Lenini valss

PAAVO MATSIN

Oh vabadus, vooljuška!

Vana taskuvaras Konstantin Opiatovitš astus Tampere vanglapääslast hoolikalt puhastatud põhjamaisele trotuaarile ning päikse ere valgus lõi talle kasteedina näkku. Ta oli vaba, vaba nagu Batumis valmistatud ebamugav tumba, millel keegi istuda ei taha, või nagu äsja Argentiinast Euroopasse toodud tango, mida veel keegi tantsida ei oska. See seletamatult magus vabaduse tunne, vooljuška, tegi rinna rõõmsaks ja pani Venemaad kujutava väljaveninud emake-tätoveering-maakaardi tema biitsepsil jälle nooruslikult tukslema. Ehh voolja, vooljuška! Ehh tahad-magada-ise-riieta-end-lahti vaba mehe eluke!

Nii loobuski ta suitsetamisest väikesel valgel pingikesel värava kõrval, sest löögikindlast klaasist külm ja pime vanglaaken selle kohal mõjus nagu mõne vana lossi laskepilu ning andis märku, et keegi jälgib põhjamaalasliku täpsusega ka kõike vangla ees toimuvat. Ära peeglit kiru, kui endal lõust viltu, mõtles Opiatovitš ja suges vaid korra oma halle juukseid. Kui ta vanglatapiga Jämejala hullumajast algul Külmakoski vanglasse ning seejärel juba siia Tamperesse üle oli toodud, pimedas vagunis nagu surnuvankris, oli talle üks vennalikult parmatuhhat pakkunud kaasvang, suurt kasvu sportlane, nii-öelda tšuhhi-puhhi-barets rääkinud, et väljas olla võim vahetunud ja tsaaririigi alt olla nüüd üle mindud Soome hirmuvalitsuse-isevalitsuse alla. Opiatovitš polnud oma vaimu-duhotškut parmatuhhotškaga rahustanud, vaid kuulanud lõhnaõlipudelit käes hoides kaaslast tähelepanelikult – hullumajas puudus ju igasugune poliitiline info, peale päevakäskude, mida jagas Jämejalas üks kohalik habemega Jakobson. Barets oli õpetanud, et kui astud nüüd siin Tamperes vanglakambrisse, ütle soomepäraselt: morjens, veljet-rikolliset!

Polnud alust kahelda, et ajaloo kiik oli jälle suure kolksuga nagu jaaniõhtul üle võlli käinud ning vene võim hoopis uskumatul kombel soome omale alla jäänud, täpselt niisama kui pussnuga on alati soomepärast nime kandnud ja finkaks kutsutud. Nüüd oligi põhjarahvas oma kurikuulsa finka löönud otse tsaaririigi viienda ribi alla ning päris arusaamatult saanud kauba peale võimaluse valitseda veel ka Eesti provintsi, kuigi nagu kommenteeris lõhnaõlijooki pakkunud ja hiljem uinudes võikalt peeretama hakanud barets-jõumees rongis, et kaua see nii küll ei pidanud ehk kestma. Ta oli võrrelnud niisugust uskumatut asja nuga saanud fraieriga, kes näoli jõkke kukkudes ja uppuma hakates algul mõnuga ise nagu lollike-durak vett suhu ahmab…

Ning kuigi Opiatovitši poliitika ei huvitanud, sest õige vargana vältis ta igasuguseid kokkupuuteid võimuga ja eriti templeid, mida lööb riik oma kodanikule passi, hoidis ta silmad-kõrvad ka magades lahti. Vaid nooruses oli ta kunagi Riia linnas templivõltsijana kuuma keedetud munaga arvetempleid üle rullinud, et siis munajäljendiga valeblanketile veidi lopergune, aga päris usutav koopia vajutada, millega sai komisjonipoodi mindud ja suure tehase varustajat mängides nii mõnigi lühter-lühtrike välja petetud. Kuid silmad-kõrvad tuli jänesena lahti hoida, see oli selgemast selge, ning õhtuste telekavaatamiste ajal jälgis ta juba suure kaasaelamisega, kuidas Tampere linna taheti kasvõi nui neljaks trammi sõitma panna. Tramm aga tähendas Opiatovitšile ju kõige mugavamat töökeskkonda. Vana hea Viljandi tuli meelde, oh aegu ammuseid, mil sai turult Paala-gorodokki minevaid mamsleid tühjendatud! Kogu ta elu oligi olnud üks uljas trammisõit hullumaja ja teatri vahel, justkui oleks ta olnud mõni veider vaid mööblit omav mees, kes otsib miljonite hulgast seda üht, vaid elamispinda omavat naist.

Nüüd vaatas Opiatovitš huviga Soome tänavat, selle maju ja puid. Soome vangla oli olnud ilus ja puhas, ka siin seisid väikesed punased ja kollased puumajad üksteise kõrval, nii et meelde tuli ühe vana soome-parvepoiss-retsi lauluke, mida ta kambris kuulama oli sunnitud, ikka et „silmad on punased ja hambad kollased ja huuled on sinised, aga silma alt on must!“ Mustust siin küll ei olnud, aedadesse oli tõstetud suvemööbel, majauksed olid pärani lahti ja toimekad perenaised liikusid aiakääre või kulpe käes hoides vilkalt toa ja kasvuhoone vahel. Saabus moodne liinibuss, mida peatas keegi pensionär, kes tõstis sõidukaardiga käe ning tervitas sisenedes omapoisilikult juhti. Opiatovitš sülitas, oh kui võõras see kõik siin ikkagi oli, ta vaatas, kuidas kasetohumustriga spordikingades vanataat vinnas end mugavalt tühjas bussis istuma. Lootusetu juhtum taskuvargale! Siseneti ilmselt eest, väljuti tagantpoolt. Polnud siin mõnusat turupäevast viljandlikku trügimist! Ega midagi sellist, mis oleks lasknud ühele karmantšikule väikest teenistust aimata! Kuid tuuleke tõi talle jälle laulukese, mida polnud ammu tahtnud ümiseda, „Murka“ tuli hopsti huultele, justkui ta oleks lapsepõlves turult tuvipoegi ostnud või mõnda sinise jakikesega tüdrukut fontääni juures oodanud! Vabadus oli ju kõige olulisem! Mis siis, et juuksed juba peas viimseni halliks olid läinud ja tuul kõik kunagiste kallimate laulud laiali kandnud nagu bajaan-šarlataan! Selle kummalise võõramaa linnaga ja nagu öeldakse, ka linnakese prokuröriga, tuli ju lähemat tutvust teha!

Ta peatus ühe männi all ja hingas sügavalt sisse. Vanglas oli Opiatovitš lugenud igapäevaselt soomlaste rahvuseepost „Kalevala“, mänd pidi soomlaste rahvuspuu olema, nii-öelda nende Jeesuse veri ja Maarja piim. Ei, õige rahvuspuu on siiski ainult kask-kaseke, mõtles ta, isegi vangla saunas oli tal alati eriti kuum jõnks läbi käinud, kui toetas tagumiku kasest tehtud saunalavale ja võttis kaseviha kätte, siis kadusid aeg ja ruum ning oleks kui kõndinud armsa Viljandi-gorodoki lossimägedes või hüpanud klaveri puruks ehk joonud lillevaasist šampanjat! Kõik kaasvangid-orkestrandid-papagoiretsid kadusid siis kuhugi kaugele nagu kured tormis ja ta tundis kontides lendutõusmise jõudu, kuigi tema taevatee oleks viinud muidugi hoopis vastassuunas, koju. Muidu kurvameelne ja haviluust tehtud hingeviiul ta sees hakkas siis korraga mängima lõbusasti, nagu tundmatule kaunitarile-studentkale-kuldhambale!

Uue nimega vana sõber

„Eh-eh-hee!“ mõtles Opiatovitš, kui märkas tänavanurgal hiina restorani ja selle kõrval kummalist kirikukest väga madala väravaga. Kõigepealt on muidugi õige seada sammud ikka pühakotta! Uks oli lahti ja sees mängis orel ehk nagu öeldakse, teeniti siin masinaga Jumalat. Madal lagi oli kaetud inglitiivamustriga, kuid huvitavamad olid paar maali altari taga ja kõrval. Kõigepealt oli seal ikoonide asemel keegi maalinud seinale pildi surnuist ülestõusvatest inimestest. Ju olid siis viimase kohtupäeva pasunad nii kõvasti hüüdnud, et inimesed end haudadest üles ajasid ja kusagile kibekiiresti liikuma kippusid nagu mõnes uues kaubamajas. Huvitavamaid asju oli aga kujutatud madalas kõrvalkäigus, kus ühel maalil kastsid luukered taimi ja teisel tassisid mingid kummalised poisid haavatud ja pimedat inglit. Luukered olid lõbusad ja kastekannudega ning valasid kaktustele vett, poisid olid aga vägagi torssis nägudega, ilmselt oli ingel nende jaoks liiga raske. Üks oli Opiatovitšile selge, päris õigeuslik see jumalakoda siin ei olnud, aga maailmas on ju erinevaid uske vägagi palju! Ta tahtis juba väljuda, kui oli tahtmata tunnistajaks kummalisele kõnelusele kirikutrepil, kus suitsetav papp vestles mööduva õmblusmasinamüüjaga.

Tundus, et müügiesindajal oli raske pohmell, sest ta ei saanud jätta pappi torkimata.

„Taevas ju ei suitsetata!“

Papp tõmbas rahulikult pika mahvi.

„Ega seal ei müüda ka õmblusmasinaid, ma arvan…“

Opiatovitšile batja vastus meeldis, selle naljaka kiriku papp polnud ju üldse loll-durak-simsalasimberg! Ta puges muheledes vaidlejatest mööda ja astus nüüd restorani suunas. Söögikoha ees istus pilusilmne eit, kes teda nähes kohe oma odavalt toolilt püsti krapsas. Mutt tõstis tervituseks käe nagu mõni rooma tribuun, kuid suunas siis näpu ikkagi ükskõikselt nina urgitsema. Uks kiunus lahti ja moor karjus talle hane moodi otse kõrva: „Keda joome, Ivan?“

Opiatovitš tahtis midagi selle kentsaka ja arusaamatu küsimuse peale vastata, kuid jäi vahtima suurt ja kirevat lehvikut, mis seina ehtis. Maaliline maastik lehvikul, mis oli paari hooletu haamrilöögiga tagurpidi seina peale löödud, meenutas talle niivõrd tema enda kirevat elu, et ta ehmus. Siin oli vikerkaarevärvides kujutatud kõiki tema käest kadunud, ära läinud päevi: lapsepõlve Riiat ja tuvimaja, noorusebandesid nõukogude mikrorajoonis ja lõpuks koguni armsa väikelinna Viljandi trammi, kus ta juba vanemas eas palju häid töövõite oli saavutanud! Ning kus ta kunagi isegi suure klassiku Nikolai Gogoli enesega kohtunud oli!

„Kas tohin küsida ühe klaasikese vett?“ küsis ta mõnuga puhtas vene keeles, teades, et saadakse aru ja austatakse.

Mutike tõi külmkapist terve samagonipudelitäie külma allikavett ja Opiatovitš jõi järjest pead tõstmata pudeli pooltühjaks, nagu oleks ta just tuppa jooksnud jõmpsikas, kes on tolmusel ja palaval õuel kokkukukkumiseni koerakutsikatega mänginud. Kuid uks kiunus uuesti ja lendas lahti ning ilma igasuguse väärikustundeta sisenes keegi segane mees, kellel oli selline nägu peas, justkui oleks ta siga, mida püssist lastud. Päev, kuum ja virvendav, paiskus korraga ruumi, ja võõras seisis uksel nagu mõni keeduviljaaeda kogemata kasvama juhtunud rääbakas moon. Tema rõivaks oli viimseni tolmune frakk, ilmselt oli tema tööks müüa tsirkusepileteid, mingit eliksiiri satikate vastu või muud seesugust.

„Vabandan, et hilinesin!“ ütles ilmutis päris harilikus viljandipärases vene keeles ja tema silmad oli poolpilukil nagu mõnel talumajal-huutoril kuskil Võhma-gorodoki lähedal sügavas võsas. „Seesinane, aig om ürike, et sattusin Eesti laevale, ei pääsenud kohe tulema!“ Ta pudistas lauseid nagu pihust seemneid. Moor lõikas edasi melonit lahti ja vaatas teda arusaamatuses.

„Sa said juba ju kaks kuud tagasi potkut! Lasin su juba siis lahti, kui Rootsi laevalt niisamuti helistasid-plämisesid, ei mäleta või?“

Mees tegi ristimärgi, ohkas ja väljus hiljukesi. Opiatovitš maksis ümbrikust võetud vanglarahaga ja ruttas väljapääsu poole. Kuskilt sügavalt tema seest kerkis naer nagu hõbedane lennuk läbi paksude pilvede üles piibeleheõitega kaetud taevase aasa kohale. Suu kiskus vägisi naerugrimassile. Ta jooksis võõrale kiiresti järele, nagu tehakse mõnes kadunud liivlaste ringmängus!

„Pidage, isand Gukš!“ hüüdis ta urkaust lahti paisates.

Gukš istus jahmunult lasteatraktsioonile, karussellikesele, mis ime küll, ei olnudki viljandlikult koerajunnidega kaetud, vaid säras puhtusest.

„Kas see oled tõesti sina, Opiatovitš? No see on küll nüüd uskumatu lugu! See ei või olla ilmsi, Konstantin, oh sa Nepaali printsess ja kiirabiauto varietees, kullake. Sain kohe aru, et midagi juhtub, selg sügeles juba hommikul…“ imestas Gukš.

Gukš vahtis vana sõpra Opiatovitši nagu mõnda süvavee-rõõba-fishi Odessa kuulsal kalaturul!

„Mnjaa, sinust pole pääsu, lendad järsku läbi õhu nagu kahvel vihase patsiendi käest günekoloogi matusel kirstu suunas, no oled ikka nadikael, Opiatovitš, kallike!“

Gukš embas Opiatovitši ja see oli tõeline soomepoisi kallistus, kes tõmbab sind rinnale, et selja poolt finkaga lüüa, naeratus ta suul aga on mäesuurune nagu kivikuhi partisanide juhi haual.

Kuid Opiatovitš poleks olnud vana varas, kui ta poleks kogu selle jabura jutu peale murdnud endale igaks juhuks mõttes üht valget akaatsiat valvsusemärgiks rinda.

Gukš, nüüd lasi ta ennast kutsuda Kuksiminen, justkui murdus ja asus jutustama, mis kõik viimase kümne aasta jooksul juhtunud oli. Kuidas soomlased võimule said ja kogu Eesti ülikiiresti ühtlase pensionäridemassiga üle ujutasid. Ning polnud imestada, et nad just eriti päikselisse Viljandisse kippusid, sest Soome kliima oli suurema osa aastast Vorkuta tuul veebruaris, mis sõrmi murrab. Kusagil Kuusamos püsis ju lumi maikuuni! Kuid Soome kohta kasutas Kuksiminen nimetust Sutse ning Venemaa oli Kemenume! Rääkis, kuidas sutselaste president Koivu mängib võrkpalli, sigar suus, võrkpalliklubis Sigaripall ja kuidas maakohtades kardetakse eesti metsavendi, keda kutsutakse virolainen käpykaarti! Kuksiminen jahus kõõksudes oma reisidest lõunamaadesse, ta oli palju jõudnud, näiteks tutvunud Tai kuningriigis joomaahviga, kes talt pudeli ära võttis, tühjaks jõi ja lõpuks pähe puruks lõi. Juoppoapina, perkele! Päike, mis nende pea kohal aina kõvemini kõrvetama hakkas, kuulas tüdinult kõike seda rumalat juttu, mida Kuksiminen südamepekslemise saatel vanale tuttavale ette kandis nagu osav kelner kõikidest toidujääkidest päeva lõpuks kokku kogutud jäätmekandikut, niinimetatud kalossi, mis uuesti õhtul söögisaali maha müüakse. Paljut teadis Opiatovitš niigi, ta oli kambris alati rohkem vaikne kuulaja, kui teised oma värvilisi tätoveeritud papagoisid (need olid siin midagi analoogset vanasti Viljandi vanglas tehtud kirikutornidega) demonstreerisid. Ahv tekitas temas isegi korraks huvi, niisuguse ahviga võiks ju trammis imet teha, palju väikeseid rahakašelotte välja õngitseda! Aga kui ahvil on viinaviga küljes, siis oli asi enam kui kahtlane teenistuse mõttes muidugi.

Pikka teed oli käidud, nüüd istus Opiatovitš nagu mustlase ees, kes kaarte välja laob, ta oli surematu arestandina saabunud elu sõlmpunkti justkui kohtuistungile, kus öeldakse, mis edasi saab. Kuksiminen tulistas aga nagu kuulipildujaga konvoi oma lõputuid lugusid. Kriitiline moment, ja neid oli olnud kinniistumise ajal omajagu; tume element – selliseid tegelasi on vanglas juba alati piisavalt, ning armastuse palav pudru – romaanike ühe silmnähtavalt pakseneva köögitöölise-soomlanna-pensionäriga – kõik see pidi Opiatovitši jaoks nüüd jääma kroonulikult hoolitsetud tehisripsmetega kaamerasilma vaateulatusse. Aga midagi uut oli Opiatovitšil ilma trammita raske välja mõelda, seepärast tuli pigem kesklinna suunduda, et oma silmaga lõpuks veenduda, kui kaugele Tampere oma trammiliiniehitusega ka jõudnud oli. Juhul, kui neile oli tõesti Kuksimineniga elus üks langevari, nagu öeldakse, kahe peale määratud, siis küll… Eks elus on ikka neid, kes lähevad kaugele teele, ja samas ka neid, kes istuvad kodus, ning on sügavalt kahtlane, kas inimene saab niisugust valikut ise teha, aga igal juhul peab igaüks mingi otsuse juba siis tegema, kui tal veel aega on antud, hiljem on vägagi raske oma kurssi muuta, sest suurel laeval on väga sügav sõit. Ning kellega siis veel, muidugi nii mõistuse piires, kui mitte Kuksimineniga, ptüi, Gukšiga, võis taanduda elu voolude villu? Ainult frakk oli Kuksiminenil seljas justkui orikal pigimüts, äratas tähelepanu, välja nägi ta tõesti ärajoonud briti aadlikuna, mõne lõhelordina, kes kuuldavasti käisid kalastamas kuskil Ämmakoski all. Tükikese lõhet, seda paksu poega, oleks hea konjakiga söönud praegu aga meelsasti! Nii et las elu teeb siis fotot meist, mõtles Opiatovitš, olgu siis elu jälle kord suisa üks meisterlik loodusfotograaf, kes oma käe pealt hakkliha pakkudes neid kahte nagu segaseid öökulle oma võtteplatsile meelitab!

Ta ohkas ja tõstis käe, sest niisuguse alandliku žestiga peatati siin autobusse. Juht võttis raha ja vaatas neid pilguga, mis sarnanes presidendi vaatele, kes võtab lääneranniku sutselastelt-randlastelt vastu jõuluks saadetud haugi…

Soome, ptüi, Sutse!

Just nii nagu Väinamoinen tegi haugist kandle, jõudsid Kuksiminen ja Opiatovitš kesklinna. Ometi oleks paslikum võrrelda Opiatovitši silmi särjesilmadega, sest trammi kui sellist kesklinnas näha polnud. Linna peatänav, Hämeenkatu, mis viis kaubamajade juurest raudteejaama, oli üleni üles kaevatud, täis betoonääri ja raudvõresid ning kolla-puna-kirjuid hoiatuslinte. Rööpad tundusid küll olevat juba maha pandud, aga siis oli kõik millegipärast takerdunud, kollased torud kuhjunud, tekkinud igasugused probleemid läbilõigatud kommunikatsioonidega, nii et isegi kõige kurjem naisbrigadir jäi siin kohe hätta ja võis vaid unistada endale elu jooksul rajatavast liikuvast monumendist. Läinud õhtul töölt koju, mõtles selline töödejuhataja endamisi, et tal on vaenlasi nagu soos sammalt. Ning kui kõik tundus juba sujuvat ja oleks võinud mõne lõigu trammiteest ehk avadagi, ilmus ikka kuskilt välja mõni mehelik naisbussijuht, kes suitsu tehes ta läbi sõimas ja bussile läbipääsu nõudis, või siis mõni pensionär kuskilt seitsmendalt korruselt, kellel kaevetööde tõttu pommidega Becker seinal igavesti ajanäitamisest loobunud oli. See viimane oli eriti hirmus! Kogu linn ja riik näiski siin pensionäridele alluvat! Küll tahtsid nad sõita oma kepikestega matkarajale linnaserva või püksikestega ujulasse, ja januga isegi kaugesse õllekasse, kus kaks toopi ühe hinnaga anti, juhul kui enne keskpäeva kohale läksid. Nad tulid kodudest ja hooldekodudest, paljud ka sellistest majadest, kus muidu nagu korterid olid, aga sanitar esimesel korrusel valvet pidas. Oli võrdlemisi ilmne, et nad isekeskis kõik tuttavad ja mõnes tehases kunagi koos töötama olid juhtunud, sest Tampere oli tehaste ja tööliste linn. Ja iga bussijuht pidi siin olema nagu jahimees-kindelkäsi, et neid millegagi ei vihastaks ega pahandaks, et nii-öelda kuidagigi ei oleks ta kujundlikult öeldes tulistanud mõnele neist vanadest jänestest vasakule poole, mida iganes see ka tähendama pidi, nii et jänese sapp laiali lendas ja mõne sellise liha rikutud sai. Pensionär oli Sutses, ptüi, Soomes, püha loom!

Kuksiminen juhatas ta läbi jaamaalustest koridoridest, kuhu Riias normaalne inimene kunagi oma jalga ei tõstnud. Siin Tamperes oli aga kõik teisiti, haisvate muusikute asemel olid kenakesed kohvikud ja hipipoed, kus pensionärid väikest viskit võtsid ning enda käisteta teksatagile mõne uuema ansamblinimega embleemi lasid peale kõrvetada. Opiatovitš kõndis ja imestas, vaatas seninägemata maailma ettevaatlikult kui mõnda keskaegset miasmi, udus tekkivatest mädastest ainetest auru, mis normaalsele inimesele ohtlik on. Vaikselt hakkas talle kohale jõudma, miks Sutset ennevanasti Soomeks nimetati, see oli ju soomaa nii mitmeski mõttes ja kui mõni teadlane oleks talle seletanud, et udu tekib veepiiskadest ja virvatuled metaanist, siis oleks ta pikalt naernud. Teadlased-arhimeedesed polnud kunagi õiget vaibi tabanud, mida varas tundis kõhuga, pilguga, mis kellelegi otsa ei vaadanud! Kuuse juurtest punutud köied rippusid siin putkades kõrvuti kasevitsadega, mis pidid saunas kasutades mõjuma nagu habemeta musid. Keegi invaliid müüs männiokkaid, mida panna patjade sisse, teine üritas hõlma alt müüa tammepuutükikesi, mis pärinesid Ahvenamaalt. Ettevõtlikkust tundus siin rohkesti olevat, aga kõik see mõjus nagu kari kummitusi, mis kivipõllult tõusevad. Mnjah, mõtles Opiatovitš, parem on siin kulgeda vaikselt nagu siig, koerana haukuda midagi polnud küll mõtet. Ta vaatas võõramaa kaupu ja meelde tuli Riias lapsepõlves öeldu, et eks konngi on hea, kui sööd teda teadmata! Siis varastas ta nagu möödaminnes ära ühelt pimedalt kepi.

Muuseumis

Kuksiminen, ptüi, Gukš, oli end tööle munsterdanud suurde majja, kus näidati lastele mingeid karloss-loomi. Need olid hirmus populaarsed pika koonuga tegelased, kellest oli palju raamatuid ja filme tehtud ja kes nüüd rassisid ja toimetasid lugematutel stendidel ning makettidel. Nimetati kloune mumideks ja kui nad alguses olidki kaunis arusaamatult kurjad olnud, muutusid mumid müügi edenedes ja populaarsemaks saades üha ümaramateks ja lahkemateks. Kahe kõrva ja hiigelsuure nagu mumpsis oleva koonuga mumide perekond elas sarnaselt soomlastele ikka oma ilusas majakeses. Mumimuuseumis oli hubane ja põlesid lumepallidest tehtud laternad, kuid kui Opiatovitš ühte sellist kerakest kätte võtta tahtis, sai ta aru, et kogu värk on plastmassist, just nii nagu Viljandi trammijuhi juures rippuv suveniir-ahv või kasetohust lilletorbik. Kõik oli siin kunstlik, nöörredel seinal oli maalitud ja puutüvi, mida tassisid mingid tõsisemad kollid, paistis läbi. Mnjaa, kadunud Arkašale oleks siin hirmsasti meeldinud, ta oleks kohe mõnesse neist nukumajadest sisse pugenud nagu ka legendaarne Viljandi Lossi tänava viimane metsavend-estoonets härra Pugi!

Kuksiminen aga asus tööle: juhatas lapsi, tegi pilti, keeras vastavalt külalise rahvusele nupukest ja lasi valjuhääldist mumijutte. Polnud nagu päris tema, Arkaša-avastaja ampluaa, pealegi oli kõik siin kuidagi sama võlts kui jaamaaluses käigus. Jaamas peabki kuse järele lõhnama ja muusik-degenerant-iseprodjuuser jubedat laulukest venitama, mitte olema poekesed ja kohvikukesed! Nii ka siin, no öelge, kus on mumide surnuaed või mumide segasaun? Pole! Ainult miskid muinasjutud, nagu kõik mumidki oleksid olnud juba sünnist saati mumpsis pensionärid! Ja mis pidi see veel tähendama? Seinal oli plakat, kus naeratas mingi uimane šantrett-šatään-täitsa-ljapkin-tapkin eesti kirjanik, kelle luuleõhtu pidi peagi kavas olema. Lubati pakkuda ka kohvi ja küpsiseid! Opiatovitšil hakkas lääge, oleks tahtnud pigem korralikku kapsaleent, pudru ja pirukaid, mitte kuulata sellist ruutukuningat, vojažeerida sellist Deržimordat! Kuid ta sundis end eludoominot mängides rahulikuks. Ja muutus ringi lonkides lõpuks kurvaks, sest ta oleks väga tahtnud näha mõnda natukenegi elusat mumit, millega oli nii, nagu stendilt võis lugeda, et kui sellist Keuruus nägid, tähendas head, aga Hyvinkääl halba. Lõpuks ajasid kaks turvameest higise Kuksimineni millegipärast muuseumist välja.

„Ma ei saa aru, kas sa siis ei töötagi siin?“

Seda Opiatovitši küsimust kuuldes oli Kuksiminen peaaegu naerust suremas.

Pilet

Kuksimineni soov oli, et nad alustaksid pärast „tööd“ kultuursematest Tampere õllekatest, muidu pidi šokk Opiatovitši jaoks liiga äge olema, ütles ta. Vägeva keskplatsi servas, kus asus busside lõpp-peatus, kirik, turuväljak ja veel jumal-teab-mis, asus ka teater ning selle einelaua klaasuksed olid kutsuvalt pärani. Kultuurikohvik Kivi oli võrdlemisi tühi, nagu oleks ahm siit läbi jooksnud. Vaid paari laua taga tukkusid toopide juures suurte punaste viisnurkmärk-sonidega vanamehed justnagu karistust kandes, ja ometi vist kuidagi omamoodi õnnelikult, eemalt vaadates sellised arusaamatud staretsid-tšelovekid-metslased. Akna all laua taga aga magas mees, kes küll hingas, aga tema ümber ei saanud hingata… Ta kõrval maas oli pooleldi lahtirullunud punane plagu, kus oli õnneliku kassi nägu ning umbes selline kiri, et Tampere kommunistlik partei annab vaestele töölistele kassiliha, kuid vasak käsi oli krampunud mingi paberi ümber, mida ta hoidis tugevalt ja kuidagi hellalt… Keegi võrdlemisi kõikuv Che Guevara särki kandev naine tõusis kohe ja libises leti äärde ning asus pilkudega Kuksimineni kaelust närima, nagu argentiina hunt keset Patagoonia tühermaad luurab mõnd hilist raudteejaamas ootajat. Seda, et see oli peenikene koht, puha teatrikohvik ehk soomekeeli kiaateri-kohvinmaja, võis aimata vaid kaudselt, klaver ja grammafon, palm ja lühter olid küll olemas, aga kõik hirmsa tolmukorra all ja kuidagi kohatu nagu mõni armeenlane, kes sõidab rongiga.

Opiatovitš läks, tõstis kommunistist magaja klaasi teise kohta laua peal, nagu oleks malekäigu teinud. Kolhoosi saunas võõrast matšalkat võtva seebise haigutusega sai paberilipakas mehe käest tema põue.

„Jumalaga, kaunitar-sutslanna!“ hüüdis samal ajal Kuksiminen kärisedes ja riputas end Opiatovitšile kaela. Õhtu oli tõesti algamas! Kae taati, mõtles Opiatovitš, Kuksiminen käitub nagu mõni külavanem, aga ei öelnud midagi, sest mõtles juba varastatud paberikese peale. Mis küll seal olla võis? Ta tiris seletamatus joobumuses oleva Kuksimineni trepist alla ja lükkas uksest välja, et salamahti lipakat üle vaadata, ja sai kohe aru, et oli varastanud vaid muuseumipileti kuhugi Lenini-muuseumisse… Opiatovitš heitis traagilise pilgu trammitee pärast üles kaevatud keskplatsile. Kui tal ei oleks olnud pikka elukogemust, mis ütles vaikselt kõrva, et juhuseid elus ei ole, siis oleks ta vajunud pettumusest terve arssina jagu kühmu.

Lenin elab igavesti!

Nad jalutasid läbi võõralt sumiseva ja viimseni üles kaevatud kesklinna ning jõudsid puudega ääristatud bulvarile. Lenini muuseum asus suure puiestee ääres uhkes juugendmajas. Oli arusaamatu, kuidas töölistel raske ja põrguni kirutud elu kõrvalt oli olnud võimalik nii palju raha kõrvale panna, et isegi suitsevate tehasekorstnatega vitraažid peauksele telliti. Aga see oli kohatu küsimus, sest nii mõneski mõttes oli Tampere Lenini muuseum töölistele nagu kirik, ja nii nagu Jeesuse elus oli kõige olulisemaks sündmuseks tema kohtumine Juudaga, olid siingi 1905. aastal esimest korda kohtunud Lenin ja Stalin, kes kandis tollal küll veel oma neiupõlvenime Jossif Džugašvili. Kuna tsaari-Venemaal oli olnud ohtlik koosolekut pidada, andsid Tampere töölised heal meelel oma uhke tööliskiriku võõrastele prohvetitele kasutada. Kuigi ka Sutse oli olnud tsaaririigi osa, oli siin alati võimalik välja panna tugev töölisvalve. Hoovi valvas teise korruse rõdunurgal olev pronksöökull, sest vaevalt et tavaline öökull oleks end proletariaadi hulka kuuluvaks lugenud! Majas oli otsustatud tähtsaid asju: et Sutse verivorst on maailm parim vorst ja et tuleb luua uus riik nimega Nõukogude Liit!

Opiatovitš andis pileti Kuksiminenile ja sisenes ise muuseumi pimedana. Ta kopsis kepiga stende, nagu oleks olnud mõni alpinist mäestikus, ega olnud millegagi rahul.

„Kuksiminen, need inimesed siin on hulluks läinud!“ lausus ta mõtlikult, vaadates tendentslikke videolõike, kus teatava imeliku leebusega ülistati kuulsat terroristi Leninit. Eriti pikalt vaatas ta fotot, kus oli kujutatud naisi punalippude ja loosungiga „Me ei oota enam, me nõuame!“. Vihaselt sammus ta ekspositsioonisaalis edasi, kuni kostis summutatud karjatus, Opiatovitš oli avastanud mootorratta, mille külgkorvis istus Lenin ise!

„See paistab vahast tehtud olevat!“ lausus ta Kuksiminenile, kes võttis kohe Leninil ninast kinni.

„Kelm, oi kui kelm, aga, ma arvan, kõige sellega aetakse siin kenake rubla kokku!“

Viimaste sõnade juures oli Kuksiminen kummardanud ja katsus Leninit külgkorvist välja tõsta. Punase terrori isa, kelle tõttu otsesemalt või kaudselt oli hävitatud oma 100 miljonit inimest, nägi välja nagu mõni sutselasest pensionär! Tal oli seljas korralik vestiga ülikond, nagu oleks ta kuulunud mõne panga juhatusse, milletaolisi ta sõber Džugašvili ohtralt röövinud oli. Kuksiminen tiris veel korra, Lenin hakkas tõmmates kerkima ja nüüd võisid kõik näha, et ta tagumikust tuli välja suur polt, millega võis puuslikku ükskõik kuhu kinnitada, ja ta oleks ikka vaid totralt naeratanud. Kuid Lenin oli ka ilma mootorrattata üllatavalt raske, nagu oleks tal tõesti hing nagu bensiin sees olnud, sest ateistid teadupärast ei kaalu midagi. Opiatovitš sai joonelt Kuksimineni plaanist aru ja nad jooksid Leninit kahe vahel hoides väljapääsu poole.

„Hoia!“ karjatas Opiatovitš ja hoidis muuseumi ust niikaua kinni, kuni ta pimedalt varastatud kepi oli risti läbi käepidemete pannud. Pilotkaga paks naine, piletimüüja ja valvur, hakkas ust kangutades jõuetult nutma. Koristaja trepil aga kummardus maani, kui temast möödusid kaks meest, kandes Leninit nagu Simbergi kuulsat haavatud inglit.

„Kätte saime!“

Seda öeldes lasi Kuksiminen Lenini kõva kolksuga pargipingile, kuhu see jäi nagu mõni kodutu pärast õllesaalist tulekut näoli magama, suur metalljurakas püksipersest välja turritamas. Kuid mööda pargimuru oli võrdlemisi hääletult nendeni jõudnud ratsapolitseinik.

„Kelle te kätte saite? Mis toimub?“ Hobune peatus Opiatovitši kõrval, loom oleks ilmselgelt ja hea meelega hammustanud teda nagu mõnda küpsist-lollakat-anarhisti. Hobune oli võrdlemisi tüdinenud vasakpoolsetest mässajatest, vabariigi aastapäeval oli ta neid protestimarssi laiali ajades iga kord rutiinse mõnuga tallunud. Ratsapolitseinik irvitas.

„Keda kuradit? See on ju Lenin…“

Ta tõmbas välja mõõga, kummardus ja raius ropsuga pingil magaja ühe kõrva ära! Ilmselgelt ei sallinud siin Tamperes seda puuslikku ikkagi keegi veel, ei kannatanud, nagu öeldakse, isegi mitte silmaotsaski!

„Ja nüüd kaote siit… kuradi vanglafaustid… et ma teid… enam… siin ei näe…“

Opitovitš ja Kuksiminen rabasid haavatud Lenini ja ruttasid neile antud käsku täitma. Alles nüüd panid nad tähele, et kogu uhke park oli peenardeks ümber kaevatud ning siin ja seal kükitas või rohis penskareid-veganeid-mullamulle, kes kasvatasid linnale kõrget renti makstes oma nelja porgandit. Kuid nad ei märganud, ja nii oligi see mõeldud, et politseinik toppis oma mõõga puuõõnde, keeras kuue teistpidi, nii et sellest sai sinine tööliskittel, ja asus tõttamata ning rahulikult, kuid samas osavalt nagu öölind, kes oma laia nokka kordagi kogemata vastu kuuvalgel helkivat veepinda ei löö, neid jälitama, peitudes siin ja seal pensionär-aiandushuvilise-vaksalihullu selja taha või siis lihtsalt okkalisse kibuvitsatihnikusse.

„Isegi Moskvas on sarnane muuseum ju suletud, miks siis siin… niimoodi… Lenini ja tema sõjakommunismi tõttu hävitati ju kogu eliit, ja, tõesti, kümneid miljoneid tavainimesi, enamik tema tehtud üleskutseid sisaldasid tapmiskäsku,“ mõtles Opiatovitš endamisi. Ta tassis Leninit ja vaatas kaupluste vaateaknaid. Kuidas saab keegi olla nii pimedalt punane linnas, kus igal sammul on korralik kübarapood? Hiina restoran? Kus linnavalitsus koguni plaanib trammi sõitma panna? Kuid seda, et trammiga läheb veel palju aega, taipas Opiatovitš igal tänavanurgal, kus rasked betoonplokid kaitsesid tööd teha rahmeldavaid ehitustöölisi. Trammi ei pidanud Tampere saama veel niipea, ja seetõttu ei olnud ka ühel trammivargal siin erilist teenistust paista. Pealegi, kui tramm tuleb samasugune kui buss, et peale saab vaid esiuksest ja mida inimesed peatustes oodates moodustavad vabatahtlikult korralikke lammas-järjekordi, siis pole lootustki karmantšikul mõnda rahakotti-kašelotti-jättipotti kätte saada…

„Keerame kuhugi õllekasse,“ ütles Kuksiminen tassimisest nõrkedes. Opiatovitš vaatas tähelepanelikult oma kaaslase nägu – see oli ikka seesama prodjuuser-arkaadiavastaja-elukajakas! Oli küll veidi vanemaks jäänud ja veidi nagu vimma tõmmanud, aga vara oli teda veel maha kanda, eriti kui ta haistis head teenimisvõimalust! Välja nägi ta muidugi halb ja üldse-mitte-stiljaaga, aga Sutsemaal näisid kõik kandvat ruudulisi särke, plastmass-sandaale ja mingite kohalike indiaanisuguharude tähenduseta tätoveeringuid, nii et päevinäinud frakk mõjus isegi väga antikvaar-viljandi-žikaarselt. Pealegi oli mehel nüüd oma Lenin taskus-karmanis-pussissa, nagu öeldakse!

„Imelik, imelik!“ kordas Opiatovitš endale. Tal oli tunne, nagu haavatud Lenin oleks korraks ikka veel elus olnud! Kuid lolluste arutamiseks polnud aega, sest Kuksiminen kangutas juba lahti õllesaali ust ja kogu Lenini mitte-väga-ingellik raskus langes tema kätele. Õieti oli Leninit päris mugav hoida, kui võtsid korralikult kinni raudpoldist, mis ta tagumikust välja ulatus.

Õllekas

„Morjens, bratva!“ karjus Kuksiminen kohe ukse pealt.

Kas selle pärast või ebahariliku välimusega „paki“ tõttu, igaks juhuks ruttas baarmen neile vastu ja ütles midagi sellist, et „tekee sinne ensin asiaa nurkkaan ja sitten vasta inkomma“. Opiatovitš imestas, aga läks, nagu öeldud, nurka mänguautomaatide kõrvale ning hakkas püksinööpe lahti tegema. Kuksiminen, kes Sutse keelt paremini jagas, tõmbas ta tagasi ning lükanud baarmeni eemale, pani Lenini ikkagi keset ruumi baarileti äärde seisma. Ta rääkis midagi baarmeniga, ja kuigi see ei olnud kohe kõigega nõus nagu mõni tuletõrjujate pealik, kui temalt küsid töö ajal suitsule tuld, lubas ta Kuksiminenil korraks rahvaga rääkida. Umbes kümmekond meest mediteeris oma toopide taga, nad vaatasid keskendunud ilmel üha vähenevat õlut ega olnud vähimalgi määral huvitatud Kuksimineni jutust. Lõpuks ajas üks pikem kolge end püsti ja loivas leti juurde.

Ta jäi seisma Lenini kõrvale ja nüüd nägi Opiatovitš, et mehel olid sokid kahelt poolt jalga auklikuks kulutatud, ju ta siis oli sokke lihtsalt keeranud neli korda jalas, kui auk jälle sisse tuli, aga mitte vahetanud, nagu töötaks ta kuskil kingatehases kulumisosakonnas, aga poleks veel kingi jalga saanudki!

Mees võttis proteesid suust ja teatas, et tahab Leniniga pilti teha. Kuksiminen oli kohe asja juures.

„Aga kus on raha, mees?“

„Näed ishegi, võta proteeshid!“

Kuksiminen silmitses arusaamatuses valehambaid.

„Hm. Mida ma nendega peale hakkan?“

„Sha oled ikkha päris rumal meesh, teed shuppi loomulikult! Need on head, veel mu vanhaisha hambad, kes oli laevaomanik Mississipil.“

Nüüd ajas püsti end veel teine õllevahtija.

„Need on ohtlikud hambad! Kui hommikul ärkad tema hammastega, siis su pea valutab ja on pohmell. Mul on mitu korda nii olnud!“

Saal hakkas elavnema, nagu oleks siinses nukuteatris lõpuks mingit tükki mängima hakatud!

Ka kolmas tüüp, valge kitliga juuksur, kamm ja käärid taskust paistmas, tuli asja vaatama. Ta katsus Lenini tagumikku keeratud polti ja noogutas tunnustavalt. Tema silmad olid hallid nagu külmaga gaasistunud bensiin.

„Kuule, poika,“ kõnetas ta Kuksimineni. „Ei tost tule mitään, kui sa Leninille olut ei anna!“ Ning ta ostis toobi ja valas selle Kuksimineni vastuväidetest hoolimata Lenini suust sisse. Siis sülitas ta kammile ja kammis Leninil juuksed ära. Isegi Kuksiminenile oli see liig ja ta küsis:

„Kas sa alati sülitad kammile?“

„Ei, tavaliselt sülitan ikka otse pähe!“

Kuid ots oli lahti tehtud, basaar-vaksal-mausoleum avatud. Telliti toope ja tuldi juba hulgakesi Leninit patsutama. Üks laulu jorutav turumüüja tahtis näha Lenini mune. Kuksiminen tegi lahkesti Lenini püksiaugu lahti ja lasi mehel käe sisse panna.

„Ära ainult üleliia pigista, Paganini,“ ütles ta ettevaatlikult.

Siis ajas end püsti keegi paks ja rikas mees. Ta vaatas Leninit ja andis nõu: „Antakaa sille viinaa…“ Kuid ise ei ostnud ja taarus õue. Sisse tuli bussijuht ametimütsi ja väikese musta kotiga. Ta kuulas ja vaatas ning viimaks küsis, kas võib Leninit lüüa. Kuid Kuksiminen ei lubanud, sest nägi Leninil ees suurt tulevikku. Lõpuks tõusis baarinurgast keegi sinise töökitliga mees ning kutsus Kuksimineni ja Opiatovitši kõrvale.

„Mulle tundub, et te olete vähem haridust saanud kui see Lenin siin.“ Sel ajal katsus keegi leti juures Leniniga maadelda. See oli haruldane hetk ja asja oli vaatama kogunenud terve hulk vaikivaid mehi, õlletoobid käes.

„Ma ütlesin teile juba päeval pargis, et kui te kohe Tamperest ei kao, löön teil ise silmanäo üles!“

Kuksiminen tahtis midagi vaielda, aga Opiatovitš ei vaadanud enam tagasi, ta rebis Lenini maadleja haardest ning tormas kõrtsist välja. Oli selge, et selles planetaariumis ei olnud neile magamiskohta tähtede all antud. Tuli kurgedena tagasi kodumaale, Viljandi-gorodokki lennata! Just sel hetkel avas Lenin esimest korda silmad, kuid pani need kohe uuesti kinni ning vaid oigas vaikselt. Opiatovitš ja Kuksiminen kiirustasid rongijaama ning nad ei näinud oma teel enam mingeid ärisilte, vaateaknaid ega kõikjal suusakeppidega ringikoperdavaid rikkaid Sutse pensionäre.

Juhtum Helsingi raudteejaamas

Kuid pakike Šanghaist ehk prodjuuser-aferist-säpinämies Kuksiminen, vanglast välja saanud vana taskuvaras Opiatovitš ja nende eksponaat-perkele-tulevikulootus Lenin, keda oli, muide, päris mugav tagumikust väljaturritavast raudpoldist kinni haarates tassida – see kuldne kolmik rahunes alles rongis. Rong sõitis mitu tundi ja jõudis justkui linnutiivul Helsingi raudteevaksalisse.

Opiatovitš üritas Leninit panna näoga seina poole seisma väikeses putkas, kus pakuti head ja paremat ning mille nimi oli Rongijaama Worst. See oli pisike klaasseintega tuba keset vaksali ootesaali, kus töömehed ja rongileruttajad said viimses hädas friikartuleid ja tükkideks lõigatud kabanosse osta. Opiatovitš sättis Leninit päris tükk aega nurka seisma, kuni sai viimaks aru, et vorstiputkast läbi klaasseina väljajõllitav ajalooline kurjategija äratab palju rohkem tähelepanu kui pruunis ülikonnas tundmatu kiilakas onkel, kes istub kõrge puki peal raudpoldi otsas. Kuksiminen oli läinud ohates ja Opiatovitši nõudmise peale trammipileteid hankima. Opiatovitš tellis endale vorsti ja kaks õlut, kuid kui ta leti juurest kuumaks aetud vorsti tõi, pani ta imestusega tähele, et õlu ei olnud vähenenud mitte ainult sellest klaasist, kust ta kohe rüübanud oli, vaid mingi kummalise ühendatud õlleklaaside seaduse alusel ka teisest pooleliitrisest õlleklaasist, nagu oleks kannukesel kujutatud karu õlle ise ära limpsinud. Ta vaatas ehmunult vasakule ja paremale, silmad vilasid nagu trammis tööd tehes, kuid midagi ebatavalist ta ei märganud, ruumis polnud ühtegi soome õllekarmantšikut märgata, kes teda nii osavalt petta oleks suutnud. Vaid Leninil oli pea kuidagi lõbusalt küljele vajunud. Vaksal oli veel vanal heal ajal ehitatud ja oli kõrge nagu mõni katedraal või Punane väljak, nii et pisike klaasist vorstiputka sobis Leninile mausoleumiks vägagi. See rahustas Opiatovitši ja ta asus rahulikult vorsti sööma.

„Anna mulle ka,“ kostis korraga hääl Lenini sisemusest.

„Võtke aga ise, kahvlit ei ole,“ vastas Opiatovitš, kes jälgis mõtlikult mäludes ühte luigesarnast inglast, kellel piilus priske lipuvärvides rahakott nagu väike kašelott pükste tagataskust ehk varaste keeles „trepikojast“ välja. Korraga katkestas ta mälumise, sest hääles, mis teda kõnetanud oli, oli midagi nii vapustavat, et vana taskuvaras peletas kašelotikese mõtetest ja kõõksatas vorstitükkide lennates… Ta vaatas hirmuga Leninile otsa, nagu oleks see mõni Rjazani metsatihnikust ilmunud röövel!

„Just, anna mulle ka,“ kordas Lenin kätt sirutades.

„Vaata kui tõmban sulle,“ ärkas Opiatovitš keset arusaamatuse äikesepilve. Uh, kuidas tal ehmatusest sees keeras! See nukk, Lenin, ju rääkis!

„Kuule, maltšik-balvantšik,“ kiunus vahakuju nüüd erakordselt kõva ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega. Opiatovitš ärkas ikka veel nagu pikast unest ja rääkiv kummitus ei kadunud! „Anna kohe mulle ka seda vorsti, mida sa oma töörahvalt röövitud veriste rublade eest siin soome seltsimeeste juures sööd!“

Järgmisel hetkel kattis tagasi jõudnud Kuksiminen Lenini näo vorstist järele jäänud pappkarbiga kinni ja hoidis seda niikaua, kuni suure juhi ja õpetaja rabelev keha taltus. Sinep, küüslaugukaste ja ketšup voolasid kurvalt mööda tumepruuni ülikonnavesti alla. Lenin köhis ja vaatas neid kavala pilguga nagu kurat, kes sööb päise päeva ajal põllul herneid. Siis limpsis ta veidi lipsult kastet ja tõmbas lurinal uuriketi läbi suu puhtaks.

„No kui te juba niikaugele olete läinud, siis… teadke, et sellise vorstiga võib isegi riiki kukutada!“ Aeglaselt sõrmi lakkudes vaatas Lenin uurivalt ringi. „Kõik tsaari despotismi ohvrid peaksid niisugust vorsti sööma!“ Lenin lükkas Kuksimineni otsustavalt kõrvale ja ronis lauale ning tahtis hakata kõnet pidama.

„Härrased vorstiemigrandid! Maha doktorivorst!“ hüüdis Lenin, kuid lõi tagumikust ulatuva poldiga nagu sabaga kogemata vastu klaasseina, nii et see purunes väikesteks kildudeks! Möödaruttavad sutselased vaatasid, aga ei öelnud midagi.

Kuksiminen rebis Lenini laualt alla ja sakutas teda, nagu oleks vihaselt kaotades kaardipakki seganud. Juba oli eemalt näha vammusesse mähitud valvureid, kes jooksid vorstiputka poole. Oli viimane aeg kaduda selle „Šanghai pakikesega“ rahvamassi, et jõuda veel viimasele laevale.

Mu aadress on Viljandi, Finlandia

Oleks tahtnud keegi karjuda kõrgelt taevast, pilvepiirilt, et tere hommikust, armas Viljandi, sulle on tulemas pakk Šanghaist, aja ennast nüüd juba jalgele, jookse kasvõi karkudega vastu postiljonile, sinu suured pojad pöörduvad tagasi nagu oksendaja peosaali, siis oleks selline hüüdja hääl, pea otsast karjunud Ristija Johannese hüüatus tabanud väikese linna tänavatel vaid paar liikuvat olevust. Vaadake ise, kaks kassi, üks must-pruun-valge angoorasugemetega ja teine hõbehall, ärajooksnud kõrget briti tõugu volask, istusid turuhoone kalaosakonnapoolsel küljel ja vahetasid teineteisega laisalt kohti täpselt niisama ajuvabalt, nagu Viljandist kümnekonna kilomeetri kaugusel Paistu kaunis Põrguorus võtsid niheledes päikesevanne kaks Johannest, verinoor Johannes Semper ja noore verega Johannes Barbarus, esimene neist luges luulekogu rohukõrtest, teine raamatut vampiiridest. Just nõnda nagu kassid ootasid kalaauto saabumist turu Valuoja poolse värava juurde, passisid ka kaks Johannest leeritunni algamist kohalikus kirikus. Barbarus oli juba Paistu kirikumemmede hulgas tähelepanu pälvinud oma sandaalidega paljaste jalgade otsas, nii et naiste üksmeelse arvamuse alusel oli tegu tõelise Ristusega! Nüüd oli ta oma mõlemad jalad pannud ojja, mis jooksis väledalt läbi Põrguoru, ning ootas kannatamatult, millal saab jälle leeritunnis tüdrukute pluusidelt kirpe püüda. Kuid muidu tukkus haljendavate viljapõldude keskel asuv Viljandi linnake liikumatult nagu metsa pöörav külatee.

Kuid mõnes Viljandi linnakese jahedas keldris käis ikkagi kibekiire töö. Nii oli õllebaar Kulksis ametis baaridaam Jazumtšik juustu lõikamisega õhtuse soome luuletajate esinemise tarvis. Õllebaari pidi sisenema järsust trepist, sest tegu oli vana tapamaja keldriga, mille ukse kohale oli lihtsalt nüüd õllevaat riputatud. Maakividest tursked keldriseinad pidid kannatama kõike ning kuigi nii mõnedki kunded varastasid siit vihmavarju sisse peidetult singilõike ja isegi õlleklaase, võis Jazumtšik neid korrale kutsudes teha vaid veidi etteheitvalt keelega at-tsa-tsaa, ei muud, sest põhimõtteks oli „oleks vodka ja selles lodka“, see tähendab pidu pidi käima vahetpidamata ja kõigilt rikastelt Sutse pensionäridelt tuli nende raha kokku korjata. Nii polnudki suurt vahet, oli selleks mõni depressiivne maalikunstnik, alkohoolikust leheneeger või hiigelsuure bolonkaga hallipäine vanur – kõigi nende käest tuli nagu soome rahvuslooma, karu ehk Vana-Antti küüniste vahelt kupüürid enne ööd kätte saada. Ning hea oli, kui kunded hüppasid leti ääres justkui tihased külmaga ümber maja ning joogid said kanged nagu Sutse sügavaim järv, põhjatu Päijänne, 95 kraadi pidi alla minema sama kiiresti nagu uppunu tõstepommiga järve 95 meetri sügavusele põhja! Või kui mõni telliski lahjemaid jooke, siis pidi sellegi kitsipunga laud olema lai ja vahutama õllest nagu hiiglaslik Suur-Saimaa! Rääkida võisid sutselased muidugi mida tahes, Jazumtšik pidi kõigi nende lollustega nõus olema ja takka kiitma kõigi rumaluste puhul, justkui tegu oleks olnud pühadehommikuks värvitud munadega või õlis ostetud mõõgaga, millelt rooste alles kolmandal päeval pärast ostmist ehmatusega üles leiad.

Tere, Viljandi, ptüi, Tartu!

Kuid jah, polnud tõesti mingisugust mõtet karjuda kõrgelt taevast, pilvepiirilt, et tere hommikust, armas Viljandi, sulle on tulemas pakk Šanghaist, aja ennast nüüd juba jalgele, jookse kasvõi karkudega vastu postiljonile, sinu suured pojad pöörduvad tagasi nagu oksendaja peosaali, sest, armas lugeja, meie kaks ja pool kangelast läksid kogemata kombel Balti jaamast hoopis Tartu rongile…

 

Katkendeid valmivast romaanist, järjest „Gogoli diskole“ (2015).

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi