Eestivenelaste pühad ja kombed

IVAN LAVRENTJEV

Eestis valmib igal aastal kümneid integratsiooniteemalisi uuringuid, mis erinevad oma meetodi, valdkonna, fookuse, ulatuse, kvaliteedi ja veel mitme aspekti poolest. Pidevalt üritame neist midagi uut välja lugeda – kas eestivenelaste suurenenud lõimumist Eesti ühiskonda ning seeläbi nende väiksemat diskrimineeritust ja tõrjutust või siis näiteks julgeolekuriski leevenemist. Kumb eesmärkidest on üllam, jääb igaühe otsustada vastavalt tema empaatiale ja veendumustele.
Uuringuid ja nende põhjal välja joonistuvaid tendentse on üksjagu, kuid valdav enamik integratsioonialaseid uurimistöid ei pööra tähelepanu ühele olulisele valdkonnale – pühadele.

Tundub kuidagi iseenesestmõistetav, et pelgame 9. mai paiku Georgi lintidega ja Vene lippudega ehitud autosid kaubanduskeskuste parklates ja koduhoovides (autor nagu ka ilmselt arvestatav osa lugejaid elab Tallinnas), ometi enamik nende autode omanikke ja reisijaid ei pane ju linti enda mantli külge ega hakka keset tänavat purjuspäi mürisevalt „Rossija!“ karjuma. Mõnele eestlasele torkab ehk toidupoe järjekorras seistes silma eriti rikkalik ja uhke kaubavalik mõne vene rahvusest külastaja korvis: kas põhjuseks on pereringis tähistatav juubel või miski muu? Sellesama toiduga läheb inimene koju, ja kuidas täpselt ta üht või teist püha tähistab, jääb meile suuresti saladuseks. Kui uusaasta ja 9. mai koos paari teise väikese erandiga kõrvale jätta, on pühade tähistamine sügavalt privaatne ja diskreetne.

Muidugi oleks ka selle uurimine keeruline: ideaalis võiks eestivenelaste pühi uurida mõni kaugelt maalt ja teistsugusest kultuuriruumist pärit antropoloog, kes oleks meie keskkonna suhtes maksimaalselt võõras. Samas, ühe pere- või sõpruskonna näitel on keeruline üldpilti maalida. Nii nagu integratsiooni-uuringutest ei joonistu välja „keskmine“ venelane, nii ei ürita ka siinne kirjutis teda määratleda. See tekst ei pretendeeri absoluutse tõe leidmisele ega anna ammendavat pilti eestivenelaste pühadest ja traditsioonidest. Parafraseerides kirjandusklassikat: kõik pühi tähistavad perekonnad sarnanevad üksteisega, iga perekond tähistab neid aga omamoodi. Tegemist on rõhutatult subjektiivse ja ebateadusliku käsitlusega. Küll aga usun, et isiklikud kogemused ja aastatepikkune elu kahe siinse rahvusrühma vahel annavad õigustuse mingid tähelepanekud kirja panna.

Võime pakkuda, et pühade tähistamist mõjutavateks teguriteks on eelkõige isiku religioossus, perekondlikud traditsioonid ja vanus. On ju lihtne: kas ülestõusmispüha on oluline? Kas perekonnas on kombeks vana aasta lõpul kokku saada? Kas inimene on suure osa elust elanud nõukogude ühiskonnas ja seega on harjunud näiteks 1. mai demonstratsioonidel käima, olgugi et neid ei peeta vanal kujul ligi kolmkümmend aastat? Muidugi on teisigi eeldusi. Näiteks osa mu emapoolseid sugulasi elab Venemaal Tšerepovetsi linnas, kus tegutseb maailma suurimaid terasetehaseid Severstal, ning üldistades võib tõdeda, et kogu linna tööturg ongi sellega otseselt või kaudselt seotud. Pole siis ime, et sellises linnas tähistatakse metallurgide päeva peaaegu sama suurejooneliselt kui 9. maid, aga saja kilomeetri kaugusel oblastikeskuses Vologdas ei tee keegi sellest väljagi. Niisiis mõne puhul loeb ka eriala või amet. Kui aga telekast tuleb õhtul armastatud staaridega kontsert ja terve nädala vältel näidatakse temaatilist toodangut, kas see mõjutab vaatajat? Ikka, nii et meediatarbimise harjumused mängivad samuti rolli. Kuidas on lood teiste keskkondadega peale perekonna? Miks eesti soost koolijütsid viivad õpetajale harvemini gladioole või nelke? (Muideks, esimesed sobivad eelkõige 1. septembriks ja teised kõlbavad pigem 8. märtsiks.) Uuringutest teame, et rahvuspõhised pole meil mitte ainult elamurajoonid või koolid, vaid suuresti ka töökohad: kui firmas (venelane ei ütle ju „ettevõte“, ikka „firma“) on kombeks naistele 8. märtsiks lilli tuua ja 23. veebruariks meestele sokke kinkida, mis sa ikka teed? Muidugi mängid kaasa.

Kolm kalendrit

Sellest põgusast sissevaatest saab järeldada, et eestivenelased elavad tihtipeale mitmes meedia- ja kultuuriruumis korraga (pole minu avastus). Seega kui tahame nende kalendrit vaadata, on meil tarvis lausa kolme. Eestis on üks rahvuspüha – 24. veebruar – ja 11 riigipüha. Seega, 12 lisapuhkepäeva aasta peale (isegi vähem, sest mõni langeb nädalavahetusele), millest suurem osa on kristlikud (2020. aastal 01.01, 10.04, 12.04, 31.05, 24.–26.12) või ajaloosündmuste põhised (24.02, 23.06, 20.08). Kui kõrvutada Vene pühade kalendriga, on pilt järgmine: religioosseid on vähem (01.01, 07.01), ajalookeskseid rohkem (23.02, 08.03, 09.05, 12.06 ja 04.11). Mõlemas riigis tähistatakse ka 1. maid, mis on vastavalt kas kevadpüha või kevad- ja tööpüha ning oma olemuselt ka ajaloosündmusega seotud, kuid mille nimes rõhutatakse kevade-elementi (ilmselt, et sotsialistlikest konnotatsioonidest lahti saada; kevadpühana tunti teda ka sõdadevahelises Eestis).

Omaette lugu on Venemaal jõuluvaheajaga – jaanuari esimene nädal on alati puhkenädal, 1.–6. ja 8. jaanuar on nn uusaastavaheaeg. Selle täpsem pikkus sõltub aga konkreetsest aastast ja sellest, mis nädalapäevadele langevad uusaasta ja jõulud. Nimelt „tõstetakse“ nädalavahetusele langevad puhkepäevad teisele kuupäevale, ehk siis lisandub mõni vaba päev, üldjuhul esmaspäev või reede, mille tulemusel inimestel tekib mitu korda aastas 3–11 päeva kestvaid vabu perioode. Näiteks 2020. aastal laupäevale ja pühapäevale langenud 4. ja 5. jaanuari puhkepäevad „liiguvad“ mõni kuu edasi ning kasutatakse esmaspäeval ja teisipäeval 4. ja 5. mail. Seega 2020. aasta maikuus puhkab Vene rahvas 1.–5. mail ja 9.–11. mail. Mõni päev ametlikku puhkust sinna juurde ja saab pea kaheks nädalaks kuurorti sõita! Kuna töörahvapüha on paljudel meelest ära läinud, kuid harjumus hinge tõmmata on alles, on selle perioodi kohta välja kujunenud ebamäärane mõiste maiskije (maikuised pühad). Samuti on kombeks korraldada valimisi või rahvahääletusi nõnda, et neid ei peetaks nädalavahetusel, vaid tööpäeval, mis sel puhul vabaks kuulutatakse. Kokkuvõttes, puhkepäevade arv Venemaal aastati kõigub, kuid kindlasti ületab Eesti näitajaid.

Nõukogude Liidu pühadekalendriga on keerulisemad lood: riigi eksistentsi jooksul muudeti seda korduvalt, nii uusi tähtpäevi lisades kui ka vanu välja jättes. Proovime siis vaadata meile tuttavamat ja elavaid eakaid rohkem mõjutanud stagnatsiooni-perestroika perioodi, ehk 1980. aastaid: 01.01, 23.02, 08.03, 01. ja 02.05, 09.05, 07.10, 07. ja 08.11. Mis on muutunud? Topelttähistamised on läinud veelgi pikemaks tänu nädalavahetusele langevate puhkepäevade ümbertõstmisele, lisandunud on jõulud, Brežnevi põhiseaduse vastuvõtmise päev (07.10) asendati Jeltsini põhiseaduse päevaga (12.06) ning oktoobripühade (07. ja 08.11) asemel on peetakse nüüd 17. sajandi sündmustest tuletatud ja venelastele endile kaunis arusaamatut rahvusliku ühtsuse päeva (04.11).

Siit ülevaatest on välja jäetud riiklikud tähtpäevad. Täpselt üks ühele kattuva staatusega pühi Vene ega nõukogude kalendris polegi, seega mainime ainult Eesti loetelu. Arvestatav osa (13-st tervelt 5) keskendub ajaloole: Tartu rahulepingu aastapäev 02.02, Eesti lipu päev 04.06, leinapäev 14.06, kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev 23.08, vastupanuvõitluse päev 22.09. Ülejäänud on seotud eri perekondlike rollide esiletoomise ja kultuuripärandi talletamisega (erandiks kolmekuningapäev 06.01 ja omavalitsuspäev 01.10). Nüüd, kui üldine pilt selge, vaatame mõningaid tähtpäevi lähemalt.

Soorollid ja pere

Üks mu strateegilise kommunikatsiooni alal töötav sõber jagas hiljuti pilti Instagramist: Eesti särgitootja venekeelne reklaam kutsus üles oma meest rõõmustama talle 23. veebruariks särki kinkides. 23. veebruar on meile tuntud Nõukogude armee aastapäevana, praegu tähistatakse seda Venemaal isamaa kaitsja päeva nime all. Kas särgitootja (või selle palgatud reklaamibüroo) pani natuke riigi ja ajastusega mööda? Sugugi mitte, 23.02 on venekeelses ruumis ammu minetanud esialgse seose sõjaväega ning muutunud n-ö mehe päevaks. Kombeks on õnnitleda ka neid „kaitsjaid“, kes polegi mundrit kandnud. Samal ajal näen sotsiaalmeediast, et paari- või sõpruskonna-sisene õnnitlemine on siis aktsepteeritav ka nende eestivene noormeeste puhul, kellel on läbitud ajateenistus Kaitseväes. Muide, sotsiaalvõrgustik VK.com võimaldab sümboolse summa eest osta virtuaalseid kingitusi – väikeseid pildikesi etteantud valikust – ja neid teise kasutaja seinale postitada. Seega, 23.02 paiku täituvad paljude venekeelsete meeste profiilid naiste poolt postitatud õnnitlustega tanki T-34 meenutavate pildikeste kujul. Kas selle taga on soov toetada Vene militarismi või uhkustada nõukogude minevikuga? Pole välistatud, kuid valdavalt ei mõtle inimesed selliselt: tegemist on kõigest soolist identiteeti rõhutava päevaga.

See, et just 23.02 kinnistus meestepäevana, pole ime – nõukogude koolis pöörati sellele tähelepanu, ja mis seal salata, ka 2000. aastatel ehk minu kooliajal oli Tallinnas vene õppekeelega koolis tüdrukutel kombeks poistele midagi kinkida. Venelased isegi viskavad nalja, et 23. veebruari kingituse edukusest sõltub see, mida naine omakorda kahe nädala pärast saab. 8. märtsil lillede kinkimine on meile kõigile tuttav. Koolil on siin vaat et tugevam roll – valdav enamik õpetajaid on ju teadagi kesk- või vanemaealised naisterahvad ja lillede mittesaamisele (post)nõukogude koolis võisid järgneda heal juhul süümekaid tekitavad pilgud või hullemgi „kättemaks“ madala hinde näol. Nõukogude Liit esitas end tihtipeale eesrindliku emantsipatsiooniriigina: kehtestati seal ju ühetaoline hääleõigus nii mõnestki vanast demokraatiast varem ja naiste tööhõive oli maksimumilähedane. Tõsi, naistepäeva võib vaadelda ka teatud indulgentsina – lisaks täispikale töönädalale (tänapäeva Eestiski on naiste tööhõive meestega pea sama) langeb suurem osa kodu ja lastega seotud toimetustest naiste õlgadele. Ju keegi tõesti usub, et kommipakk või lillekimp korra aastas teeb tasa kõik ülejäänud ebavõrdsused ja sigadused. Paradoksaalselt tahaksid seda uskuda ka paljud naised ise.

Natuke paremad lood on Eesti kahe riikliku tähtpäevaga – emade- ja isadepäeva tähistamine on sisse põimitud nii lasteaia kui ka kooli ellu. Ehk siis Eestis haridust omandav laps puutub suhtluskeelest sõltumata kokku mõlema tähtpäeva juurde käivate tegevustega. Sõltuvalt vanusest võib see olla joonistamine-kirjutamine vms ühistegevus, aga kindlasti on siin aastate vältel olnud muutusi selles suunas, et nende tähtpäevade tagasihoidlik tähistamine toimub samadel alustel nii eestlaste kui nooremapoolsete kohalike venelaste seas.

Need õiged jõulud

Pikem jada puhkepäevi Eesti kalendris on jõulude ajal. Eesti suurim religioosne kogukond on viimase rahvaloenduse ajal vastavasse lahtrisse märgitu järgi vene õigeusku – enamik kohalikke venelasi (ühes valgevenelaste ja ukrainlaste ning mõnede eestlastega). Vene kirik ja selle kohalik haru ehk täisnimega Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik peab oma pühi Juliuse kalendri järgi ja nii langevad ka jõulud 7. jaanuarile. Eestis sel päeval mingit ametlikku staatust pole, kuigi teatud areng on siin aset leidnud: näiteks peaminister Jüri Ratas on teinud venekeelseid videopöördumisi ja inimesi jõulude puhul tervitanud. Mitmed kohalikud aktivistid ja poliitikud on aga (seni tulutult) püüdnud taotleda ka nn õigeusklikele jõuludele puhkepäeva staatust. Mõnel aastal jääb 7. jaanuar koolivaheaja sisse ja siis on nii mõnelgi perekonnal ehk mugavam pühi pidada.

Jätame igaühe enda otsustada, kust algab usk ja lõpeb karjainstinktist johtuv rituaalis kaasa löömine: suurim osa venelastest üle terve maailma on ikkagi isiksustena kujunenud ateistlikus Nõukogude Liidus. Kirikul oli hilisnõukogude perioodil oluline roll ühiskondlike muutuste eest seisjana, kuid 1990. aastatest alates on Moskva patriarhaadi seosed Vene võimueliidiga üldteada: endised KGB teenistujad on järsku kirglikult usku pöördunud ja kiriku riigiga ühte kasvamine ametlikult küll endiselt ilmaliku Venemaa mis iganes eluvaldkonnas on ilmselge. Suurejoonelised ülestõusmispüha ja jõulude kirikuteenistuste teleülekanded president Putinil osavõtul ei jää ka siinsetel vene inimestel märkamata.

Kas see tähendab, et 24. detsembril venelane kirtsutab nina? Kindlasti mitte – kultuuriline keskkond ju on, nagu ta on, mh suure ingliskeelse maailma mõjutustega. Telekast vaatame ikka sarja „Home Alone“ filme ja tööd ei tee. Nii mõneski peres viib jõuluvana (või Santa või Ded Moroz?) lastele kingitusi just 25. detsembri hommikul. Tõsi, paljud eestivenelased peavad neid jõule pigem ilmalikuks kui kiriklikuks pühaks. Ja pole ime: teatud ametlikku laadi tseremooniad enamjaolt ateistlikus Eestis ikkagi toimuvad. Omaette tegur on füüsiline keskkond: jõuluehted ilmuvad linnapilti oktoobris ja võivad jääda sinna vabalt veebruarini välja, nii et pühadeaegset meeleolu jätkub kõigile ette ja taha.

Võidupüha kui ühendav jõud

Täiesti omaette koht pühade hierarhias on 9. mail ehk võidupühal. Teise maailmasõja või vene kontekstis Suure Isamaasõja inimkaotuste mastaap ei vaja kirjeldamist ega tutvustamist. Ometigi, selle päeva tähistamisel on keeruline ajalugu. Suurejooneliselt hakati võidupüha tähistama võidu 20. juubeli puhul ehk 1965. aastal, enne seda oli tegemist hariliku tööpäevaga. Selleks ajaks oli arvestatav osa veterane manalateele läinud, 20 aastaga oli peale kasvanud uus, ilma sõjakogemuseta põlvkond ning hakkas eriti aktiivselt kuju võtma ametlik sõjakultus, kus andsid tooni paatos ja heroism, igasugune inimlikkus aga jäi tagaplaanile. Muidugi valmib ka sel ajal raamatuid ja filme, kus üritatakse „päris“ tunnet edasi anda, kuid domineerib siiruse väljajuurimine ja asendamine ametlike loosungitega. Üle kogu Nõukogude Liidu kerkivad uued mälestussambad ja 9. mai paraadist saab Nõukogude ja hiljem Vene moodsa sõjatööstuse toodangu demonstratsioon, koolidesse aga tulevad oma kangelastegudest jutte vestma lahingukogemuseta veteranid.

Nüüdne Vene režiim on viinud selle absoluutse absurdi ja labasuseni: pidevalt jäävad pidulikes teleülekannetes kaamera ette Punasele väljakule kutsutud ilmselgelt liiga noored vanahärrad ja -daamid, kes on ennast kõikvõimalike medalite ja ordenitega ehtinud. Igal aastal lubab võim lahendada veteranide toetamise või neile elamispinna eraldamisega seotud mured, ning selmet vaoshoitult mälestada hukkunuid, keskendutakse vanast rivilaulust pärit loosungitele „Võime korrata!“ jms.

Omaette mure on sümbolitega. Kogu ametliku agenda kõrval on aeg-ajalt ka Venemaal tekkimas häid ja vajalikke rahvaalgatusi. Üks neist oli Georgi lindi kasutuselevõtt Suure Isamaasõja universaalse sümbolina ja teine Surematu polgu korraldamine. Mõlemad on tuttavad Eestiski, kuid siia jõudsid nad juba „ametlikke“ kanaleid pidi, ehk lintide levitamise ja polgu korraldamise taga on kas Venemaa Föderatsiooni saatkond Tallinnas või selle kaastöötajatest aktivistid. Tegelikult sai Surematu polgu ehk sõdinud ja hukkunud lähedaste mälestamine vastavale kodulehele sissekande tegemise ja enda sugulase väljatrükitud pildiga rongkäigus marssimise kaudu alguse paari sõltumatu ajakirjaniku siirast ideest. Tegemist oli tõepoolest hea algatusega, sest personaalne seos võimaldab kordades paremini sõjatragöödiaga suhestuda. Võim on aga aktsiooni korraldamise suuresti endale kaaperdanud. Näiteks tavapäraseks on saanud olukord, kus koolilastelt nõutakse sõjas osalenud sugulase pildi klassi toomist ja vanemad on vahel sunnitud kangelaslikku „vaarisa“ leiutama. Juba enne Surematu polgu liikumist olen sarnaseid lugusid kuulnud ka Tallinna venekeelsetes koolides õppinud eakaaslastelt: „järgmisel nädalal on võidupüha, teed ettekande oma suguvõsa panusest suurde võitu“. Loodetavasti on nüüdseks selliste õpetamismeetoditega tegelased pensionile läinud.

Venemaa Keisririigi ajast tuntud (näiteks Püha Georgi risti on pälvinud Mannerheim ja mõõga Laidoner) ning hiljem mitme eri autasu juurde kuulunud oranžmust lint on aegade jooksul kõvasti oma tähendust muutnud. Meie jaoks olulisel ajal oli see nii Suure Isamaasõja võidu medali (selle pälvisid pea kõik sõja lõpetanud nõukogude võitlejad ja hiljem figureeris sama kujundus ka võidu juubelimedalite lintidel) kui ka väljapaistva ja vapra lahingutegevuse eest antud Kuulsuse ordeni küljes. Alates 1960. aastatest oli lindi kasutamine levinud ka postkaartidel või plakatitel. Tänapäeval on see juurdunud kõigis eluvaldkondades ning rõiva- või toidupoest võib 9. mai paiku mustrit avastada ka sündmusega mitte just sobiva kauba kujunduselt, näiteks aluspesu või pulgakommi pealt. Eraldi tähelepanuväärne on lindi kasutuselevõtt Venemaa toetatud separatistide poolt Ida-Ukrainas alates 2014. aastast. See on loogiline, sest Ukraina riik on nii ametlikus liinis kui ka rahvateadvuses sildistatud fašistlikuks ja kuidas võitlust fašismiga ikka muudmoodi tähistada kui mitte lindiga, mis sümboliseerib võitu selle üle?

Siinkohal tekib küsimus, mis mõttega paneb enda kevadmantli või autoantenni külge Georgi lindi meie venekeelne kaasmaalane? Sõnumeid on erinevaid: mälestan hukkunuid, olen uhke suure võidu üle, olen uhke Vene sõjaväe ja selle lahinguvõime üle (olgu see tsaariaegne, nõukogude või eraldusmärkideta), tahan taskus rusika kokku pigistada ja eestlastele nende kohta kätte näidata? Universaalset vastust anda ei saa ja erinevalt mõnest ametkonnast või poliitikust ei kipuks ma kohe kõiki ennast lindiga ehtinud venelasi sildistama. Kindlasti on nende seas inimesi, kes elavad välja oma frustratsiooni. Kauge minevikuga uhkustamine on asendustegevus ja suuresti ainus, mida tänapäeva Venemaa pakub nii oma rahvale kui ka mujal elavatele rahvuskaaslastele: korra aastas on kõik muu teisejärguline ja Suur Võit primaarne. Jah, n-ö hästi integreeritud venelased pigem viivad kalmistule lilli ja mälestavad oma sugulasi ilma sellele küsitavaks muutunud sümbolitega tähelepanu tõmbamata. Kuid soov näidata enda ühtekuuluvust nii Suure Võiduga kui suure vene rahvaga, kandes linti Pronkssõduri juures Kaitseväe kalmistul, on ju kordades parem, kui oli tänavatel märatsemine sama mälestussamba ümberpaigutamise vastases protestis tosin aastat tagasi.

Kõik paraadile!

Ka Eestis peetakse paraade – 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeval kaitseväe ja 23. juunil võidupühal kaitseliidu oma. Kindlasti on tublisid vormikandjaid, kes neist sündmustest osa võtavad ja kodus eesti keeles ei suhtle. Samas mäletame, kui soojalt võeti sotsiaalmeedias vastu mõned aastad tagasi laineid löönud videopostitus, kus paraadil töötanud venekeelne päästja kommenteeris mööduvat tehnikat ja inimesi enda arust iroonilises võtmes. Suur skandaal, vallandamine, kohtuvaidlus – ja kibestunud endine päästja lööb nüüd kaasa kahtlaste aktivistide üritustel, mis pidevalt satuvad kaitsepolitseiameti huviorbiiti.

Kaitseliidu paraad toimub suvel paljudele suhteliselt arusaamatu väärtusega päeval ning jääb lihagrillimise ja õllejoomise kõrval paratamatult tagaplaanile. (Eksperimendi korras võite oma tuttavatelt uurida, mis asi on Landeswehr, kus asub Võnnu ning kummal päeval on õieti jaanipäev ja võidupüha.) 24. veebruar see-eest on eriti EV100 pidustustega seonduvalt paarist kandvast ja kümnetest väikestest sündmustest koosnev päev, mis paratamatult jõuab igasse Eestimaa nurka. Kaitseväe paraad on toimunud ka Narvas (mida nii mõnigi analüütik võis pidada Venemaa provotseerimiseks). Paraadi korraldamine on keeruline ettevõtmine ning selle omamoodi armee ideaalseisundi kaasahaaravaks tegemine osalejatele, kohapealsetele pealtvaatajatele ja kodudiivanil kaasaelajatele on paras pähkel. Isegi kui kasutada viisakamaid sõnu, kui kasutas eespool mainitud endine päästeametnik, siis on paratamatu, et kohalik venelane võrdleb vabariigi aastapäeva paraadi ühe sootuks teise kategooria omaga, mis toimub 9. mail Moskvas. Aastapäevaparaadi koos mõne venekeelse ohvitseri kommentaaridega kannab üle ka telekanal ETV+ ja selle vaatajanumbrid on äärmiselt tagasihoidlikud.

Kas see tähendab, et peaks käega lööma? Või välja töötama sootuks eraldi arengukava, et just venekeelsete elanike seas paraadi vastu huvi äratada? Kindlasti mitte. Küll aga võiks kunagi mõelda toimumiskoha või selle ülesehituse muutmisele. Näiteks rohkem inimesi ja vähem ajale jalgu jäänud tehnikat mõjuks ka telepildis paremini. Sel aastal jagas kaitsevägi paraadil väikseid Eesti lippe – kindlasti haarati neid hea meelega kaasa. Kui me tahame, et see lipp jõuaks iga eestimaalase koju (ja kasvõi oleks seal kõrvuti mõne teise riigi sümboliga), siis peame neid ise riigiasutustena ja kodanikuühiskonnana inimestele andma.

Söök ja jook ühendavad

On siis üldse midagi, mis meid ühendab ja kus pole suurvene šovinismi või Kremli karvast kätt? Aga muidugi on! Selleks on kaks pika ajalooga päeva, mille tähistamise juurde käib korralik söögilaud koos ilmale vastava joogivalikuga. Mõtlen siinkohal jaanipäeva ja uut aastat. Jaanipäev (okei, šašlõkisöömisega alustame ikkagi võidupüha ehk 23. juuni õhtul) on täiesti universaalne ja rahvusteülene. Tõsi, seltskonnad püsivad ehk pigem omaette, kuid talud ja daatšad on rahvast täis ning igalt krundilt kerkiv grillitud liha lõhn on sama, vaid muusika natuke erineb. Kohalikus vene keeles on jaanipäeva tähistamiseks käibel lausa kaks mõistet: neutraalne Ivanovka (tuletatud jaanipäevast ehk Ivanov den’ist) ning veelgi kõnekeelsem, pigem meemides ja hashtag’idena kasutatav Jaani-pjani (mida võiks tõlkida kui „purju-jaani“ vms).

Uusaasta on muidugi aasta suurim pidu, lõpp ja algus, korraga arusaadav kõigile ideoloogiatest või põlvkondadest hoolimata. Kui okupatsiooniaegses Eestis oli jõulude tähistamine omamoodi väike protest režiimi vastu, siis venelastel omandas uusaasta põhipüha staatuse. See on ainult vähesel määral ametlik (presidendi tervitus), kuid enamjaolt ikkagi privaatne. Omapärasest filmivalikust (vene kanalid näitavad siis alati 1976. aasta draamat „Saatuse iroonia“, mille tegevus leiab aset 31. detsembril) või söögilauast ei hakka pikemalt jutustama. Tõsi, riigipea tervitusega on keerulisemad lood – president Kaljulaid esineb ju nüüd oma kõnega Vabaduse väljakul otse-eetris ning selle korrektne tõlkimine vene keelde on üksjagu keerulisem võrreldes ettesalvestatud pöördumisega. Ajavahe Moskvaga ja ligi kolmandikuga Venemaast sobib hästi, et klaase kahel korral kõlistada, alustades seega tund aega varem, kl 23:00. Väline vaatlus Tallinna kesklinnas ja luureandmed Lasnamäelt kinnitavad, et kella üheteistkümne paiku kõlavad ilutulestikud on viimastel aastatel ikka tagasihoidlikumaks läinud ning peamine paugutamine käib pigem keskööl.

Kokkuvõtteks

Pühadesse suhtumine sõltub eri teguritest ja ei pruugi näidata lojaalsust ühe või teise riigi suhtes. Kui Venemaa ja nõukogude pühadekalendrid suuresti kattuvad, siis Eesti riigipühade või riiklike tähtpäevade seast leiame suhteliselt vähe universaalselt aktsepteeritavaid pühi – need on peamiselt perekondlike ja soorollidega seotud päevad. Sealjuures on Eesti kalendris üllatavalt palju religioosse taustaga pühi, olgugi et peame end Euroopa suurima ateistide suhtarvuga ilmalikuks riigiks. Arvestades, et lisaks privaatsfääris toimuvale üritavad riigid oma agendat inimesteni viia meedia ja avalike ürituste korraldamise kaudu, muutub kohalik venelane väga tiheda konkurentsi objektiks. Temale arusaadavamad pühad on seotud eelkõige Venemaaga, kuigi häid tendentse on näha ka Eesti pühade aktsepteerimisel. Eelkõige just depolitiseeritud pühad võetakse oluliselt paremini vastu.

Riikidevahelised võrdlused ning pidev siinse ja sealse pildi kõrvutamine on paratamatu. Seda tingib nii meediamaastik (täpsustan, et tegemist pole üksnes vanemaealiste televaatamisega, vaid ka noorematele mõeldud YouTube’i või Instagrami venekeelse sisuga), suur ühine venekeelne kultuuriruum ja sidemed arvukate sugulastega teisel pool piiri. Oma panuse inimeste valikutesse annab haridussüsteem ning see, mida ja kuidas tähistama hakatakse, võib mõnel puhul sõltuda õpetaja meelsusest ja oskusest lapsi ja noori innustada. Vastuoluliste sümbolite kasutamine võib mõjuda ühtaegu nii Eesti-kriitilise trotsi kui ka vene ajaloomälu jagamise žestina ning sel võib olla tähendusi rohkem kui üks. Teisisõnu, Georgi lindi ja sinimustvalge rahulik eksistents teineteise kõrval polegi nii võimatu, kui esmapilgul tundub. Peamine, et inimesed saaksid neid lippe/linte ilma suure vaevata ja oskaksid neid näiteks autosse või kodus raamaturiiulile panna. Kui aga Eesti lippe piisavalt ei jagata ja Georgi lintide sissetoomist üle piiri pigem ei lubata, tekib tühjus ja inimese enesemääratlus tugineb suuresti meedia toodetud pildile, kus Eesti pool jääb võimete poolest alati Vene meediatööstusele alla. Ei pea iga hinna eest inimesi sundima omaks võetud traditsioonidest lahti ütlema, küll aga saavad eestivenelased oma niigi kirjut kalendrit täiendada arvukate Eesti pühade aktiivsema tähistamisega. Koos vanade põlvkondade lahkumisega hakkavad tooni andma nooremad, kelle maailmapildis eksisteerib paralleelselt vägagi erineva sisu ja sõnumiga pühi.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk