Võta ja nuusuta!

Andrei Ivanov. Pariisi arabeskid. Vene k-st tlk Veronika Einberg ja Erle Nõmm. Tallinn: Tuum, 2020. 323 lk.

ARO VELMET

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga minu jaoks pole midagi nauditavamat kui veeta pärastlõuna hea sõbraga jalutades, vahepeal tunnikeseks kohvikusse või baari istudes ning ühelt vestlusteemalt teisele hüpates uude, ainult meie kahe mõttelõngadele pingutatud maailma kadudes.

Mitte iga sõbraga ei ole võimalik niimoodi rändama minna. Esiteks peate te üksteist juba mõnevõrra kaua tundma. Teil peab olema mingi jagatud koordinaatteljestik, rida viiteid, mida ei ole vaja lahti seletada või vestluskaaslase jaoks arusaadavaks tõlkida – ei, ta lihtsalt ütleb ühe sõna ja sa juba saad aru, millest jutt, peas käivitub terve assotsiatsioonide rida, sul tuleb meelde mingi olukord, kus te koos hoopis teisel ajal ja teises kohas… ja juba te mõlemad naerate, sealt hakkab hargnema juba hoopis uus mõttelõng ja äkitselt räägite hoopis millestki muust, üheainsa vestluse jooksul on võimalik, piltlikult öeldes, jõuda Taani pagulaslaagrist Pariisi äärelinnadesse. Ja olgugi et iga vestlus on omamoodi tuttav ja seeläbi lohutav – maailm võib muutuda ja inimeste elud edasi minna, aga kas või aastatepikkuse pausi järel kohtudes on need arutelud ikka samavõrra inspireerivad ja sütitavad –, on ta samal ajal ka uudne ja üllatav. Te võite teele asuda küll alati ühest ja samast jaamast, ent kuhu te lõpuks pärale jõuate – selles teadmatuses kogu ettevõtmise võlu peitubki.

Andrei Ivanovi tekstide lugemine on selliste kohtumiste kirjanduslik ekvivalent. „Pariisi arabeskide“ esimesed leheküljed tekitavad just selle kauaigatsetud taaskohtumise tunde. Olete just maha istunud, veiniklaasid on veel täis, sissejuhatavad klišeelikud küsimused: „Kuidas tervis? Perekonnal on kõik hästi?“ Kohe esimesel leheküljel – soe tunne, oleme tuttavatel radadel, jutt jookseb. Kuskil Taani pagulaslaagris, Hanuman, vana trikster, nillib mingit hiina naist, kuskil arendab keegi mingit skeemi, mis paratamatult lõpeb enamiku osaliste vaesumise ja pettusega, tehakse palju hašši, mõni mees ka kangemat kraami, tuntakse erinevaid kehalisi vaevusi, autori alter ego Euge jälgib kõike teatava distantseeritud muigega ning – oi, näe! – juba kohtame taas Hanumani-triloogia huvitavaimat tegelast, Euge’i tüdruksõpra Danguolėd, oleme taas Huskegaardi hipikommuunis. Ah, kuidas ma olen sellest maailmast puudust tundnud.

Aga muidugi ei ole Ivanov jäänud sellekssamaks inimeseks, kes ta oli 2015. aastal (siis ilmus Hanumani-triloogia viimane osa „Kuutõbise pihtimus“). Mõni lugu – näiteks kogumikku avav „Tšiki-briki“ – võiks vabalt sobida Hanumani-triloogia mõneks peatükiks. Nigeerlane Ike käivitab pagulaslaagris skeemi, kus kõik elanikud annavad oma raha Ike’ile („Sõbralike Aafrika Riikide Pangale“), selle eest ostetakse toitu, korraldatakse köögitoimkonnad, elu läheb lihtsamaks, ei pea ise poes käima, mõtlema, mida süüa teha, ja pole ka kiusatust raha igasuguse pudipadi peale raisata. Ühe hetkel muidugi kaob nigeerlane koos kogu rahaga, võttes lisaks kaasa veel Hanumani nahktagi ja kellegi CD-mängija. Aga juba siin tundub, et Ivanovi fookus on aastatetaguse ajaga muutunud. „Tšiki-briki“ pealkiri viitab lisaks Ike’i skeemile ka lihtsalt kiimale. Ning need ürgsed tungid – nendega on Ivanovil suurem kana kitkuda. Muuseas, Euge’i kommentaar nigeerlase pangaprojekti kohta on järgmine: „Mina jäin eksperimendi suhtes ükskõikseks. Ainult see tegi rõõmu, et ma ei tarvitsenud mõtelda: tee süüa ja pese nõusid – ja pole vaja kedagi keppida! ja mind ei kepi keegi! mitte keegi ei kepi kedagi!“

Tõepoolest, keppimine Ivanovi lugudes reeglina hästi ei lõpe. Üks variant on läheneda asjale nii nagu Hanuman, kes kabistab hiina naist Júd, kelle ainsaks eripäraseks omaduseks tundub mehe meelest olevat higinäärmete puudumine („selline haruldane organismi eripära“). Soe toit on laual, on, kellega Kopenhaagenis jalutamas käia, muidu on aga selline kohusetundlik nühkimine. Pikalt niimoodi oma, khm, meheliku sarmi peal liugu laskmine ei tee meie triksterile head: „ta on muutunud kuidagi loiuks, tema peas on mingi udu, seal oli teoksil midagi hägust. Mitte ainult Hanumani sõnad, vaid ka tema elu oli muutunud sonimise sarnaseks.“ Kõigele lisaks muutub Hanuman õelaks ja misogüünseks, naistega vaid kaubanduslikult suhestumine tekitab kibestumust. Naised on äkki kõiges süüdi: Taani migratsioonisüsteemi kitsarinnalisuses, rassismis; kui üks „paks kõverjalgne eit“ ütleb Hanumanile välja, et too on petis, kes kasutab kõiki enda ümber ära, et ta pole mitte pagulane, vaid aferist, siis loomulikult on see vaid järjekordne tõestus naissoo õelusest. See on maailm, milles Euge peab igapäevaselt toime tulema, ja mõistagi ei jäta sellised kokkupõrked teda puudutamata.

Mis muidugi ei tähenda, et romantilisema hingega Euge’il endal kuidagi paremini läheks. Ei, Ivanov joonistab ka inimlikumates intiimsuhetes välja kogu armukadeduse, kiima ja uitmõtted, mis reeglina jäävad kuskile määrdunud kušetile unetuid öötunde ootama. Ootamatu anonüümne tähelepanuavaldus Huskegaardi hipikommunis paneb Euge’i fantaseerima kõigist naabrinaistest – kes küll võis tema vastu huvi tunda? Seisund, kus su ees avaneb äkitselt terve võimaluste plejaad, mis kõik paraku jäävad napilt su käeulatusest välja, on ilmselt tuttav kõigile, kes on vanemad kui kaksteist. Kui uksele kinnitatud roosike tekitab „romantilises meeleolus“ Euge’i jaoks rahutust ja fantaasiaid, siis hipikommuuni verandalt leitud anonüümne võtmekimp viib ta hullumise äärele. Panused on teistsugused, kui vangile tuletatakse meelde, et välismaailm on ikka olemas, et kuskil on midagi veel peale Hanumani küüniliste skeemide…

Lugude rütm muutub. Kui Ivanovi jutustamisstiili on võrreldud rokkmuusikaga, siis „Pariisi arabeskid“ meenutab pigem David Bowiet kui Rolling Stonesi. Tema lood on muutunud aeglasemaks, melanhoolsemaks, meloodilisemaks, kuigi mitte kunagi liiga tõsiselt ega kunagi liiga kauaks puhtasse siirusse pidama jäävaks. Üks lugu, „Kohtumõistmine“, kirjeldab pikka kohtingut Danguolėga, paar jalutab mööda linna, mis naisele meenutab Klaipedat, nad suitsetavad ja jutustavad. Linn pole suurem asi, roostetanud autod, kitši täis pargid ja Euge’il pole just ülemäära eluisu, ent siiski leiab ta tühistes vestlustes Danguolėga korraks mingi pidepunkti, kus „maailm omandas kindlad piirjooned. Seda ei kootud enam silmist ja nabast, see ei takerdunud elunditesse, vaid seisis eraldi, liikumatult“. See meeleolu, mida Ivanov siin loob, on midagi hoopis muud kui Farsetrupi pagulaslaagri kirjeldused. Ka kõige suvalisem kondamine mööda mõttetut linna tundub siin lummav ja ülendav. „Lõpmatuse ümber lookles korrapäraseid tänavaid, nappe nagu lühifilm; silm hulples seintes, mattudes neisse kui lumehange, rabeles sealt suurivaevu välja mööda võrkkestale talletunud seinakonarusi, vaatas neid mitu sammu, laskis siis mündil kõlinal kukkuda…“ Ja siis on see hetk läbi, lummus hajub: „Minu pettusemullis on pärlmuttersillus, mis võbeleb valuliselt, nagu ärahõõrutud köidis sugutil pärast vahekorda.“

Nagu öeldud, kui kimp võtmeid on pagulaste ette heidetud, on neid keeruline ignoreerida. „Pariisi arabeskide“ selgroo moodustab rida vinjette Pariisist, kus ei tegutse enam mitte pagulane Euge, vaid auhinnatud kirjanik Andrei Ivanov, Taani väikelinnade asemel figureerivad Charles de Gaulle’i lennujaam, kuulsad prantsuse kirjastused, kirjandusfestivalid ja vestlused Camus’st, Zolast ja teistest klassikutest. Ning ometi on see kõik väga tuttav, kirjandusmaailma aferistid erinevad mõnevõrra, ent mitte üleliia Hanumanist ning lõpuks satub ka kirjanik Ivanov eeslinnadest pärit immigrantidega kanepit suitsetama ja Taani parimaid heroiinidiilereid soovitama.

Ivanovi pintslitõmbed on siin laiemad, ta rändab geograafiliselt (Eha kinost Les Grands Voisinsi kogukonnakeskuseni), kronoloogiliselt (mõni lugu räägib teismeeast 1984. aastal, mõni lugu on sisuliselt tänapäevas, mõni jällegi eksisteerib vaid kirjanduslikus ajas…), aga ka tundeliselt ja rütmiliselt. Lisaks higi- ja kanepilõhnadele võib tunda ka veini, sigarite, koos valmistatud toidu, tänavaturgude, ülikoolikoridoride hallituse, Nanterre’i betoonhoonete ja Pariisi lokaalides valmivate kokteilide aroome. Jah, need on arabeskid, kuhu on kootud kõik Ivanovi kogemused Skandinaavia pagulaselust, empaatia ja huvi kõige madalamal redelipulgal kõlkuvate isendite vastu ei ole teda maha jätnud, ent nende kõrval on veel nii palju muud…

Rohkem kui Hanumani-triloogias on „Pariisi arabeskides“ esil Ivanovi maailma kirjanduslikkus. Jah, ta kirjutab oma elust („minu raamatuid on vastik lugeda… Ma kirjutan niimoodi… Nagu elan, nii ka kirjutan… Nagu kirjutan, nõnda ka elan… Teisiti ei õnnestu…“), aga alati ka kirjandusest. Céline’i, Milleri, aga ka Harmsi ning Ilfi ja Petrovi mõjutusi tunneb sabakondiga ära ka tema kõige argisematest jutustustest, siin on aga tegevuspaikadeks kohad, millest Céline ja Miller ka ise inspireerusid. Ka vestlused on Ivanovil Euge’iga võrreldes kirjanduslikumad, kuigi lõpuks pagulaslaagri aruteludega siiski ootamatult sarnased. Ikka on kõigil kuidagi igav, igasugustes residentsides ja auhinnagaladel räägitakse veini kõrvale põhiliselt klatši ja on tunne, et lõpuks on see kõik vaid viis aja mööda saatmiseks võimalikult vähese piinaga. Ivanov satub ühe naisega vestlema Jonathan Franzenist – „siin saime me teineteisest suurepäraselt aru, aga tema poole ma ei läinud, ei, mind oodatakse, hüvasti, madame…“ –, teisele aga soovitab Marusja Klimovat, ka see lugu lõpeb kanali juures kanepit suitsetades ja ringi jalutades. Ja niimoodi, vaikses rütmis, liigutaksegi ühest jutustusest teise.

Ivanovi (näiline) transformatsioon lõpeb nelja esseega, mis on juba otseselt kirjandusest ja kirjutamisest. Neil ei tahakski pikemalt peatuda, see oleks arvustajast sama alatu kui Agatha Christie krimiloos mõrvari isiku avaldamine. Kirjanike valik – Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, László Krasznahorkai ja Péter Nádas – on juba iseenesest kõnekas. Nende loodud maailmad tunduvad Ivanovi omadega samast riidest lõigatuna. Aga aitab sellest, olen juba liiga palju avaldanud.

Sattusin hiljuti vaatama Briti kunstikriitiku John Bergeri 1970. aastatel valminud saadet „Ways of Seeing“. Bergeri tees oli, et sajandeid on Euroopa õlimaali müstifitseeritud, sellest on tehtud peaaegu religioosse auraga ülev kunstiteos, mille kirjeldamiseks (mõistmisest rääkimata) on vaja mitut kõrgharidust ja keerukat sõnavara. Tegelikkuses varjab see müstifikatsiooni aura aga asjaolu, et enamik õlimaale loodi lihtlabaselt nende omanike jõukuse ja privileegide jäädvustamiseks. Mis veelgi traagilisem, tõeliselt geniaalsete kunstnike puhul, kes oma patroonide tellimuste kiuste suutsid edasi anda oma aja ja inimeste heitlusi, võite ja kaotusi, jäid ka need vägagi asised tähelepanekud sageli kunstikriitika butafooria varju. Näiteks Frans Halsi maali „Almustemaja valitsejad“ võib tõlgendada kui „isiklikku nägemust, mis ülendab meie teadlikkust oma kaasteelistest ning võimendab meie aukartust võimsate impulsside ees, mida kunstnik on siin eluandvate jõudude sedastamiseks kasutanud“ (nagu on kirjeldanud üks kunstiajaloolane). Või siis võib selles näha vaesunud kunstniku seismist vastamisi inimestega, kellel on tema üle mõõtmatu võim ja mitte vähe julmust, ent keda ta sellest hoolimata justkui neutraalselt maalima peaks. Selle tabamiseks on vaja lihtsalt istuda, maali vaadata ja seal lahtirulluvaid inimsuhteid tunnetada. Mõnikord on see keeruline. Mõni kunstiteos jällegi lihtsalt haarab su, tõmbab enda sisse ja surub ninapidi porisse: võta ja nuusuta seda maailma. Ivanov saavutab „Pariisi arabeskides“ just seda. Taas kord.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk