Vähe loetud tekste lõppevast aastast

Aasta lõpul ilmub nimekirju kõige enam loetud tekstidest. Vikerkaargi pole siin erand. Nüüd aga valik tekstidest, mis pole rekordeid (veel) purustanud ega servereid ummistanud, kuid on sellegipoolest või seda enamgi lugemisväärsed. Neist moodustub too tarbimisdistributsiooni kurikuulus pikk saba, the greatest un-hits, milles saab avalduda meie maitsete ja huvide mitmekesine individuaalsus. W. H. Auden on öelnud: “Vahetevahel satun ma teosele, mille puhul tunnen, et see on kirjutatud just nimelt mulle ja ainult mulle. Nagu armukade armastaja ei taha ma, et keegi teine sellest kuuleks.” Meie nii armukadedad ei ole ning jagame (suvalises järjekorras) taas lahkesti tekste, mida lugejapilk on seni hellitanud vähe. (Kui vähe on vähe? Noh, nii alla 500 korra.)

Antropoloogi Klavs Sedlenieksi essee “Kes ihkab tagasirännet?” (1-2/2018) räägib Läti tühjenemisest, rahvastikukriisist, sellest, kuidas riiklikud kavad küll tõstavad ühes tekstilõigus inimese ülimaks eesmärgiks iseeneses ning kuulutavad ta seejärel kohe majanduse vahendiks ja ressursiks. Väljaränne on sageli üks vaikse vastupanu vorm.

Esiajaloolase Emily Kerni “Alguses oli … “ (10-11/2018) vastab David Graeberi ja David Wengrow’  provokatiivsele esseele “Kuidas muuta inimajaloo kulgu” (7-8/2018). Kern räägib “raskustest kui pöördutakse esiajaloo ja paleoantropoloogia poole sooviga leida sügavaid sissevaateid moodsasse inimolusse”. Kõne all on maaviljeluse, riikluse ja hierarhilise ühiskonna seosed.

Terje Toomistu faktitihe “Nõukogude hipide passiivne protest” (10-11/2018) räägib eskapismi võimatusest või vähemalt raskustest väljapääsuta ühiskonnas: “Aga soov kogeda midagi enamat, kõrgemat, sügavamat, pühamat, ekstaatilisemat, mõnusamat, ennenägematut ja pöörast lõi sensoorse erisuse ruumi, kus ehk virvendaski midagi vabaduse sarnast.”  

Šveitsi ajaloolase Valentin Groebneri följeton “Usu mind, ma valetan: Libauudiste headest külgedest” (4-5/2018) visandab poliitilise valetamise lühiajaloo (mida jätkab detsembrinumbris Marci Shore): “Võib-olla on kogu praegune elevus „libauudiste“ ümber tegelikult hea uudis. Pärast 1990. aastate internetifantaasiaid, milles vastastikust ühendatust ja katkematut liinilolekut kiideti kui ainsat teed poliitilisele vabanemisele, iseorganiseerumisele ja sotsialiseerumisele, meenutab praegune paanika simulatsiooni ähvardava jõu ees meile seda, et kollektiivsel tajul on ka oma tume pool.”

Jüri Kolgi mõtisklus “Virtuaalkohvikuist” (4-5/2018) kõneleb sellest, kuidas kirjanik paneb käituma sotsiaalmeedia ja sotsiaalmeedia kirjaniku: “Luuletuse jagamine on edukogemus. Tekst ei pruugi tingimata olla hirmus hea, aga juba selle valmiskirjutamine on mõningane saavutus, tundub olevat. …”

Andrei Ivanov essee “Kolmest Kazuo Ishiguro raamatust” (12/2017) meenutab, kus, millal, kuidas, kellega ja millises hingeseisundis ta luges viimast (või viimset?) kirjandusnobelisti ning kuidas loetud raamatud “taassünnivad teiste autorite südametest, teiste pealkirjadega: nad kerkivad nagu tuletornid ja põlevad, andes kellelegi märku.”

Taavi Eelmaa ulmenovell “Külm rubedo” (9/2018) on tulevasest e-Eestist: “Hakkasin aeglaselt sammuma piimjasse, kuldsesse auru, mille sügavuses liigutas majesteetlikult Toode, Sätestusena, mitte olendina. Tundsin end nii, nagu võib tunda raha, kui ta saaks tunda, kui ta oskaks tunda – põnevil, vajalikuna, tähendusrikkana, andununa, rõõmsana.” (Novelli teemaga haakub üks lühiülevaade aktseleratsionistlikust poliitulmest “Kiiremini! Kiiremini! Kiiremini!” – 3/2018.)

Ulmežanri kuuluvad ka Nikolai Karajevi novell kolme saatusliku Rosenbergi kohtumisest Kopli kalmistul “Rosenbergi ksetra” (3/2018) ja eesti kirjanduselu aineline Tõnis Tootseni jutt “Roopas” (10-11/2018). Seda, et hinged on (vähemalt kirjanduses) rändama hakanud, ei ole enam võimalik varjata. Seda tõendavad ka Mart Kuldkepi ajaloolised luuletused (1-2/2018) ja isegi Mart Kanguri ennast sabast söövad palad (12/2017). Tõnis Vilu monoloogid (4-5/2018) viisid otse Libaverre. Loodetavasti toovad Karl Marxi maniakaalsed “Tundmused” (4-5/2018) meid sealt jälle tagasi.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon