Koroonaelud ees- ja tagaliinil

KEIU VIRRO

Elo Selirand. Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas. Tallinn: Tänapäev, 2020. 164 lk. 18.95 €. Eero epner. Eesti koroona vastu: Nemad loovad meie sõnumeid; Nemad kaitsevad meid; Nemad kaotasid. Levila, märts–mai 2020. https://levila.ee/raadio/eesti-koroona-vastu.

„Mandrilt võis tulla ka toredaid asju. Mandrilt tulnud vene õed naersid, kui ma kiitust edasi andsin, ja seletasid, et neile oli öeldud, et tööd on hirmus palju, aga „teed vuhh-vuhh-vuhh ära, kus see palju tööd on?““ (Elo Selirand, lk 120).

Pole olnud tarvis meisterdetektiivi vaistu, et aimata – koroonakriisiga seonduv leiab tee raamatutesse. Veel enne, kui kriis ise lõpusirgele (või ajutisse vahepeatusesse?) jõudma hakkas, avaldasid kiirreageerijad esimesi teoseid. Kohati pehmelt öeldes pretensioonikaid. Või kuidas muudmoodi nimetada raamatuid nagu „Koroonakriis piibellikus perspektiivis“ ja „Koroonakriisi sõnum“ (mõlemad Stanislav Sirelilt). Selliseks kõikehõlmavuseks ma veel valmis pole, tähelepanu köitis hoopis Elo Seliranna „Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas“. Eelkõige autori pärast.

Elo Selirand on režissöör, kes 2017. aastal astus püünele ka kirjanikuna. Praeguseks on ta avaldanud kuus raamatut (neist viimased kolm nii umbes ühe kuu jooksul) kahe nime all. Sealjuures peab autor selgelt lahus oma Aliis Jõe pseudonüümi ja Elo Seliranna nime all kirjutatud teoseid. Aliis Jõe lõbustab lugejat ladusate naistekatega, Elo Selirannal on suuremad eesmärgid. Esimene Seliranna nime all ilmunud romaan oli maagilisrealistlik „Tormpuudlane“ (2018), paralleelselt koroonapäevikuga „Elu eesliinil“ ilmus (samuti Tänapäeva kirjastuselt) „Punane päevik“, osalt fiktsionaalne, osalt autori mälestustel põhinev vaimukas romaan pioneeripäeviku täitmisest 1980. aastatel läbi neljanda klassi õpilase silmade. Tähelepanu vääriksid need kõik. Miks mitte ka tõupuhtad naistekad, millest äsjane, „Unustamatu Ööbiku villa“, on toonud Eesti ilukirjandusse ühe lõbusaima karakteri, Mammi.

„Elu eesliinil“ niisiis on päevik hooldajakogemusest Saaremaal. Veider mõelda, et arvustuse kirjutamise hetkel on kirjeldatavast möödas napid poolteist kuud. Võrdluseks näib koroonakriisi piibellikest sõnumitest paremini sobivat Eero Epneri kolmeosaline „Eesti koroona vastu“, mis on ilmunud Levila veebiplatvormil ja õigupoolest samuti kokku enam-vähem raamatu mahu välja annab.

Koroonaga seonduva kriisiaja algus on Eesti elanike ühises teadvuses selgelt fikseeritud: 12. märtsil kell 23.54 kuulutas Vabariigi Valitsus välja eriolukorra. 2. aprilli õhtul räägib Elo Selirand Messengeri kaudu tuttava arstiga, keda teab ajast, mil hooldas oma haiget isa. Vestluse lõppedes saadab ta oskuste kirjelduse Kuressaare haiglasse. Järgmisel hommikul saab ta kõne, kus öeldakse, et alustama peaks enam-vähem kohe. Algavad päevad, mille jooksul saab Selirannast ajutiselt hooldaja Kuressaare haiglas. Pealaest jalatallani kaitseriietuses, püüdmas läbi respiraatori piisavalt õhku saada ja vastu pidada Türgi aurusauna mõõtu võtvale kaitseriietuse sisetemperatuurile. Toimunut asub ta päevikuvormis jäädvustama, kirjeldades seejuures nii patsiente kui hooldajaid/õdesid, keda nimetatakse kangelasteks, ent kes ei jõua sellistele tiitlitele suuremat mõelda, sest töö tahab tegemist.

Selirand väidab, et ei asunud ajutisele töökohale julgusest, vaid hirmust. „Lapsena olin ma maailma halvim peitusemängija, sest tulin kohe ise välja, et vältida hirmsat hetke, kui mind üles leitakse. Neid asju on palju, mida ma olen teinud, sest ma olen kartnud karta. Ma olen siin, sest ma kardan“ (lk 60).

Eero Epneri mahuka sarja „Eesti koroona vastu“ taga on põhjalik eeltöö, sealhulgas kümnete kaupa intervjuusid. „Nemad loovad meie sõnumeid“ kirjeldab infotöötajate elu ja tööd eesliinil, „Nemad kaitsevad meid“ viib lugeja ühes Epneriga haiglatesse ja „Nemad kaotasid“ avab Eesti majanduses toimuvat.

Ajendiks, miks neid Seliranna päevikuga kõrvuti vaadelda, on peamiselt nimetatutest teine lugu. Mõlemad kajastavad tervishoiutööd, ühtlasi on autorid liikunud sõna otseses mõttes samades ruumides. Ent nende vaatepunkt on erinev. Selirand vaatab toimuvat seestpoolt, hooldajate, õdede ja patsientide kõrvalt. Epneri pilk on väline, mõista ja end teadlikult erinevatesse kontekstidesse asetada püüdev. Kui Selirand suhtleb peamiselt teiste hooldajate ja õdedega, siis Epneri fookuses on pigem tervishoiutöö-hierarhia ülemine pool, haiglate juhid, tipparstid jt.

Elo Selirand kirjeldab ajakirjanikke, kes teinekord ette jääma kipuvad: „Eesliinil olemine tähendab ka seda, et aeg-ajalt ei pääse lüüsist läbi patsienti ultrahelisse või röntgenisse viima, sest ukse taga pildistavad ajakirjanikud haiglajuhte. Uks, üle kleebitud hoiatavate siltidega, on nagu raamatu kaas, mida kõik imetlevad, raamatut ennast avamata. Meie siin sees oleme leheküljed. Mina üks väga pisike ja juhuslik episood …, aga hooldajad ja õed … võiks olla kuldtähtedega kirjutatud oodid“ (lk 166). See, kes teispool ust on, võib vabalt olla Eero Epner. Ja ega Epner selles osas eneseirooniat, ütleme siis, et ukse taha, jätnud ei ole: „„Oeh,“ ütleb üks nakkusarst ning „Oh jumal,“ ütleb tüdinult torusse ühe haigla ravijuht, kui nad kuulevad, et järjekordne ajakirjanik sitsib kabinetis ja ootab vastuseid ühiskonda põletavatele küsimustele.“

Seliranna päevikute keskmes on Kuressaare haigla, ent mõistagi ei piirdu tähelepanekud vaid haigla ruumidega. Ta kirjeldab, kuidas mandril autot tangib. „Saaremaa ju tapab ja nakatab, igaks juhuks ei tohi puudutada seal ka mulda, aga eriti mitte tankuri käepidet bensiinijaamas“ (lk 17). Lõbusat eneseirooniat jagub läbivalt. „Kui Saaremaa juba paistis, siis tegin Eesti maalilisimal tammil ikka pilti ka. … Iga mats siia ei saa. Ikkagi meditsiinitöötaja, praktiliselt arst“ (lk 21).

Või hoopis jutuajamised personali toas. „Neid jutte, mis seal räägiti, ei saa kirja panna. Kui inimesed ikka reaalselt on Peetruse eeskojas koos, siis puistatakse südamelt kõik, laste saamisest kuni suguhaigusteni. Valehäbita. Piirideta. Maskid langevad. Tähendab, mitte kõik maskid,“ kirjeldab autor (lk 65). Huvitav on tema tähelepanekute kaudu jälgida, kuidas muutub suhe surma ja surnutega, kui neile sedavõrd lähedal olla. Kuidas teatud olukorras koheldakse (polegi teatud olukorras eriti valikut) inimest kui tühja taarat. Kuidas inimesed soovivad lähedasi selles elus kinni hoida mõnikord hoopis egoismist, pikendades piinu ja kannatusi, samal ajal õigustades end piinade ja kannatuste leevendamisega.

Teisalt kirjeldab Selirand haiglaasukate argisuse õõva, mis tuleb kõige paremini kohale läbi lihtsa kirjelduse: „See vaikus, see oli kohutav. Seda on raske mõista neil, kes pole sellises olukorras olnud: sinuga pikalt ei räägita, sina ei räägi, raadio ei kosta, telekas ei mängi. Lihtsalt vaikus“ (lk 39).

Kui Selirand saab suuresti toetuda isiklikult läbielatule, siis ajakirjaniku rollis Epner kirjeldab toimuvat teiste kaudu. Mõne valiku puhul jäin põhjusele mõtlema ja lõpuni välja ei mõelnudki. Lisaks arstidele saavad haiglatööst rääkivas loos nimelt sõna näiteks suhtekorraldaja Meelis Kubits ja režissöör Veiko Õunpuu. Küllap Saaremaa-seoste tõttu, võib-olla ka isiklike. Värvi lisavad nad kindlasti (ning ühtlasi kaks tuntud nime). Samas on õed ja hooldajad tekstis küll korduvalt mainitud, ent jäävad peaaegu nimetuteks ja sõnatuteks (kangelaslikeks) taustajõududeks, fooni toonijaiks. Epner kirjeldab näiteks: „Ma ei näe, kuidas kolm kaitsekostüümides õde nääpsukese mähkmetes vanaproua siseelundite sisse peenikese toru viivad, mis aitab väljaheiteid tema abitust kehast välja viia. Ka tema ei näe seda, sest ta on teadvuseta. Minu jaoks on ta ebamugav vaatepilt, parema meelega ei näeks ma seda surelikkust meeldetuletavat kaadrit enam kunagi − ent kui ma vaatan õdede õrna ja lugupidavat tegutsemist peaaegu elutu keha juures, kus kusagil sügaval hubiseb veel midagi ilusat, ei oska ma õdede käitumist kirjeldada teistmoodi kui kaastundena.“

Selirand kirjeldab toimuvat ilustamata, annab hääle inimestele, kel seda sageli ei ole. Epneri vestluspartnerite suure osa moodustavad mõjukad ja tuntud inimesed, ent nende kaudu näitab ta kriisi eri vorme ka laiemalt. Selle erinevate osakeste omavahelist suhestumist. Osutab detailidele, mida ehk ise märgata ei oskaks, ega unusta ka moraali: „See on üks selle kriisi vastuolusid − rõõmustades toidukullerite üle ning pidades seda meditsiinilistel põhjustel moraalsemaks kui ise poes käimist, oleme lakanud tähelepanu pööramast nende toodud plastnõude ökoloogilisele jalajäljele. Miks? Sest koroona moraal on juba kord säärane: talle alluvad kõik teised moraalid.“

Selirand armastab kirjanduslikke viiteid. Otfried Preussleri „Krabatit“ meenutades jõuab ta võrdlusteni nähtamatu Meistri ja praeguse orjastaja COVID-19 vahel. „Temaga rinda pistmine ei ole üksnes hirmus, vaid ka tulitavalt põnev. Ohtlikult“ (lk 86). Selle näite pinnal joonistuks justkui välja ka elualade (režissöör ja kirjanik) kaasnähtused: toimuva pidev narratiivides nägemine. Teisalt (ja mitte esimesele vastukäivalt) tundub, et selline moodus elu, eriti selle hirmsamate külgede nägemiseks on ka tõhus toimetulekumehhanism. Ma mõtlen: traagiliste sündmuste pakendamine vormi, mida tunned. Kuna loojutustamine on tuttav, on võimalik sellega ka toime tulla.

Nii Seliranna päevikuvormis „Elu eesliinil“ kui ka Eero Epneri triloogia teevad ära suure töö koroonakriisi muutmisel inimnäoliseks. (Ehkki – triloogia viimase teksti puhul ehk veidi ka… vigrinäoliseks: „See oli meile täielik üllatus,“ ütleb Nõgene, tema kõrval riiulis tukub suur raugete silmadega tehisvigri.“) Epner kirjutab parimail päevil nagu noor jumal. Ta on põhjalik eeltöös, tal on silma detailidele, tema teksti rütm on nii paigas, et võta või laulutekstiks.

Ent mõnel hetkel võib see kõik jõuda ohtlikult lähedale iseenese parodeerimisele. Asi on ilmselt ka subjektiivsetes stilistilistes maitse-eelistustes, aga kerge luksatus tuleb peale, kui kirjeldused muutuvad mahlakast ülevoolavalt lopsakaks. Näiteks pesumaja omanikust artiklis „Nemad kaotasid“: „Vahel tunneb ta end neil päevil nagu surmamõistetu, kes läheb poomisele − kuid isegi nemad ju loodavad, et midagi juhtub ja ta siiski pääseb. Ta on hetke vaikselt, vaatab mulle siis otsa ning loeb rahulikult mõned luuleread, mille lõpus kõlab rõhuga lausutud „on vaid hetk, milles viibime praegu“. Või: „Ta mäletab siiamaani, kuidas horisondi tagant hakkas paistma Romantika ning kuidas sadamas lõid kõlama võimsad laevaviled, mis tervitasid uut tulijat, mis oli täis sadu kajuteid ja tuhandeid padjapüüre. Eve Koppel vaatab mulle otsa ja tema silmadesse tungivad pisarad.“

Seliranna stiil on maalähedasem, ehkki temagi armastab eesti keele kõlaga mängimist. „Neil oli ka väga mahukas morg. Maja ees seisev välihaigla tundus ise samuti üsna surnud seisus“ (lk 24). Või ühest patsiendist paljude prouade, kappide, siibrite ja pottide seas. „Üks oli eluaeg olnud talitaja. Räme amet, raske. Proua ise oli ka raske, olla oli tal raske“ (lk 45). Ta kirjeldab kõlblusnormide muutumist, mida paljud neil päevil teavad: köhimine on lugupidamatus. „Isegi pussutamine oleks parem,“ nendib Selirand. „Kerge sulega kirjutatud“ on küllap see trööbatud väljend, mis Seliranna mahlakat kirjapilti ometigi kirjeldama sobiks.

Ei saa öelda, et ootaksin meeletult koroonalugude tulva, ent Elo Seliranna päevik ja Eero Epneri artiklid on sel teemal olulised, huvitavad ja eri perspektiive avavad käsitlused. Kahe autori jutustamisstiilid mõjuvad vastavalt nagu vanaema tehtud lemmikmagustoit kõrvuti Michelini tärniga restorani desserdiga. (Michelini tärniga restoranis pole ma tegelikult käinud, aga mis ma teha saan, toiduparalleelid käivad eriolukorras kasvanud kokanduspüüdlustega miskipärast kaasas.) Mõlemad mõjuvad hoole ja armastusega tehtult, ent uhke restoraniroa puhul moodustab suure osa elamusest serveerimine (võib-olla lisandub kasetohusuits läbipaistva kaane all, võib-olla aurab hoopis kuivjää abil valmistatud jäätis…), koduse toidu puhul tõmbab aus ja tummine sisu.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk