*mu isa, kes sa oled…

Kirsti Oidekivi

mu isa, kes sa oled kerge vaim, nagu need
lilled ja liblikad mu ümber lendamas, kes sa
pühitsed mu kassi, kellel nüüd on liblikas suus,
kerge kõrge hüpe, tema suult kasvab nüüd päevapaabusilm,
kes sa oled päike ja õlu, õhtupooliku aeg.

mai oska sult miskitki rohkemat tahta. minus oli
selle päeva raskus, tühjaks kasvand tulp ja
millal tuleb vihma, kas jäängi riidu oma armsamaga.
ja ometi pole sa raskus, oled hoopis kiil
kes mu aias jälle lendab ja tantsib, ja suvepoole
on teid aina rohkem ja kes sa oled päike! sa
ei anna vihma siis kui küsida, olen ilma lõppematu kastja seni,
ja pole sa mu isagi, tea kes sa üldse oled.

Ilmunud 2001, nr 4/5

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon