Kirjandus kriisiaja Lätis

IEVA KOLMANE

Ilmunud Vikerkaares 2010, nr 7/8

Nii nagu muudeski endistes sotsmaades, kuulusid kirjanikud ka Lätis perestroika juhtkujude sekka, kes kuulutasid, et nende kodumaa peab saama iseseisvaks, demokraatlikuks ja tõeliselt euroopalikuks riigiks. Kahekümne aasta möödudes iseseisvuse taastamisest ei ole mitte üksnes Läti riik, vaid ka läti kirjandus sattunud ebamugavasse ja pretsedenditusse olukorda: süveneva majanduskriisi tõttu on lätlased löönud kahtlema omaenda kultuuri ja kirjanduse riikliku subsideerimise vajaduses. Riigieelarve karm kärpimine seab ohtu peaaegu kõik, mis on kirjandusvälja ja -infrastruktuuri vallas saavutatud. 2009. aasta jaanuaris tõusis raamatute käibemaks järsult, 5%-lt 21-le. Protestide ja läbirääkimiste tulemusel kärbiti see augustis 10% peale, aga paistab, et järgmisel aastal tõstetakse seda jälle. Viimase kaheksa kuuga on kirjastamistööstus tugevalt kokku tõmbunud ja selle tagajärgi tunnevad ühtmoodi nii trükikojad, kaubastajad, kirjastajad kui ka lugejad. Läti Rahvusraamatukogu statistika näitab, et 2009. aastal ilmunud raamatunimetuste hulk oli langenud 1996. aasta tasemele ning raamatute trükiarv oli sama, mis 1940. aastal. Mõistagi on rahvaraamatukogud lugejaid pungil täis, aga ka raamatukogude eelarvet on vähendatud. Lisaks on kultuurkapitali eelarvet kärbitud enneolematus ulatuses, nii et kirjandusele mõeldud eraldised olid 2009. aastal poole väiksemad 2008. aasta summadest. Seetõttu on peaaegu kõik kirjastused peatanud juba alustatud läti kirjanduse väljaandmise kavad, mis oleksid grantide korral teostunud. Selle asemel produtseeritakse muudest allikatest sponsoreeritud tõlkeid, eneseabiraamatuid, bestsellereid, sopakaid ja esoteerikat. Samuti on ohus mitmed traditsioonilised ettevõtmised: kirjandusvõistlused, -auhinnad, -festivalid jne. 2009. aasta jaanuaris kaotati kultuurkapitali juurest üleriigiliste ürituste toetamise programm, millest oli rahastatud traditsioonilisi luulepäevi, proosalugemisi ja Kirjandusakadeemia kursusi.

Kirjastajad, Läti Kirjanike Liit, läti kirjanduse “ekspordiga” tegelev Läti Kirjanduse Keskus ning Ventspilsi kirjanike ja tõlkijate maja töötavad siiski edasi, püüdes kirjandusalast tegevust elus hoida ja edasi viia. Kuna publitseerida ja ringhäälingusse pääseda pole kerge, sest ajad on rasked ka ajakirjanduse jaoks, on kirjanikud hakanud rohkem kasutama interneti võimalusi ja looma kodulehekülgi. Hiljuti loodi võrguraamatukogu www.e-biblioteka.lv, mis hakkas tööle just nagu tavaline rahvaraamatukogu. Mõned kirjastajad ja autoriõiguste haldajad on aga hämaratele paragrahvidele viidates püüdnud peatada selle tegevust skaneeritud raamatute kättesaadavaks muutmisel registreeritud kasutajatele. Varasemate aastate kirjanduslik tegevus oli siiski õnneks aidanud välja kujuneda uuel kirjanduspõlvkonnal. Kirjanike liidu ja kultuurkapitali toel on viis aastat tegutsenud Kirjandusakadeemia. See ettevõtmine hõlmas kolme õpituba – proosa, luule ja näidendite kirjutajatele; loengukursusi, eraviisilisi konsultatsioone ja kaht iga-aastast seminari algajatele ja noortele. Öeldakse, et Lätis on liiga palju luuletajaid, ning tundub, et see on enam kui tõsi. Meil ei ole üksnes liiga palju luuletajaid, vaid ka proosa- ja näitekirjanikke, kui otsustada selle järgi, et Kirjandusakadeemiasse tahtjaid on alati olnud märksa rohkem, kui on saadud vastu võtta. Akadeemia lõpetajaid on mitmel moel kaasatud avalikku kirjandusellu: viimast kui ühte neist on igal aastal esitlenud kirjandusajakiri Karogs, nad on astunud üles luulepäevadel, proosa- ja draamalugemistel, nende lõputöid on avaldatud almanahhide ja CD-dena. Paljud on jõudnud omaenda raamatuni. Näiteks Ieva Plūme (1973) on viljakas jutukirjanik ja kriitik, kes avaldas 2009. aastal kogenematu modelli elukäigust jutustava noorsooromaani “Tauriņpasaule” (“Liblikate maailm”). Ka Gundars Ignats (1981) on jõudnud oma jutukoguni “Bez jakas” (“Jakita”, 2009), mis näitab teda andeka jutustajana, kes oskab sisse elada mitmesuguste lihtsate “eikellegite” hetkemaailma – seda tunnistab ka ühe arvustuse tabav pealkiri: “Seal pole ju midagi. Miks mulle ometi näib, et seal midagi on?” Lisaks Ignatsi oskusele sulatada novelližanrisse lavakoomiku võtteid, võib temas näha ka realismi paljuigatsetud taaselustajat. Ta raamat oli kirjanduse aastaauhinna kandidaat ja 2009. aasta detsembris pälvis Ignats proosalugemistel peapreemia. Kirjandusakadeemia residendiks on ühe aasta olnud ka Māris Bērziņš (1962), kultuurkapitali endine juhataja, majandusteadlane, näitekirjanik ja prosaist. 2007. aastal ilmus temalt kummaliste lühilugude kogumik “Gūtenmorgens”, mis jätkab läti nonsensskirjanduse kauaks sööti jäänud vagu. Gūtenmorgens on Daniil Harmsi laadis skemaatiline tegelane, kelle sügavat huvi globaalprobleemide vastu eksitavad pidevad olmeprobleemid. Laiale publikule meeldis raamat väga, kuid nagu ikka juhtub, eksperdid ei söandanud seda “kõrgkirjanduseks” tunnistada ega auhinnata.

Kuigi viimasel ajal on tunda realismi tagasitulekut – veel üks paljulubav jutustaja on samuti Kirjandusakadeemia vilistlane ja ajakirjaniku taustaga Ineta Meimane (1966) –, sukeldub enamik noori kirjanikke psühholoogiasse, psühhopatoloogiasse ja fantaasiatesse, riskides nii võõrduda laiast lugejaskonnast. Mõnikord näib, nagu oleks Lättigi hilinemisega imbunud Ameerika uuskriitika ideaal: kõrgkirjandusse pretendeerimiseks tuleb olla äärmiselt rafineeritud. Seda on aga kerge teeselda. Enamik noori kirjanikke on katsetanud algul novellide või lühijuttudega ning alles seejärel võtnud käsile romaani kirjutamise. Ja nii mitmedki neist on jõudnud kirjanduspildile omal käel, igasuguseid akadeemiaid ja seminare vältides. 2008. aastal ilmus Inga Žoludel (1984) vaidlusi tekitanud debüütromaan “Silta zeme” (“Soe maa”), enne seda oli autor tuntud jutukirjaniku ja kriitikuna. “Soe maa” nimetati aasta kirjandusauhinna kandidaadiks parima debüüdi kategoorias, kuid žürii eelistas Andris Ogriņši (1975) luulekogu “Es zvēru pie kraukļiem” (“Vannun ronkade nimel”). Žolude “Soe maa” balansseerib fantastilise kujutusviisi ja eksistentsialismi piiril. Selles figureerib jõukas friigiperekond, kes on sügavalt sisse võetud omavahelistest suhetest ning reisib ringi mööda tänast Euroopat. Mõistagi on jutustajaks “mina”, kelle identiteet aga vaheldub, teksti on lükitud päevikukatkeid ning süvitsi käsitlemist leiavad mälu, ajataju ja inimsuhete teemad. Sooja maa kujund manab esile lapsepõlve, sigimise, sigitamise, haudumise, armastuse ja meeleheite sümbolid. Ka Pēteris Pūrītis (1970) oli tuntud novellikirjanikuna, enne kui 2006. aastal ilmus ta debüütromaan “Kōknesis” (pealkiri on tõlkimatu – Koknesis on tegelane läti eeposest “Lāčplēsis” ja tähendab sõna-sõnalt puudekandjat, kuid samas vihjatakse sellega ka läti ortograafiale, milles on raske eristada o-tähe vähemalt kolme erinevat hääldust.) Pūrītisel on senini õnnestunud võluda lugejaid mitte üksnes Lätis, vaid ka Ungaris ja Rootsis. “Kōknesist” võiks iseloomustada kui Kurt Vonneguti stiili iroonilist ülekandmist Läti oludesse; lugejat ärgitatakse kaasa mängima ja lugemises aktiivselt osalema ning selge on see, et ka autoril on lõbus. Raamatu üks pikantsemaid ideid on kujutlus lähituleviku Lätist kui ülemaailmse kosmosetööstuse juhtriigist.

Juba mõnda aega on Läti lugeja murdnud pead küsimuse üle, kuidas eristada romaani pikemast jutust. Väidetavalt on tänapäeva lugejal liiga kiire, et sukelduda mahukamatesse lugudesse. Teisalt jälle armastab tavavaataja liigagi palju sukelduda lõppematutesse telesarjadesse. Lisaks on mitte üksnes Lätis, vaid ka terves Lääne kultuuriruumis saanud aktuaalseks küsimus, kas novell või lühijutt on tõepoolest määratud väljasuremisele. Kas saab olla turgu üheepisoodilisel telesarjal? Ajalooliselt on novelližanr olnud tihedalt seotud trükitud kirjandusajakirjade, aja- ja jutulehtedega ning nüüd, kus kõik need meediumid paistavad olevat väljasuremise äärel, võidakse ka novell kerge südamega maha matta. Aga tänu igadetsembrilistele proosalugemistele on Lätis viimase viie aastaga tekkinud novellikogumike traditsioon. Need koondavad parimaid aasta jooksul avaldatud või ette loetud novelle. Ka kirjastused ei ole jutukogusid seni veel täielikult ära põlanud.

Inga Ābele (1972) on tänase Läti üks tuntumaid ja “eksporditavamaid” prosaiste.[1] Äsja ilmus temalt jutukogu “Kamenes un skudras” (“Kumalased ja sipelgad”, 2010). Ābele romaan “Paisums” (“Tõusuvesi”) pälvis 2007. aastal kirjanduse aastaauhinna ja 2009. aastal Balti Assamblee kirjanduspreemia. Ābele on üks väheseid läti kirjanikke, kes tunneb end vabalt kõikides kirjandusvormides: ta on viljelenud jutustust, esseed, arvustusi ja arvamuslugusid, proosaluulet, draamat ja romaani. Ābele juttudele ja romaanile on iseloomulik üks selgelt äratuntav joon – terav kontrast lapselikult naiivse hääle ja loo enda šokeeriva jõhkruse vahel. “Tõusuvesi” on üleni inimsuhetest, lohutu perekonnasaaga, mille tekst on vähemalt kahetasandiline: romaani esimene pool tõuseb ja teine taandub. “Tõusuvesi” on osutunud niihästi probleemromaaniks kui ka provokatsioonromaaniks lätlastele, kuid loodetavasti mitte ainult, sest niivõrd kõrgetasemeline kirjandus ületab rahvuse piire. Romaani on tõlgendatud kui igapäevasündmuste loori taha vaatamist ning selletaguse eksistentsiaalse kuristiku paljastamist. Seda on mõistetud hukka kui võimatult ja šokeerivalt “musta” perekonnasaagat, milletaolist ei tohiks läti kirjanduse korpusse lubada. “Tõusuvee” poolt ajakirjanduses vallandatud diskussioon on viimasel ajal olnud üks vähestest Läti kirjanduspilti elavdanud väitlustest. Romaanil õnnestus taas kord püstitada vana küsimus kirjanduse ülesandest: kas see peaks olema vahend (sõnumi edastamiseks, õpetamiseks jne) või on kirjandus eneseküllane?

Kõrgelt hinnatud ja auhinnatud prosaist on ka Jānis Einfelds (1967).[2] Tema kolmas romaan “Palaidnis” (“Lurjus”, 2007), mis kandideeris kirjanduse aastaauhinnale, jutustab poisist, kes elab kohutavas arvutimängumaailmas, mida paistavad valitsevat küberpunkarid. Siin on oma detektiiv- ja seikluslugu, ulmet ja absurdi. Einfelds on võrratu keelemeister, kes kaevub sügavale mütoloogiasse ning laseb end tihti kaasa kiskuda hämaratest kõnekujunditest, keelesümboolikast ja narratiivitehnika võimalustest. Fantaasiamängurina on Einfelds ületamatu.

Kuid leidub ka kirjanikke, kellele jäävad isegi romaani piirid kitsaks. 2009. aastal avaldas Jānis Lejiņš (1954) viimase osa “Rūnas” (“Ruunid”) oma ajalootriloogiast “Zīmogs sarkanā vaskā” (“Pitser punasel vahal”). Ka esimest osa “Brāļi” (“Vennad”, 2001)[3] ja teist osa “Ķēniņš” (“Kuningas”, 2004) märgati, kiideti ja auhinnati. “Ruunid” pälvis äsja kirjanduse aastaauhinna kui mullune parim proosaraamat. Triloogiat on nimetatud uueks läti eeposeks. Loo ajalooliseks aluseks on 12. ja 13. sajandi kirjalikud allikad, esmajoones Henriku “Liivimaa kroonika”, kuid Lejiņš on teinud palju uurimistööd ja kogunud andmeid kõikjalt Euroopast, sealhulgas Vatikani arhiividest. Seetõttu on lool ka laiem haare ning Läti sündmused lõimitakse oma aja Euroopa panoraami. Tegelasteks on piiskop Albert Bremenist, Euroopa kuningad ja paavstid. Kuningas Tālivaldise haarava eluloo kaudu revideerib Lejiņš järjekindlalt ja veenvalt konventsionaalset arusaama Läti keskajast ja kristianiseerimisest ning püstitab mitmeid küsimusi: Kas väikerahval on pääsu suurvõimude eest? Mis seob inimesi, kes laulavad sama laulu? Kas on jõudusid, mida me oleme kunagi tundnud, kuid nüüdseks unustanud? Just praegu valitseb tellimus sirgjoonelise ja ühendava rahvusliku sõnumi järele ning “Pitser punasel vahal” kuulub ajalooromaani parimate näidete hulka.

Veel üks pikaajaline ettevõtmine ajaloolise romaani žanris on olnud Aivars Kļavise (1953) tetraloogia “Viņpus vārtiem” (“Värava taga”). Seni on ilmunud kolm romaani – “Adiamindes āksts” (“Adiaminde narr”, 2005), “Rīgas kuprītis” (“Riia küürakas”, 2007) ja “Piesmietais karavīrs” (“Teotatud sõdur”, 2009). “Värava taga” on sügav sissevaade Läti ajaloolisse minevikku. “Adiaminde narr” käsitleb 18. sajandit, “Riia küürakas” elab 19. sajandil, “Teotatud sõduri” tegevus toimub 20. sajandi alguses, Esimese maailmasõja ja Läti Vabariigi sünni päevadel. Iga ajajärgu detailse läbiuurimise kõrval oskab Kļavis osavalt tegelaskujusid portreteerida ning koob nagu ämblik tohutut narratiivivõrku – kõik romaanid on mingil kombel üksteisega läbi põimunud, nii et ajalugu ilmub me ette otsekui hiiglaslik piltvaip, milles kõik eksisteerib möödapääsmatult üheskoos ja samal ajal.

Iseäraliku ja ometigi lummava proosateosena tuleks märkida ka romaani “Odu laiks” (“Oodide aeg”, 1994–2009), mis on kolme autori Vladis Spāre, Juris Zvirgzdiņši ja Lienīte Medne-Spāre ainulaadne ühistöö. Kõik kolm tunnevad väga põhjalikult 1970. aastate “arenenud sotsialismi”. 1994. aastal ilmus teose esimene osa ajakirjas Avots. See on groteskne ja sündmusterohke lugu poolharitlastest logelejate seltskonnast, kes saab juhuslikult kohvikus kokku ja otsustab minna Kirgiisiasse raudteed mööda loomi vedama. Teos kubiseb kultuurilistest allusioonidest; lõputu pummeldamine võimaldab sisse tuua üha uusi kõrvalsüžeesid, kuid sirge raudteeliin aitab lugu kindlalt koos hoida. Pea kakskümmend aastat hiljem said esimese osa autorid uuesti kokku ja otsustasid kirjutada järje; 2009. aastal ilmusid mõlemad osad raamatuna. 70ndatel Kirgiisiasse sõitnud tulevad 90ndatel tagasi ja kohtavad oma loojaid siinsamas Riias. Selgelt postmodernistlikus laadis teostatud teosena on “Oodide aeg” pälvinud kriitikutelt ka läti kirjandusloo kõige literatuursema romaani tiitli: kirjandus kaalub siin üle mis tahes “reaalsuse”.

On veel lootust, et niisuguseks kujunebki maailma asjade õige käik. Inimreaalsus on loodud keeleliste vahenditega ja ilukirjandus on just see paik, milles me reaalsuse ehitamist õpime. Kirjandus pole lihtsalt elu lisandus ning loodetavasti need, kes loovad ühiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku reaalsust, leiavad selles koha ka kirjandusele.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

IEVA KOLMANE (1965) on filosoof, kriitik ja tõlkija, Läti Kirjanike Liidu esimees ning ajakirja Karogs peatoimetaja.

[1] Eesti k-s on ilmunud Inga Ābele jutustus “Kaevumaja” (Looming, 2001, nr 8, tlk L. Vaba); 2004 lavastus Ugalas näidend “Tumedad hirved”. Vt ka intervjuud temaga: Inga Abele vestab kaasaegseid muinasjutte. Eesti Päevaleht, 01.03.2004

[2] Eesti k-s on ilmunud Jānis Einfeldsi jutustus “Mārtiņš Kreicbergsi ainumas”, Looming, 2001, nr 8, tlk L. Vaba.

[3] Eesti k-s 2007, tlk K. Kalkun.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi