Hümnita hümnid

MAX REBU

#
Ronk nagu kirves maasikates; ja üksildased igemed ajavad
madrust nagu niiti nõela taha.
Madrus ei taha minna.
Pilved silmis, õhtu on vastus sammudele.
Silm, nõelasilm elab oma mereköha, samas kui
maasikate mädased tunnid kirvesilmale sosistavad:
rongasülg!
Oma puukoores madrus rebeneb, rusikad
jooksevad aja paastu, paat kukub välja nõelasilmast,
ilma et keemispunktini tõusnud kõrv
mõõna ja kirve seemnekojast loobiks.
Rongasülg nagu padi. Padja nimetissõrm puu kohal;
paljalt sõrm ajamas madrust nagu nõela oma paati;
puukoor madruse tüvel roomab.
Olla üksildane ige õhtus, mõõn sülje silmas;
ja ronk nagu kirves maasikates.

See on: hümn „Nõelahümn“.

#
Hümni sinises nagis kaldata palit.
Silmas valguse palgid. Nahkpisar isukalt
oma iset forelliorelil keedab. Punkt.
Keemispunkt, sind ma palkan. Forelliorelil
on selili kaneelsed saapad, mida rinnakorv heiskab.
Punkt. Naelaauk vaikib.
Hümni sinises nagis kurb luikkarburaator,
külm kuhu ütleb lauka juukseid.
Palgid pakuvad rinnakarvu,
aga rinnakorv nokib redelit valguse silmas.
Forelliorelil mälu lilled ütlevad:
on kaldata jõgede palit.
Hümni sinises nagis aurumasin kui naelaauk.
Selili naelaaugus valgus silmitseb pisimat võtit.
Kurb luikkarburaator!
Mu hümnist tähed kõnnivad minusse pajude kaudu.

See on: hümn „Kaldata palit“.

#
Millal tähed kõnnivad minusse pajude kaudu?
Olen käruga tormis, kannan ümbrikus kaldaid,
kodarad keedavad teed, tundmatu ema kolme rattaga korvis
tungib läbi ümbriku sõduri hauda.

Millal mütsiga vares sünnitab küsilause?
Auk sõduri hauas on tunneljas ema. Ta üllatab
mälu selga. Kolm ratast tassivad helkiva ööpilve telge.

Millal on pajude puusad lõpetand üksindust ilmas?
Õhtutähe valgel astuvad kalad rindade tapalavale.
On palav ja parema käe varbad emani
loobivad valguse õlgu.
Ka veerevaid seeni ööpilve teljes ketiski peeti.

Millal paju tormi kõrva riputas lause?
Oma luudele ma käskisin sülitada hümnil,
et kõiki redeleid tervitaks redel.
Ja tunnel ja ema ja kalade rinnad on hümni kaldad
sõduri hauas.

See on: hümn „Küsilaused“.

#
Ülestõusmine on.
On iha tolm, mida imetab mõõkkalaisand.
Pilved mägesid liigutavad;
tolm oma puusadega Aadamat varastab
aja kohvrist. Ülestõumine on koerrikkis vikat,
nüri tuul, mis roostetab jões.
Üks juustunuga põleb isade leina.
Üks ukselink on visatud taeva,
et seemne odajas suu munakoorest varastaks tantsu.
On mõõkkalaisand kaevamas kivisid sügavamaks.
Ja näitab sõrmega toore sõbra peale:
Ennäe, kuidas hümni kaenlaalune
vennastub palvega ja kuidas puusad
mao kõrva riputavad tuult!
Aadam on. On koerrikkis vikat Aadama luus.
Ja ülestõusmine lõpetab mägede juured.
Taevast tantsu varajast juurt silmitseb mõõkkalaisand.

See on: hümn „Ilusa silma tungraud“.

#
Hüljeste riigis tuvid on puust leib;
hümnid söögiks; samas-samas
tuukri esihammas avab mesilasemas akna.
Sinu pakiraam-süda seal pulmast voolituid
nõgeseid magab; võileibne udu silmas kui küünis.
Samas-samas odavat põrmu oksendab
ratastool oma oksalt.
Tuvide valjus ajus rikneb kirjatäht-daamiking.
Sinu lõhnaõli roostikus hülged lakuvad
müüti, hümnid söögiks; ja puust leib
oma istmel ehitab tuhka tuvide pulmaks.
Ja õunte kaarleegis leidub lehma ja augu summa
ja mesilasemas on aken kui piim või nõges või tuvid
ja mesilasema ei ole saatnud ümbrikus rusikaid tuvidele.
Mere oksad neis jooksevad edasi.

See on: hümn „Lehma ja augu summa“.

#
„Kalade reied on nimi kaladele,“ ütles tüssatult laul –
ja isa mahtus oma poja suhu.
Ma tahan põllu rumalat küsilauset.
Ma tahan selili ujuda maa sarves, üll unenäo nisad,
et luugid jumala halastuses avaksid nahkvankri, et nutta.
Ma tahan saada umbrohurüütliks: rinnakorv
müüte lekiks ja kaatetid nälgiks sõstarde järgi.
Ma tahan purje asemel heisata ankru
oma naha vedelas pimeduses.
Ma tahan puulusikakorrusel kiusata draakoneid.
Ma tahan, et mu hinge toored sõstrad lausuks
nelgini õlad, mere redel mida puhub.
Ma tahan, et hääle bussis aiamaal tuiskaks.
Ma tahan, et nuuksete puusad lõpetaks tuisu.
Ma tahan, et torn jookseks allilmas vastumäge.
Ma tahan valguse õlgu, kuhu metafüüsika õitseks.
Ma tahan mekkida ulgu.
Ma tahan oma koljus võrgutada mesilasi.
Ma tahan olla võlgne õis ja sosinaistanduse
isand, kes minuti ihus püüab kahvliga tuisku.
Ma tahan mesilasi ärimeeskõrvselt.
Ma tahan draakoneid – ja draakonitele aja jalgu.
Ma tahan, et hümni ja laulu jalad peseks
lõppjaamas teekonna puhtaks.
Puhas-puhas on suu, kus
ühed käed on teistele kätele pirnipuu võlgu.

See on: hümn „Tüssatud laul“.

#
Kuue jalaga tasandikul aluspesu lõualuu alustab
maa alust rahvalaulu,
praetud öötuul röögib diivanit igiliikuri õele,
sõrmega kortsutab surma matsutust.

Kuue jalaga tasandikul kuu istub uitavas karvas,
oma suust võtab välja aprillikuu rõdud.
Igal rõdul, kus pääsuke voolib riideid,
küüdimees tiiger piiskade osutit kastab.

Kuue jalaga tasandikust unesnälgijast
pikemad köömned tiigi õlale võtnud on päeva.
Ma tahan olla pealuu hümni pealuus,
nisurakked ümber; ja kinkida oma
seliliolekut sosinale.

Kuue jalaga tasandikul laul ja tassikõrv
ajavad taga jalutut kasu. Ma võtan välja
protsendid – kutsikajanu nullide järgi.
Ainult läbi tassikõrva rüübatult iha taltsutab huuli.

Kuue jalaga tasandikul diivanil igiliikuri luud
võtnud on õlgadele hümni pealuu.
Külmal tiigil aprilli kastavad liivast luud.
Maa alust rahvalaulu pesevad rõdu ja riided.

See on: hümn „Pealuu hümni pealuus“ .

#
Poeetide hulk on tühi hulk.
Seal kümblevad hümnid ja aiad, higistamas õunu,
keeravad kinni ülemlaulu mutrid.
Ka mina kuivatan kivist omale varju –
laulu roojav taevariik armatsemas ühte armastust.
Ja kinni keeratud ülemlaulus ühe õuna
käevangus möödub üks õun.

„Tühi hulk!“ (võtnult huulte roikad
oma põlvedele) kisendab ööpotimägi.
Liha tallad kannavad hümni ühe pilpa peal.
Üks õunte brauning einetab siniseid juukseid.
Ka minu ülemlaulu aias poeedid taevale oma
tühja roojaga maksavad tühja maksu.

See on: hümn „Ööpotimägi“.

#
Üdi kihutab õigeks, kui
kõik su karvad magama jäävad
ja taevas surnud harfimängija pea nagu tuul
ja üks hoop nagu ainiti majad veeretab juukseid
ja sinu hümnita mulda on surunud suu.

Harfimängija taevast alasti kaalub:
juuksed kaalutult juurivad õigust karvade üdist;
ja võõrsile roostetab su kulmude raud ja
su udusulgkirve hümnita kirik kannab ikoonini mulda.

Ja ainiti pea nagu tuul ja nullid on rottide lipud
ja nime tapalaval harfimängija nööbid on pandud su karvade vastu
ja üdi kraanist voolavad kärbeste rüngad
ja taevast ja mulda hümnita värvivad juuksed, kus
igavik painutab huuli.

See on: hümn „Harfimängija“.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk