Lobau pargi ballaad

Eduard Limonov (22.02.1943 – 17.03.2020)

Ilmunud Vikerkaares 1991, nr 3

Lõhnab bensiinist ja seiskunud veest,
päikest näeb niiskete pilvede seest.
Mootorpaat möödub, tal nimeks «Justine»,
vihmaga kurb on mul üksinda siin.

Seine’i araablane pudeli heidab,
kreeklasel pihus on hõrgutav gebab.
Vasemal prantslane prantslannat maitseb,
kõigil on tegemist, kõigel on maitset.

Kastanid, pajud ja kuused ja loorber,
paremal hulkur, peas mõlkis oktoober,
räbaldund kuub, vest ja ketiga kell,
igati meeldejääv sell.

Kopsakas tots, kellel puusad kui pidu,
loeb pika kirja nii haaravaid ridu.
Veel pikas mantlis alleel on Eikeegi,
kes näitab munni, muud miskit ei teegi.

Tuvike lendab, ei kurjusta tema,
ei hakka silmad tal peast pudenema.
Kui miskit langebki ülalt, siis kakk —
tuvi on küll maniakk.

„Elada, elada!‟ kisendab loodus,
kõik teevad näo, et on olukord soodus,
saalivad ringi kui suurilma tuusad,
laineilgi täna on ümarad puusad.

………………………………..
Kahju küll, tuttavat pole pilooti,
kes kallist rahvast siin lõbustaks hooti,
kohal Pariisi kes teeks pisut müra,
heitgaasijoaga kirjutaks TÜRA.

………………………………
Keskealist naist tunnen, puudub tal soov
märgata kõike, mis vanadusttoov,
näeb endas emast ja igavest naist,
käsi tal kare, kuid siidpehme vaist.

Kristuseks iseend mõnigi kord
mõtelnud olen ja on terve hord
minu pool küll Magdaleenasid käind,
uue saand nime ja sellega läind.

Tuttav neil eksitee viimne kui sopp.
Kristuseks olla on raske ja ropp.
Möödusid minust. Mu rist mulle jäi.
Jah, eks ju kõik nõnda käi.

Park nagu pisike maailmamudel.
Taas näen araablast, mis läinud, on pudel;
mees embab totsi, kel puusad kui pidu.
Hulkur kaob, lõual hall habemeidu.

Pikeneb varjude hääletu samm,
meieni valguskiirt veab Notre Dame.
Jäimegi terveks . . . Eikeegi me eest
paugu saab lahti ja see tuleb seest.

Vene keelest tõlkinud Ott Arder

EDUARD LIMONOV (s 1943) — „samizdatist‟ tuntud poeet, emigreerus 1974. 1975–80 elas USA-s, praegu Prantsusmaal. Tänaseks saavutanud populaarsuse eelkõige prosaistina: «See olen mina – Eedik» (1979), «Hädavarese päevik» (1982). „Kolmanda laine‟ enfant terrible. A[rvo] P[esti]

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi