Kriisist utoopiani

Eessõna kogumikule

MÄRT VÄLJATAGA

Õnnetused ei käi ühekaupa. Kriisid nõndasamuti. 2008. aasta pangakrahh viis USA ja Euroopa Liidu üldisesse majanduskriisi, mis avaldus riigivõla ja tööpuuduse järsus tõusus ning kogutoodangu järsus languses. 2014. aastaks ei jõutud neist vapustustest veel kosuda, kui Venemaa agressioon Ukrainas kuhjas majanduskriisile otsa rahvusvaheliste suhete kriisi. Kuidas need kaks täpselt omavahel põhjuslikud seotud on, jäägu tulevaste ajaloolaste selgitada. Vastastikused sanktsioonid ja üldine umbusk tähistavad nüüd viimatise globaliseerumislaine lõppu ning on lükanud määramatusse majanduskriisist taastumise, mida veel 2008. aastal kõige pessimistlikumad hääled ennustasid viie-kuue aasta kaugusse, st tänasesse päeva.

Kriisi ühe kõrvalnähuna on majandusteemad ja majanduseksperdid leidnud end laiema ühiskondlik-kultuurilise mõttevahetuse tulipunktis. Nad ei kirjuta ja neist ei kirjutata enam üksnes erialaajakirjades, ärilehtedes ja majanduspoliitika raportites. Raske öeldagi, kas see on hea või halb. Oli ju üks John Maynard Keynesi unistusi see, et majandusteadlastesse suhtutaks kõigest kui spetsialistidesse, mitte nagu prohvetitesse ja teenäitajatesse: “Eelkõige ei tohiks majandusprobleemi üle tähtsustada ega ohverdada selle oletatavatele paratamatustele suurema ja püsivama tähtsusega asju. Sellega tegelegu spetsialistid – nagu hambaraviga. Kui majandusteadlastel õnnestuks saavutada see, et neist hakataks mõtlema kui tagasihoidlikest, kompetentsetest inimestest, kelle töö on samasugune nagu hambaarstidel, siis oleks see vast suurepärane!” Pole ju tõesti veel näha ega kuulda, et hambaarstidest või automehaanikutest oleksid saanud gurud ja meediafiguurid.

Teisalt me ei ela niisuguses maailmas, millest unistas Keynes. Pealegi on majanduse ja majandusteaduse probleemid ühtlasi kõige sügavamad eksistentsiaalsed probleemid. Nendeks on riskid ja usaldus, ohvrid ja väärtused, töö ja loodus, heaolu ja õnn, lootused ja hirmud, rikkus ja vaesus, sündimus ja suremus ning inimese kehalised, tundelised ja vaimsed vajadused. Majanduspoliitiliste soovituste kujul on majandusteaduse mõttekäikudel samuti käegakatsutav praktiline tähtsus.

Keynesilt pärineb ka üks teine, sagedaminigi tsiteeritud mõttetera: “Majandusteadlaste ja poliitikafilosoofide ideed, olgu need õiged või väärad, on võimsamad, kui tavaliselt taibatakse. Õigupoolest peamiselt ideed maailma valitsevadki. Teoinimesed, kes peavad end igasuguse intellektuaalse mõju alt vabaks, on tavaliselt mõne ammusurnud majandusteadlase orjad. Võimule saanud hullud, kes kuulevad tühjusest hääli, on oma kire ammutanud mõne aastatetaguse akadeemilise kirjamehe töödest. Olen kindel, et isiklike huvide jõudu on kõvasti üle hinnatud, võrreldes ideede järkjärgulise levikuga. Muidugi ei avaldu ideede mõju otsekohe, vaid teatava intervalliga: majanduse ja poliitikafilosoofia vallas pole palju neid, keda pärast 25. või 30. eluaastat uued teooriad enam mõjutaksid; seetõttu ideed, mida riigiteenistujad, poliitikud või ka agitaatorid päevasündmustele rakendavad, ei ole tõenäoliselt need kõige värskemad. Kuid varem või hiljem osutuvad nii heas kui kurjas otsustavaks just ideed ja mitte erihuvid.”

See mõttekäik räägiks justkui esimesena tsiteeritule risti vastu. Ühelt poolt soovis Keynes 1930. aastal, et majandusekspert oleks sama “ebaseksikas” spetsialist nagu hambatehnik või mehaanik, kes parandab ära hamba või teeb korda auto süütemehhanismi ilma seejuures targutamata ja moraali lugemata. Teiselt poolt tunnistas ta majandusteaduslike ideede otsustavat alateadlikku mõju teoinimeste maailmavaate ja sihtide määrajana. Meie vaateid ja tegusid ei juhi mitte niivõrd (klassi)huvid ja omakasu, vaid ideed.

Võib-olla see kahepaikne olek – tegelemine kõige sügavamate eksistentsiaalsete probleemidega kuivalt tehnilises, kvantitatiivses rüüs; õigluse, õnne ja vabaduse alaste intuitsioonide formaliseerimise üritus – muudabki majandusteaduse ühtaegu ligitõmbavaks ja eemaletõukavaks. Inimene tahab selgust ja kontrolli maailma üle, aga samas talle ei meeldi, kui teda käsitletakse statistilise üksusena või kui tema väärtustele omistatakse hinnasilt.

Et kaks tsitaati ilma kolmandata ei jääks, pöördugem veel kord Keynesi poole: “Kvantteooria kuulus rajaja professor Max Planck Berliinist ütles kord mulle, et varases nooruses kaalunud ta majandusteaduse õppimist, kuid leidnud, et see on liiga raske! Professor Planck võis paari päevaga kergesti selgeks saada kogu matemaatilise majandusteaduse korpuse. Aga ta ei pidanud silmas seda! Niisugune loogika ja intuitsiooni ning laialdaste, kuigi enamasti ebatäpsete faktiteadmiste sulam, mis on nõutav majandusteaduslikult tõlgenduselt selle kõrgemates vormides, on tõepoolest ületamatult raske nende jaoks, kelle anne seisneb peamiselt võimekuses suure täpsusemääraga teadaolevate ja võrdlemisi lihtsate faktide algtingimuste ja järelduste kujutlemises ning viimsete punktideni järgimises.”

Niisiis nõuab majandusteadus erilist, paindlikku ja mitmekülgset intellekti, mis ühendaks raskesti ühendatava: matemaatiku või füüsiku abstraheerimis- ja modelleerimiskalduvuse, ajaloolase vaistu kõnekate andmete leidmise peale, moralisti arusaamise inimloomusest, teoinimese toeka reaalsustaju jne. Majandusteaduskonnad tõmbavadki üldiselt ligi kõige helgemaid päid. Meedias aga esinevad majanduskommentaaridega enamasti hoopis pintsaklipslastest jutlustajad, kes näevad oma missiooni kommunismitondi kes-teab-juba-mitme-sajanda-kordses tapmises; nihilistid, kelle meelest majanduspoliitika saab inimolu ainult halvemaks teha ning kriisidel tuleb lasta kulgeda loomulikku rada; ning karmid moraliseerijad, kelle meelest majandusraskused on meile karistuseks liiga hea elu eest. Üks käesoleva kogumiku tagasihoidlikke eesmärke on näidata, et majandusekspert ei tarvitse sugugi olla kiretu robot, paduparempoolne fanaatik ega egoismi, ahnuse ja ihnsuse õigustaja.

Kriis on saatnud majandusteaduse avalikkuse tribunali ette ning pannud majandusteadlasi endid oma eriala seisukorra üle reflekteerima. Nõnda on lisaks majanduskriisile mõnikord, kuigi kaugeltki mitte sama üksmeelselt kõneldud ka makroökonoomika kriisist. See seisnevat ühelt poolt takerdumises ülirafineeritud matemaatilistesse mudelitesse, millel puudub seletus- ja ennustusjõud, ning teisalt lihtsalt vabaturu ideoloogilises idealiseerimises. Samas jälle ütlevad teised vastu, et majandusteadusel enesel pole suurt häda midagi, kui ainult poliitikud õigeid eksperte kuulda võtaksid. Paraku on mitmed 1930ndate Suure surutise põhjal avastatud õpikutarkused neoliberalismi vaimustuses lihtsalt ununenud.

Ekspertidel on Eestis olnud küllap väiksemgi majanduspoliitiline mõju kui Läänes. Meie majandus on väike ja avatud, st enamik hindu jm parameetreid on ette antud. Kahest makropoliitika tööriistast, milleks on rahapoliitika ja eelarvepoliitika, loobuti esimesest juba iseseisvusaja algul, kui võeti üle valuutakomitee süsteem ja fikseeritud vahetuskurss. Eelarvet täitev regressiivne maksusüsteem on olnud üle aastakümne külmutatud olekus ning kriisiaegne maksude ja lõivude tõus on seda üksnes regressiivsemaks muutnud. Seega on majandusprobleemidega võideldud, kaks või poolteist kätt selja taha seotud. Aga võib-olla on seegi olnud paratamatus, sest me oleme ka kogenud, kuidas vabad käed kipuvad raha mõne kildkonna taskutesse kühveldama. (Meenutatagu alles hiljaaegu päevavalgele toodud juhtumeid korratusest Eesti Pangas 90ndatel – kas sellisele asutusele saanukski usaldada tõelise rahapoliitika ajamist?) Ka merkantilistlikke ideid, nagu protektsionism ja tööstuspoliitika, ei võetud tõsisemale kaalumisele siis, kui see veel poliitiliselt võimalik oli, st enne Euroopa Liiduga ühinemist. Seda osalt valitsevate majandusideede mõjul, osalt korruptsioonikartuse ja muude poliitiliste kaalutluste tõttu. Täiesti võimalik, et ujuvad vahetuskursid, aktiivse rahapoliitikaga keskpank, mõne tööstusharu eelisarendamine ja valikulised tariifid, maa ja kapitali kõrgem maksustamine jne oleksidki olnud kõik halvad ideed, aga vähemalt seni ei ole selle tõestuseks väga veenvaid argumente näha olnud.

Majandus on liiga tähtis, et jätta see ainult spetsialistide, st majandusteadlaste arutada. Ka käesoleva kogumiku autoritest on päris majandusteadlasi umbes pool. Lisaks on esindatud ajaloolane (Charles Maier), antropoloog (David Graeber), poliitikafilosoof (John Gray), kirjanik (John Lanchester ja see), sotsioloog (Wolfgang Streeck) ning ärimees-filantroop (George Soros). Kogumik ei taotlegi mingi süstemaatilise kõikehõlmava pildi andmist, kuid on lähenemisviisidelt kaugel ühetoonilisusest. Peamine ühisnimetaja on lihtsalt see, et kõigi esseede tõlked on ilmunud kultuuriajakirja Vikerkaar veergudel aastatel 2008–2014. Toimetuse silmis tundusid need ilmumishetke kontekstis eesti lugejale tutvustamisväärsed. Küllap on siin tugevamini esindatud lähenemisviisid, mille hääl on olnud meie peavoolumeedias alaesindatud. Loodetavasti aitab kogumik lisaks majanduskriisi mõtestamisele kaasa ka majandusteaduse enda populariseerimisele.

Tänaselt vaateveerult saab juba hinnata ka mõne siin esitatud ennustuse täitumist või täitumata jäämist. Nüüdseks peaks olema selge, et keskpankade rahatrükk nullilähedaste intressimäärade ja kõrge tööpuuduse korral ei põhjustagi kontrollimatut inflatsiooni – mida alalhoidlikud analüütikud on seni kartnud ja millist hirmu on Krugman koos oma mõttekaaslastega (osalt teoreetiliste mudelite põhjal, osalt Jaapani 90ndate kogemuse valgel) kogu aeg tõrjunud. Teisalt paistab praegu, et Euroopa rahaliit ei ole lagunemas ja Kreeka ei lähe pankrotti, kuigi mõne aasta eest ennustasid seda ette paljud. Realistlikum väljavaade on see, millele osutab Soros: pikaajaline surutis ning Euroopa püsiv lõhenemine kreeditor- ja deebitorriikideks ning natsionalistliku populismi tõus.

Majandusteaduse aluseelduste juurteni kaevudes jõutakse tahes-tahtmata välja süvakihtideni, kus need on põimunud poliitiliste väärtustega. Seda mitte enam praktiliste majanduspoliitiliste tegevuskavade mõttes (policy), vaid ühiskonna eri kihtide ja eri väärtuste edustajate võimuvõitluse mõttes (politics). Sellest siis ka Charles Maieri ja Wolfgang Streecki sõnum poliitökonoomia tagasitulekust. Maier seletab majandusteaduse (ökonoomika) erinevust poliitökonoomiast, vahepeal unarule vajunud distsipliinist, nõnda: “majandusteadus kaldub võtma riigi käekäiku tervikliku üksusena – ta hindab rahvamajanduse kasvu, sissetulekute taset, tootlikkuse määrasid jne. Poliitökonoomid näevad majandust segmenteerununa – seal on mitmesuguseid sektoreid, regioone või klasse, mis järgivad oma “erapoolikuid” huve, ja need on määratud teiste huvidega põrkuma.” Ka Wolfgang Streeck rõhutab, et poliitökonoomiline lähenemine peab silmas eri gruppide huve ning selle seisukohalt on “standardne” majandusteadus lihtsalt lähenemisviis, mis turuvõimuga klasside huvid samastab üldise huviga.

Standardne” või “peavoolu” või “neoklassikaline” majandusteadus, mõnikord ka “õpikuteadus” figureeribki mitmes essees vastandumisväärse tondina. Näib, et iga kirjutaja peab selle all silmas mõnevõrra erinevaid asju, ning osalt on see retooriline võte, mille abil rõhutada alternatiivsete, peamiselt empiirilisemate ja eksperimentaalsemate lähenemisviiside potentsiaali. Samas on Krugman, Layard (ja nende ühismanifestile allakirjutanud), nagu ka Piketty, igas mõttes peavoolu kuuluvad uurijad. Majandusloolasena on seda ka Erik Reinert, kelle merkantilistlikke põhimõtteid kaitsev artikkel tuletab meelde unarule jäänud vanu tarkusi: vabakaubandus on vastastikku kasulik alles siis, kui eri maade tööstused on jõudnud võrreldava arengutasemeni.

Nii Maier kui ka Reinert toovad eraldi välja saksa majandusmõtte erijooni, esimene kriitiliselt, teine tunnustavalt. Euroopa vinduvas võlakriisis, majanduse seiskumises, ähvardavas deflatsioonis ja regionaalsete lõhede süvenemises on peasüüdlasena nähtud just nimelt Saksa eliidi majanduslikku mõtlemist, mis oma inflatsioonihirmus ja protestantlikus kasinuses muudkui kogub jooksevkonto ülejääki, tõrjudes keskpanga aktiivset rahapoliitikat ja nõudluse stimuleerimist. Sellise mõtteviisi kriitika tuleb esile Krugmani, Lanchesteri ja Sorosi esseedes käesoleva kogumiku III blokis.

Võlasuhete, võlgu olemise ja võlgu andmise moraalne või lausa eksistentsiaalne dimensioon kajab vastu John Gray arvustusest kirjanik Margaret Atwoodi raamatule “Tasumispäev: Võlg ja rikkuse varjukülg”. Ka anarhistlik antropoloog David Graeber on oma lennukas ja laiahaardelises raamatus “Võlg: esimesed 5000 aastat” uurinud, kuidas võlg ja laenamine on mõjutanud inimestevahelisi suhteid mitmesugustes ühiskondades ja ajajärkudel. Tõsi, majandusteadlased on Graeberi teose tänapäeva puudutava osa üsna üksmeelselt pihuks ja põrmuks teinud. Sellegipoolest on nemadki tunnustanud Graeberi peatükke raha ja võlasuhete esiajaloost, sellest, kuidas raha ei ole tekkinud barterkaubanduse tulemusel, vaid vägivaldsetest võimusuhetest. Nn peavoolu majandusteadlaste arusaam võlgadest üldse ja riigivõlast eriti on muretum: globaalne võlabilanss jääb ju igal juhul alati nulli ning majanduspoliitika saaks deebitoride ja kreeditoride vahekorda mitmel viisil muuta. Lawrence Summers on poetanud kuulsa lause: “Praeguse kriisi põhjustas liigne kindlustunne, liigne laenamine ja liigne kulutamine, kuid sellest aitavad välja veel suurem kindlustunne, veel suurem laenamine ja veel suurem kulutamine.” Teisisõnu: eelarvedefitsiidi ja riigivõla paisutamine on lühikeses perspektiivis hädavajalik, et need saaksid langeda pikas perspektiivis. Ainult keegi ei oska täpselt ütelda, kui pikk see lühike perspektiiv olema peaks. Samas on kasinuspraktika juba praeguseks veenvalt näidanud, et kärpimispoliitika kärbib ka majanduskasvu.

Lisaks arutlejate poliitilisele paiknemisele poliitilisel parem-vasak-skaalal on majandusdebattides tajutav rühmitumine rahvuslikke jõujooni pidi. Kahe pigem vasakpoolse autori, Streecki ja Krugmani suhtumine võlakoormasse ja inflatsiooniohtu on teineteisele lausa vastandlikud. Neis avaldub süvenev lõhe USA ja Euroopa Liidu või vähemalt selles domineeriva Saksamaa vahel. Kui USA on majanduskriisist tänu raha- ja eelarvepoliitilistele abinõudele taastumas, siis Euroopa Liit ei oska otsustada, kas liikuda edasi suurema (majandus-)poliitilise ühtsuse suunas või anda järele demokraatlikule nõudmisele pöörduda tagasi rahvusriikide suveräänsuse poole. Ka siin põrkub majanduslik mõte rahvusvahelise poliitilise olukorra otsa.

Kuid ka USA taastumine ei ole päris selline, nagu oodatud: tööpuudus on küll langenud alla 6%, osalt tänu töö otsimisest loobujatele, ja majandus küll kasvab härgamisi, kuid selle pealt teenib ainult kõige rikkamate kiht, kes samas ei riski investeerida. Paljud ettevõtted istuvad lihtsalt oma suurte kasumite otsas. Seetõttu on toosama Lawrence Summers ja teised, kes veel 2009. aastal soovitasid seiskunud majandusmootori taaskäivitamiseks anda sellele tugev stiimulisurakas, hakanud kõnelema nn sekulaarsest (st pika tsükli) stagnatsioonist: kasv peatub, säästude osakaal kasvab investeeringute arvel, sissetulekud langevad. Selle põhjusi on nähtud tehnoloogilise progressi takerdumises, pikaajaliste töötute kõrvalejäämises tööturult, elanikkonna vananemises jm.

Kui majandus ei kasva, muutub üha pakilisemaks ebavõrdsuse probleem. Toeka kasvu tingimustes on võimalik suuremale osale elanikkonnast luua mulje elujärje paranemisest, kuid kasvu peatudes tõusevad esile kogurikkuse ümberjagamise küsimused. Osalt tänu üürikesele “süsteemivastasele” liikumisele Occupy Wall Street on hakatud ebavõrdsuse probleemi tugevamini teadvustama. Majanduslik ebavõrdsus riikide vahel on küll globaliseerumise tagajärjel juba mitu aastakümmet kahanemas, samal ajal kui see on vähemalt läänemaailmas suurenenud riikide sees. Miks? Suurt tähelepanu äratanud raamatus “Kapital 21. sajandil” pakub Thomas Piketty välja lihtsa seletuse: kapitalitootlus on juba sajandeid olnud ja muutub 21. sajandil taas suuremaks kui majanduskasv. See aga suurendab rikkuse kontsentreerumist ning päriliku majandusliku ebavõrdsuse süvenemist suudaksid peatada ainult sõjad või jõulised poliitilised sammud, nt progresseeruv varamaks.

Aga miks on ebavõrdsus üldse halb (eriti veel juhul, kui vaesemate põli absoluutnäitajates ei halvene)? Mida rikkam sa oled, seda väiksem on sinu jaoks raha piirkasulikkus. Miljonäride rikkuse ümberjagamine vaestele suurendaks seega üldist heaolu. See on üks “aprioorseid” argumente võrdsuse kasuks. Kuid ka empiiriline uurimine on näidanud, et ebavõrdsemates ühiskondades käib reeglina halvemini isegi rikaste käsi (kui ülemine 1% välja arvata). Inglise tervishoiuteadlased Richard Wilkinson ja Kate Pickett avaldasid 2009. aastal raamatu “The Spirit Level: Why More Equal Societies Almost Always Do Better” (Rõhtlood: Miks võrdsematel ühiskonda- del läheb peaaegu alati paremini), mis üritab statistiliste andmete põhjal näidata, et ebavõrdsus õõnestab usaldust, suurendab hirmutunnet ja haigestumussagedust ning õhutab liigsele tarbimisele. Mida ebavõrdsem ühiskond, seda kehvemad on seal näitajad, mis käivad füüsilise ja vaimse tervise, uimastite tarbimise, hariduse, vangide arvu, ülekaalulisuse, sotsiaalse mobiilsuse, usalduse ja kogukonnaelu, vägivalla, teismeliste rasestumise, laste heaolu ja isegi prügi käitlemise kohta. Sellise korrelatsiooni seletuseks on Richard Wilkinsoni ja Kate Picketti meelest “neuroendokrinoloogiline stress, mille kutsub esile tajumus, et teised naudivad minust kõrgemat staatust ja mis õõnestab inimese enesehinnangut”. Peale selle on ka ilmselge, et ränk ebavõrdsus mõjub halvasti demokraatiale, sest see mängib majanduseliidi kätte ebaproportsionaalselt suure poliitilise võimu.

Thomas Piketty teesi, et kapitalitootlus ületab reeglina (v. a Teise maailmasõjajärgne erandlik periood) alati majanduskasvu, on ka kahtluse alla pandud, argumenteerides, et kui majanduskasv aeglustub ja kapitali hulk kasvab, siis võib kapitalitootlus hoopis langeda majanduskasvu määrast madalamale. Ja ootamatud tehnikasaavutused võivad majanduse ka uuesti hoogsale kasvule pöörata.

Kui praegune stagnatsioon ei osutugi nii “sekulaarseks” (pikaajaliseks) nagu kardetud, kui rahvusvahelistesse suhetesse saabub taas pingelõdvenduse järk ja – mis kõige tähtsam – kui kliimakatastroofi annab edasi lükata, siis kuidas peaks inimsugu saabuvat rikkust kasutama? Selle mõtteharjutusega tegeles juba 1930. aastal John Maynard Keynes esseekunsti pärlis “Meie lastelaste majanduslikud võimalused”. Ta soovitab esmajoones inimese esteetilise tundlikkuse, nn elamiskunstide arendamist. John Quiggin aga küsib nüüdselt vaateveerult, miks Keynesi ennustuste täitumine paistab vahepealsest majanduskasvust ja tehnika arengust hoolimata ometigi nii ebatõenäoline. Miks on töönädala lühenemine jäänud ammu toppama? Kas tõesti tahavad inimesed üha edasi üha rohkem tarbida ja on valmis selle nimel üha pikemaid tööpäevi tegema? Siiski aimab Quiggin ka vastupidiseid tendentse. Peamine abinõu Keynesi utoopiasse jõudmiseks oleks aga tingimusteta põhisissetuleku sisseseadmine (mida mõnikord nimetatakse ka “kodanikupalgaks”). Igale inimesele tagataks sündsat äraelamist võimaldav sissetulek sõltumata sellest, kas ta käib tööl või mitte. Kuigi see idee tundub kultuuriliselt ja kõlbeliselt veel raskesti vastuvõetav, on see majandusteadlaste seas leidmas järjest suuremat kõlapinda, sõltumata nende poliitilisest “poolsusest”. Usun, et me näeme veel oma eluea jooksul, kuidas kusagil maailmas mõnes poliitilises koosluses üritatakse põhisissetulekut sisse seada.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht