*kas lind kes pikki suvepäevi rassib… jt luuletusi
Jaanuar, 2022***
kas lind kes pikki suvepäevi rassib kes püüab õnne tuua järelsoole kes sulgi vahelt kisub kuiva sammalt et tulev põlv see hoitud oleks soojas kas lind kes passib lõrisevat kägu teab hingepõhjas et saab siiski petta kas võiks ta panna kinni oma noka ja lauluteenust sisse osta jõelt paar tühja koort või hüljat järvekarpi paar rabedat skeletti ning võimendakski uuenevat bassi löök südame ja tiiva hingetõmbe rütm kerkib justkui linnu enda ihust ja võimendab ta leppimatut muutust ja aega mis nüüd raiskub laulu peale nii saaks ta säästa hingetoitvaks püüdeks ta tõuseks vara kätte leiaks ussi all iga oksa ürgset mürtsuks rütmi kõik ammutaksid sellestsamast jõest kuid igas pesas pisut isemoodi kuid igas pesas ainult bassikäik
***
teeb issand minu pähe oma uneaset nii laugelt kannatlikult maha sõtkub võrseid et ainsam konks ses tummalt pilkas ilmas ei torkaks tema tagumikku pehmet et vahel roiete ei häiriks miski võõras ei rändaks sisalik ta meele sirges paigas ei leiduks kivi mille varju panna peitu neid igatsusi hoiavad mis ärkvel mis suusatajatki võiks hoida igaviku painest külm tühi maa vaid mõned kehvad männid jääpangad päike silmapiiri taga maailma palistab ta roosa kuma ja liigutab end hing ka suusatajas ent minus mitte ase kui saab valmis
***
su niudeid katavad paar kulunud repliiki ja laul su laul on lihtsalt kadund käest käid kõigud koperdustest taga otsid rütmi mis hakkaks kandma tõsta surmast võiks kuid noka vahedaga kuju võtvad tiivad sul seljast lõoke lõikab armutult paar stroofi neid kohal laisa lõkketule praeb sa olid juba leidmas õigeid sõnu ent noka leekides need peast sul napsas kurg nüüd ukerdad ja tuhlad vahel juurte su laul on laokil kirjanduse põllul kurg sealgi seisab kõrval jalad maas
***
oma näolt pühin selle totaka irve pühin ikka oma näolt morni võltsi murelikkuse pühin teadva naeratuse ja sügavmõttelisuse ja siiruse pühin oma näolt eilsed tuuled ja päikese arglikud kavatsused ja lootuse oma näolt pühin su sõrmede jääksoojuse pühin ja pühin peegli ja minapildi ja ma ei saagi teada kas midagi jääb ka alles kuigi just see mind innustas põnevus lootus jälgida uue elu tärkamist selles pühkmehunnikus ent seegi vist kistud tuleroaks
***
kas olete kunagi silmitsenud jõge küsin sinult teietan sind ehkki ei tee seda muidu kunagi teietan sest mõtlesin su just välja kas olete kunagi silmitsenud jõge mõtlesin su välja mineviku ja oma loomuse käärdudest sa oled mu vana tuttav puhusin su läbi linnuluude puhusin nagu seebimulli nagu flööti puhusin nagu rosencrantz ja siin sa nüüd siis oled kas te olete kunagi silmitsenud jõge küsin ehkki me seda just teeme seisame tänavast pisut kõrgemal all uulitsal voolab inimesi see jõgi voolab suunas mõlemas ja villavabrik ammuilma seisab ja sa ei teagi mida kosta minu kõrval ja silmitsedes sedasinast jõge sina kes sa oled minu aja käärdudest teiselt kaldalt ja mulle näib sa tahaks sülitada mitte kellegi pihta mitte minu lihtsalt põlglikult möödaminnes soovitavalt hammaste vahelt kui su hammaste vahe ei oleks nii kitsuke lihtsalt sülitaks jõkke nagu meie kandis teinekord kombeks
***
su aeda ehib ülepakut puudel ja kalliskivisillutisel kilgendab üks džiip hulk mälestusi passib luuderohus jah õhus aimub värsket kullatolmu mis pühitsenud preestri vaga käpp jah võrsub rohi sinu aeda maetud luudest sa niidad muru krõmpsuvrohelist sa niidad nagu tõesti vaevaks süda su murest üle karjub tuuleluud nad olid seda väärt nad tegid tõesti kurja raudteede hämus emajõgi veereb jah uhab läbi sinu hinge tallist viib aina allavoolu salamisi rooja jah sinu naeratus ei salgagi on klants
***
jällegi tuled sa lükates käekõrval naeratust enam sa sellega ei sõida enam ei söösta sa naeratuse lehvides läbi südamete riskides lõhkuda ja lõhkudeski vaaremadest jäänud serviise hapraid pitse ja sajandeid kummardatud portselani enam ei sõida sa oma naeratusega nagu pisuhänd üle taeva aga see on sul alles see on alles ja stardivalmis ja võib-olla piisab nüüd ähvardusestki ehk tõesti piisab ähvardusest me oleme valmis lömitama me keerame pilgu kõrvale ära vali mind anume me mõttes me teame võid meid muuta soolasambaiks või mida sul just majapidamises ehk tõesti kuskil mujal tuleb tarvis siidpehmed sammud sinu jalatallust sa tuled koletis kes neelab torme kes trambib ahnelt läbi vihmase oktoobri siidpehmed sammud lamatised hingel ja meie mõtted kogelevad nii aeglaselt sa tuled saabud aiva pikkamööda sa välgulöögist hullupööra hirmsam su naeratuste värsked kääriterad on altid naksama me varjul hoitud traate
***
mispärast kuu kes passib kõigi järel kes teab su viimset üllast saladust ei ütle selgelt et ei köida ei hooli ta sest pulbitsevast joast ei talle tasu kurta oma muret need talletund ta möödund sajandites ja pokkeris sust kuule poleks vastast sind vaatleb ilme rahulik ja tuim sul süda kurgus keelel ettekääne kuud mops sa ära klähvi kohta tea mis antud sulle igaviku silmis ehk küll see igavikki vilksab ülinapp
***
sel õhtul lõpuks märkasin ma ilmset tend endal otsemaid ka tunnistasin ka kaudsemat ei ühtki jäänud kahtlust ma ammu olin surnud minu jalgelt ei ammu otsind tuge uhked kassid ei puudutada tahtnud läksid mööda mu sõpradel ent polnud seda luksust vaid pidid taluma mu visa taipamatust küll väsinud kuid kuidas sa siis ütled et kooljana käin teiste pidulauas ja raskelt huilgan sajanditetagust
***
põrgusse kogu kirjalik suhtlus põrgusse tahan uuesti hakata inimesega rääkima kasvõi poolikute lausetega kivistunud väljenditega paroolidega tahan kuulda kuidas te enne lausumist hingate kuidas naksub vaik kui mu sõnad teie kuulmekäikudes edasi rüsivad tahan kuulda teie sõnu ja häält teie kärsitust ja soojust mu sõbrad ja armsamad tahan teie häälest tuletada teie südame rütmi ja silmade läike tahan tuletada teie kehalõhna ja valida alateadlikult õige vahemaa ma tahan teid tagasi sõbrad ja armsamad ma tahan teie kehalikku olemust hoomatavasse kaugusse ma tahan et meie sõnad läheksid vahutava ajaga allavoolu ma tahan et neist ei jääks maha märki ainult rütmimuutus meie sõnades ja tegudes miski seletamatu meie kehahoius ainult uus puudutus me mõtteis tahan need sõnad unustada tahan unustada öeldud sõnad kaotada me mäletame liiga palju saame liiga paljut üle kontrollida ajame enda jälgi ajame enda jälgi hõredas paigast nihkunud pauside ja kõnetempodega kirjalikus tekstis ma tahan lahti saada sellest külmast masinast mis tõlgib kõik naeratused ühesugusteks ma tahan teada kuhu ta peidab nüansivarjundid ma tahan et neid nüansse meie vastu ei kasutaks aga miks muidu ta neid niimoodi kogub miks varastab meie tagant märkamatuid kübemeid mida punutakse meie inimlikkuse ka selle koleda poole juurde kuuluvate peensuste haprast koest kas te ei muretse selle pärast me loeme ridade vahelt ennast iseennast otsime ridade vahelt aga me ei muutu lugedes nagu me rääkides muutume ei võta külge võõrast lõhna saame välja öelda kõik mis vaid tahame meid ei saa takistada ehk ainult täiesti välja lülitada me oleme siis surnud me oleme siis surnud aga me saame ikkagi rääkida kirjutada majaseintele oma lärtsuvaid läkitusi ma tahan et aeg hakkaks jälle voolama et ma saaks jälle suhelda kirjaoskamatutega see oli ju võimalik see toimis suurepäraselt me olime vennad õed ja kallimad ma tahan saada kirja või sõnumi mis määraks aja kõnelemiseks või parem juba kohtumiseks aga vähemalt kõnelemiseks kui kohtumiseks siis vannutagu see vannutagu see mõnikordki mind kirjakest põletama muidugi juhul kui olen härrasmees tõstkem oma pilgud koidula ja kafka kirjavahetuselt sest kui olulisi asju nad ka ei arutaks on see nende kirjavahetus koidula kirjad kafkale ja vastupidi see on edevus paljastus haavatavus pettus see on nende vahel see pole valmis meie silmade jaoks ärgem tuhnigem liiga sügaval liiga palju lapsikuid oletusi lendab katkematu joana ilma peale laiali nagu koolibrid pauguga pulmatordist nagu põldvarblased või hiired liiga palju jäägu ainult see mis on valmis lugegem ainult seda lugegem luulet ja manifeste lugegem seda mis on küps meile silma vaatama aga mitte kirju mitte iseendagi vanu kirju või päevikuid muidugi kui meis on üldse veel härrasmehelikkust ma tahan teie hääli tagasi mu vennad õed ja armsamad ja muidugi ka kõik muud ma tahan teie hääli tagasi
***
miks ometi püha taevas tõid sa mulle luige sa saad ju kindlasti aru milline kohutav liialdus see on see suur lind mahub vaevu ujuma tiiki mille ees mul vaesel moonakal pole saunagi kuhu ma lähen selle linnuga seltskonnas hakatakse mulle viltu vaatama teatrisse ei lasta sissegi või siis sellesse majja kus tantsitakse luikede järve ja mis sõnumi see üldse mu luigele annaks mu tiigi kitsikusest rusutud tiivanukkidega luigele ja vaevalt ta olekski minu luik hakkab ehk hoopis jumalaks õõtsub tasakesi öösel mu voodi poole pea tiiraseid mõtteid täis ja kui ka ei õõtsu ikkagi kui jumal majas siis jama majas kukk veel temaga käime kalalgi kukk vaatab mõtlikult tumedat vett ja mina niisamuti õnge jätame koju ussid kui otsime kugistab kukk
***
mu isa ta on otsustanud mulle kinkida suusamütsi nüüd pärast aastakümnete pikkust elu mida täidab ainult see hiiliv vaikus see klišeena klirisev vaikus mis saadab mu tõekspidamiste kivinemist pärast seda pikka etappi mis on mu kõrvale kallutanud tahab tema pimevaim mulle kinkida suusamütsi eseme riietusvahendi mis hoiaks pea küljes mu mõtteid mütsi mis hakkab paratamatult minu higi järele haisema minu hinge järele mis aitaks mul meeles pidada mis tuletaks mulle visalt meelde kes ma selline olen oma isa poeg isa silmad põlevad ta käib mu unenägudes saadab telegramme mu müts ootab kesklinna postkontoris
***
mul on üha raskem ära tunda oma sõpru ja ma ei saa enam aru mis hoiab neid maa küljes mis hoiab neid selle konkreetse lapi küljes aga ka maa kui niisuguse miks nad püsivad kuidas nad püsivad selle küljes kui ise kasvatavad sarvi sammaldunud tokerjaid sarvi oma kiilastel kupuküngastel värsket loorberit haljast heina säravatel mõttetihedatel pealagedel pane või kits sööma tee talveks heina kits sügab ennast nende sarvenukkide vastu ah ehk seesama kujuteldav heas toitumuses rõõsk loom ongi nende ankruks ses maapealses paradiisis
***
nuusin ennast nagu koer kelle peremees näikse mind tundvat nuusin ennast nagu koer kes peab otsustama mis piirini võib peremeest sedapuhku usaldada nuusin ennast nagu koer kes tahab teada kas võib minuga sõbraks saada luua usaldusliku vahekorra nuusin ennast pigem viisakusest nagu kaaluksin nagu oleks siin midagi mõelda sest otsus on ammu kirjas on raiutud saagadesse mu ees lehvib sardiinide ja mädamuna ja väävli paks lehk ma pole inimene keda te tahaksite oma südamesse ma pole inimene keda te tahaksite oma kaminasimsile ma pole isegi inimene keda te tahaksite endale aiapäkapikuks
