*Mul õnnestus leida naine…

Claes Andersson

Mul õnnestus leida naine,
kes alati magas.
Kui meie pilgud esmakordselt kohtusid,
uinus ta jalamaid.
Kuuldes minu samme trepil, vajus ta
sügavasse talveunne.
Kui armastasime: üksainus pikk uni.
Ta uinus alati enne mind. Kui mina ärkasin,
magas tema edasi.
Ainus, mida ta alati igatses,
oli magada.
Uni on surma sõber, torkasin, kuid tema
oli juba tukastanud.
Kogu aeg kurtis ta unetuse üle, ta
ei maganud kunagi “õigesti”.
Olin öösiti tihti üleval ja vaatasin
ta magavat nägu.
Kuni ta ärkas ja kurtis,
et polnud hetkekski suigatanud.
Kui istusime kaugetele maadele viivasse lennukisse,
uinus ta enne, kui lennuk end maast lahti rebis.
Hellitasin teda, me riidlesime, ma lõin teda, suudlesin,
tema aga magas veel sügavamalt.
Ta uinub mu matustel ja omaenda matustel,
kui ta ärkvel olles sureb.
Oleme natuke ärkvel, ütlen mina;
hauas saab magada küll.
Rumalus, haigutab tema. Head ööd, kallis. Head und.
Peaksime lahku minema või magama eraldi magamistubades,
aga kui teen sellest juttu, uinub ta kohe.
Mina armastan teda, kui ta magab, ja armastan, kui
ta on ärkvel.
Kõik inimesed magavad, kuid keegi ei tea, miks. Keegi ei
tea isegi seda, miks me oleme ärkvel.

Ilmunud 2002, nr 11–12

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon