Enamlased isolatsioonis

YURI SLEZKINE

Enamik enamlaselusid sai alguse vaiksetel üksildastel mõtlushetkedel mõne raamatu taga.

Õieti oli 20. sajandi alguse Venemaal kaks suurt kategooriat viimsepäevasektante: kristlikud ärganud, sh kiiresti kasvanud arvukusega evangeelsed protestandid, kes ootasid viimset kohtupäeva oma eluajal; ja radikaalsed sotsialistid, kes seostasid Paabeli kapitalismiga ja ootasid peatset vägivaldset revolutsiooni, millele pidi järgnema sotsiaalse õigluse igavene valitsemisaeg.

Üks peamisi nendevahelisi erinevusi oli selles, et kui kristliku apokalüpsise jutlustajad olid enamasti töölised ja talupojad, siis tööliste ja talupoegade revolutsiooni teoreetikud olid enamasti nn igavesed üliõpilased – ametnike, vaimulike, õpetajate, arstide, juudi ettevõtjate ja teiste „vaimse töö proletaarlaste“ lapsed. Enamik töölisi ja talupoegi, kellest said sotsialistid, pöörati uude usku üliõpilaste poolt – tavaliselt salajastel seminaridel ja rahvarohketel meeleavaldustel; enamik üliõpilasi said sotsialistideks, lugedes raamatuid – tavaliselt omaenda voodis.

Elu parteis tähendas tavalist sektantlikku kombinatsiooni rikutud maailmale enam-vähem radikaalsest seljapööramisest (mida nimetati „põrandaaluseks eluks“) ja intensiivsest seltsimehelikkusest mitmesugustes kollektiivsetes olukordades.

Niihästi isolatsiooni kui kokkukuuluvuse peamiseks asupaigaks oli vangla, kus noored revolutsionäärid veetsid suure osa oma ajast ja pidasid enamiku oma vestlustest.

Isolatsiooni kõige äärmuslikum vorm oli üksikvangistus, karistusviis, mis imporditi Vene keisririiki (mõiste ja karistuspraktikana) 19. sajandi keskel Suurbritanniast ja Ühendriikidest. Üksikkongidesse paigutatud sotsialistid kirjeldasid seda kogemust äärmiselt masendavana ja võitlesid üksinduse vastu kõndimisega, harjutusi tehes (sageli selles ranget režiimi järgides), sõbrunedes rottide ja ämblikega, deklameerides luulet, koputades seintele (erilist vanglatähestikku kasutades) ja lauldes täiest kõrist, mõnikord koos teiste vangidega – kui oli võimalik üksteist läbi müüride kuulda. Mõned kirjeldavad katartilisi vendlushetki, kui tosinad hääled moodustasid nähtamatu koori, mis kuulutas saabuvat revolutsiooni.

Aga enamikus vanglates oli lubatud lugeda ja seda poliitvangid tegidki, kasutades vanglaraamatukogusid või raamatuid, mida vabaduses viibivad seltsimehed väljastpoolt sisse tõid. Nad lugesid Marxi, poliitökonoomiat ja revolutsioonilist kirjandust, aga isegi kõige vintskemad revolutsionäärid möönsid, et  tõhusaim viis üksindusega võitlemiseks on ilukirjandus – peamiselt (paljude hulgas) Puškin, Gogol, Tolstoi, Dickens, Balzac, Heine, Ibsen ja Hamsun.

Riiklikult korraldatud isolatsiooni teine vorm oli Siberisse asumisele saatmine, mis ühendas kinnipidamise ja sektantliku solidaarsuse märksa kontsentreeritumal kujul, sest see oli niihästi maapagu kui ka võimalus luua tõsiusklikest end ise korraldav kogukond koos kuramaaži, abielu ja laste saamisega. Mõned kannatasid meelemasenduse all (eriti pikkadel polaaröödel), jõid ohjeldamatult ja jõudsid usu kaotamise piirile. Isegi Jakov Sverdlov, revolutsionäär Nižni Novgorodist, kes oli kuulus oma üleinimliku energia ja võitmatu heatujulisuse poolest, heitis meelt, kui leidis ennast väikesest külast koos üheainsama väljasaadetuga, Gruusia bolševiku Jossif Džugašviliga. „Sa ei tea, kallis, kui kohutavad olid sealsed tingimused,“ kirjutas ta oma naisele pärast suuremasse külla üleviimist. „Seltsimees, kellega ma koos elasin, osutus seltskondlikus mõttes sääraseks isikuks, et me omavahel ei suutnud rääkida ega isegi kohtuda. See oli kohutav.“

Aga sellised hetked möödusid kiiresti. Suurem osa väljasaadetuid veetis enamiku ajast lugedes, kirjutades, matkates, vaieldes, armudes ja kuulutades ette saabuvat apokalüpsist, millele järgneb tuhandeaastane rahuriik – või nagu Sverdlov ühele oma naisjärgijale saadetud kirjas ütles, „inimtragöödia viimane vaatus“.

Ettekuulutus läks täide 1917. aasta veebruaris. Ebasõbralik gruusia bolševik pöördus tagasi Petrogradi kui Stalin ning Sverdlovist sai keskkomitee kõikvõimas sekretär, esimene Nõukogude riigipea, punase terrori juhtkuju, tsaari tapmise korraldaja, kes pani ühtlasi aluse enamlaste nahkpintsakumoele (mis pidi sümboliseerima kindlameelsust ja vankumatust). 1919. aasta jaanuaris algatas ta Doni kasakate likvideerimise kampaania. Märtsis suri ta Hispaania grippi.

Enamlaste juhtidele olid revolutsioon ja kodusõda kodutuse, unetuse, lakkamatu rändamise ja tohutute rahvamasside aeg. Kõige iseloomulikum hääl kuulus Trotskile, kes kõneles massidega ja massidele. Või pigem massid kõnelesid läbi tema. „Rajasin enesele tee poodiumile,“ kirjutas ta, „läbi inimkehade kitsa kaeviku, vahetevahel mind tõsteti nende kohale ja kanti edasi … Mind ümbritses igalt poolt küünarnukkide, rindade ja peade surve, nii et ma kõnelesin justkui inimkehade soojast koopast. … Mõnel hetkel näis peaaegu, nagu tunneksin oma huultel üheks saanud ja kokku sulandunud rahvahulga innukat pinget.“

Pärast sõda kolisid bolševike ellujäänud juhid, kellest nüüd olid saanud kõrgemad ametiisikud, Kremlisse ning mitu Moskva kesklinna hotelli muudeti magalateks, mida nimetati Nõukogude majadeks. Nad jäid paikseks sellesse tuttavlikku – kuid üha enam ka kahtlustega täidetud – kollektiivsesse kodususse, põrgates üksteisega kokku treppidel, käies üksteisel külas, suitsetades odavat tubakat, juues kanget teed, tehes palju lapsi, vaieldes ajaloolise paratamatuse üle, juhtides maailmarevolutsiooni ja mõteldes, mis tuleb pärast seda. Kus ja kuidas peaksid kommunistid elama? Mida tähendaks kommunism igapäevaelus, niihästi enne kui ka pärast kommunismi peatset saabumist?

Selles küsimuses oli kaks mõttekoolkonda.

Niinimetatud urbanistid nägid ette suuri kommunaalelamuid, mis asetseksid suurte avalike ruumide ümber. Peamiseks eeskujuks olid kloostrid, aga kloostrid olid pühendunud kristlikule Jumalale, keda pole olemas, ning ajast ja arust tsölibaadi-ideele. Nõukogude elamukompleksid pidid ühendama raskele tööle pühendumise ja tõelise usu viljelemise sigimise ja lastekasvatusega. Aga üksikkongid jäänuksid alles. Kodanlik perekond sõltus eraomandist ja soolise tööjaotuse vajadusest. Eraomandi likvideerimine ja ühiskondlike lastesõimede ja -aedade, internaatkoolide, pesumajade, sööklate ja õmblustöökodade rajamine pidi viima perekonna kui majandusliku institutsiooni kadumisele.

Ühe tähtsa urbanistliku arhitekti sõnul „tuleb kõrvalekaldumatult järgida printsiipi anda igale töölisele oma tuba“. Mis muidugi ei tähendanud, nagu paarid poleks saanud otsustada kooselu kasuks, senikaua kui nende vastastikune kiindumus püsib. Seesama arhitekt kirjutas: „Kõik elamukompleksi toad peavad olema ühendatud siseuste või liikuvate vaheseintega. Kui mees ja naine soovivad elada koos, saavad nad kaks kõrvuti tuba, mida ühendab uks, või nad avavad vaheseina ja muudavad kaks tuba üheks. Aga kui üks osapooltest otsustab omaette toa kasuks või teeb suhtele üldse lõpu, siis saab ukse või vaheseina kinni panna. Kui töölisperekond soovib oma lapsi algul enda juures pidada (mis on kindlasti ebamõistlik ja saab kesta ainult väga lühikest aega), võib lastele anda kolmanda toa, millisel juhul omandaks perekond midagi kolmetoalise korteri taolist.“

Ivan Nikolajevi projekteeritud tekstiiliinstituudi ühiselamu Moskvas (1931)

Mitu sellist elamukompleksi ehitati ka tegelikult valmis. Üks oli Ivan Nikolajevi kommunaalmaja, mis valmis 1929–1930. See koosnes kahest paralleelsest üksusest, mida ühendas „sanitaarblokk“. Kolmekorruselises päevasektsioonis asusid söökla, võimla, tervisekeskus, solaarium, lasteaed, raamatukogu koos suure lugemissaaliga ja mitmesugused ruumid klubiliseks tegevuseks. Tööpäeva lõpul nõuti läbi sanitaarbloki minevatelt elanikelt duši all käimist ja ümberriietumist. Kaheksakorruselises öösektsioonis olid kahesaja meetri pikkused kitsad koridorid, nende ääres tuhat kuueruutmeetrist „magamiskabiini“. Igas ruumis oli kaks koikut, kaks tooli ja betoonist aknalaud, mida sai kasutada ka kirjutuslauana. Hommikuti enne õppealale minekut võimlesid elanikud sanitaarbloki rõdudel. Päeva ajal suleti magamisüksus tuulutamiseks ja „sanitaareesmärkidel“.

Disurbanistid süüdistasid urbaniste kloostrite, kasarmute ja ühiselamute tagasitoomises. Nad väitsid, et kollektiivne töö ei nõua automaatselt ka kollektiivset elukorraldust, sest kui nii oleks, siis võrduks arenenud kommunistlik ühiskond ühe hiiglasuure torniga miljonitele inimestele (nagu teiste hulgas Andrei Platonov püüdiski ette kujutada). Keegi ei kahelnud, et oma perekonnast vabastatud töölisel on õigus omaette toale, aga miks paigutada need toad jäikade, liikumatute hoonete lõputute koridoride äärde. Disurbanistide meelest pidid ainsad kommunismile sobivad eluasemed olema mobiilsed kodud, mida oleks kerge ümber seada, teisaldada, suurendada või muul moel täiustada vastavalt iga nõukogude indiviidi arenevatele vajadustele. Või nagu selgitas üks linnaplaneerija: iga indiviid hakkab lõpuks käituma nagu  „tigu, kes kannab kaasas oma koda“.

Arhitekt Aleksandr Pasternaki, luuletaja Boriss Pasternaki venna sõnul:

„Kellelgi pole midagi selle vastu, kui mees ja naine või kaks lähedast sõpra või ka mitu head sõpra paigutavad oma majad üksteise kõrvale ja ühendavad need; iga üksus jääks iseseisvaks koos omaette sissekäigu ja aiaga. Aga kui paar läheb lahku või sõbrad pööravad tülli või kui üks neist abiellub, siis pole „eluruumiga“ mingeid probleeme, sest üksusi saab iga hetk lahutada, suurendada või vähendada või isegi täielikult lahti võtta ja teise asukohta kolida.“

Aleksandr Pasternaki, Moissei Ginzburgi ja Sergei Prohhorovi projekteeritud elamu Jekaterinburgis 1929–1931.

Õigupoolest olid nii urbanistid kui ka disurbanistid tegelikult disurbanistid. Keegi ei soovinud alles hoida linnatänavaid ja kvartaleid; erimeelsus valitses „üksikrakukeste“ asukoha üle.

Nii urbanistid kui ka disurbanistid olid kollektivistid. Enamik inimtegevusi tuli sooritada avalikult. Peamine küsimus oli see, kui mitmele inimesele määrata iga duširuum, pesuköök või söökla.

Ja mis kõige tähtsam, nii urbanistid kui ka disurbanistid olid individualistid – kuivõrd nad arvasid, et inimesed peaksid elama omaette rakukestes, mida tahtmist mööda rekombineerida.

„Nõukogude kollektivism“ tähistas otseühendust indiviidi ja riigi vahel ehk soovi pidada mis tahes nõukogude inimeste gruppi kogukonnaks, mida ühendab ühine eesmärk ehitada sotsialismi. „Kodanlik individualism“ tähendas püüdlust ümbritseda indiviid lisakaitsekihiga, soovi kuuluda läbipaistmatusse kogukonda. Teisisõnu, nõukogude kollektivism koosnes indiviididest, kodanlik individualism põhines perekondadel.

Lõppude lõpuks ei ehitanud ei urbanistid ega disurbanistid kuigi palju. Parteil polnud sääraste asjade jaoks raha ja massid ei paistnud neist huvituvat. Kõige eksperimentaalsemad elamud, mis ehitati esimesel viisaastakul, olid n-ö „üleminekutüüpi“, kus elanikele pakuti kollektiivseid teenuseid, kuid neil lubati – ajutiselt – elada perekorterites.

Kõige kuulsam säärane hoone oli maja, mille enamlaste juhid ehitasid iseendale. Seda nimetati Valitsuse majaks ja see asus madalas, sageli üle ujutatud piirkonnas, mida tunti „soona“, Kremlist põiki üle Moskva jõe. Euroopa suurima elumajana ühendas see 505 täielikult möbleeritud perekorterit suure avalike ruumide võrgustikuga, millesse kuulusid söökla, toidupood, polikliinik, lasteaed, ilusalong, postkontor, telegraaf, pank, võimla, teater, kino, pesumaja, raamatukogu, tenniseväljak ja tosinaid ruume mitmesugusteks tegevusteks (piljardimängust ja märkilaskmisest kuni maalimise ja orkestriproovideni).

Neis ruumides elasid, kasvatasid oma peresid, pidasid teenijaid ja lapsehoidjaid ning kolisid korterist korterisse vastavalt edusammudele karjääriredelil rahvakomissarid, komissaride asetäitjad, punaarmee komandörid, Gulagi ülemused, tööstusjuhid, marksismi õpetlased, välismaa kommunistid, sotsialistlik-realistlikud kirjanikud ja mitmesugused tähtsad tegelased, nende hulgas keemik, kes balsameeris Lenini surnukeha, helilooja, kes komponeeris Nõukogude riigihümni, Lenini sekretär ja Stalini sugulased (Stalin ise jäi üle jõe Kremlisse).

1930. aastate keskel oli Valitsuse majas umbes 2600 registreeritud üürnikku. Umbes 700 nendest olid riigi- ja parteiametnikud, kellele oli eraldatud omaette korter; enamik ülejäänutest olid nende ülalpeetavad, sealhulgas 600 last. Elanike ja hoone eest hoolitsemise teenistuses oli 600–800 valvurit, aednikku, ettekandjat, maalrit, torumeest, kojameest, pesunaist, põrandalihvijat ja muud töötajat, sealhulgas 57 administraatorit.

Valitsuse maja kui saart saare peal ümbritsesid raudväravad ja relvastatud valvurid. Hoone enda sees olid korterid justkui privaatsuse saared, mida kaitsesid massiivsed uksed. Igas perekorteris oli peamiseks rakukeseks ja profaansest pereelust lahutatud sisimaks pühamuks „isa kabinet“, mille seinu katsid maast laeni tumedad tammest raamaturiiulid ning mõnikord ka mõõgad ja püssid – maja laste jaoks oli see salapärane ja romantiline paik.

Emadel võis olla oma tuba või ka mitte; lastel oli alati. Teenijad magasid väikeses kunkus esikust köögi pool, enamasti kardina taga. Ülejäänud tube asustasid täiskasvanud lapsed, eakad vanemad ning teised sugulased ja ülalpeetavad. Eakate vanemate ja muude sugulaste ja ülalpeetavate hulka kuulus pappe, rabisid, poodnikke ja kirjaoskamatuid vanaemasid. Paljud mehed ja mõned naisedki tundsid muret, et tagasi on pöördumas kodanlik soo, kuid keegi ei paistnud teadvat, kuidas selle hoovust peatada.

Pärast atentaati Leningradi parteijuhile Sergei Kirovile 1934. aasta detsembris sai soo kuivendamisest partei prioriteet number üks. Niinimetatud suur terror oli moraalne paanika ja nõiajaht – meeleheitlik reaktsioon kodanliku õdususe taassünnile sotsialismi majas ning Harmagedoni vältimatule lähenemisele (mille peatne saabumine paistis selgesti läänes Natsi-Saksamaa ja idas Jaapani tõusust). Indiviidi isolatsioon oli ühtaegu kuritöö kui ka karistus.

Reetlikkuse juurpõhjus oli selge. Nagu kirjutas poliitbüroole üks kõige silmapaistvamaid bolševikke, kunagine opositsioonijuht Grigori Zinovjev pärast süüdistust Kirovi tapmise kavandamises: „kuna me ei suutnud õigesti alluda parteile, sellega täielikult ühte sulanduda, imbuda läbi samasugusest absoluutse heakskiidu tundest Stalini vastu, millest on läbi imbunud partei ja kogu maa, vaid jätkasime selle asemel tagasi vaatamist ning elasime omaette sumbunud elu –kõige selle pärast me olimegi määratud säärasesse poliitilisse dualismi, mis toob kaasa kahekeelsuse.“

Süüdistuste kuhjudes tõmbusid kahtlusalused tagasi maailmast, milles nad enam elama ei kõlvanud. Aleksei Rõkov, Lenini järglane Rahvasaadikute nõukogu esimehe kohal ja üks paremopositsiooni juhte, elas ühes Valitsuse maja suuremas korteris. Tema tütar jutustab: „Ta tõmbus endasse, lakkas rääkimast, ei söönud peaaegu midagi ja sammus vaikides ühest toanurgast teise. Või lamas tundide kaupa voodis, samas pingsalt mõteldes. Ta vananes ruttu, juuksed olid hõrenenud ja alati sassis ning tema nägu oli kurnatud, tumesinised rõngad silmade all. Arvan, et ta ei maganud üldse. Ta ei rääkinud üldse. Ta ainult mõtles ja mõtles.

Ühel päeval astusin ma tema tuppa ja ehmusin tema väljanägemisest. Ta istus akna all, selg akna poole, kummalises ebaloomulikus asendis, pea kuklas, ristis käed ristis jalgade vahele surutud, ja pisar voolas üle ta põse. Arvan, et ta mind ei näinudki, ta oli niivõrd oma mõtetesse süvenenud.“

Rõkovi lähedane sõber ja nagu temagi paremopositsionäär Nikolai Buhharin ei tulnud üldse enam toast välja ja keeldus pesemast. Tema noore naise sõnul, kes oli sama vana kui Rõkovi tütar: „Ta oli isoleeritud isegi oma perekonnas. Ta ei tahtnud, et isa ta juurest läbi astuks ja teda kannatamas näeks. „Mine ära, papa,“ ütles ta vaikselt. Ta jäi kõhnaks ja vananes, tema punane kitsehabe läks halliks. Tema linnud – kaks Aafrika papagoid – lamasid puuris surnult. Tema istutatud luuderohi vajus longu, linnu-topised ja pildid seinal kattusid tolmuga.“

Silmapaistvamaid intelligente bolševike seast, ülemkohtu liige ja Nõukogude perekonnakoodeksi autor Jakov Brandenburgski läks ühel päeval oma Valitsuse maja korterist kaduma. Tütar leidis ta lõpuks Moskva-lähedasest hullumajast. Tütre mälestuste järgi „paistis, justkui teda poleks üldse seganud vaimuhaigete seltskond, kes tema juures karjusid, vingusid ja põrandal roomasid. Ruum oli täis väga haigeid inimesi, kuid isa paistis end seal täiesti koduselt tundvat. Ta oli leidnud isegi sõbra, ühe moondunud näoga kääbuse, kelle seltskonda ta paistis nautivat“. 1938. aasta lõpul, kui suur terror oli läbi, sai Brandenburgski järsku terveks ja tuli koju tagasi. Kui ta 1951. aastal malet mängides suri, oli ta seitsmekümne aastane. Oma haigusest ta hiljem ei rääkinud.

Aga enamik neist, kes olid partei vastu patustanud, lõpetasid seal, kust nad olid alustanud – vanglas. Kõige tähtsamad nende seast, nagu Zinovjev, Rõkov ja Buhharin, üksikkongis. Ainult et seekord polnud kedagi, kellele koputada või kellega koos laulda. Nad olid täiesti üksi, silmitsi surmaga ja lõppkokkuvõttes ka Ajalooga – seltsimees Stalini kujul, kelle poole nad otsekui palves pöördusid.

Buhharin kirjutas: „Kui Sul ainult oleks instrument, mis laseks näha, mis toimub minu vaeses peakeses. … Oma südames olen ma üleni sinuga, parteiga, oma kallite seltsimeestega.“

Zinovjev kirjutas: „Olen jõudnud punkti, kus veedan pikki tunde, vaadates pingsalt Sinu pilti ja kõikide teiste poliitbüroo liikmete portreid ajalehtedes ainult ühe mõttega: mu kallid, palun vaadake minu hinge, kas te tõesti ei näe, et ma ei ole enam teie vaenlane, et ma olen teie keha ja hing, et ma olen kõigest aru saanud ja olen valmis tegema kõike, et pälvida andestust ja halastust…“

Kuid ei tema ega keegi teine saanud midagi teha, et pälvida andestust või halastust (kuigi mõned näisid uskuvat, et nad võivad välja teenida lunastuse, ohverdades end osatäitjatena valmiskirjutatud kohtuetenduses). Kõik, üks teise järel, leidsid oma lõpu mahalaskmise läbi.

Butovo polügon

Moskva piirkonnas oli peamine hukkamispaik mets Butovo asula lähedal. Surmamõistetud viidi sinna, ilma et neile oleks öeldud, kuhu nad lähevad ja miks. Veoautod kahekümne kuni viiekümne inimesega saabusid kella ühe-kahe paiku öösel ja peatusid kiiresti puu otsa püstitatud vahitorni juures. Inimesed viidi loenduseks ja isikukontrolliks pikka puust kuuri. Seda tegid miilitsad ja protseduur võis kesta tunde. Timukad – tavaliselt kolm või neli meest – ootasid samal ajal eraldi majas ja võtsid kõvasti viina.

Lõpuks, koidu aegu, kästi neil ennast valmis seada. Vangid toimetati ükshaaval kuurist välja. Siis ilmusid välja mahalaskjad. Surmamõistetud anti neile üle ja igaüks viis oma ohvri krundi piirile pika, umbes kolm meetrit sügava ja kolm meetrit laia kraavi äärde. Surmamõistetud lasti kaeviku äärel maha, lähedalt, kuklalasuga. Kehad heideti kraavi põhja, kuni need moodustasid enam-vähem ühetasase kihi. 1937–1938 tuli vähem kui 100 hukkamisega öid harva ette. Mõnel ööl tapeti 300, 400 ja isegi üle 500 inimese. Pärast mahalaskmisi täideti ja allkirjastati formularid ning timukad, kes olid tavaliselt juba täitsa purjus, toimetati Moskvasse.

Egil Veidemanise maal “Butovo” (1999)

Suure terrori viimane kramp oli hukkajate hukkamine. Üks kõige silmapaistvamaid nendest oli Sergei Mironov, julgeolekuülem Lääne-Siberis ja Mongoolias, üks kohtuvälise mahalaskmispraktika algatajaid ja produktiivsemaid massimõrvareid Vene ajaloos.

1938. aasta lõpul viidi ta üle välisasjade rahvakomissariaati, Kaug-Ida osakonna ülemaks. 6. jaanuaril 1939 läksid Mironov, tema naine Agnessa ja nende tütar sõbra poole lõunat sööma, et minna pärast üheskoos tsirkusesse. Kõik veetsid lõbusasti aega. Ühtäkki helises telefon. Küsiti Mironovit. Ta kuulas jahmunud näoga, küsis: „Aga kas kõik polnud siis juba korraldatud?“, ja ütles viimaks: „Hea küll, hakkan tulema“, ning pani toru aeglaselt hargile.

Ta selgitas Agnessale, et tuleb minna komissariaati, et anda mõned allkirjad – kuid paistis mõtlik ja ärevil. Oli väga külm õhtu. Agnessa pakkus talle kaasa oma salli ja naise üllatuseks võttis mees selle vastu. Nagu Agnessa palju aastaid hiljem intervjueerijale ütles: „Ta oli mõni sekund vait. Siis vaatas mulle silma, embas mind, suudles mind väga, väga tugevasti, lükkas mu õrnalt eemale ning jooksis kiiresti, tagasi vaatamata, trepist alla. Seisin, vaadates, kuidas ta ilmus veel nähtavale ühel trepimademel, siis teisel, järjest allpool. Ta ei vaadanud kordagi üles. Välisuks prantsatas kinni. Kõik jäi vaikseks…“

Kakskümmend minutit hiljem helistati uuesti ja küsiti Mironovit. Ja veel kakskümmend minutit hiljem helistas sama helistaja taas. Kaks tundi hiljem helises uksekell. Valgetes viltides mees tutvustas ennast välisasjade komissariaadi töötajana, vabandas sissetungimise pärast ja küsis, kus on Mironov.

Telefon helises jälle ja Mironovite teenija palus Agnessat tulla tagasi koju, Valitsuse majja. Kohale jõudes leidis ta eest mitu julgeolekuagenti, kes sorisid tema asjades. Valgete viltidega mees nõudis temalt aadressimärkmikku ja hakkas Mironovi sugulasi läbi helistama. Viimaks, kell kaks öösel, helistati ja öeldi, et Mironov on üles leitud ja vahi alla võetud.

Kogu ülejäänud elu vaevas Agnessat küsimus, mida tegi Mironov lumevangis Moskvas tol pimedal ja väga külmal jaanuariõhtul kella viie ja kahe vahel, pärast seda, kui oli tollest korterist lahkunud, ning enne jõudmist oma kontorisse komissariaadis.

Küsimus, mille võiksime esitada meie, kõlaks, kas need üheksa tundi – üksinda, pimedas, põlvini lumes – olid piisav karistus selle eest, mida ta oli korda saatnud?

Mironov veetis aasta vanglas, enne kui mõisteti surma koos veel 346 inimesega, kellest enamik olid julgeolekutöötajad, aga nende seas oli ka Buhharini esimene naine, ratastoolis invaliid Nadežda Lukina, kirjanik Isaak Babel ja lavastaja Vsevolod Meierhold.

Enamik mehi hukati nädalate või kuude jooksul pärast arreteerimist, kuigi nende lastele ei teatatud sellest midagi enam kui kahe aastakümne vältel. Enamik naisi saadeti erilaagritesse, mis olid mõeldud kodumaa reeturite perekonnaliikmetele ja kus nad veetsid kaheksa aastat (pluss veel kümne aasta ringis asumisel), enne kui pöördusid tagasi oma laste uutesse kodudesse – vanade, haigete, murtute, soovimatutena, keda keegi ei armastanud ja kes olid kaotanud kõik. Partei ja sotsialistlik riik, mida nad olid aidanud ehitada, olid küll veel alles, aga usk oli läinud – nagu ka nende abikaasad. Nendel ja nende lastel polnud üksteisele midagi öelda.

Riigipanga esimese presidendi ja rahvamajanduse kõrgema nõukogu esimehe Valerian Ossinski naine pöördus pärast Stalini surma asumiselt tagasi ja kolis tütre juurde elama. Tütar Svetlana kirjutab oma mälestustes: „Nii algasid meie kolm piina-aastat, mis pole kirjeldamist väärt, sest neid on nii lihtne ette kujutada. … Elu lõpuni istus ta täiesti sirgelt lihtsal kümnerublasel aiatoolil, mida ma korteris ühest kohast teise tõstsin. … Tema peamiseks tegevuseks oli lugemine, kuid ta luges ainult juba loetud raamatuid. Mõnikord, kui ma oma ema selja tagant vaatasin, märkasin, kuidas ta selg hakkas tõmblema ja värisema. Äkitselt puhkes ta valjult nuuksuma, kui oli lugenud midagi, mis tõi meelde mälestusi, või – veelgi sagedamini – kui ta kuulas muusikat. Kui raadiost tulid Lakmé aaria kaunid meloodiad „Où va la jeune Hindoue, fille des Parias“, ei suutnud ema, kuidas ta ka ei püüdnud, tagasi hoida nuukseid, mis seejärel paisusid peaaegu ulgumiseks.“

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Märt Väljataga

Artikkel põhineb A. B. Emdeni nimelisel loengul, mille autor pidas Oxfordi ülikoolis 12. mail 2020, pealkirjaga „The Bolsheviks in Isolation: Loneliness and Autonomy in a Collectivist Society“.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk