Leedu migratsioonikriis ja pagulasteemalised diskursused
Oktoober, 2021Leedus kuulutati juuli algul välja erakorraline seisukord, põhjuseks ootamatult suurenenud migratsioon. Sisuliselt on tegu Valgevene presidendi Aleksander Lukašenko karistusaktsiooniga Leedu vastu, kes on andnud oma riigis peavarju mitmele Valgevene opositsionäärile. Juunis kuulutas Lukašenko piiri Leeduga „avatuks“ ja augusti keskpaigaks oli piirile saabunud üle 4000 inimese: suurem osa neist Iraagist, aga ka näiteks Süüriast, Aafrikast ja teistest maailma piirkondadest.[1] Sündmus leidis palju kajastust ka Eesti meedias ning neist kajastustest joonistuvad ilmekalt välja pagulasteemalised meediadiskursused. Järgnev artikkel vaatlebki algul pagulasteema kajastusi globaalses plaanis ja kõrvutab neid seejärel Eesti diskursustega.
Pagulased vs. immigrandid, mehed vs. naised, portree vs. kaugvaade
Pagulaste käsitlemist meedias on tänaseks uuritud üksjagu, viimastel aastatel eelkõige seoses Süüria kodusõjaga, mis on sundinud koduriigist lahkuma umbes 6,6 miljonit inimest. Uuritud on nii keelekasutust kui ka pildivalikut. Palju on vaieldud näiteks terminite üle, selle üle, milline sõnakasutus on korrektne. On arutletud vajaduse üle eristada sõnu „migrant“ ja „pagulane“, mida kasutatakse tihti sünonüümidena. Kui migrant kolib teise riiki tihti ajutiselt (immigrant alaliselt), otsides tööd või lihtsalt paremaid elutingimusi, siis pagulane on põgenenud oma kodumaalt, sest tema elu ja turvalisus on muidu tõsiselt ohus. Ent vastavalt sellele, kumba mõistet kasutada, muutuvad tahtlikult või tahtmatult kajastuse fookus ja toon.
Palju on tähelepanu pööratud metafooridele. Nimelt on meediauurijad täheldanud, et migratsiooniteemalistes meediakajastustes eelistatakse veemetafoore, nagu „sissevool“, „üleujutus“ ja „laine“.[2] Sel moel rõhutatakse migratsiooni kontrollimatust, paigutades selle ühtlasi looduskatastroofide valdkonda. Sage on ka loomade ja putukatega seotud metafooride kasutamine, nagu „parved“ ja „karjad“, mõned otseselt dehumaniseerivad nagu „kahjurid“.[3] Metafoorid ei ole aga sugugi juhuslikud ega süütud, samuti ei ole midagi uut nende kasutamises selleks, et teatud inimgruppe dehumaniseerida. Näiteks Teise maailmasõja ajal kujutas Ameerika propaganda jaapanlasi ahvidena, samas kui natside propaganda kujutas juute just kahjuritena.[4] Uurijad on ka esile toonud, et sedalaadi äärmuslikke ja ilmselgelt halvustavaid metafoore on lihtsam märgata ja vaidlustada ning seetõttu on ohtlikumad pigem metafoorid, mis kõlavad justkui „neutraalsena“ (nagu eelnimetatud „laine“).
Pagulasteemaliste meediakajastuste visuaalset analüüsi on tehtud mõnevõrra vähem, ometi on pildid sama tähtsad kui sõnad,[5] sest need on kiirelt „loetavad“ ja sedavõrd afektiivsemad. Nagu sõnad, peegeldavad pildidki maailma teatud nurga alt, sündmused raamitakse mingeid aspekte rõhutades ja teisi välistades. Annabelle C. Wilmott,[6] kes on uurinud pagulaste meediakajastust Ühendkuningriigi peavoolumeedias, leidis, et piltidel kujutati pagulasi üldjuhul suure meestemassina, rõhutades nende eeldatavat ohtlikkust. See viitab omakorda soostereotüüpidele, mis võrdsustavad mehi ohu ja vägivallaga ning seovad naisi rahu ja ohvristaatusega, mistõttu näeb ka humanitaarkampaaniates pigem naisi ja lapsi. Sedalaadi soolist essentsialismi on ka kritiseeritud, tuues välja, et naiste ja meeste näol ei ole tegu homogeensete gruppidega, aga ka et naiste paigutamine samasse kategooriasse lastega asetab nad infantiilsesse positsiooni.[7] Wilmott leidis veel, et pagulasi kujutati harva lähivaates (portree formaadis), mida peetakse humaniseerivamaks kujutamisviisiks. Psühholoogiliste uuringute järgi tekitab inimestes ka rohkem empaatiat, kui pildil on keegi, kelle kohta on antud infot, nagu nimi ja vanus (näiteks seitsmeaastane Mahmoud Damaskusest). Kaastunne jällegi väheneb, kui pildile inimesi juurde lisada – vt identifiable victim effect.[8]
Kokkuvõtvalt, pagulasrännet inimlikustav raamistik hoidub dehumaniseerivatest metafooridest, avab migratsiooni konteksti (ja kasutab täpset terminoloogiat) ning kaasab pildivalikus ka naisi ja lapsi. Pagulasvastane nurk toonitab migratsiooni peatamatust ning keskendub pildivalikus meesterühmale, rõhutades ohtu ning meie vs. nemad aspekti.
Nutitelefonid (ja kes neid kasutada tohib)
Omaette teemana on viimaste aastate jooksul esile kerkinud nutitelefonid, mille olemasolu ja kasutamist on pagulastele ette heidetud (eriti sotsiaalmeedias, kus levisid postitused stiilis „vaene Süüria migrant teeb oma 600-dollarilise nutitelefoniga selfie’t“). Meediauurijad on pakkunud, et selline reaktsioon on seletatav laiemate ootustega ohvristaatusele (vaene, passiivne), samuti arusaamaga „arengumaadest“, kus mobiiltelefone ei tohiks justkui olla. Eeldust, mille järgi on tehnoloogiliselt arenenud ainult Lääs, nimetatakse tehnoorientalismiks.[9] Sellele vastukaaluks on pagulasrännet inimlikustavad meediakajastused püüdnud nutitelefonide kasutamist legitimeerida. Seda tehakse üldjuhul rõhutades, et pagulased kasutavad telefone teel olles navigeerimiseks või emotsionaalsetel põhjustel, nagu suhtlus lähedastega.[10] Nende kajastuste fookus on siiski pigem esimesel – telefonid ei ole „mängukannid“, vaid hädavajalikud, et ohtlikul teekonnal Euroopasse ellu jääda. Ajakirjanikud on esile toonud, et nt Süüriast ei tule mitte majandus-, vaid sõjapagulased, kuna Süüria ei olnud enne kodusõda majanduslikult halval järjel, ning nutitelefonid on seal laialdaselt levinud. (Siinkohal tasub meenutada, et kümme aastat tagasi toimunud Araabia kevad tituleeriti just nimelt nutitelefonide revolutsiooniks.)Kui aga paigutada jutt pagulaste nutitelefonidest laiemasse konteksti ning vaadelda Lääne ühiskonnas varasemaid mobiiltelefonidega seotud hoiakuid, siis 1990ndatel peegeldati nende kasutamist samuti sageli negatiivse nurga alt. Telefoni peeti uhkeldamise asjaks, mis on vajalik vaid lobisemiseks ja klatšiks (eriti kui kasutajad olid naised). Mobiiltelefonide kasutamist peeti õigustatuks hädaolukorras, näiteks kiirabi kutsumiseks. Samuti ei tekitanud nad küsimusi, kui nende omanikeks olid jõukad ärimehed. Mobiiltelefonide laialdase levikuga muutus nende kasutamine ühiskonnas enesestmõistetavaks ega vajanud enam põhjendusi. See enesestmõistetavus ei tundu aga kehtivat iga inimrühma puhul. Pagulaste nutitelefonide poleemika tundub peegeldavat 30 aasta tagust mobiiltelefonialast diskursust – nutitelefoni omamisele vaadatakse viltu, nende kasutamist õigustab aga hädaolukord.
Eesti meedia: tõmmud mehed (liiga väikese) tara taga
Et kohalikest diskursustest aimu saada, analüüsisin 20 artiklit ajavahemikus 1.–15. august (väljaanded: Eesti Päevaleht, Postimees, Õhtuleht ja ERR). Et saada võimalikult avar pilt, vaatlesin eri formaadis artikleid: reportaaže, arvamuslugusid ja intervjuusid. Tähelepanu pöörasin sõna- ja pildivalikule. Samuti sellele, kui palju avati artiklis migratsioonirände konteksti ning milliseid lahendusi pakuti.
Ei ole midagi uut siin ilma peal ning Leedu migratsioonikriisi kajastused Eesti meedias peegeldavad laias laastus kõiki eespool nimetatud teemasid. Näiteks on esile kerkinud arutelud terminite ümber (Eero Janson kirjutab inimeste „illegaaliks“ taandamisest, Karmo Tüür aga, et „üritades pisendada piiririkkuja süütegu … proovitakse anda sellele veidrat määratlust „ebaregulaarne piiriületus““). Kiire meediakajastuste ülevaade näitab, et kasutusel on lai terminite skaala, mõned neutraalsemad, nagu „piiriületaja“, „inimene“, aga ka Iraagi kodanik (Greete Kõrvits, Õhtuleht, 09.08), mõned otseselt ähvardavad, näiteks „sissetungija“ (Lauri Vahtre, ERR, 09.08). Kõige tihedamalt leiavad aga kasutust „migrant“ ja „immigrant“. Sageli kasutavad artiklite autorid omadussõna või eesliidet, millega rõhutavad, et piiriületajal puuduvad vajalikud dokumendid: „ebaseaduslikud“, „seadusvastased“, „illegaalsed“ (im)migrandid. Nii rõhutatakse vahet seadusliku („hea pagulane“) ja ebaseadusliku („halb pagulane“) migratsiooni vahel: „Kindlasti ei saa olla midagi selle vastu, kui haritud välismaalased… elamisloa alusel siin viibivad… Leedu piirile transporditavate pagulaste ilme on paraku teine“ ja „illegaalse sisserände ja seadusliku migratsiooni vahel peab jooksma selge ja külmalt ratsionaalne joon“ (Lennart Käämer, EPL, 08.08), ning „kuna nad rikuvad seadust, siis oleme sunnitud nad tagasi saatma“ (Leedu kaitseministrit tsiteerides Taavi Minnik, EPL, 03.08). Sellised eristused vaatavad mööda faktist, et „seaduslik“ sisseränne on teatud riikidest praktiliselt võimatu, viisavabadus ja ohutu reisimine võimalik vähestele.
Laiemate teemadena kerkivad esile hirm (ja oht). Näiteks kirjutatakse hirmul olevatest Druskininkai elanikest ning rõhutatakse läbivalt, et „ükspäev ulatub Leedu rändekriis Eesti riigipiirini“ (Jaanus Karilaidi tsiteerides Loora-Elisabet Lomp, Postimees, 05.08) ja „suur hulk illegaalseid piiriületajaid, keda praegu küll veel Eestis ei ole, oleks Eestile tõsine julgeolekuoht“ (Riho Terrast tsiteerides Minnik, EPL, 03.08). Kasutatakse ka eespool nimetatud veemetafoore, seda samuti ähvardavas kontekstis: „Piisab vaid signaalist, et „selles piirilõigus vaatab piirivalve kõrvale“, kui surve otsib üles selle nõrgema koha, umbes nii nagu veesurve tammis“ ning „surve ei taba mitte ainult konkreetselt kahjustatud kohta tammis, vaid kogu laiemat tagamaad“. Viimane näide pärineb paradoksaalsel kombel artiklist, mis räägib kahepoolsest ülevõimendusest ja kutsub ühisosa leidmisele (Tüür, Postimees, 05.08). Ohtu konstrueeritakse, rõhutades kultuurilist erinevust, näiteks „isiklike asjade läbivaatusel“ leitakse noormehelt „Nike tossud ja palvetamisriided“, tõstes sellega esile, et tegu on praktiseeriva moslemiga. Tosse tähtsustav artikkel tõstatab nutitelefoni teema juba oma pealkirjas: „Leetu jõudnud immigrantidel on iPhone’i viimane mudel, 1500 dollarit sularaha ja nõudmised“ (Roman Starapopov, EPL, 01.08), viidates ühtlasi piiri ületavate inimeste tänamatusele. Vastukaaluks leidub üksikuid artikleid, mis nn tehnoorientalismi vaidlustavad (n-ö legitimeerimise katsed) ning kus väidetakse, et mobiiltelefon „on olulisim esmatarbevahend koos oma sidepidamise- ja positsioneerimisvõimekusega“ (Janson, ERR, 07.08).
Kui vahel harva leiab infot sisserändajate päritolumaa kohta, siis on see esitatud lühivormis, näiteks „enamik tuleb Iraagist, Malist ja teistest Aafrika riikidest, kuid on olnud isegi tšetšeene“ (Starapopov, EPL, 01.08) või et „migrandid“ on „peamiselt Iraagist“ (autorit ei ole välja toodud, ERR, 06.08), päritolumaades valitsevat olukorda ja selle põhjuseid lahatakse minimaalselt. Vaid ühes artiklis tuuakse välja täpsem statistika piiriületajate päritoluriikide kohta, samuti saame teada, et tegu on segarändega („saabunute seas on nii ilmse kaitse vajadusega inimesi kui ka neid, kellele võib teha lahkumisettekirjutuse“) ning et juunikuus tulnutest üle 90 protsendi on esitanud Leedule varjupaigataotluse (Janson, ERR, 07.08). Erandina võib veel nimetada kaht artiklit, mis toovad välja maailma eri piirkondade seotuse (kuna mitte midagi ei sünni vaakumis) – Erkki Bahovski mainib 2003. aasta invasiooni Iraaki, milles osalesid ka Leedu ja Eesti (Postimees, 10.08), ning Karl Lembit Laane toob välja – küll laskumata detailidesse –, et tegu on riikidega „mille hapras seisus… kannavad vastutust ka lääneriigid: Iraak, Süüria ning täienev nimekiri Aafrika riike“ (Postimees, 10.08).
Kuigi artiklites napib sageli laiemat konteksti, pakutakse sellegipoolest lahendusi, keskendudes küll mitte pagulastele (kes muidu on loo keskmes), vaid enda riiklikule julgeolekule. Peaaegu kõigis artiklites tähendab lahendus piiri kindlustamist. Eestit tänatakse korduvalt Leetu saadetud okastraadi eest, mis peaks aitama seda teha. Sellist lahendust presenteeritakse sisserändajate huvides: „Hoides illegaalid Leedu piiri taga, kaitseme Euroopat ja sisserändajaid endid“ (Käämer, EPL, 08.08). Sama artikkel konstrueerib pagulasi vaid kahes rollis, millest esimene on kurjategija roll. Nimelt leiab artiklist loetelu kuritegelikest rühmitustest, näiteks Hollandis, kus „peamiselt Maroko-päritolu narkokurjategijate gängid on muutunud eluohtlikuks“, ning Itaalias, „kus tegutseb „spiritistlike kultuseid praktiseeriv ja militaarsele juhtimismudelile allutatud sündikaat Must Kirves“. Teisena on pagulastele jäetud ohvriroll, keda tuleb inimkaubitsejate eest kaitsta (ja kes „on kurjategijatele lihtne saak hõlptulu teenimiseks“). Seda kõike seetõttu, et nad on „ebaseaduslikud migrandid, kel puudub identiteet, elamusluba [sic] ja riiklike struktuuride kaitse“. Sellised käsitlused on justkui orientalismi õpikunäide, mille kohaselt on Lähis-Ida unifitseeritud paik, kus elavad metslased (kellel on kõik eeldused saada kurjategijaks) ja/või lapsemeelsed (keda tuleb „päästa“, muu hulgas ka nende soovi eest tulla Euroopasse). Või siis midagi looma sarnast, arvestades, et identiteet on isegi lapsel. Kui vaadelda pildivalikut, leiab kõige rohkem pilte piirivalvest (piltidel domineerib okastraat), järgmisena aga piirile jõudnud inimestest koos korrakaitsjatega, näeme näiteks visuaale sellest, kuidas inimesi läbi otsitakse. Taavi Minniku (EPL, 03.08) artikkel juhatatakse sisse pildiga, mille kompositsioonis asetub politsei piiriületajate ning publiku vahele, justkui „meid kaitstes“. Samuti on pilte, kus fookuses on ainult põgenikud, üldiselt grupis (asuvad tara taga, piltidel domineerib tara). Veel leiab piltidelt poliitikuid, kes oma arvamust avaldavad (nt Leedu kaitseminister Arvydas Anušauskas või siis Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid). Piiriületajad sõna ei saa – nende roll on tummalt vaadata ja olla vaadatud.
Mis on aga piltidelt puudu? Esiteks, piiriületajaid kujutades on piltidel eranditult mehed, statistika järgi on aga 29% tulijaid naissoost, samuti on osa saabunutest lapsed.[11] Teiseks puudub piltidelt peaaegu täielikult olukorra eest vastutav Lukašenko.[12] See aga loob olukorrast moonutatud pildi, mis jätab pahategija rolli piiriületajad, keda näeme igal pildil meestemassina ähvardavalt publiku poole vaatamas. Rollid jaotuvad ümber – pahategijatest piiriületajad, korrakaitsjad meid kaitsmas, ohvrirollis hoopis publik.
Jutt aiaaugust ja diilid diktaatoritega
Nimetatud perioodil olid kohalikud pagulasteema kajastused väga erinevad – oli otseselt põgenikke dehumaniseerivaid artikleid (nt Lennart Käämer, Lauri Vahtre) ning oli ka püüdeid piiriületajaid inimlikustada (nt Piret Karro ja Eero Janson). Sellegipoolest võib väita, et diskursus on kreenis. Seda esmajoones seetõttu, et ka esmapilgul neutraalsena näivad artiklid ei ole seda siiski tihtilugu – läbivalt puudub tekstides kontekst (miks ja kust tullakse), kasutusel on ebatäpne (ja kohati dehumaniseeriv) sõnavalik, piltidel on hirmutav tumm meestemass ning ainsa lahendusena kumab läbi vajadus ehitada suurem tara (fookus on sõna otseses mõttes aiaaugul).
Ometi on sõnade valik ja nende toon oluline. Kes selles kahtleb, üritagu need artiklid läbi kirjutada, kasutades sõna expat (expat’id „nagu veesurve tammis”). Diskursused ei eksisteeri vaakumis, vaid peegeldavaid võimusuhteid. Kes kelle kohta diskursust toodab, samuti kes räägib, kes vaikib, kes vaatab ja kes on kuspool tara. Kuigi sisuliselt on sõnal „migrant“ sama tähendus sõnaga „expat“, siis viimast kasutatakse tavaliselt selleks, et tähistada inimesi jõukatest maailmapiirkondadest (Aafrikas töötav eurooplane on expat, Euroopas töötav aafriklane (im)migrant). Tegu on Lääne enesekohase diskursusega ja nii on sel ka positiivne konnotatsioon. Sõna „migrant“ kasutatakse tihti aga selleks, et tähistada „teist“, kellel justkui ei ole meie juurde asja.
Kui nüüd tulla lõpetuseks diskursuste juurest pärisellu, siis Lukašenko ei ole muidugi esimene poliitik, kes kasutab inimesi poliitilise relvana. Sama tegi Fidel Castro, samuti kuulus migratsioon Muammar Gaddafi ähvarduste arsenali ning viimastel aastatel on seda taktikat kasutanud Türgi president Recep Tayyip Erdoğan. 2016. aastal sõlmis Euroopa Liit Türgiga kokkuleppe, makstes viimasele miljardeid dollareid, et varjupaigataotlejaid Türgis hoida. Ent vastusena sellele, et Euroopa kritiseeris Türgit osalemise eest Süüria kodusõjas, kuulutas Erdoğan 2020. aasta alguses piiri Euroopaga „avatuks“, saates Kreeka-Türgi piirile umbes 13 000 pagulast. Seega, vastutus ei lasu ainult diktaatoritel – kuni Euroopal ei ole ühtset pagulaspoliitikat ja probleemi veeretatakse nagu kuuma kartulit käest kätte (või siis makstaksegi diktaatoritele, et nood pagulased Euroopa silma alt eemal hoiaksid), saab seda eurooplaste nõrkusena ära kasutada.
[1] Vt statistikat: Neteisėtos migracijos stebėsena, https://ls-osp-sdg.maps.arcgis.com/apps/dashboards/9b0a008b1fff41a88c5efcc61a876be2.
[2] R. Z. Abid, S. A. Manan, Z. A. Rahman, ‘A Flood of Syrians Has Slowed to a Trickle’: The Use of Metaphors in the Representation of Syrian Refugees in the Online Media News Reports of Host and Non-host Countries. Discourse & Communication, 2017, kd 11, nr 2.
[3] C. Hart, Animals vs. Armies: Resistance to Extreme Metaphors in Anti-Immigration Discourse. Journal of Language and Politics, 2021, kd 20, nr 2.
[4] S. M. Utych, How Dehumanization Influences Attitudes toward Immigrants. Political Research Quarterly, 2018, kd 71, nr 2.
[5] Ajaleheartiklites esinevad visuaalid harva ilma tekstita, seetõttu on neid kahte täiesti eraldi uurida keeruline.
[6] A. C. Wilmott, The Politics of Photography: Visual Depictions of Syrian Refugees in U.K. Online Media. Visual Communication Quarterly, 2017, kd 24, nr 2.
[7] R. C. Carpenter, ʻWomen and Children First’: Gender, Norms, and Humanitarian Evacuation in the Balkans 1991–95. International Organization, 2003, kd 57, nr 4.
[8] T. Kogut, I. Ritov, ‘Identified Victim’ Effect: An Identified Group, or Just a Single Individual? Journal of Behavioral Decision Making, 2005, kd 18, nr 3.
[9] Z. Sajir, M. Aouragh, Solidarity, Social Media, and the „Refugee Crisis“: Engagement Beyond Affect. International Journal of Communication, 2019, kd 13, lk 550–577.
[10] A. Alarcon, J. Baik, D. O. Kim, „Everyone Deserves a Smartphone?“: Understanding the Media’s Legitimation of Mobile Technology Use by Syrian Refugees. Mass Communication and Society, 2019, kd 22, nr 6.
[11] Neteisėtos migracijos stebėsena, https://ls-osp-sdg.maps.arcgis.com/apps/dashboards/9b0a008b1fff41a88c5efcc61a876be2.
[12] Lukašenko leiab kolmelt pildilt (Postimees) ja ühest videost (ERR).
