Toimetajalt: Kord ja mäss

Märtsikuu Vikerkaare avab Eero Epneri essee 12. septembrist aastal 1948. Mis oli selles päevas erilist, mis tegi ta kirjutamisvääriliseks? Pealtnäha mitte midagi. See oli pühapäev, nagu iga teinegi. Ainult juhuslikult näppu sattunud pilt võrkpalli mängivast naisest tõi selle päeva autori tähelepanu alla. Aga nagu Epner kirjutab, “kui see oli „päev nagu iga teinegi“, siis kas me ei peaks selleks,
et teada saada, millised on need
teised päevad, tegema vähemalt katset ja korrakski ajaloo prügikastist välja kiskuma ka tolle päeva, tal kortsud välja siluma ja proovima vaadata, milline pilt meile avaneb, kui me ühele täiesti suvalisele hetkele korraks näpu peale paneme?”

Me eeldame, et enamik päevi on just sellised, “nagu iga teinegi”. See on parajalt jabur eeldus. “Iga teine päev” aastal 1948 oli vägagi erinev igast teisest päevast aastal 1928 või aastal 2018. Inimeste võime hoida koos üüratult keerukaid ühiskondlikke sõrestikke on muljetavaldav. “Kuidas püsib kord?” on keskne probleem Peter Bergeri ja Niklas Luckmanni hiljuti eestindatud teoses “Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus”, mille keskseid teese valgustab Vikerkaares Alar Kilp. Vastused saavad põletavad küsimused: Miks algab 1. september koolis aktusega, aga haiglas tööaasta ei alga? Kuidas leida võõras linnas teed küsimata õige suund? Kas kristlus on töölisklassi või rikaste religioon? Kas kirik on jumalakoda või ettevõte? Ning mõistagi: mis värk on nende soorollidega? Esseest selgub, kui rasket tööd nõuab pealtnäha iseenesestmõistetavate ühiskondlike normide alalhoidmine. Muljetavaldav asi on see ühiskondlik kord!

Ühele inimesele südamerahu pakkuv kord on teisele inimesele rõhuv ebaõiglus. Teised autorid valgustavad esseistikarubriigis mässulisi elemente – kultuuris, elustiilis ja tänavatel. Piret Karro raporteerib Ungarist, kus Euroopa Liidu elitaarseid jõude, korrumpeerunud meediat ja filantroop George Sorosit materdades võimule tulnud Viktor Orbán on nüüd tõmmanud endale paljude tudengite ja tööliste viha. Karro valgustab Orbáni edusamme ülikoolide suukorvistamisel ja kõrghariduse erastamisel ning kirjeldab töötajaid ületunde tegema kohustava nn “orjaseaduse” vastu toimunud proteste.

Mässule keskendub ka Triin Vallaste artikkel eestikeelse räppmuusika sünnist 1990ndatel. Need olid aastad, kus punk ja hevi olid kaotanud oma teravuse ja noored muusikud Marx, DJ Critikal, Cool D ja teised otsisid radikaalset eneseväljendust räpist. Lisaks nooruslikule mässumeelsusele aitasid eesti räpi tõusule kaasa ka arenev tehnoloogia, sõbrad raadiojaamades ning narkovastane sotsiaalkampaania. Kristiina Raud ja Kadri Sikk kirjutavad oma artiklis, kuidas veganite ja LGBT-inimeste kriitikud kasutavad ühtviisi sarnaseid ja valikulisi argumente, mis rõhutavad kummagi identiteedi ebaloomulikkust, ohtlikkust lastele ja ebatervislikkust. Niimoodi, ütleksid Berger ja Luckmann, ehitavad kriitikud üles segatoidulist ja heteronormatiivset sotsiaalset tegelikkust.

Lisaks veel seletab Mikk Pärnits, miks meeste soovid ei peaks kedagi huvitama ja Hanno Soans annab ülevaate Kaarel Kurismaa retrospektiivnäitusest. Arvustatakse elukutseliste mässajate (:)kivisildniku, Mait Vaigu ja Sandra Jõgeva uusi tekste. Mõned sõnad jäävad ka “Eesti Novell 18” kogumikule ja Merili Metsvahi koostatud sootundlikule muinasjutukogule.

Ilukirjanduses Tõnu Trubetsky, Liina Tammiste ja Kerly Turgi luulet. Tooni annab kätte Bertolt Brecht. Proosavormis astuvad üles Martti Kalda, Taavi Eelmaa, Paula Nerve ja Riste Lehari.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon