Teadustekstiks maskeerunud äriplaan

Detsember, 2021

PEEP MARDISTE

Kadri Isakar, Kalev Kallemets, Kaspar Kööp jt. Tuuma energia. Nüüdisaegse tuumaenergeetika arengusuunad ja väikesed moodulreaktorid. Tallinn: Postimees, 2021. 216 lk. 22.95 €.

„Tuuma energia“ on huvitav lektüür, millele ei oskagi Eestis võrreldavat vastet leida. Ühe firmaga (Fermi Energia) väga otseselt seotud inimesed on sõltumatute ekspertidena esinedes publitseerinud justkui neutraalse ülevaate, mille eesmärk on ühiskonnale maha müüa oma äriplaan (importida Eestisse tuumareaktor). Nagu oodata võis, ülistatakse oma äriplaani ja vaikitakse kaasnevatest riskidest ühiskonna jaoks.

Autoreid tuleb nende pingutuse eest tänada – tegu on kiiduväärt õppematerjaliga lobistide töö näitlikustamiseks näiteks ärijuhtimise, avalike suhete või ühiskonnaõpetuse tudengitele. Ajaloo huvides oleks arendajate mõttemaailma ja võtete kaardistamise tarvis hea, kui meie lugemislaual oleks ka tselluloositehase rajajate sõltumatu ülevaade puidukasutuse perspektiividest või Rail Balticu promootorite sõltumatu hinnang Baltikumi ja Poola vahelise transpordi arenguvariantidest. Nauditav oleks selline materjal muidugi vaid siis, kui sõnu seaksidki arendajad ise, mitte palgatud avalikkussuhtlejad.

Tean tudengite õpetamisest ise, kui suur puudus on väga paljudel erialadel eestikeelsetest kõrgkooliõpikutest. Pole niisiis ime, et Fermi Energia rahastatud raamat on ühe põhiõpikuna kasutusel Tallinna Tehnikaülikoolis Fermi Energia poolt toetatavas õppeaines „Kaasaegne tuumaenergia“. Kes maksab, tellib ka muusika.

Kui juba ausalt arendaja nime all oma seisukohti esitada ja põhjendada, siis on veider presenteerida toodet kui „üheksa teadlase“ kokku pandud sõltumatut infoallikat. Esiteks – kunagi kaitstud doktorikraad ei tee inimesest teadlast. Selles kategoorias eristub teistest autoritest siiski selgelt Andi Hektor, kes avaldab tänini regulaarselt teadusartikleid eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Teiseks – ei tohi unustada, et raamatu üheksast autorist viis kuuluvad tuumajaama Eestisse importimisest huvitatud Fermi Energia omanikeringi ja ainuüksi väga otsese ärihuvi tõttu ei saa nende kirjutisi kuidagi liigitada teadlaste sõltumatu kõrvapilguks.

Raamatu sisu juurde jõudes – väljaande tõsiseltvõetavuse huvides oleks olnud kasulik pädeva ja nõudliku toimetaja palkamine. Raamatu on toimetanud Fermi Energia PR juht Mihkel Loide ning peatükkide ebaühtlane kvaliteet ja faktide esitamine vaheldumisi soovide ja unistustega annabki raamatule PR-toote ilme.

Teadmistepõhist arutelu toetav infoallikas (nagu autorid ise raamatut iseloomustavad) ei peaks sisaldama hinnangulisi vihjeid „õigele“ ja „valele“, nagu:  „Kahjuks otsustas Saksa valitsus tuumajaamad sulgeda“ (lk 8), või viide Rootsis vale tulemuse andnud referendumile (lk 21). Hüüatuse „Tuumaenergia liidab inimesi ja rahvaid“ võib kvalifitseerida huumori valdkonda.

Raamatu struktuur on hüplik ja läbi mõtlemata ning on tunda, et eri inimesed on kirjutanud eri peatükke, mis on siis pealtnäha kaootiliselt üksteise järele asetatud. Kaks esimest peatükki (tuumaenergia maailmas, tuumaenergia saamislugu) on kohati bakalaureuseastme tudengi referaadi tasemel, samas näiteks reaktorifüüsika osa on igati professionaalne ja hästi kirjutatud.

Paljusid raamatus esitatud väiteid on keerukas kontrollida, sest tekstis on viiteid infoallikatele palju rohkem, kui on ära toodud kasutatud kirjanduse loetelus. Vaid konkreetse viite olemasolu aitab tuvastada ka info valikulise esitamise või otseste valeväidete juhtumeid. Viimase näiteks on viide T. B. Cochrani (USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu) 2011. aasta analüüsile, millest justkui järeldub, et „Ohutusega on olukord üsna hea“ (lk 57). Kui aga lugeda Cochrani poolt USA Senati kahe alamkomitee ühisistungile esitatud analüüsi, vaatab vastu risti vastupidine hinnang! Cochran järeldab muuhulgas, et „Töös olevad reaktorid pole maailmas piisavalt ohutud“ ja „Peaksime uuesti vaatama, kas praegu arendatavad või juba ehitatavad uued reaktoritüübid on piisavalt ohutud“.^[1] Aasta varem oli seesama USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu teinud muuhulgas soovituse rahastada uuringuid selliste tehnoloogiate väljatöötamiseks, mis tõenäoliselt aitaksid lahendada kliimamuutusi varem ja madalama hinnaga kui tuumaenergia.^[2]

Raamat loob pilti tuumaenergiast kui keskkonnaprojektist, millega lahendatakse kliimamuutuste probleemi. Jutt tuhandetest tuumaenergiat pooldavatest keskkonnakaitsjatest võib olla õige, aga kriitiline toimetaja ei „unustaks“ selle kõrval märkida, et maailma keskkonnaliikumise lõviosa ei näe tuumaenergial mingit rolli kliimakriisi lahendamisel, sest levinud arusaama kohaselt tekitab tuumaenergia lihtsalt teistlaadi keskkonnariske, ei ole kiiresti skaleeritav ja on kallis.

Näiteks maailma uraanivarudest rääkides (lk 146–147) oleks olnud huvitav sisse tuua varude suuruse ja uraanitipu teema, rääkimata uraani kaevandamise ja töötlemise keskkonnamõjudest. Uraani kaevandamist kirjeldatakse raamatule omaselt tehnoloogia kuivas võtmes koos tõdemusega „Tuleb tagada aktsepteeritavad keskkonnamõjud“. Koguni maailma tuumatööstuse katusorganisatsioon World Nuclear Association möönab, et uraanimaagi kaevandustega arengumaades kaasnevad ebapiisavad keskkonna-,/tervise- ja turvalisusenõuded, rääkimata järelevalve puudumisest. Ent uraanikaevandamisega seonduv on suureks keskkonnaprobleemiks ka näiteks rikkas Austraalias. Oma suhtumist turvalisusnõuetesse illustreerivad „Tuuma energia“ autorid näitega, mille järgi on Hiinas tuumajaamadega seotud loamenetlus efektiivsem kui Euroopas (lk 205). Kas loa kiirel väljastamisel ja ohutusel võib olla seos, ehk koguni pöördvõrdeline?

Uraani kaevandamise osa võetakse kokku lausega „Mida teha kaevandusega pärast kasuliku maagi eemaldamist, sõltub suuresti konkreetse riigi ning asukoha nõuetest“ ja jäetakse nii kogu probleemipundar mugavalt avamata. Kasulik oleks olnud näiteks viidata, et ühe reaktori tööshoidmiseks aasta jooksul kuluva uraani saamiseks tuleb kaevandustes läbi kaevata üle poole miljoni tonni mäemassi, mis jääb toksiliseks tuhandeteks aastateks. Lisaks tekitavad maaki ümbertöötlevad tehased tahkeid ja vedelaid toksilisi jääke veelgi juurde.

Raamatusse „Tuuma energia“ valitud infost olulisemgi on see, millest autorid on otsustanud vaid põgusalt üle libiseda. Selliseid suuri teemasid on kaks – ohutus ja ökonoomika. Tõsi – ohutuse teemale on pühendatud omaette alajaotus, aga see koosneb sisuliselt tuumaohutusega tegelevate asutuste ja nende tegevusjuhiste ülevaatest. Näited tegelikust elust nii suurte katastroofide kui ka regulaarsemate väiksemate probleemide kajastamisega oleksid olnud hädavajalikud. Seejuures oleks olnud mõistlik kajastada mitte otsest hukkunute arvu, vaid kogu tuumaõnnetuste mõjuspektrit, näiteks kaasnevat põllumaade saastumist (üks paljudest Fukushima probleemidest). Ei ole vist kuidagi üllatav lugeda, et Eestisse tuumajaama ehitamist reklaamivad arendajad ei näe võimalust, et moodulreaktoris juhtuva õnnetuse mõju võiks ulatuda kaugemale tuumajaama ümbritsevast aiast.

Väikese moodulreaktori tasuvus ja konkurentsivõime on teine keskne teema, millest üle on libisetud. Samas on see tuumajaama plaanimisel kõige tähtsam küsimus. Tehnoloogiliselt suudab inimkond ükskõik mille valmis treida, selles pole küsimust. Kuid see ei tähenda kaugeltki, et tehnoloogiline uuendus oleks majanduslikult mõistlik. On väga palju neid, kelle arvutused ei anna moodulreaktorile mingit lootust konkureerida taastuvenergia lahendustega. Moodulreaktorite ehitamise hinnavõit võiks tulla standardsest masstootmisest, aga miks peaks keegi finantseerima masstootmise eelduseks oleva ülikuluka tehase rajamist, kui silmapiiril ei paista piisavat nõudlust? Palju põnevaid ja põhimõttelisi teemasid jäi tuumaenergia ökonoomikaga tegelevas osas käsitlemata.

„Tuuma energias“ leiab tiražeerimist ka pilt tuumajaamast kui „pideva elektri“ allikast (võrreldes tuulepargiga, mis tuulevaikuse korral elektrit ei tooda). Raamatus viidatakse, et kütuse vahetamiseks ja hooldustöödeks seisab tuumajaam nüüdisajal vaid mõne nädala (lk 58). Energianäljas tarbija jaoks aga võib ka mõni nädal olla pikk periood. Raamatus korduvalt eeskujuks toodaval, suuresti tuumaenergiast sõltuval Prantsusmaal näitavad andmed paraku seda, et 2020. aastal ei tootnud reaktorid keskmiselt 115 päeva jooksul elektrit. Kõige lühemalt oli „audis“ üle 30 aasta vanune reaktor Nogent-1 (3,5 päeva). Ka nii mõnigi moodsama disainiga reaktor oli eri probleemide tõttu rivist väljas üle kuu, näiteks Civaux-2 ja Golfech-2.

Raamatut oleks hea lugeda koos mõne tõepoolest tuumaenergiast rääkiva teosega. „Tuuma energia“ esilemanatavat ilustatud pilti tuumaohutusest aitaks tasakaalustada kasvõi sellesama Postimehe kirjastuse poolt üllitatud Sergi Plohhi raamat „Tšornobõl. Tuumakatastroofi ajalugu“. Tuumaenergia ökonoomikast, sh selle otsesest ja varjatud doteerimisest riikide poolt, ega ka võrdlusest teiste energiaallikatega paraku eestikeelset raamatut pole.

^[1] https://www.nrdc.org/sites/default/files/tcochran_110412.pdf.

^[2] https://www.nrdc.org/sites/default/files/nuc_10062201a.pdf.