Gaas! Gaas! Gaas!
September, 2020Theodor Lutsu 1931. aasta samanimelise õppefilmi juurde
Kõige õudsem õudus on nähtamatu õudus.
Olin seitsmeaastane. Tšornobõlist
lendas midagi nähtamatut laiali,
ilmateated rääkisid radioaktiivsest sajust.
Õppisime ära sõna bekerell,
lambaomanikud olid mures.
Põhjapõdrapidajad olid mures.
Põllumehed olid mures.
Ja meie, lapsed,
olime üdini hirmunud:
miski on teel siia.
Miski, mida meie ei näe:
See võib meid tappa.
Sest kõige õudsem õudus on nähtamatu õudus.
On kiiritushaigus.
On must surm.
On gaasirünnak:
kui kogu õhk, mida me hingame,
mida me hingamata jätta ei saa,
on surmav.
Sest vaenlane ei hüüa tulles.
Vaenlane ei tee oma gaasi puust
ega värvi teda punaseks.
Ühel ilusal päeval võib nende lennuvägi õhku tõusta,
aga vaenlane külvab oma surma lõppude lõpuks nähtamatult:
pommid on nähtavad.
Gaas ei ole.
Plaanid ei ole.
Tulevik ei ole.
Kas me saame ennast kuidagi kaitsta?
Kas me saame ennast kaitsta?
*
Internetti ei ole.
Telekat ei ole.
Ei ole keegi Kuu peal käinud ega öölaulupeol ega näinud helikassettigi,
ei ole veel Hitlergi võimul.
Aga vaenlane võib õhku tõusta.
Ühel ilusal päeval võib tõusta.
Kas me saame ennast kuidagi kaitsta?
Ühel ilusal päeval täis puhast ojavett,
laulu ja tantsu ja kesksuvist rahulikku rõõmu ja
võimatut armastust, õunu ja oleks on paha poiss täna,
oleks on koer poiss täna,
oleks käib Teelega täna on tõesti paha poiss, aga
talle see meeldib sest soe on ja päev on ilus,
täis võimatut armastust, õunu ja
kesksuvist uljakust,
hüppavaid kasse:
just ühel sellisel ilusal päeval
võib vaenlane õhku tõusta.
Kas me saame ennast kuidagi kaitsta?
Sest kõige õudsem õudus on nähtamatu õudus.
Meie ei või kunagi kindlad olla,
et nad ei tule. Et nad õhku ei tõuse.
Oleme valvel.
On valvel meie valve ja näeb binokliga.
Alarmeerivalt jookseb see sõnum mööda teid ja
kaableid ja metsaradu,
piiksub ja tiksub,
liiguvad mundrites inimeste kujud,
vehkides jõuetult püssidega nähtamatu surma ja
nähtamatu tuleviku vastu:
ära karda, need on kaitseorganisatsioonid.
Ära karda, nad vehivad püssidega nagu lapsed ja jooksevad siia-sinna,
ära karda: nad teavad, mida nad teevad. Tea ise ka.
Küll tõusevad varsti meiegi lennukid õhku.
*
Kõige õudsem õudus on nähtamatu õudus ja surm,
gaasitatud maa-alad,
surmaga külvatud põllud
ja tänavad.
Valmistume läbiminekuks.
Valmistume sõjaks.
Valmistume desinfitseerimiseks,
valmistume gaasitorbikuteks ja selleks,
et kõik ei valmistugi.
*
On ilus päev,
täis laulu ja tantsu ja kesksuvist rõõmu ja võimatut armastust.
Märg rätt suu ette!
On õunad ja sirelid, vulisev oja ja oleks äkki kiigel praegu
see uljakas oleks,
see paha poiss oleks,
oleks mul üks ahi, väike ahjuke:
Ärge jookske!
Gaasis tuleb käia võimalikult aeglaselt.
Et kopsudesse satuks vähem mürgist õhku.
Kõige õudsem õudus on nähtamatu.
Üsna õudne õudus on ka nähtav
sel ilusal päeval,
vaenlane õhus.
Oleks kiigel,
õun käes, ja
võimatu armastuse ootuses,
kui teraslinnud laulavad,
gaasipommid langevad,
ja torbikuis väeosad katavad mürgiseid kohti
kloorlubjapiimaga.
*
Olin seitsmeaastane. Surm oli teleris, uudistes, nähtamatu.
Hingasin hirmu mürgist gaasi.
Gaasis tuleb käia võimalikult aeglaselt.
Märg rätt suu ette!
Ühel ilusal päeval on vikatimehel seljas
tema kõige pidulikum must rüü,
ühel ilusal päeval on vikatimehel sirelipärg peas ja ta
laulab ja on täiega kohal
ja ta tõstab oma toosti,
oma gaasiga täidetud peekri
selle ilusa päeva auks:
ära karda! Meie kaitseorganisatsioonid
teavad, mida nad teevad. Mett annavad rahvale, piima,
valavad kloorlubjapiima
sel ilusal päeval
täis õunu ja surma ja võimatut armastust,
sirelipõõsaid ja kõige õudsemat õudust.
