Keskkonnapoliitika suundumused
November, 2020Mida tegid Eesti riik ja ühiskond keskkonna intensiivistuva komplekskriisi tingimustes Issanda aastatel 2010–2015? Nagu teame, on Eesti kohad regiooni statistilistes keskkonnakahjutabelites võrdlemisi kõrged – fossiilkütus, mida me energeetikas kasutame, on üks saastavamaid, samuti oleme esireas metsaraie intensiivsuse poolest. Ka sekundaarsetes küsimustes, nagu ülepakendamine, poepinna hulk inimese kohta või liha osakaal toidus, on tendentsid samasugused. Õieti näitab Eesti otsustajate suhtumist keskkonnatemaatikasse üsna ilmekalt tõik, et me olime hiljuti ainus Euroopa Liidu riik, kes ei toetanud pakendimaksu.
Praeguse ajaga võrreldes oli kümnendi algupoolel keskkonnatemaatika kahtlemata väiksema tähelepanu all kui täna ning üldised suundumused olid negatiivsed niisama kui tänagi. Metsapoliitika osas olid praktikas toimunud muudatused võrreldes eelmise kümnendiga ehk suurimad – kui 2000ndatel leidus tõesti mitmeid aastaid, kus mets sai 90ndate lõpu üleraiest taastuda, siis praegu lõppema hakkaval kümnendil sai puidutööstuse tagasilöök oma õige hoo sisse. Selle aluseks olid peamiselt kaks dokumenti, riiklikult ja rahvusvaheliselt tasandilt – metsanduse arengukava aastani 2020 ja Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv, kusjuures ka Eesti riigi poliitika soosis ning soosib tänaseni puidulise biomassi põletust ja üleraiet ka Euroopa tasandil. Euroopa tasand on sellise tegevuse eest Eestile ka omamoodi autasu andnud, nimetades hiljuti Aigar Kallase EUSTAFOR-i (Euroopa Liidu riikide riigimetsa majandamise keskuste ühenduse) asepresidendiks. Mainitud ühendus on ka ühes eraomanike, metsatööstuste ja bioenergeetikute liitudega esitanud avalduse, kus kutsub üles Euroopa Liidu elurikkuse strateegiat lõdvendama. Siinkirjutaja meelest mõjub veidralt, et riikide ühendusel on liikmesriikide tulundusasutuste liit, mis töötab sellesama ühenduse ametliku poliitika vastu, saab isemoodi aru teadusfaktidest ning ajab selgelt tööstusega ühte joont. Ühtlasi näitab see, et meie olukord ses asjas ei ole otseselt anomaalne, vaid tegu on lihtsalt piirjuhuga.
Nii ajakirjandus, riigikontroll kui ka keskkonnaühendused olid mainitud arengukava suhtes kriitiliselt meelestatud, ent kümnendi keskpaigaks oli huvi metsas toimuva vastu avalikus ruumis praktiliselt vaibunud.
Kümnendi algupoole tähtsaimaks metsaressursiga seonduvaks rajatiseks tuleb lugeda Auvere koostootmisjaama, mille teokssaamise eest vastutav isik on Juhan Parts ning mis oli oma ehitamise ajal kalleim riigi raha eest ehitatud rajatis. Seda, et tegu oli kahjuliku investeeringuga, võib näha sellestki, et varem lapiti Eesti Energia kasumist riigi eelarveauke, aga nüüd on asutusel ühtelugu toetust vaja. Paaril aastal põletati Auveres riigi toetusel ka massiliselt puitu, see tegevus lõpetati suuresti puidusektori enese soovil, kellel polnud tol hetkel vaja sellist toormekonkurenti ega toormehinna tõusu. Tänaseks on puidu masspõletamine Ida-Viru elektrijaamades taas rohelise tule saanud, paradoksaalsel moel saab sellise sammu tagajärjel ka põlevkivi Eestis kauem põletada. Hoolimata koha peal põletamise vähendamisest puudub ka praegu riiklik põlevkivi kaevandamismahtude vähendamise plaan ning Ida-Viru piirkonna majanduse muudele alustele ümberkohendamisega ei ole keegi viitsinud tegeleda. Parts sai majandusministrina põlevkivi suures mahus kaevandamise jätkuva toetamise eest ka Keskkonnaühenduste Koja Keskkonnakirve tiitli, ning seda kahe järjestikuse aasta – 2010. ja 2011. eest, 2015. aastal said põlevkivitemaatika eest sama auhinna terve riigikogu ja valitsus.
Kaevandamise osas läks kümnendi algupoolel edasi üsna vanamoodi – Marko Pomerants tundis keskkonnaministrina küll selle tegevuse laiendamise vastu võrdlemisi suurt huvi ning siirduski ministriametist edasi Geoloogiakeskuse juhiks. Praegusega võrreldes oli põlevkivitemaatika osakaal probleemidest proportsionaalselt suurem, ent kriitika jäi ebaresultatiivseks ega leidnud ka kuigi laia ühiskondlikku kandepinda. Keit Pentus-Rosimannus pälvis keskkonnaministrina kiitust oma ühese vastuseisu eest fosforiidi kaevandamisele, samas kui kaevandustegevuse laiendamise põhiliseks toetajaks oli Eesti Keemiatööstuse Liit.
Põllumajanduse osas ei toimunud samuti mingeid erilisi suunamuutusi ega ka märgatavat ühiskondlikku aktiivsust – peale Ornitoloogiaühingu ja Pärandkoosluste Ühingu ei seisa ükski vabaühendus järjepidevalt jätkusuutliku põllumajanduse eest. Oluline suunamuutus toimus varem – „liitudevahelisel“ ajal said põllukooslused nagu Eesti jõedki veidi hingamisaega, samas pärast EL-iga liitumist on põllumees kogunud jõukust osta väetisi, suuri masinaid ja mürke. Kui oma metsalinnustikust oleme 80ndate algupoolega võrreldes kaotanud viiendiku, siis põllulinnustikust oleme kaotanud poole, ning too langustrend muutus eriti äkiliseks just 2005. aastast alates, kui eelnevatele muredele lisaks hakkasid kaduma ka elurikkust toetavad maastiku-elemendid.
Kultuurilisel tasandil kogus hoogu mahetoidu temaatika, mille patroonina teotses ka presidendiproua Evelin Ilves. 2015. aastal oli valitsusel võimalus piirata Eesti territooriumil GMO-taimede kultiveerimist, ent seda sammu ei tehtud, kusjuures antud otsust kritiseeris ka Eesti Talupidajate Keskliit.
Hingamisruum oli ka põllumajandusmaastikele alates 1990. aastatest, kuid väga tugev seos on põllumajanduse taasintensiivistumise ja EL-i astumise vahel – 2005. aastast edasi on põllumees iga aastaga jõukamaks läinud ja seetõttu saanud endale lubada aina suuremaid ja efektiivsemaid masinaid ning aina rohkem mineraalväetisi ja pestitsiide. Üheksakümnendatel hüljatud alad võeti pärast Euroopa Liitu astumist taas kasutusse ning oluliselt hakkas tõusma pestitsiidide ja väetiste kasutus pindalaühiku kohta. Maastikust hakkasid kaduma erinevad elurikkust toetavad maastikuelemendid. Nii muutus ka põllulindude langustrend tõeliselt tempokaks 2005. aastast, kui Eesti põllumajandusse sisenesid eurotoetused.
Suuremat arutelu pole toimunud ka veepoliitika kui sellise osas, ja kuna kõik on kõigega seotud, siis muutub Eesti vetegi olukord tasapisi ikka halvemaks. Selles valdkonnas oleks sihitud tööga ehk kõige lihtsamgi tulemusi saavutada, kuna erinevalt teistest valdkondadest ei ole ühelgi tööstussektoril suurt ja spetsiifilist huvi igal pool vett solkida. Hulganisti viidi läbi veetaristu projekte ning Eesti keskkonnaühendused on enim esiletõstmist väärivaks veevaldkonda puudutavaks teoks pidanud Sindi paisu riigile ostmist ja selle avamise projekteerima hakkamist (2013) ja Tuhala-Nabala looduskaitseala loomist (2014). Juba järgmisel aastal figureeris Nabala kaitseala taas Keskkonnateo/Keskkonnakirve pisemate keskkonnakuritegude nimistus, kuna rahandusminister Sven Sester leidis, et ala peaks Rail Balticu trassivalikute hulka kuuluma.
Nimetatud raudtee moodustab samuti mõjusa peatüki kümnendi algupoole keskkonnapoliitikast ning on õieti kutsunud ellu käsitletava ajaperioodi mõjukaima ja järjekindlaima kodanikuliikumise, mis õigupoolest ei ole raudtee kui sellise vastu, vaid tahab teada, miks peab selle trass tulema nimelt selline, ning et avalikustataks mõned dokumendid, mis, nagu kahtlustab kodanikuühendus Avalikult Rail Balticust, on võtmelise tähtsusega. Tänaseks on raudtee projekt ja kuvand jõudnud omadega nii kaugele, et kui eri riigiesindajate sõnavõtte tõeks pidada, siis seda samaaegu nii ehitatakse kui ka ei ehitata. Milline kohutav saatus ühele riigile ja raudteele.
Diskursiivsel tasandil hakkas kümnendi algupoolel mõningast tuntust koguma rohepesu kontseptsioon, mis tänaseks on juba tavakäibesse läinud, näiteks seoses Viru Keemia Grupi keskkonnaauhinnaga 2011. aastal või 2015. aastal Estonian Cellile antud keskkonnasäästlikema ettevõtte auhinnaga – seda tüüpi propaganda mõjub samamoodi nagu ühe kandidaadiga valimised, tõmmates tähelepanu sellelegi, millele iga päev ei mõelda. Annab ju Eesti suurimale elektritarbijale ja põhilisele haavikute elustiku ohustajale omistatud keskkonnaauhind spetsiifilise põhjuse nimetatud probleemidele tähelepanu juhtida.
Majanduse mõttes võib Eesti riigi strateegiast aru saada: kui kandev osa riike niikuinii keskkonnaprobleemidega piisaval määral ei tegele, siis võib näida tark teha võimalikult vähe. Väide, et väike Eesti ei suuda niikuinii kogu maailma päästa, on tänase poliitika kaitsjate suus pea käibetõeks saanud. See väide, ehkki mingis mõttes kahtlemata õige, ei arvesta aga sellega, et Eestil oleks võimalik mingil märgataval määral päästa Eestit, pehmendades globaalse kriisi mõjusid lokaalselt arukate keskkonnaotsuste langetamise teel. Ja ka sotsiaalkultuuriliselt tuleb täheldada, et sellel siinse paigaga seotud rahvakogumil on just nimelt läbi selle, et tal on riik, võimalik maailma mõjutada oluliselt rohkem kui enamikul nii ümmarguselt miljoni inimese suurustel rahvakogumitel. Aga nagu poliitika ise, nii on ka otsustajate mõtlemine tugevasti majanduse poole viltu ja usub peaasjalikult vaid neid asju, mida käega katsuda, suhu pista ja tasku panna saab, ega oska ka kahtlustada, et rahval võiks olla teine arusaam.
