Karl Ernst von Baer ja rassiküsimus

NATHANIEL KNIGHT

Karl Ernst von Baer (1792–1876) on tuntud oma panusega embrüoloogiasse, zooloogiasse, ihtüoloogiasse, geograafiasse, antropoloogiasse, etnograafiasse ja veel mitmesse teadusharru. Tema eluteed ja arvukaid saavutusi käsitlev kirjandus on kasvanud suureks. Kuid mõnevõrra vähem on käsitletud seda, kuidas tema teaduslikud vaated elu jooksul arenesid. Üheks sellekohaseks näiteks on Baeri mõtlemine inimsoo mitmekesisuse ja rassi üle. Olles üksikasjalikult kirjeldanud Baeri seisukohti inimese erinevustest tema karjääri ühel hetkel, avastasin edasise uurimise käigus üllatusega hoopis teistsuguseid seisukohti tema kõigest mõni aasta hilisematest töödest. Siinne artikkel, mis põhineb ajakirjas Centaurus avaldatud pikemal lool, jälgib Baeri rassimõtte arenemist, arvestades inimteaduste spetsiifilist konteksti Vene keisririigis.[1]

Ei juhtu just tihti, et teadlasel avaneb võimalus oma tegevuses uus algus teha, kuid Karl von Baer leidis 1830. aastate keskpaiku ennast nimelt sellisest olukorrast. Baltisakslasest eestimaalane Baer oli Königsbergis anatoomiaprofessori ja zooloogiamuuseumi direktorina töötades pälvinud kuulsust teedrajava uurimistööga embrüoloogias. Kuid edust hoolimata pettus Baer tunnustuse ja toetuse puudumise tõttu ning 1834 võttis ta vastu Vene Teaduste Akadeemia kutse jätkata tööd Peterburis. Kolimine ei kulgenud just sujuvalt. Lisaks isiklikele raskustele oma perekonna uude keskkonda sisseseadmisel avastas ta, et tingimused embrüoloogia uurimise jätkamiseks olid täiesti puudulikud.[2] Täie juurdepääsuta isegi olemasolevatele piiratud uurimisvahenditele ning kannatades bürokraatlike piirangute ja iseseisvuse puudumise all, hakkas Baer end 1836. aasta suveks tundma „viienda rattana“ vankri all ning kahtlustama, et oli Peterburi tulles teinud vea.[3]

Baeri ees terendavat kriisi aitas vältida uurimiskavade kiire ja otsustav ümberorienteerimine. 1836. aastal tutvus ta noore meremehe August Cywolkaga, kes oli ühe varasema ekspeditsiooniga reisinud Valge mere piirkonnas ja isegi talvitanud Novaja Zemljal. Baeri algne soov Cywolkalt nõu küsida lähtus ammusest huvist merezooloogia vastu, aga ta mõistis vestlusest kiiresti, et ekspeditsioon Novaja Zemljale pakuks uusi ja palju paremaid teaduslikke väljavaateid ning aitaks välja murda karjääriummikust, millesse ta oli takerdunud. Baer tegutses kiiresti vajaliku rahastuse ja varustuse hankimiseks ning 1837. aasta suvel asuti merereisile. See osutus väga edukaks. Baer pöördus Novaja Zemljalt tagasi rikkalike geograafiliste, botaaniliste ja zooloogiliste vaatlusmaterjalidega ning täis indu edasiseks uurimistööks. Järgmistel aastatel võttis ta ette veel mitu lühikest ekspeditsiooni mööda Soome lahe rannikut ning 1840. aastal osales suuremal ekspeditsioonil Lapimaale ja Koola poolsaarele.

Baeri geograafilised huvid ei olnud pelk ühe üksikisiku ettevõtmine. Geograafilisi uurimisi käsile võttes sisenes ta teadlaste, mereväelaste ja ametnike võrgustikku, kes olid pühendunud impeeriumi läbiuurimisele. Toetus ja tunnustus tähtsatelt tegelastelt nagu Friedrich von Lütke, Adam Johann von Krusenstern ja Ferdinand von Wrangell, kes olid mereministeeriumi ümbermaailmareiside veteranid, nagu ka geoloogilt ja kaasakadeemikult Gregor von Helmersenilt tagasid ligipääsu ressurssidele ning pakkusid ka kõrge intellektuaalse ja ühiskondliku staatusega miljööd, milles Baer võis otsida tõendust ja laiendust oma vaatlustele ja ideedele. Tahtmata sõltuda ainult geograafide ringi seltsimehelikkusest, pühendus Baer maadeuurijate võrgustiku kindlustamisele ja laiendamisele. Tema esimene saavutus oli 1839. aastal geograafiliste ekspeditsioonide tulemuste avaldamiskanali Beiträge zur Kenntniss des Russischen Reiches und der angrenzenden Länder Asiens asutamine, mida Baer jäi toimetama 1872. aastani.[4] Lisaks omaenda ekspeditsioonidele mängis Baer aktiivset rolli suurte mitmeaastaste Põhja- ja Ida-Siberi ekspeditsioonide korraldamises, mida juhtis Alexander von Middendorff. Middendorffi ekspeditsioon andis omakorda tõuke Keiserliku Vene Geograafiaseltsi asutamisele, milles Baer mängis keskset osa.[5]

Baeri pöördumine geograafia poole pärast Peterburi kolimist on selge näide sellest, millist mõju avaldab asukoht teadlase uurimisprogrammi kujunemisele. Negatiivsest küljest muutis adekvaatsete laboratooriumiseadmete puudumine varasema uurimistööga jätkamise võimatuks, samal ajal kui impeeriumi loodusvarad avasid võimalusi, mis olnuksid Baeri varasemas positsioonis ettekujutamatud. Tõsiasi, et Vene keisririik tahtis ja suutis pakkuda ekspeditsioonide korraldamiseks vajalikke ressursse, muutis uue uurimisprogrammi realistlikuks väljavaateks. Ennekõike leidis Baer endale Peterburis vastuvõtliku seltskondliku ja intellektuaalse miljöö, kokkuhoidva rühma peamiselt saksakeelseid teadlasi, ohvitsere ja ametnikke, keda ühendas rikkalik ja mitmekesine maadeuurimiskogemus ja kes hindasid tema panust ning tasusid talle imetluse ja lugupidamisega. Arvestades, et Baeri uurimistöö suunda kujundas impeeriumi kontekst, siis millisel määral saab seda tähelepanekut laiendada tema teadustöö tegelikule sisule – mitte ainult vaatlustele, vaid ka teooriatele ja mudelitele, mida ta kasutas nende tähenduslikkuse selgitamiseks?

Esmapilgul paistab, et selline kontekstuaalne mõju oli minimaalne. Pöördudes maadeuurimise poole, ei lakanud Baer end pidamast rahvusvahelise teadlaskonna lahutamatuks liikmeks. Lisaks sellele, et ta kirjutas oma avastustest Teaduste Akadeemia toimetistes prantsuse ja saksa keeles, kandis ta oma vaatlustest korrapäraselt ette ka Kuninglikus Geograafiaseltsis Londonis ning juhtivatele asjatundjatele kõikjal Euroopas. Kolleegid üle kogu Euroopa ja kaugemalgi tunnustasid tema töid igikeltsa, liustike, taime- ja loomaliikide leviku ning füüsilise geograafia alal. Baer oleks kahtlemata lükanud tagasi mõtte, nagu tema meetodid, mudelid ja järeldused eristanuksid teda kuidagi välismaa kolleegidest. Kuid nüansseeritum vaade, mis võtab arvesse mitte üksnes Baeri enda teadustööd, vaid nende ideede mõju, vastuvõttu ja pärandit, mida ta aitas Vene teadusmiljöösse istutada, võib tuua esile mõningaid eripärasid.

Baeri arusaamu geograafiast olid mõjutanud Saksa geograafide Carl Ritteri ja Alexander von Humboldti teooriad. Kuigi nende kahe vaated ei olnud kaugeltki ühesugused, ühendas neid nägemus kogu looduse, k.a inimkonna orgaanilisest läbipõimumisest. Ritteri ja Humboldti teooriate järgi kujundab inimkultuure vältimatult see looduskeskkond, milles nad toimivad.[6] Baer oli üles kasvanud samas teadusmiljöös, kus Humboldt ja Ritter ning mida valitses saksa Naturphilosophie vaim rõhuasetusega loodust läbivale universaalsele mõistusele.[7] Baer tundis Ritterit ja Humboldti isiklikult ning jälgis lähedalt mõlema tööd. Eriti tugevat mõju avaldas talle Humboldt oma lakkamatute reisidega ning oskusega teha üksikasjalikke vaatlusi ja kasutada täpseid mõõteriistu.[8]

Geograafia sellisena, nagu seda formuleerisid Humboldti ja Ritteri tööd, avas tohutud väljavaated erinevate teadmisalade rakendamiseks keerukale interaktiivsele tervikule. Zooloogina püüdis Baer mõista mitte ainult loomaliikide sisemist anatoomilist talitlust, vaid ka seda, kuidas need liigid on interaktsioonis oma looduskeskkonnaga ning kuidas viimane neid kujundab.[9] Samamoodi, 1840. aastate teisel poolel, kui Baeri huvid pöördusid tugevasti inimteaduste, antropoloogia ja etnograafia poole, keskendus ta endiselt orgaaniliste struktuuride ja keskkonna vastasmõjule.

Baeri jaoks tähendasid etnograafia ja antropoloogia suuresti püüdlust mõista inimese mitmekesisust. Rahvaste varieerumisulatuse seletamiseks sai Baer lähtuda kahest erinevast metodoloogilisest lähenemisest. Üks, mille juured olid võrdlevas anatoomias, millele oli aluse pannud Georges Cuvier, võttis lähtepunktiks suurtele rühmadele, mida sageli nimetati rassideks, ühised morfoloogilised tunnused ning pidas neid tunnuseid vaimsete võimete ja tsiviliseerituse määrajaiks. Kuigi Cuvier ise uskus inimkonna ühtsusse, aitasid tema meetodid kaasa polügeneetilistele seisukohtadele, mille järgi rassid oleksid justkui täiesti omaette liigid. Teisalt monogenistid nagu James Cowles Pritchard, püüdsid seletada võrdlevate anatoomide kirjeldatud füüsilisi erinevusi keskkonnamõjudega ning tõrjusid füüsiliste tunnuste võrdsustamist vaimsete võimetega.[10] Baeri professionaalne zooloogitaust pani teda omistama suurt rõhku anatoomiale ja morfoloogiale, kuid tema geograafilised huvid Humboldti ja Ritteri traditsioonis ning süvenemine inimese mitmekesisuse probleemi 1840. aastate teisel poolel tõid ta mõtlemises kaasa olulise arengu.

Baeri esimene tähtsam seisukoht inimese mitmekesisuse küsimuses pärineb 1846. aasta programmilisest kõnest Vene Geograafiaseltsi ees, milles Baer kirjeldas oma nägemust seltsi vastasutatud etnograafiaosakonnast. Oma ettekandes püüdis Baer seletada inimese varieeruvust anatoomiliste ja keskkondlike tegurite tasakaaluga. Ta möönis, et geograafilised tegurid võisid kujundada hõimude ja rasside eritunnuseid, kuid rõhutas lõpuks, et kaasasündinud tõutunnused, eriti koljuehitus, on vaimse võimekuse määramisel otsustav tegur.[11] Ainult „kaukaasia ehk indoeuroopa“ rahvad on suutnud saavutada kõige eesrindlikuma usulise, riikliku ja ühiskondliku arengu, samal ajal kui „teise, olgu musta, punase või oliivikarva nahavärviga“ inimesed ei ole suutnud oma uskusid levitada ega jõuda võimupiiridega valitsemisvormideni. Ühtlasi väitis ta, et „neegrite hõim ei ole kunagi ilmutanud ei arenenud riiklust ega kõrget haridustaset“.[12] Nende erisuste juur, väitis Baer, on anatoomilistes tunnustes, mis määravad ära sotsiaalse ja intellektuaalse elu loomuse. „Loomadel, kelle magu on kujundanud üksnes rohu seedimine, ei ole kalduvust üksteist õgida. Kiskjad ei kogune karjadesse, samal ajal kui mesilased, kes söövad mett, elavad alati terviksülemitena. … seetõttu zooloogid, kes sääraseid eristusi alati silmas peavad, on loomupäraselt seletanud rahvaste vaimseid võimeid erinevustega kehatunnustes, eelkõige peaehituses.“[13]

Kuid kahe aastaga nihkusid Baeri vaated tugevalt geograafilise determinismi poole. Vene Geograafiaseltsile kirjutatud artiklis „Välislooduse mõjust eri rahvaste ühiskonnasuhetele ja inimkonna ajaloole“ väitis Baer, et „rahvaste saatuse määrab ette ära nende asukoha looduskeskkond“.[14] Geograafia, väitis Baer, on inimkonna ajaloo liikumapanev jõud: „Kui maakera telg sai omale kalde, veed lõid lahku maismaast ning kerkisid mäeahelad ühtesid maid teistest eraldama, siis oli inimtõu saatus juba ette ära määratud … Kogu maailma ajalugu pole muud kui selle ettemääratud saatuse realiseerumine.“[15] Aga kui geograafilised tingimused määravad ära ajaloo arengutee, siis milline oli nende mõju tegelikule inimorganismile? Kas kehatüübi ja kultuuritaseme varieeruvust saab samuti seletada keskkonnaga? Algselt postuleeris Baer kaasasündinud füüsiliste tunnuste primaarsuse, kuid tema vaated arenesid.

1851. aastal laiale lugejaskonnale ilmunud raamatus „Inimene loodusloo seisukohalt“ võttis Baer otseselt kõne alla inimese mitmekesisuse allikad.[16] Baeri käsitluse keskmes seisis inimsoo ühtsuse kindel jaatus. Ta võttis kaalumisele, kuid lükkas tagasi polügenistlikud vaated, mis postuleerivad fikseeritud rasside olemasolu, mida lahutavad juba nende loomisel paika pandud muutumatud erinevused. Selle asemel eelistas ta mõtet, et kõik inimesed, hoolimata oma mitmekesisusest, pärinevad ühes ürgvormist. Seetõttu oli ta inimkonna mitmekesisuse seletamiseks sunnitud näitama, et looduskeskkond saab inimese kuju dramaatiliselt muuta. Kirjutades Darwini „Liikide tekkimise“ eelõhtul, tugines Baer lamarkistlikele oletustele omandatud tunnuste päritavusest, et näidata, kuidas geograafilised ja klimaatilised tingimused on toiminud rühmadele, luues tunnuste laia spektri. Säärased teisenemised, rõhutas Baer, on aset leidnud pika aja – sajandite ja aastatuhandete – vältel. Seetõttu säilitavad uutesse piirkondadesse rännanud rühmad sageli keskkonnasurvest hoolimata oma algsed tunnused. Sellegipoolest näitas Baer selliste transformatsiooniprotsesside toimimist, ammutades oma hiigeleruditsioonist arvukalt näiteid niihästi loomariigi kui ka inimajaloo kohta.

Baer ei võtnud oma märkustes otseselt kõne alla rassiküsimust, kuigi tema vaated inimese mitmekesisuse algupärale esitasid fundamentaalse väljakutse fikseeritud rassierinevuste mudelile, mis oli kiiresti saamas Lääne-Euroopas domineerivaks paradigmaks. Baeri märkused on ka selges kontrastis vaadetega, mida ta oli väljendanud kõigest mõni aasta varem oma kõnes geograafiaseltsile. Baer mainis, et pole olemas selliseid eksklusiivseid tunnuseid, mida saaks kasutada üldtunnustatud rassirühmade eristamiseks. Nahavärv, milles võidakse näha rassierinevuse selgeimat tähist, moodustab tegelikult toonide ja varjundite katkematu spektri, millest ühtegi ei saa lähemal uurimisel tunnistada mõnele konkreetsele piirkonnale või hõimule eriomaseks. Esiletungivat alalõuga, mida kunagi peeti mustade aafriklaste eritunnuseks, võib leida väljaspool Aafrika populatsioone ning see pole kaugeltki kõikidele aafriklastele iseloomulik.[17] Isegi koljumahtu, mida Baer käsitleb pikalt, mainides Friedrich Tiedemanni ja Samuel Mortoni teineteisele vastanduvaid seisukohti, ei saa võtta rassiliste või etniliste gruppide määrava tunnusena, ja Baer rõhutas Tiedemanni poole kaldudes, et seda ei saa võtta ka vaimsete võimete näitajana.[18] Tõsi, Baer ei lükanud täielikult tagasi kolju ja intellekti seost, kuid selle asemel et mõista intellekti kaasasündinud tunnusena, mille määrab ära füüsiline kuju, käsitles ta nii füüsilist kui ka vaimset võimekust millegi voolavana: kui inimesed saavad rohkem haridust ja omandavad kõrgema intellektuaalse taseme, siis nende kolju esi- ja ülaosa kuju kohaneb sellele vastavalt.[19] Seega ta järeldas, et füüsilised tunnused pakuvad vähe sissevaadet rahvaste päritollu ja sisemisse võimekusse.

Kontrast Baeri 1851. aastal ilmunud monograafias väljendatud vaadete ja tema 1846. aastal geograafiaseltsis peetud ette-kande vahel on rabav. Kui 1846. aastal eitas ta mustanahaliste aafriklaste võimet vaimseteks saavutusteks ja organiseeritud poliitiliseks eluks, siis 1851. aastal ta möönis, et Euroopa kolooniates leidub „palju päris andekaid neegreid“, kellest mõned on isegi head teadlased. Ja ta teatas, et viimase aja uurimused on Aafrikas eneses avastanud hästi organiseeritud,  arenenud riike, millest mõnedel leidub kõrgelt arenenud tehnoloogiaid, nagu metallitöötlemist. Muidugi pole Baeri käsitlus aafriklastest vaba stereotüüpidest – tema iseloomustuse järgi on nad „rõõmsad ja muretud nagu lapsed, sageli arad, hea südamega ja seetõttu langevad võõrjõudude mõju alla“.[20] Kuid ta paigutab need tunnused (koos rahvusliku iseloomuga) kindlalt pigem kultuuri valda ega seleta neid inimeste bioloogilise ehitusega, vaid määratleb neid kultuuritunnuseid üheskoos keelega grupiidentsuse kõige usaldusväärsemate erijoontena. Tänapäeva keeles võiks öelda, et ta lükkab rassi tagasi etnilisuse kasuks.

On vähe otseseid andmeid, millega seletada, kuidas ja miks Baeri vaated rassi määravast rollist sellise muutuse läbi tegid. Võimalik, et Baeri muutus tulenes iseseisvast uurimisest ja mõtisklemisest. Näib, et tema vaadetes on selgeid märke James Pritchardi mõjust, keda ta mainib mitmel pool tekstis.[21] Kuid Baer võinuks sama hästi kalduda Samuel Mortoni poole, keda ta samuti mainib, või oma korrespondendi Louis Agassizi poole, kes olid mõlemad häälekad polügenistid. Selles osas muutub oluliseks Vene teaduslik miljöö. Asunud Vene Geograafiaseltsi etnograafiaosakonna esimehe positsioonile, puutus Baer kokku vene õpetlastega, kes olid välja õppinud valdkondades, mis seostusid rohkem filoloogia, ajaloo ja kirjandusega, mille arusaamad inimese mitmekesisusest jätsid vähe ruumi rassilisele või bioloogilisele determinismile.[22] Säilinud allikate põhjal ei tarvitse me kunagi teada saada geograafiaseltsi koosolekusaalides toimunud arutluste ja väitluste sisu, kuid on võimalik, et Baeri vaated rassilisele determinismile kohtasid vastuseisu, mis pani teda oma seisukohti seltsis valitsevate arvamuste valguses ümber mõtestama.

Pärast 1850. aastat arenesid Baeri huvid uutes suundades. 1851–1857 võttis ta ette terve rea ekspeditsioone, et õppida tundma kalavarusid ja kalapopulatsioone esmalt Peipsi järves sünnimaa Eesti lähistel ning seejärel mööda Volga jõge ja Kaspia mere basseinis.[23] Alles 1857, kui need ekspeditsioonid lõpule jõudsid, sai ta pöörduda tagasi antropoloogia ja inimese loodusloo juurde. Kuid hoolimata katkestusest sellealases töös, jäid Baeri vaated rassilisele determinismile samaks. Oma 1859. aasta ettekandes Teaduste Akadeemia kranioloogia kogust järeldas Baer kollektsiooni näidiste ammendava uurimise põhjal, et koljude füüsilisi tunnuseid ei saa kasutada keelerühmade tuvastamiseks ega järelduste tegemiseks ajaloolise päritolu kohta. Baer täheldas dramaatilisi erinevusi keeleliste sugulasrahvaste koljutunnustes kui tõendit väliskeskkonna tegurite võimest inimorganismi suhteliselt lühikese ajaga muuta. Samuti väitis ta, et omavahelise suguluseta rahvaste sarnased pealuud õõnestavad katseid kasutada kranioloogilisi andmeid ühise päritolu tuvastamisel. Vastasel korral, ütles Baer, „peaksime leidma ühise sünnikodu sakslastele ja tunguusidele“.[24]

Nagu nägime, mõjutas Karl Ernst von Baeri kolimine Venemaale 1830. aastate keskel tema teadustegevust kahel viisil. Tema uurimisala nihkus embrüoloogialt, kus ta oli endale nime teinud, geograafiale, antropoloogiale ja etnograafiale. Kuid sama tähtis on ka see, kuidas Vene kontekst võis mõjutada tema töö aluseeldusi, mis nihkusid morfoloogiliselt determinismilt keskkonnamõjude rõhutamisele. Selle nihke aluseks oli transformistlik vaatenurk, mille juured olid Baeri varasemates embrüoloogia-alastes töödes ning mis liikide ja isendite muutlikkuse postuleerimisel lähtus lamarkistlikest arusaamadest selle kohta, kuidas välisjõududele reageerimisel omandatud isenditunnused edasi päranduvad. Ükski neist ideedest ei olnud midagi Venemaale eriomast. Baeri geograafiline mõtlemine, nagu nägime, sai tugevaid mõjutusi Alexander von Humboldti ja Carl Ritteri töödest. Baeri vaated rassile ja etnoloogiale said tõenäoliselt mõjutusi James Cowles Pritchardi kirjutistest. Tema lamarkistlikud tendentsid olid omased ka paljudele Euroopa loodusloolastele, kes enne Darwini loodusliku valiku teooriat käsitlesid mitmesuguseid evolutsiooni viise. Seega on tähtis see, kuidas too ideedekobar kajas vastu Vene intellektuaalses miljöös, juurdus ja moodustas püsiva ja mõjuka suundumuse, mis jättis selge jälje inimteaduste iseloomule Venemaal. Baer ei olnud selliste ideede ainus arendaja. Nende vaatepunktide poole kaldumisel mõjutasid teda samad kontekstuaalsed tegurid, mis kujundasid tema kaasaegsete teaduslikku orientatsiooni, isegi kui tema enda töö pakkus võimsat eeskuju ja inspiratsiooni neile, kes teda ümbritsesid. Baeri teaduslikus ümberorienteerumises ilmnenud erijooned kuulusid laiemasse suundumusse, mida tema töö niihästi peegeldas kui ka edasi kandis.

Geograafilise determinismi suundumus, mille juured olid saksa Naturphilosophie’s, mis väljendus Ritteri ja Humboldti töödes ja mille võtsid üle Baer ja tema kaasaegsed, põhines sügavamatel oletustel orgaanilise transformatsiooni võimalikkusest keskkonna mõjul. Oma 1851. aasta töös inimkonna loodusloost tõi Baer mitmeid näiteid sääraste transformatsiooniprotsesside toimimisest kõikjal looduses põhjendamaks väidet, et inimese mitmekesisus võib samuti olla keskkonnasurvete tulemus.[25] Just Baeri transformism oli see, mille eest ta pälvis Charles Darwinilt „Liikide tekkimise“ eessõnas kiidusõnu. Darwin tõstis eriti esile Baeri „peamiselt geograafilise leviku seadustel põhinevat veendumust, et praeguseks täiesti eristuvad vormid on põlvnenud ühestainsast vanemvormist“.[26] Kuid Baer ise distantseerus kohe darvinistlikust evolutsioonist ja muutus peagi üheks Darwini kõige mõjukamaks oponendiks. Baerile oli Darwini teoorias vastuvõetamatu arusaam „pimedast“ evolutsioonist, mis on vaba igasugustest teleoloogilistest tungidest ja edeneb läbi juhusliku muutlikkuse. Baeri meelest olid üksnes geograafilised tingimused selleks suunavaks jõuks, mis juhatab transformatsiooniprotsesse, ning seda mitte pelgalt „kohatuid“ tunnuseid kõrvaldades, vaid toimides elusorganismidele otseselt.[27] Kuid Baeri lamarkistlikud oletused jäid selgetesse piiridesse. Ta uskus, et transmutatsioon on võimalik, aga ainult laiema tüübi piirides, millesse üksikliigid kuuluvad. Geograafilised tingimused võivad seletada mitmesuguste vormide esiletõusu liigi sees ning isegi lähisuguluses liikide ilmnemist, kuid evolutsioon, nii nagu Baer seda mõistis, ei saa elurikkuse täit ulatust seletada otseste põlvnemisjoonte abil.

Geograafilise determinismi ja transformismi vastastikku seotud postulaatidel, mida pooldas Baer, oli otseseid järeldusi rassiküsimusele. Nägime, kuidas Baeri vaated nihkusid rassitunnuste mõistmiselt millegi fikseerituna, orgaanilisena ning füüsilist ja mentaalset võimekust määravana arusaama juurde, mis rõhutas keskkonnamõjusid, ning skepsisele morfoloogiliste tunnuste ja kaasasündinud võimekuse põhjusseose osas. Baeri silmis olid keel ja kultuur füüsilistest struktuuridest palju usaldusväärsemad rahvaste eritunnuste määrajad.

Baeri vaated rassile asetavad ta selles küsimuses väljapoole Euroopa ja Ameerika peavoolu. Isegi sellised teadlased nagu Rudolf Virchow ja Adolf Bastian, kellel olid kindlalt monogenistlikud seisukohad ja kes uskusid inimkonna psüühilist ühtsust, aktsepteerisid 19. sajandi teiseks pooleks antusena ületamatut kaugust rasside vahel ning nende erinevuste põhinemist inimorganismi bioloogilisel ehitusel.[28] Meditsiinikirjanduse põhjal on näidatud, et Ühendriikides, kus pärast kodusõda olid rassisuhted eriti pingelised, olid arstid peaaegu täielikul üksmeelel endiste orjade ja nende järeltulijate vaimse ja füüsilise alamuse osas. John S. Haller noorem kirjutab: „Arstid olid 19. sajandi lõpul üldisel üksmeelel neegri [alamas] olukorras. Meditsiiniseltside toimetistes ja ajakirjades vastupidiseid argumente lihtsalt ei leidu.“[29] Sellised hääled nagu Baeril, kes kinnitas inimpotentsiaali põhilist võrdsust ning kahtles füüsiliste tunnuste ja vaimse võimekuse vahelises põhjus-seoses, ei olnud küll Lääne-Euroopas ega Põhja-Ameerikas täiesti tundmatud, kuid jäid selgelt erandlikuks.

Baeri vaated rassiküsimusele tõstavad esile, millist rolli mängivad teadusliku mõtte arengus kontekst ja miljöö. Loodus ise võib oma alusprintsiipidelt olla ühetaoline ja universaalne, aga mõisteid ja meetodeid, mida teadlased loodusest arusaamiseks kasutavad, kujundavad kohalikud praktikad, sotsiaalsed normid ja individuaalne eeskuju. Isegi ühiste ideede levik ja ringlus ei saa ette määrata, kuidas neid ideid mõnes kindlas miljöös vastu ja omaks võetakse. Reaktsioon rassi mõistele Vene impeeriumis on üks sellekoha-ne näide.[30] Muidugi ei olnud Venemaa sugugi vaba rassilistest eelarvamustest ja bioloogilisest determinismist, aga see ideedekobar geograafia, keskkonna ja rassi teemade lõikumiskohas, mida väljendas Baer ja mida arendasid edasi tema järgijad, jäi ka 20. sajandi Vene kultuuri ja teaduse tähtsaks jooneks.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

[1] N. Knight, Geography, Race and the Malleability of Man: Karl von Baer and the Problem of Academic Particularism in the Russian Human Sciences. Centaurus: An International Journal of the History of Science and its Cultural Aspects, 2017, kd 59, nr 1–2, lk 97–121.

[2] Baeri kolimise asjaoludest vt: Б. Е. Рай-ков, Карл Бэр, его жизнь и труды. Moskva; Leningrad, 1961, lk 169–177.

[3] Э. Таммиксаар, Географические аспекты творчества Карла Бэра в 1830–1840 гг. Tartu, 2000, lk 21–22; М. М. Соловьев, Бэр на Новой Земле. Leningrad, 1934, lk 9–15.

[4] Э. Таммиксаар, Географические аспекты, lk 34–35.

[5] Baeri rollist Vene Geograafiaseltsi rajamisel vt: Н. Г. Сухова, Еще раз о предыстории Русского географического общества (к 145-летие со дня основания). Известия всесоюзного географического общества, 1990, kd 122, nr 5, lk 403–408.

[6] Humboldtist ja Ritterist vt: D. N. Livingstone, The Geographical Tradition: Episodes in the History of a Contested Enterprise. Oxford (UK); Cambridge (MA), 1993, lk 134–141; G. J. Martin, P. E. James, All Possible Worlds: A History of Geographical Ideas. New York, 1993, lk 112–131.

[7] Baeri kohta saksa Naturphilosophie laiemas kontekstis käsitleb: T. Lenoir, Kant, Blumenbach and Vital Materialism in German Biology. Isis, 1980, kd 71, lk 77–108. Vt ka monograafiat: T. Lenoir, The Strategy of Life: Teleology and Mechanics in Nineteenth Century German Biology. Chicago, 1998.

[8] Erki Tammiksaar viib Baeri tutvuse Humboldti ja Ritteriga tagasi 1828. aastasse, kui ta võttis osa Saksa loodusteadlaste ja arstide konverentsist Berliinis. Baer pidas Humboldtiga kirjavahetust neid mõlemat huvitanud teadusteemadel kogu ülejäänud elu. Vt Э. Таммиксаар, Географические аспекты, lk 19–20, 60–61.

[9] Baeri teedrajav embrüoloogia-alane uurimistöö 1820. aastatel postuleeris struktuursete ja keskkondlike tegurite tasakaalu. Ühelt poolt arendas ta teooriat, et orgaaniline kasv on teleoloogine protsess, mille läbi loote kõige varasemates staadiumides juba esinev ettemääratud vorm realiseerub. Kuid samas postuleeris ta ka mitmeid potentsiaalsusi ühes vormis, millele keskkonnatingimused võivad mõjuda, et kutsuda esile väga mitmesuguseid tulemusi. Baeri embrüoloogilist uurimistööd kirjeldab üksikasjalikut: T. Lenoir, The Strategy of Life, 2. ptk.

[10] Cuvier’st ja polügenismist vt: G. W. Stocking, Race, Culture and Evolution: Essays in the History of Anthropology. Chicago, 1982, lk 39. Üksikasjalikumalt käsitleb ta Pritchardit rmt-s: G. W. Stocking, Victorian Anthropology. New York, 1987, 2. ptk.

[11] К. М. Бэр, Об этнографических исследованиях вообще и в России в особенности. Записки Русского географического общества. 1846, kd 1, lk 82.

[12] Sealsamas, lk 81–82.

[13] Sealsamas, lk 82.

[14] К. М. Бэр, О влиянии внешней природы на социальные отношения отдельных на-
родов и историю человечества. Rmt-s: Карманная книжка для любителей землеведения. Sankt-Peterburg, 1848, lk 210.

[15] Sealsamas, lk 232.

[16] К. М. Бэр, Человек в естественно-историческом отношении. Rmt-s: Русская фауна. Koost. J. Simaško. Sankt-Peterburg, 1850.

[17] Sealsamas, lk 56–57.

[18] Sealsamas, lk 118–120.

[19] Sealsamas, lk 120. Baer kirjutab: „Seega ei anna koljumaht sugugi kõrgema vaimse arengu mõõtu. Viimane määrab ilmselt rohkem aju eesmise ja ülemise osa arengut, samal ajal kui toitumine mõjutab alumist ja tagumist osa.“

[20] Sealsamas, lk 163.

[21] Pritchardi kohta vt: G. Stocking, Victorian Anthropology, lk 48–53. Pritchardi suur-teos „Researches into the Physical History of Mankind“ oli oma lõplikul kujul ilmunud alles äsja, 1847. aastal, pärast Baeri ettekannet geograafiaseltsis. Baeri seisukohad on mitmes osas Pritchardiga paralleelsed, kuid ta näib minevat Pritchardist kaugemale selles, et kahtleb üksnes füüsilistel tunnustel põhinevate rassieristuste paikapidavuses.

[22] Etnograafiaosakonna vene kontingendi vaadete selgeim väljendus on Nikolai Nadeždini ettekanne geograafiaseltsis: Н. И. Надеждин, Об этнографическом изучении народности русской. Записки Русского географического общества, 1847, kd 2, lk 61–131. Arutlust selle üle vt: N. Knight, Science, Empire and Nationality: Ethnography in the Russian Geographical Society. Rmt-s: Imperial Russia: New Histories of the Empire. Toim. J. Burbank, D. Ransel. Bloomington (IN), 1998.

[23] Baeri Kaspia-ekspeditsiooni kohta vt: К. М. Бэр, Каспийская экспедиция К. М. Бэра, 1853–1857 гг. Дневники и материалы. Koost. T. Lukin. Leningrad, 1984.

[24] К. М. Бэр, Известия о собрании черепов разных народов в имп. С.-Петербургской Академии наук. Русский вестник, 1859, kd 22, nr 5, lk 26–28. Üksikasjalikumat käsitlust Baeri kranioloogilistest uurimustest vt: E. Tammiksaar, K. Kalling, „I was stealing some skulls from the bone chamber when some bigamist cleric stopped me“. Karl Von Baer and the Development of Physical Anthropology in Europe. Centaurus, 2018, kd 60, lk 276–293.

[25] Vt К. М. Бэр, Человек в естественно-историческом отношении, lk 64–73.

[26] Tsit: A. Vucinich, Darwin in Russian Thought. Berkeley (CA), 1989, lk 94.

[27] Sealsamas, 95.

[28] Saksa antropoloogide vaadetest rassile vt: A. Zimmerman, Anthropology and Antihumanism in Imperial Germany. Chicago, 2001, lk 66–68. Hiljuti ilmus väga põhjalik võrdlev uurimus: R. McMahan, The Races of Europe: Construction of National Identities in the Social Sciences, 1839–1939. London, 2016.

[29] J. S. Haller, Jr., Outcasts from Evolution: Scientific Attitudes of Racial Inferiority: 1859–1900. Carbondale (IL), 1971 (1995), lk 68.

[30] Täielikumat seletust minu sellealastele seisukohtadele vt: Н. Найт, Что мы имеем в виду, говоря о расе? Методологические размышления о теории и практике расы в Российской  империи. Tlk S. Alõmov. Этнографическое обозрение, 2019, nr 2, lk 114–132. Ingliskeelne versioon on saadaval keskkonnas academic.edu.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi