Töövägi

Kusta Ükspere

Ei mingi vägi vääratada suuda minu sammu,
mul käsivartes, lihakstes kõikvõimne elurammu.
See viib mind läbi tormidest ja vapustavast marust
ning vanailma viletsusest, piinast, hädaorust.

Üks Verstasammas võiduteel ju seljataha jäänud,
sest raudne käsi vaenlased kõik eemale on löönud.
Ja teiseni ma liginemas Idamail, Euroopas,
ning õigel teel Ameerikas jalg astub samas roopas.

Ma maiselt pinnalt, meredelt nüüd purustan kõik aiad
ja pihuks-põrmuks lõhun teelt ka viimsed piirivaiad,
mis takistavad uue ilma helge aate valgust –
tööriigi kõrget eesmärki ja vaba elu algust.

Ei mingi vägi vääratada suuda minu sammu,
mul käsivartes, lihakstes kõikvõimne elurammu.
See viib mind läbi vanailma piinast, hädaorust
ja kannab uude eluriiki — vaenutormist, marust!

Säde, 1924, nr 2; Vikerkaar, 2016, 7–8

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk