Viljandist, sünoptiliselt

PAAVO MATSIN

Lauri Sommer. Lõputu soovid. Tallinn: Menu, 2020. 134 lk. 17.99 €; Justin Petrone. Minu Viljandi. Tagasi alguses. Tartu: Petrone Print, 2020. 296 lk. 18.99 €.

Kui keegi peaks üritama joonistada Petrone teoses „Minu Viljandi“ esitatud linnakaardile Sommeri jutukogus „Lõputu soovid“ kirjeldatud müstilis-utoopilist Viljandi trammiliini, siis peab ta tõdema, et seda saab teha vaid osaliselt. Isegi kesklinna piirkonnas ei kattu Petrone märgitud kohad Sommeri jutus „Liikuv eesmärk“ kirjeldatud oluliste punktidega. Ometi peaksin ma just neid kahte raamatut 2020. aasta kirjandustoodangust ehk kõige olulisemateks Viljandiga seotud teosteks. Kuigi kaalukaid asju ilmus muidugi ka linnakese kultuuriloo vallast: kasvõi Heiki Raudla „Raekojas läbi aegade“, mis vaatleb linna ajalugu läbi võimul olijate silmade (tegelikult teeb seda küll laiemalt, näiteks ka läbi muuseumis hoiul oleva põdratopise silmade), või Mari Vallikivi mahukas „Viljandi motiiv“, kus „sõna“ saavad kunstnikud ja meile esitatakse Viljandit aegade jooksul kujutanud 100 olulisema kunstiteose lugu. Mõnes mõttes on selliste ühe linnaga väga erineval tasemel tegelevate teoste koos vaatlemine ehk sünoptiline lugemine vägagi huvitav. Mäletan oma õpingute ajast EELK Usuteaduse Instituudi gootiliku raamatukogu keldrisaalist, kuidas sain esimest korda vaadata nn sünoptiliselt (σύνοψ, synopsis, mis tõlkes tähendab „koos vaatlemist“) esitatud evangeeliume (Matteuse, Markuse ja Luuka) samade kaante vahel võrdlevalt kolmes veerus. Vägagi huvitavad olid just erinevad katkestused kolme evangeeliumi juures, oli võimalik jälgida, kus keegi jutustab, kus keegi vaikib, ka imestada sõnavara kokkulangevuste ja erinevuste üle ning hakata vaikselt hoomama sellisest vaatlemisest tuleneva võimalike allikate küsimuse kogu monumentaalsust.

Nii olekski pealiskaudne ja lihtsustav öelda, et Petrone esindab kuidagi mingit uut Viljandit ja Sommer vanemat ning nende ühiseks salapäraseks allikaks on lihtsalt Viljandi linn. Sommeri kogus „Lõputu soovid“ tegelevad Viljandiga otseselt kolm vägagi meisterlikult kirja pandud lugu („Rita“, „Liikuv eesmärk“, „Teade“). Esimene neist, „Rita“, viib meid Petrone kaardilt täiesti välja, Sommeri kunagisse elu- ja õpingupaika Viljandi Paalalinnas, kus Margarita Terehhova lööb kaasa Arvo Iho filmis „Ainult hulludele“ (1990), mis filmiti suuremas osas seal. Siin on Sommeri allikateks kõik Tarkovskisse puutuv (Terehhova mängis näiteks ka Tarkovski „Peeglis“), sealhulgas Tarkovski päevik, aga ka kohalik folkloor ja perekonnalugu (Sommeri isa mängis filmis psühhiaatrit). Ning ikkagi ka fantaasia, Sommeri „Rita“ lõpus naaseb vananenud Terehhova müstiliselt Viljandisse ning kohtub bussipeatuses minajutustajaga, kes parajasti siirdub pitsakohta Amrita sõbraga kohtuma. Laias stiiliregistris „Rita“ toob esile Sommeri kui jutustaja parimad küljed – siin on huvitavaid fakte Terehhova kujunemisloost, terve uurimus kohalikust kultuuriloost ehk kuidas need võtted Paalalinnas tegelikult aset leidsid, ning mälestusi Sommeri enese noorpõlvest. Kuid „Ritas“ on ka müstilisi nägemusi ja intiimseid läbielamisi, mis sünnivad just praegu, sest kohvik Amrita, kuhu jutu lõpus teel ollakse, kuuluks justnagu pigem uude Viljandisse, Petrone-kihistusse.

Kuigi Amrita ei ole Petrone lemmikkoht, kuulub see servapidi ajaliselt kokku kohvikutega, kus Petrone on oma raamatus Stammkunde – Fellini ja Rohelise Kohvikuga – ning nii ka „Minu Viljandi“ uuema chill-toponüümika olulisemate kohtade hulka. Eks ajalooliselt ongi Viljandi rahvas istunud rohkem kodus, aias, saunas ja köögis või siis retrohõngulises ja kunagi kultuuriinimesi ühendanud Lossi tänava kohvikus Viljandi. Nõukogudeaegne Viljandi linn oma noortevangla ja sõjaväeosaga otse kesklinnas ei olnud ilmselgelt väga turvaline paik unistavale boheemlasnoorukile, seda ka mitte uue Eesti aja alguses 80ndate lõpus ja 90ndatel. Teises Viljandiga seotud Sommeri jutus „Liikuv eesmärk“ kirjeldataksegi kooskäimisi sümpaatse õpetaja Helle juures raudteejaama lähistel, kus võetakse üles ka Viljandisse trammiliini rajamise idee ning mainitakse muuseas: „Mujal jõmmilinnas meil tollal nii vaba pinda ei olnud“ (lk 35).

Petrone tunneb end aga just kohvikutes ülimugavalt, ta tunneb nii Fellini omanikku Meritit kui ka Rohelise Kohviku omanikku Ennu. Oleks ennatlik väita, et kogu uus Viljandi on muutunud. Iga flanöör, kes tänapäeval Viljandi kesklinnas jalutab, teab, et siin on ikka veel väga palju tühje ja lagunevaid hooneid. Kuid Petrones tekitavad võõristust pigem need kohad, kus Sommer end mugavalt tunneks, igasugune Paala- ja äärelinn. Loomulikult on kogu Petrone tekst publitsistlikum, meenutades oma emotsionaalsete pildistuste poolest veidi kunagise ajakirja Nõukogude Naine rubriiki „Kui mehel on teine“. Petrone raamatu kandvaks osaks ongi istumine kuskil kohvikus või seiklused (õieti seiklusepuudumised) naistega, kuid õnneks on tekstis ka metafüüsilisemaid hetki, mis on seotud just vanalinnakirjeldustega: „Kõik need lippaiad, käänulised tänavad, hulkuvad kassid, lagunevad hooned, mille pehastunud aknaraamide vahel vilistab tuul. Viljandi on nagu mingi Eesti favela, kogu see külaelu. … Sa hingad Viljandit sisse ja sind neelatakse alla, otse vaala kõhtu. Vaal sukeldub sügavale südaöhe. Ja sa avastad end mõistatusliku naisega pimedas järve ääres jalutamas“ (lk 34). Petrone mängumaa nii kaardil kui tekstis on nõukogude ajast võrdlemisi puutumatuks jäänud vanalinn ja järveäärne kant: „Istume üheskoos külmunud rannal külmunud kiigel. Minu süda on endiselt vabalanguses. („N a g u  r o t t i!“) Meie hingeõhk kerkib ülespoole kui vaimud. Meie soojade kehade aur. Sulandun temasse nagu suhkur. Künkanõlva vanade villade tuled. Olen taas naiselikkuse meelevallas. Joona neelas alla vaal, kuid mul on tunne, otsekui neelaks mind alla vaala vagiina“ (lk 34). Võiks ehk öelda, et Petrone läheneb linnale nagu naisele, ja see loogika toimib, sest semiootiliselt ongi linnad naissoost. Kui vaadelda Petrone „Minu Viljandit“ aga juba laiema semiootilise luubiga, siis esindab teos vaatamata oma metafüüsilistele maiuspaladele ikkagi pigem esmatasandit linna kui teksti lugemise puhul. Nii on näiteks Riiat kui teksti uurides esimest tasandit kellegi linnalugemises iseloomustatud vaid üksnes kõige vajalikemate teadmistega linnast. Teine tasand nõuaks juba sisseelamiseks rohkem aega, sest seda järgmist linna kui teksti lugemise tasandit iseloomustab lisaks kohaliku folkloori tundmine, linnaosade eripära tajumine ja nii edasi. Sommer on oma teostega (juba jutukoguga „Sealpool sood“, 2014) jõudnud kindlasti linna kui teksti lugemise mõttes nii kolmandale (kuhu kuuluvad ajaloolased, koduloouurijate kitsam ring, aga ka näiteks mõni Viljandi torumees, kes tunneb üksikasjalikult midagi peidetumat, kasvõi kanalisatsiooni peensusi) kui ka neljandale tasemele, kus juba uitavad üksikud mingile linnale üliolulised isendid: nn kõndivad linnaentsüklopeediad, müütide ja legendide töötlejad ja uuestikirjutajad.[1]

Aga ilmselt ei olnudki Petronel ju eesmärki teada linnast kohe kõike. Tema uue Viljandi juurde kuulubki teatav hea naiivsus, mida „Minu Viljandis“ kirjeldab päris tabavalt Heldi Ruiso: „Viljandi on natuke Firenze moodi. Pargis saab roose nuusutada ja purskkaevu vaadata. See on vaba ja romantiline paik, kus inimesed julgevad olla lapsikud ja naiivsed“ (lk 238). Pealegi tunneb Petrone päris hästi kohti ja inimesi sellest uuest Viljandist, mida omakorda Viljandist ära kolinud Sommer kunagi ei kirjelda. Ja nii püsibki Petrone oma uue Viljandi tuumalal ja jutustab linna uue aja kangelastest, näiteks on tal pikem lõik Rohelise Kohviku pidajast väliseestlasest Enn Onnist, kes oli koos Petrone isaga Vietnami sõjas (lk 62) ning on oma populaarse kohviku pidamisega tõesti olnud uue Viljandi skeene üks kesksemaid tegelasi. Petrone esmatasandil liigutakse põhiliselt liinil Roheline Kohvik – ööbaar Romaan, ning paljud raamatu tegelased on just kuskilt siitsamast, mitte ajaloost nopitud. Ja loomulikult demonstreerib Petrone inimesi, kellest Sommeri mälestuste-Viljandis veel aimugi ei saa olla, lävitakse „Minu Viljandis“ ju eriti igasuguste välismaalastega. Muuhulgas saab Petrone puhul jälgida kummalist efekti, mida võiks kõrvutada juhtumiga Evelyn Waugh’ romaanist „Tagasi Bridesheadi“, kus peategelane lord Sebastian elu lõpufaasis kaugel kodust ja üdini võõras ümbruses viibides leiab lohutust hoolitsemises kellegi veelgi hädisema eest. Ka võrdlemisi desperaatselt naist leida lootev Petrone aitab neid, kes on Viljandis päris uued ja ei tunne üldse veel kohalikke asju.

Sommeri kogumiku „Lõputu soovid“ kolmandas otseselt Viljandiga seotud loos „Teade“ tuuakse meieni ehk kõige intiimsemad emotsioonid. Need on seotud sõber Mihkel Ehala lahkumisega, kes elas Viljandi lähedal ja töötas muuhulgas teatris Ugala. Selliseid emotsioonilt ehedaid, tagasi lapsepõlveradadele minevaid isikuvaateid juba lahkunud sõpradest on Sommer ka varem kirjutanud (vt nt rmt-s „Sealpool sood“ mälestusi sõber Tarmust, lk 64–75). Eks niisugustest nukratest lugudest tuleb sügavus ka ta linna- ja looduskirjeldustesse. Jäin mõtlema, et olen nüüdseks ilmselt juba Sommerist kauem järjepidevalt Viljandis elanud (alates 2003. aastast, kui kolisin oma esimesse elukohta, korterisse praeguse Rohelise Kohviku, toonase apteegiga samas majas). Nii et näiteks inimesest, kes on sündinud ja kasvanud Viljandis ning siis lahkunud siit kuhugi ülikooli ja mitte enam tagasi tulnud, olen ma ju rohkemgi aastaid täiskasvanud ja teadliku inimesena siinsetes baarides ja kohvikutes ringi uidanud. Kuid andkem siin au Sommerile kui loomulikule Viljandi ürgkirjanikule, sest just lapsepõlveaastate pilk muudab mingi linnavaate mitmekihilisemaks, kuna teatakse ja mäletatakse enda eri eluhetkede ja kiirete kasvumuutustega seotud emotsioone. Ning et ma üheltpoolt mäletan veel mitmeidki Viljandi vanu kohvikuid ja neis istunud tegelasi (näiteks kohvik Parnassi, kus käisid kohalikud kultuuriheerosed pärast seda, kui kohviku Viljandi parimad ajad olid mööda saanud) ning teisalt olen otseselt olnud tunnistajaks Viljandi uute menupaikade (Roheline Kohvik, Fellin, Mulks, Romaan) sünnile – asun ma oma vaatekohalt siiski vaid linnasilmitsejana kuskil Sommeri ja Petrone vahel, üritades nautida nii ühe kui ka teise maailma. Paradoksaalselt tean ma ka mitmeid legendaarseid inimesi, kes on Viljandisse oma olulise jälje jätnud ja keda Sommer veel ja Petrone enam ei tundnud, ning kes olid oma 20 aastat seotud Viljandi Kultuuriakadeemiaga ja liikusid siis kuhugi edasi, aga kelle olulisus tänase Viljandi näo ja vaibi kujundamisel on olnud väga tähtis. Sünoptilisest seisukohast võiksime ju arutleda, kus oleks Petrone käinud 80ndate lõpu Viljandis ja kus Sommer nüüdisaegses Viljandis end hästi võiks tunda, aga see on sama jabur kui arutleda, kuidas mõni evangeeliumikirjutaja oleks teise asemel olnud ja kirjutanud. Küll aga võiks Petronele soovitada lugeda Sommeri lugusid mälestuste-Viljandist ja ka vastupidi, Sommerile Petrone sissevaateid Viljandi moodsatesse kohtadesse.

Sommeril leidub selles jutukogus ka suurepäraseid Lõuna-Eesti ja Tartu vaibiga lugusid. Need on juhtumised kuskilt mujalt kui Viljandist – Sännast, Kaugu külast, Pärlijõe kallastelt, Toomemäelt ja mujalt. Sünoptiliselt vaadeldes on ka Petronel lugusid, mõjutusi ja maamärke mujalt, isegi tema kaardil on nimetatud ühte kohta, mida muidu nimetatakse Filosoofia alleeks, California küngasteks. Esmapilgul võib selline lähenemine tekitada sama reaktsiooni, nagu on ühes muistses Sakala juhtkirjas: „Millega aga kuidagi leppida ei saa, on „Filosoofia puiestee“ nime kaotamine ja selle asendamine „Puiesteemäega“. „Filosoofia puiestee“ wõi „Filosoofia allee“ on üks neid nimesid mägedes, mis kõige enam juurdunud Wiljandi rahwale werre. Päälegi sobib see nimi siia ülihästi: tarwitseb ainult jalutada piki puiesteed kahel pool asuwate kõrgete puude wahel ning tahes või tahtmata muutud siin wanade, põliste puuhiiglaste vahel „filosoofiliseks“. Seega on tähendatud nimi leitud wäga tabavalt ja oleks ülekohus hakata nüüd Filosoofia puiesteed ümber ristima“.[2]

Ometi ei oleks ma nii vanamoeline. Kui jalutada nüüdisajal Viljandis vanalinnas, kus siiani suurejooneliselt domineerivad tsaariaegsed ehitised ja kus pensionärid elavad kunagises hotellis London või lapsed käivad kunstikoolis toonases ohvitseride kasiinos, milles kirjamees Kitzberg maksis kelnerile, et see ühe ülbe baltisakslase valgetele nahkpükstele klaasi punaveini ümber ajaks, juhtub harva keegi tänaval vastu tulema. Vanalinn on täiesti inimtühi, nii et ühtviisi võid siin kujutleda jalutamas nii torukübaraga härrat Kitzbergi-ajast kui miks ka mitte tänapäeva ameeriklast kuskilt California küngastelt. Minu arust on eri hinged nüüdses inimtühjas kummituslinnas alati päris hästi üksteisega läbi saanud, kohtudes rääkinud ilmselt nagu ikka alguses ilmast ja seejärel kirunud igasuguseid sünoptikuid. Nii et võib tõesti nõustuda Petrone raamatus tsiteeritud Daniel Hozjani arvamusega, kes kolis Viljandisse Šveitsist: „Mulle tundub, et Viljandi on eriline mull, kus on lubatud olla teistsugune. Siin on vabalt võimalik läbi linna hõljuda, üle väikeste ja kergesti ületatavate takistuste, vahel aeglasemini, vahel mäest alla ja pisut kiiremini ning lõpuks jõuda järve deltasse, kus talviti kohtuvad mõned vapramad hinged selleks, et hinge kosutada, kevadel, suvel ja sügisel aga selleks, et omavahel suhelda“ (lk 164).

[1] Linna kui teksti lugemise nelja taseme kohta vt artiklit Riia Ülikooli slavistika kateedri kogumikust: Б. Лобан, Существует ли Рига. Rmt-s: 317: Aльманах. Toim. B. Loban. Riia, 2011, lk 110–111.

[2] Nimesid tuleb kaaluda. Sakala, 15.01. 1936.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi