Tema päästmiseks tuleks teda sundida türannide eeskuju järgima, nende liialduste ja kuritegude pealt kasu lõikama. Neilt ja mitte tarkadelt õpib ta, kuidas eluisu tagasi saada, kuidas elada ja kaotus vastu võtta. Las ta pürgib tagasi patu poole, las ühineb taas langusega, kui tahab osaleda üldises allakäigus, selles äraneetuse eufoorias, millesse loodud olendid on vajunud. Jõuab ta lõpuks nii kaugele? Miski pole vähem kindel, sest türanne suudab ta matkida ainult ühe omaduse, nimelt üksinduse poolest. Haletsegem siis teda, tundkem kaasa viletsale, kes ei suvatse oma pahede eest hoolt kanda ega kellegagi rivaalitseda ning jääb seepärast maha iseendast ja alla kõikidele teistele.

Kui teod on kadeduse viljad, siis on mõistetav, miks taandub poliitiline võitlus oma viimses väljenduses kaalutlustele ja sepitsustele, mis peavad kindlustama meie võistlejate ja vaenlaste kõrvaldamise. Kas tahate lüüa tabavalt? Tehke siis esmajärjekorras lõpp neile, kes jagavad teie mõtteid ja eelarvamusi, kes on läbinud kogu tee teie kõrval ning unistavad seetõttu paratamatult teie kõrvaletõrjumisest ja põrmustamisest. Nemad ongi teie kõige ohtlikumad võistlejad – keskenduge neile, teised võivad oodata. Kui mina haaraksin võimu, hoolitseksin ennekõike oma sõprade hävitamise eest. Teisiti toimida tähendaks reeta ametiau, häbistada türanniat. Hitler, kes oli tol alal suur asjatundja, tegi targasti, kui vabastas end Röhmist, ainsast inimesest, keda ta sinatas, ning suuremast osast oma esimestest kaaslastest. Ja nagu näitavad Moskva protsessid, ei jäänud Stalingi temast põrmugi maha.
Mida suuremat edu vallutaja saavutab, mida kaugemale ta jõuab, seda räigemaid kuritegusid võib ta endale lubada – avalik arvamus andestab kõik. Ent niipea kui õnn talle selja keerab, pöördub väikseimgi viga ta enda vastu. Kõik oleneb ajahetkest, mil tapetakse: kuulsuse tipul sooritatud roim tugevdab võimu harda hirmu tõttu, mida ta äratab. Oskused teisi ennast kartma ja austama panna eeldavad ühtviisi õiget ajastust. Mussolini, kes oli ise saamatut või õnnetut tüüpi despoot, muutus julmaks siis, kui tema lüüasaamine oli juba silmanähtav ning maine tuhmunud: mõne kuu kestnud, aga valel ajal käsile võetud kättemaks ajas nurja kahekümne aasta töö. Napoleon seevastu ilmutas läbinägelikkust: kui ta oleks lasknud Enghieni hertsogi hukata hiljem, näiteks pärast Venemaa retke, mäletataks teda kui timukat; nüüd aga paistab see mõrv mälestustes lihtsalt ühe plekina ja mitte millegi enamana.
Kui parimal juhul on võimalik valitseda kuritegusid sooritamata, siis ebaõiglust ei õnnestu küll kuidagi vältida. Ometi seisab asi selles, kuidas kurje ja ebaõiglasi tegusid doseerida, kuidas panna neid toime just parajal ajal. Et need teile andestataks, peate oskama teeselda viha või hullust; teil tuleb jätta mulje, nagu valaksite verd kogemata, ning viia oma koletud kombinatsioonid läbi heasüdamlikul ilmel. Ega absoluutne võim ole kerge asi: sellega paistavad silma ainult kehvad komejandid või suured mõrtsukad. Keegi pole inimlikult imetlusväärsem ja ajalooliselt haletsusväärsem kui türann, kelle on demoraliseerinud süümepiinad.

“Ja rahvas?” – küsitakse. Mõtleja või ajaloolane, kes kasutab seda sõna ilma irooniata, ei sobi oma ametisse. On ju liigagi hästi teada, milleks “rahvas” on määratud: taluma sündmusi ja valitsejate fantaasiaid, andma end mitmesuguste plaanide teenistusse, mis teda ennast kurnavad ja rõhuvad. Iga poliitiline eksperiment, olgu see nii “eesrindlik” kui tahes, teostub rahva kulul ja pöördub lõpuks tema vastu: rahvas kannab kas jumalikul või saatanlikul käsul orjuse põletusmärke. Ei ole mõtet talle kaasa tunda – ta on lootusetu juhtum. Natsioonid ja impeeriumid saavadki tekkida tänu sellele, et rahvas nii lahkelt ja leplikult laseb endale ülekohut teha. Ei leidu ainsatki riigijuhti ega vallutajat, kes rahvast ei põlgaks, ent too lepib põlgusega ja lausa elabki sellest. Kui ta lakkaks olemast oimetu või ohver, kui ta ei täidaks talle määratud rolli, kaoks ühiskond otsemaid ja ühtlasi ka ajalugu. Ent hoidugem liigsest optimismist: mitte miski rahva juures ei luba ennustada, et nõnda kaunis võimalus võiks kunagi täide minna. Niisugusena nagu ta on, kujutab rahvas endast ainult üleskutset despotismile. Ta talub katsumusi, mõnikord õhutab neid veel ise tagant; kui ta nende vastu mässu tõstab, siis ainult selleks, et joosta vastu uutele, senistest veelgi metsikumatele vintsutustele. Kuna revolutsioon on tema ainus luksus, ruttab ta seda korraldama, aga mitte niivõrd eesmärgiga saada mingeid hüvesid või kergendada oma saatust, vaid et hankida ka endale õigus olla häbematu. See on eelis, mis pakub lohutust igapäevaste ebamugavuste puhul, kuid kaob käest kohe, kui tühistatakse korralageduse juurde kuuluvad eriõigused. Ükski režiim ei tee rahvast õndsaks – seepärast kohaneb ta kõikide ja mitte ühegagi. Ja veeuputusest viimse kohtupäevani ei ole tal pretendeerida millelegi muule kui oma võidetumissiooni ausale täitmisele.

Kui nüüd pöörduda tagasi meie sõprade juurde, tuleb eelmainitule lisada veel teinegi põhjus, mille pärast neid kõrvaldada: nad tunnevad liiga hästi meie piire ja puudusi (sellele ja mitte millelegi enamale sõprus viimaks taandubki) ega lase niiviisi säilitada vähimatki illusiooni meie väärtustest. Pealegi suhtuvad nad vaenulikult meie ülendamisse ebajumalaks, milleks avalik arvamus oleks juba täiesti ette valmistatud, ning seatuna valvama meie keskpärasust, meie tegelikke piire, hajutavad nad müüdi, mida meelsasti enda kohta looksime; nad kinnitavad meid meie tõelise kuju külge ning paljastavad võltsi kujutluspildi, mis meil endast on. Ja kui nad raatsivadki meie kohta mõned kiidukõned pidada, poetavad nad sinna nii palju allteksti ja tagamõtteid, et nende meelitused osutuvad lähemal uurimisel pigem solvanguiks. Salaja soovivad nad meie nõrgenemist, alandust ja hävingut. Pidades meie edu usurpatsiooniks, pühendavad nad kogu oma läbinägelikkuse meie mõtete ja tegude uurimisele, et näidata avalikkusele nende tühisust, ega heida armu enne, kui hakkame edu harjalt taas alla laskuma. Nende tung meie langemise vaatemängule on niivõrd suur, et just sel ajal armastavad nad meid kogu südamest, tunnevad kaasa meie viletsusele ning jätavad oma hädad sinnapaika, et tulla jagama meie omi ning saada sellest kosutust. Kuni olime tõusuteel, piinasid nad meid halastamatult, olles objektiivsed; nüüd võivad nad endale lubada elegantsust näha meid nendena, kes me ei ole, ning andestada meile varasem edu, sest nad on veendunud, et rohkem me seda ei saavuta. Ja nad on meist nõnda sisse võetud, et raiskavad oma kõige valgema aja kummargil meie inetuste kohal, joovastununa meie viletsusest. Caesari suur viga seisnes selles, et ta ei umbusaldanud oma kaaskondlasi, just neid, kes teda lähedalt nähes ei võinud taluda, et ta nõudis enda austamist jumalana. Nad keeldusid teda jumalikustamast – rahvamass oleks sellega nõustunud, aga too nõustub kõigega. Kui Caesar oleks neist vabanenud, oodanuks teda kuulsusetu surma asemel ees kauakestev apoteoos, võrratu mandumine tõelise jumala mõõtu. Vaatamata kogu oma tarkusele oli ta kohati ka päris lihtsameelne: ta ei teadnud, et lähimad kaaslased on meie staatuse kõige kurjemad vaenlased.

Vabariigis, selles debiilsuse paradiisis, kujutab poliitik endast pisitüranni, kes allub seadustele. Kuid tugev isiksus ei austa seadusi, või õigemini austab ainult neid, mis ta ise on loonud. See ennekuulmatute alatuste ekspert peab ultimaatumit auasjaks ning oma karjääri tipuks. Ise üks või mitugi ultimaatumit esitada – sellega kaasneb kindlasti iharus, mille kõrval kõik muu tundub tühise teesklusena. Ma ei usu, et keegi võiks lootagi juhtida asjade käiku, kui ta ei püüa teostada seda millegi muuga võrreldamatut provokatsiooni, suurimat mõeldavat jultumust, mis on jälgimgi kui sellele tavaliselt järgnev agressioon. Iga riigijuhi kohta tuleks küsida: “Mitme ultimaatumi esitamist talle süüks panna saab?” Või pole tema arvel ühtegi? Siis põlgab teda ajalugu, mis elavneb ju ainult kohutavate peatükkide juures ning igavleb tolerantsuse- ja liberalismipeatükkide puhul, režiimi korral, kus temperamendid jäävad kiduma ning kõige õelamad tüübid käivad parimal juhul ringi, vandeseltslase mürkmagus ilme näol.

Mul on kahju neist, kes pole iial unistanud piiritust võimust ega tundnud endas korrakski aegade kaasakiskuvat keerist. Tol ajajärgul, mil Ahriman oli minu printsiip ja jumal, kuulsin ma, barbaarsusest joovastatuna, horde iseendas lainetena murdlemas ning kenakesi katastroofe tekitamas! Ilmaaegu olen nüüd langenud kasinusse – loen seda endiselt nõrkuseks türannide puhul, keda ikkagi eelistan õnnistegijatele ja prohvetitele. Eelistan türanne, sest nemad ei peida end igasuguste vormelite taha, nende maine on kahtlane ja janu ennasthävitav, samas kui teised, ise piiritu ambitsiooni haardes, maskeerivad oma eesmärke võltside õpetustega ega pöördu otse kodaniku poole, vaid tahavad valitseda teadvuste üle. Nad vallutavad teadvusi, istutavad ennast sinna sisse ning tekitavad seal parandamatuid kahjustusi, ilma et keegi teeks neile (ometi igati ärateenitud) etteheiteid taktituse või sadismi pärast. Mida kaalub vallutajate võim Buddha, Jeesuse või Muhamedi võimu kõrval? Ärge mitte mõelgegi kuulsusest, kui teil puudub tung rajada religiooni! Ehkki ringis on kõik kohad hõivatud, juba vägagi hõivatud, ei anna inimesed nõnda kiiresti alla: kes on siis sektide juhid, kui mitte teisejärguliste religioonide rajajad? Kui ainult tegusust silmas pidada, jätavad Calvin ja Luther, kes päästsid valla veel tänagi lahendamata konfliktid, kaugelt varju Karl V, Felipe II või teised nendetaolised. Vaimne tsesarism on rafineeritum ja vapustavam kui tsesarism sõna otseses mõttes: kui tahate oma nime jäädvustada, siduge see pigem mõne kiriku kui suurvõimuga! Siis leiate endale oma saatusest ja tujudest täielikult sõltuvaid neofüüte, ustavaid jüngreid, keda võite oma tahtmist mööda kas päästa või kurjasti kohelda.

Sektide juhid ei kohku tagasi millegi ees, sest süümepiinad moodustavad ise ühe osa nende taktikast. Ent milleks minna sektideni, mis on äärmuslik juhtum: lihtne soov asutada religioosne ordu kaalub ambitsioonide tasandil rohkem kui tahe valitseda polist või kindlustada endale vallutusi relvade abil. Tungida sisse vaimudesse, hakata nende saladuste isandaks, nii-öelda tühjendada nad iseendast, nende sisemisest ühtsusest, röövida neilt kõik, isegi see “sisemine kants”, mida ometi peetakse igaühe vääramatuks eesõiguseks – milline türann, milline vallutaja on seadnud endale nii kõrgeid sihte? Religioosne strateegia jääb alati peenemaks ja hämaramaks kui poliitiline strateegia. Võrrelgem kas või Loyola oma ükskõikse ilme all nii kurikavalaid “Vaimulikke harjutusi” Machiavelli “Valitseja” alasti otsekohesusega, ja seega oleme ühtlasi mõõtnud vahemaa, mis lahutab vaimulike salakavalust ametnike või troonilistujate omast.

Mida ägedamaks muutub usujuhtide võimuiha, seda rohkem püüavad nad seda pidurdada teistes. Ja mitte ilma põhjuseta. Ükskõik kes meist hõivaks terve ruumi ja isegi õhu, kui tal vaid vaba voli oleks, ning hakkaks ennast kõige selle omanikuks pidama. Ühiskond, mis tahaks täiuslik olla, peaks hullusärgi kandmise moodi tooma või kohustuslikuks tegema. Sest inimene liigutab ennast ainult selleks, et kurja teha. Religioonid, mis püüavad teda võimu painest terveks ravida ning tema taotlusi apoliitilisse suunda pöörata, löövad mesti autoritaarsete režiimidega, sest täpselt nagu viimased, nii tahavad ka nemad, ehkki teiste meetoditega, inimest alistada, tema loomust taltsutada ja sünnipärast suurushullustust ohjes hoida. Kuid just see, mis tagas neile usalduse ja tänu millele nad on tänaseni võidutsenud meie loomulike kalduvuste üle – ma mõtlen askeetilist elementi –, on nüüd lakanud meid kütkestamast. Ja siit peaks küll tulenema hukutav vabanemine. Igas mõttes valitsematutena, täielikult emantsipeerunutena, ahelatest ja ebausust priidena oleme küpsed terroriravi tarvis. Täielikku vabadust saab leida ainult siis, kui pöörduda tagasi lähtepunkti, esialgsesse orjusesse. Seetõttu ongi arenenud ühiskonnad nii haavatavad: vormitu, iidolite ja ideaalideta massina, mis on ohtlikul määral minetanud fanatismi ning kaotanud orgaanilised sidemed, tunnevad nad end kõigi oma kapriiside ja tõmbluste keskel nii nõutult, et loodavad – see on ka ainus, millest nad veel unistada jaksavad – ikke turvalisuse ja dogmade peale. Suutmata enam kanda vastutust ülesannete eest, mis saatus neile on määranud, sahkerdavad nad despotismi võidulepääsu heaks isegi rohkem kui alles toored ühiskonnad, selleks et see vabastaks neid välja kurnatud, tühja ja mõttetult painava võimuiha viimsetest jäänustest.

Türannideta maailm oleks niisama igav nagu hüäänideta loomaaed. Kuna isand, keda me kabuhirmus ootame, armastab roiskumist, võtavad kõik tema juuresolekul raipe kuju. Tulgu ta meid nuhutama, püherdagu ta me lehas! Üks uus lõhn hõljubki juba maailma kohal.

Et mitte anda järele poliitilisele kiusatusele, tuleb endal pidevalt silma peal hoida. Kuidas sellega toime tulla – eriti demokraatliku režiimi tingimustes, mille peamine pahe seisneb selles, et igaühel on siin lubatud võimu nõuelda ning oma ambitsioonidele roheline tee anda? Niiviisi kubisevad kõik kohad igasugu kehkenpüksidest, tulevikuta targutajatest, mingitest hulludest, keda saatus keeldub ära märkimast ja kes on saamatud nagu tõelised vaimuhaiged, kõlbmatud nii triumfiks kui ka hävinguks. Ometi võimaldab ja kindlustab just nende tühisus meie vabadusi, mida erakordsed isiksused ohtu seavad. Iga endast lugupidav vabariik peaks suurmehe ilmudes marru minema, ta oma rüpest välja kihutama või vähemalt jälgima, et tema ümber legendi ei tekiks. Ja kui ta tõrgub seda tegemast? Siis on vabariik teda tabanud nuhtlusest võlutud ega usu enam oma institutsioonidesse ja olemasolu põhjustesse. Ta takerdub omaenda seadustesse ning seadused, mis kaitsevad vaenlast, valmistavad ette ja viivad täide tema errumineku. Liigse tolerantsuse koorma all küüru vajunud, säästab ta vastast, kes küll ei säästa teda; ta sallib müüte, mis teda õõnestavad ja lammutavad, ning laseb end oma timuka meeldivatest külgedest lummata. On’s vabariik veel püsimist väärt, kui ta enda printsiibid kutsuvad teda kaduma? Vabaduse traagiline paradoks seisneb selles, et keskpärased, kes ainuüksi teevad vabaduse kasutamise võimalikuks, ei oska tagada selle kestvust. Me võlgneme kõik nende tühisusele ja tühisuse pärast ka kaotame kõik. Nõnda jäävad nad alati oma ülesandele alla. Just seda keskpärasust vihkasin ma ajal, mil jäägitult armastasin türanne, kelle kohta ei saa kunagi küllalt rõhutada, et vastupidiselt oma karikatuurile (iga demokraat on ju operetitürann) on neil saatus, isegi liiga suur saatus. Ja kui ma neile kultuse pühendasin, siis sellepärast, et nad omavad juhtimisinstinkti ega alandu dialoogi ja argumenteerimiseni: nad annavad käske ja korraldusi, suvatsemata iial oma tegusid õigustada. Siit saab alguse nende künism, mille ma seadsin kõrgemale kõikidest voorustest ja pahedest kui üleoleku, isegi õilsuse märgi, mis neid minu silmis ülejäänud surelikest eraldas. Suutmata saada nendevääriliseks tegudes, lootsin nii kaugele jõuda sõnade abil, sofisme ja liialdusi harrastades. Tahtsin olla vaimseid vahendeid kasutades niisama vastik, kui nemad olid tänu võimu vahenditele, ihkasin rüüstata sõna abil, õhkida verbi ja koos temaga kogu maailma, et lõpuks mõlemaga koos plahvatada ning nende rusude all põrmuks variseda! Nüüd, mil olen väsinud neist veidrustest ja kõigest, mis kunagi ülendas mu päevi, olen hakanud unistama imeliselt mõõdukast riigist, mida masinliku viisakusega juhib punt pisut lapsikuks muutunud kaheksakümneaastaseid, kel jätkub veel selget mõistust, et oma vanadusnõtrusi kenasti kehtima panna, kes on ise soovid, kahetsuse ja kahtlused minetanud ning nõnda mures üldise tasakaalu ja avaliku hüve pärast, et näeksid juba naeratuseski laostumise ja hävingu märki. Praegu olen ma sedavõrd mandunud, et isegi demokraadid näivad mulle liiga ambitsioonikate ja jampslikena. Mängiksin ehk siiski nendega kokku, kui vaid nende viha türannia vastu oleks siiras. Aga nemad jälestavad türanniat ainult sellepärast, et see pagendab nad eraellu ning tõukab neid olematusesse. Ainus suurusjärk, milleni nad võiksid küündida, on läbikukkumine. Kui nad oma sooja koha likvideerimisest mõnu tunneksid ja sellega suurepäraselt hakkama saaksid, pälviksid nad meie austuse. Üldjoontes nõuab riigi lagundamine teatavat ettevalmistust, vastavaid kalduvusi, isegi andeid. Ent võib ka juhtuda, et asjaolud aitavad sellele kaasa. Siis, nagu näitab allakäivate, sisemised jõuvarud ammendanud ning lahendamatute probleemide, lõhede, erinevate arvamuste mängu ja vastandlike tendentside küüsi langenud maade eeskuju, on ülesannet kergem täita. Just nõnda läks Vana-Kreekaga, mis pakub eespool mainitud läbikukkumisest suurepärase näite. Näib, nagu oleksid kreeklased sihilikult tööd teinud ja vaeva näinud, et oma saatusega eeskuju anda ning võtta järeltulevatelt põlvedelt julgus midagi samasugust üritada. Alates 3. sajandist eKr pidi Kreeka, kelle substants oli raisatud, iidolid kõikuma löödud ning poliitiline elu Makedoonia ja Rooma partei vahel killustunud, oma kriiside lahendamiseks appi võtma võõra võimu ning nõustuma rohkem kui viiesaja aasta jooksul Rooma ikkega – nii kaugele oli ta kogu oma rafineerituses ja gangreenis jõudnud. Kui polüteism oli taandatud lihtsalt muinasjutukoguks, hakkas Kreeka kaotama oma religioosset ja ühtlasi ka poliitilist geeniust, sest need kaks reaalsust on lahutamatult seotud. Kui jumalad kahtluse alla seatakse, siis tähendab see, et kõigutatakse tervet riiki, mille eesotsas nad seisavad. Just nagu hiljem Rooma, nii ei suutnud ka Kreeka oma jumalatest kauem elada. Veendumaks, et ta oli kaotanud ühtaegu nii poliitilise kui ka religioosse instinkti, piisab sellest, kui vaadata tema reaktsioone kodusõdade päevil: alati valis ta vale poole, ühines Pompeiusega Caesari vastu, Brutusega Octavianuse ja Antoniuse vastu ning Antoniusega Octavianuse vastu; seega tabas teda pidevalt ebaõnn, otsekui leidnuks ta katkematult kestvas fiaskos mingi stabiilsuse tagatise ning parandamatuses lohutuse ja kergenduse. Mida rohkem politiseeruvad rahvused, kes on oma jumalatest väsinud või kelle jumalad ise on väsinud, seda kergemini võivad nad kokku variseda. Kodanik muutub institutsioonide najal üha rafineeritumaks; lakates neisse uskumast, ei suuda ta neid enam kaitsta. Kui roomlased kreeklastega kokku puutudes lõpuks peenemad kombed omandasid ja samas ka nõrgenesid, siis said ka vabariigi päevad otsa. Nad alistusid diktatuurile, võib-olla isegi salaja soovisid seda: kollektiivse väsimuse kaassüüta Rubico-punkti.

Surma printsiip, mis kuulub kõikide režiimide juurde, on vabariikides märgatavam kui diktatuurides: esimesed kuulutavad seda valjuhäälselt ja tõstavad avalikult esile, teised varjavad ja eitavad. Kuid see ei takista veel sugugi diktatuure – tänu oma iseloomulikele meetoditele – saavutamast pikemat ja, mis peamine, sisukamat kestust. Nad õhutavad, kultiveerivad sündmust, samal ajal kui vabariigid hiilivad sellest parema meelega mööda, sest vabadus on puudumise seisund – puudumine, mis on aldis… alla käima, kui iseolemise koormast väsinud kodanikud soovivad veel ainult ennast alandada ja hävitada ning oma orjusenostalgiat rahuldada. Miski ei paku kurvemat vaatepilti kui väsiv ja laostuv vabariik: sellest tuleks kõnelda eleegilises või epigramlikus toonis, või – mis veel parem – nii, nagu räägiti “Seaduste vaimus”: “Kui Sulla tahtis Roomale vabadust tagasi anda, ei suutnud too seda enam vastu võtta; talle oli jäänud veel ainult viimane voorusekübe. Ja kuna tal jäi seda kogu aeg üha vähemaks, langes ta pärast Caesarit, Tiberiust, Caiust, Claudiust, Nerot ja Domitianust aina suuremase orjusesse, selle asemel et üles ärgata: kõik löögid anti türannide ja mitte ainsatki türannia pihta.” Seega, türannia võib inimestele meeldima hakata, sest vahel juhtub, et nad eelistavad kopitada hirmu käes, mitte seista silmitsi iseolemise ängiga. Kui see nähtus on üldiseks muutunud, ilmuvad välja tseesarid: kuidas neid siis süüdistada, kui nad vastavad meie viletsuse nõudmistele, meie arguse tungivatele palvetele? Nad väärivad lausa imetlust, sest tormavad ju pidevalt mõrva poole, mõtlevad sellele vahetpidamata, möönavad selle võikust ja vastikust ning allutavad oma mõtted sellele niivõrd, et unustavad enesetapu ja pagenduse, mis on küll vähem silmapaistvad, aga see-eest leebemad ja meeldivamad moodused. Valinud kõige raskema tee, saavad nad õitseda ainult heitlikel aegadel, et siis kaost kas alal hoida või pidurdada. Nende tõusuks soodne ajajärk langeb enamasti kokku ühe tsivilisatsioonitsükli lõpuga. Nõnda oli see ilmselt antiikajal ja on vähemalt niisama kindel, et nii saab see olema ka tänase maailmaga, mis sammub otsejoones vastu türanniale, mis on küll teisiti tähelepanuväärne kui meie ajaarvamise esimestel sajanditel võimutsenud hirmuvalitsus. Põgusaimgi mõtisklus ajalooprotsessi üle, mille haripunktis me ise praegu seisame, näitab selgelt, et just tsesarism saab olema moodus, mida rakendades meie vabadused ohvriks tuuakse. Kui mandrid peavad olema ühendatud ja ühtsustatud, siis läheb selleks tarvis jõudu, mitte veenmist. Just nagu Rooma impeerium omal ajal, nii sepistatakse ka tulevane impeerium valmis mõõgaga, pealegi meie eneste täielikul kaasabil, sest meie oma hirmud nõuavad seda.

Kui mulle väidetaks vastu, et ma sonin, siis vastaksin: võib-olla ma tõesti ruttan sündmustest ette. Daatumitel pole mingit tähtsust. Esimesed kristlased ootasid ju iga hetk saabuvat maailma lõppu… ning eksisid kõigest paari tuhande aastaga. Minagi võin eksida ühes hoopis teist laadi ootuses, kuid lõppude lõpuks – nägemust ei lahata ega tõestata. Nägemus, mis mul on tulevasest türanniast, surub ennast peale nii otsustava selgusega, et mulle tunduks häbistav tahta seda esitada hästi põhjendatuna. See on veendumus, mis ühendab endas värina ning aksioomi. Ma pooldan seda krambitõbise ägeduse ja geomeetri enesekindlusega. Ei, ma ei soni, ma ei eksi. Ja ma ei saaks isegi koos Keatsiga öelda, et “varju aimus valdab mind”. Pigem ründab mind valgus, terav ja talumatu valgus, mis ei pane mind sugugi ette nägema maailma lõppu – see oleks küll sonimine –, vaid ühe tsivilisatsioonistiili ja olemisviisi lõppu. Kui piirduda vahetu ümbrusega ajas ja ruumis, täpsemalt öeldes, Euroopaga, siis paistab mulle ülima selgusega, et seda ei ühendata, nagu mõned arvavad, kokkulepete ja nõupidamiste teel, vaid vägivaldselt, seaduste järgi, mis juhivad impeeriumide rajamist. Et siinsed vanad rahvused lõpuks ometi loobuksid provintslikest kiusudest ja kinnisideedest, millesse nad on takerdunud, ning neist välja kasvaksid, peab kellegi raudne käsi neid selleks sundima, sest vabatahtlikult ei nõustu nad sellega iialgi. Kui nad kord on orjastatud, alanduses ja kaotuses ühinenud, võivad nad uue isanda valvsa ja irvitava pilgu all pühenduda rahvuste piire ületavale tööle. Nende orjus saab olema hiilgav, nad hoolitsevad selle eest püüdlikult ja hellalt ega jäta seejuures kasutamata viimaseid riismeid oma kõrgeist vaimuandeist. Nad maksavad oma orjuse sära eest kallist hinda.

Nõnda siis annab Euroopa, nagu alati, aegadest ette rutates maailmale eeskuju, kogudes kuulsust ühtaegu nii algataja kui ka ohvri rollis. Tema missioon on ikka seisnenud teiste katsumustest eelaimuse andmises, nende eest ja enne neid kannatamises; ta on pakkunud oma heitlusi teistele eeskujuks, et nood ei pruugiks leiutada uusi, algupäraseid ja isiklikke kannatusi. Mida enam Euroopa teiste heaks rügas, mida suuremat piina ja ärevust tundis, seda paremini nad tema surmaängi parasiitidena ja tema mässude pärijatena elasid. Tulevikuski veel pöörduvad teised tema poole – päevani, mil ta on ennast lõplikult ammendanud ega suuda neile enam pärandada midagi peale jäätmete.

A l’école des tyrans. Rmt-s: Cioran, Histoire et utopie. Paris, Gallimard, 1960, lk 5374

Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult

.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi