Jõulueelseid lugemissoovitusi

Märt:

Nädalalehest Times Literary Supplement (TLS, tiraaž ca 46 000) on siin soovitustes mitu korda juttu tehtud (vt nt uue peatoimetaja puhul). 25. oktoobri numbris korraldas leht autorite seas ringküsitluse ajakirjadest (magazines and journals), mida nad on läbi aastate nautinud. Pilt sai ettearvatult kirju. Nimetati klants-, klatši- ja naisteajakirju, spordi- ja naljalehti, laste- ja sisustusajakirju, akadeemilisi žurnaale ja sõltumatuid pisiajakirju, kirjandusajakirjadest rääkimata – USA-st, Suurbritanniast, Iirimaalt, Mandri-Euroopast, Indiast, Aafrikast, Ladina Ameerikast.

Mulle mõneti üllatavalt mainiti kõige sagedamini nädalakirja New Yorker (tiraaž ca 1,26 miljonit). Seda nimetas kahekümne viiest vastajast viis. Ameerika õigusteadlane ja rassiteoreetik Patricia Williams selgitas: “Ma loen ajakirju kolmel põhjusel: poliitika pärast, poliitikast põgenemise pärast ja kauni keele pärast”. Ja ta leiab, et New Yorker, nagu ka Harper’s Magazine suudavad vahetevahel täita kõiki kolme funktsiooni korraga.

Kolmel korral mainiti järgmisi väljaandeid (ei teagi, milliste ees oleks korrektne kasutada määravat artiklit ja kus mitte):
Artforum , New Yorgis ilmuv kunstikuukiri, tiraaž umbes 27 000;
Economist,  1848. aastast Inglismaal ilmuv (neo)liberaalne poliitika ja majandusajakiri, kord kuus tiraažiga ca 860 000;
London Review of Books (LRB), hiljuti 40. aastapäeva tähistanud esseede ja arvustuste kuukiri, ilmub kaks korda kuus tiraažiga üle 75 000;
The Nation, USA ühiskondlik-poliitiline kultuurileht, ilmub kord nädalas tiraažiga umbes 145 000;
New York Review of Books (NYRB), millest soovitustes ka varem põhjalikumalt räägitud (vt siin ja siin ja siin jne), tiraaž 132 000, 20 korda aastas;
Times Literary Supplement (TLS) ise.

Kaks korda leidsid äramainimist:
Dublin Review, kirjanduslik-esseistlik kvartaliajakiri, tiraaž teadmata;
Granta, kirjanduslik-esseistlik UK kvartaliajakiri, tiraaž ca 50 000;
Harper’s Magazine, USA üldhuvikuukiri, kuulus ka luuletuste poolest, ca 105 000 eksemplari;
Hello! Suurbritannia klatšinädalaleht, tiraaž umbes 100 000;
Literary Review, “Suurbritannia kõige eklektilisem arvustusleht”, kord kuus tiraažiga 44 750;
New Republic, New Yorgis 10 korda aastas ilmuv teenekas poliitika- ja kunstikommentaaride ajakiri, mis kannatas hiljuti omanikuvahetuse all, tiraaž 50 000;
The Point, ilmub kolm korda aastas, väga laia teemaderingiga USA kultuuriajakiri, mille võrguversioon tasub kindlasti külastamist. Tiraaž teadmata.
Private Eye, kaks korda kuus tiraažiga ca 247 000 ilmuv Inglise poliitilise satiiri ajakiri.
Vogue, elustiili- ja moeajakiri, kord kuus ca 1.23 miljonis eksemplaris.

Mõni vastaja kirjeldas seda erilist tunnet, mille tekitab ajakirja kukkumine postkasti. Samuti süütunnet, mida tekitavad läbi lugemata ajakirjade virnad. Luuletaja Nancy Campbelli mainib rõõmu, kui ajakiri posti teel saabub – aga mitte liiga sageli. Tema meelest on ideaalsed just kvartaliajakirjad. Eesti ajakirjade puhul on säärane sagedus haruldane, mainitagu siiski kunst.ee-d. Ka kirjanik Miranda France räägib, kuidas “kirjakasti kukkuva ajakirja hääl on mind erutanud alates kümnendast eluaastast, kui astusin noorte ornitoloogide seltsi.”

Minule endale on tellitud ajakirjade saabumine küllap suurimat rõõmu valmistanud 1984–1986 Arktikas aega teenides, kui sain väeossa tellida Loomingu, Sirbi, Teater.Muusika.Kino – vist isegi Keele ja Kirjanduse, Loomingu Raamatukogu ja Nooruse. Vikerkaart tollal veel ei ilmunud. Kummalisel kombel sellist huvi aktsepteeriti, isegi respekteeriti. Ja väljaspool Eestit oli üldise defitsiidi tingimustes eesti ajakirju kergem tellida kui koha peal.

Vikerkaarel on 1996. aastast kujunenud välja oma lonkav ilmumisrütm, mida vist ükski toimetusväline inimene pole veerandsajandiga selgeks saanud: kvartali algul ilmub topeltnumber, kvartali lõpul üksiknumber. Seega nominaalselt 12 numbrit aastas, tegelikult 8 kaanevahet. Samas peaks selline rütm olema just sobiv selleks, et ajakiri ei jõuaks ilmumisvahelisel ajal ära ununeda ning et läbi lugemata ajakirjalasu masendust ei hakkaks tekitama. Kaksiknumbrite põhjendus on olnud ikka see, et nii saaks mõnda teemat põhjalikumalt käsitleda ega peaks avaldama hakitud “järjejutte”.

TLS ise ilmub kord nädalas ning ühe 40-leheküljelise ajalehe läbimine võtab õige mitu tundi. Arusaadavalt siit ka ärevustunne, kui toimetusse saabub jälle uus leht, ilma et vana oleks jõutud veel korralikult läbi töötada. Lisaks tuleb ju silm peal hoida ka LRB-l ja NYRB–l. TLS-i küsitluses mainiti kaht nimetatut mõnel korral kuidagi läbi hammaste ja reservatsioonidega, justkui väljaanded poleks enam sama head mis vanasti. LRB tähtpäevaga seoses on meenutatud, et selle esimene toimetaja Karl Miller sai 1979. aastal ajakirja avanumbri juhtkirjas rahuldustundega teatada, et tal on au asuda tööle ainukeses ajakirjas, mille puhul ei saa veel keegi kurta, nagu olnuks see vanasti parem kui praegu.

Sama uskumatult nagu eesti kultuuriajakirjade korrapärane saabumine polaarjoone taha vene kasarmusse kõlab tänapäeva noortele küllap ka see, et 1990-ndatel aastatel, Clintoni ajal võis Kentmanni tänaval USA saatkonna esimesele korrusele vabalt sisse jalutada, et sirvida kultuurikeskuse (USIA) lugemissaalis nii paberil kui ka CD-Romidel laia valikut Ameerika ajakirju.

Kui uurida nüüd Esteri kataloogist TLS-is mainitud ajakirjade saadavust Eestis, võib avastada, et New Yorkeri viimane registreeritud number saabus Eesti avalikku raamatukokku mullu juulis (Tallinna Keskraamatukokku). Seevastu Economist on suuremates raamatukogudes kenasti olemas. LRB, NYRB ja TLS käivad ainult Rahvusraamatukogus. Artforum, Granta, Harper’s Magazine, Hello!, Literary Review, Nation, New Republic, Point, Private Eye ja isegi Vogue ei käi enam üheski raamatukogus. Viimane peaks vähemalt kioskites saada olema. Võib-olla ongi nõudlus sellise kraami järele lõppenud ja keegi ei käi enam raamatukogus väljamaa ajakirju sirvimas. Õnneks saab vaba raha olemasolul iga nimetatud lehte endale või sõbrale koju tellida. Hind varieerub: aastatellimus maksab New Yorkeril $119, TLS-il £115, LRB-l £43.30. Vikerkaare aastatellimus on kõigest 24 €.

Paberajakirjade lugemisel on palju eeliseid: alates juba mainitud postkasti potsatamise rõõmust kuni võimaluseni säästa silmi ekraani jõllitamisest, nautida paberi lõhna ja kudet ning tabada tervet ajakirjanumbrit läbivat toimetuspoliitikat – kui seda ajakirjal juhtub olema. Aga on ka puudusi: alates juba mainitud süütundest kuhjuvate läbi lugemata virnade ees kuni tõsiasjani, et postiteenistust ei saa alati usaldada, vanu ajakirju pole kusagile panna ning et paljude lugejate eluviis on muutunud nii mobiilseks, et neil statsionaarset postkasti polegi. Näiteks kui ma viimati kolisin, tassisin pooled oma ajakirjad trepist alla paberikonteinerisse, sest Digarist saab neid ju iga kell alla laadida – ja siis nägin, kuidas uus sissekolija samade ajakirjade aastakäike trepist üles tassis.

Tundub siiski, et nüüdisajal loetakse ajakirjatekste üldiselt rohkem võrgust. Suured ajakirjad on investeerinud maksumüüridesse, mille abil kasseerida ka e-tekstide lugemise eest. New Yorker võimaldab näiteks tasuta lugeda ainult viit artiklit kuus. Väikeste ajakirjade jaoks – lugeja õnneks või õnnetuseks – selline investeering end ära ei tasu. Seega saab Vikerkaare tekste lugeda võrgust kas tasuta – või siis üldse mitte, kuni needki lõpuks Digarisse jõuavad. (Mõistagi parimad tekstid on need, mida võrku lugemiseks kohe välja ei panda – sestap ikkagi tellige!)

Kui aga tahta võrgus surfates igavust peletada ja tekitada endas kultuurimaailmaga kursis oleku tunnet, siis ideaalse võimaluse annavad selleks n-ö ajakirjade ajakirjad – portaalid, mis koguvad kokku linke huvitavatele esseedele nii suurtest kui väikestest ajakirjadest. Tähtsaim nende seast on Arts and Letters Daily. Portaali vasakus servas on üles loetud pikk rodu lugemisväärseid ajakirju Aeon‘ist kuni World Affairs‘ini (mille link on küll surnud) ning arvustuslehti alates American Scholar Books‘ist kuni WSJ Books‘ini (link samuti surnud). Sakslastel täidab natuke sarnast funktsiooni portaal Perlentaucher, kust saab ülevaate sellest, mis on saksa lehtede följetonikülgedel aktuaalset. Äratundmine, et saksa keel on muutumas moodsa aja sanskritiks, sünnitas eelmisel kümnendi Perlentaucheri inglise versiooni Signandsight, mis kahjuks pani 2012. aastal pillid kotti. Õnneks on tõlkemootor translate.google.com viimasel ajal taas mitu pikka sammu paremaks läinud ja võimaldab saksa asjadest aimu saada ka keele kehva oskamise korral. (Nt Mikko Lagerspetzi hiljutine essee Vikerkaares on rootsi keelest tõlgitud masina abil, tõsi, autori ja toimetajate kaasaaitamisel.)

Erinevalt Signandsight‘ist on igati elu ja hea tervise juures Euroopa kultuuriajakirju ühendav portaal Eurozine, mis korraldas mullu oma iga-aastase koosistumise Tartus ja tänavu Berliinis. Võrgustiku teenekas liige on ka Vikerkaar, panustades sinna esseesid (viimati nt siin ja siin) ning sealt omakord tõlkides (nt siin ja siin). Kui Göttingenis tegutsev politoloog ja ajakirjanik Thomas Meaney mainib TLS-i ringküsitluses ka Eurozinet, siis võtab Vikerkaar seda mõistagi kui iseenese esiletõstmist.

Lõpuks jõuamegi käesoleva ülevaate moraali ja sõnumini: kui tahate kellelegi jõulukinki teha, siis vormistage juba täna Vikerkaare tellimus! Vikerkaart tasub lugeda just nimelt eespool nimetatud kolmel põhjusel: poliitika pärast, poliitika eest põgenemise pärast ja kauni keele pärast. Selle tõenduseks olgu 2019. aasta sisukord.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk