Kliimamuutus, Covid ja globaalne ebavõrdsus

Kas oleme tõsised või mitte?

BRANKO MILANOVIĆ

Olen korduvalt kritiseerinud seda, mis minu meelest on „maagiline“ või kvaasi-religioosne mõtteviis nende seas, kes pooldavad majanduskasvu ümberpööramist. Olen kritiseerinud Kate Raworthi huvitavat, aga läbinisti „maagilist“ raamatut ning pidanud debatti majanduskasvu peatamise eestkõneleja Jason Hickeliga. Seega võidakse õigusega küsida, milline näeks siis välja mitte-maagiline mõtlemine kliimamuutuse üle.

Ma ei ole siin originaalne. Seda valdkond on uurinud paljud (sajad), kes tunnevad asja palju paremini kui mina. Aga see on ka valdkond, kus minu arust saab kasutada teadmisi globaalsest ebavõrdsusest selleks, et esitada mõningad katselised vastused.

Suur globaalne ebavõrdsus, mis igas muus suhtes on nuhtlus, leiab siin kasulikku rakendust. On teada, et maakera rahvastiku ülemine detsiil (nimetagem neid „rikasteks“) teenib umbes 45–47% globaalsest sissetulekust. Samuti on teada, et süsinikuemissioonide elastsus sissetuleku suhtes on enam-vähem 1, mis lahti seletatult tähendab, et kui sissetulek kasvab 10%, siis me toodame ka 10% rohkem heitmeid. Siit järeldub, et globaalne ülemine detsiil tekitab 45–47% kõikidest emissioonidest. Seda protsenti saab veelgi täpsemalt välja arvutada, sest meil on üksikasjalikke tarbimisandmeid (mitmesuguste kategooriate lõikes, mis ulatuvad sadadesse) ja me saame seostada iga tarbimiskategooriaga selle täpse süsinikujalajälje. Tõenäoliselt me avastame, et ülemise detsiili süsinikuemissioonid moodustavad isegi üle poole koguemissioonidest. (Mõningat sellealast uurimistööd on juba ka tehtud.)

Seega küsimus lihtsustub. Oletagem, et me koostame nimekirja kaupadest ja teenustest, mis on (a) süsinikuintensiivsed ja mida (b) tarbivad valdavalt rikkad. Siis me saaksime kooskõlastatud rahvusvaheliste tegevussammudega üritada kärpida sääraste kaupade ja teenuste tarbimist, jättes muud otsused täielikult vabaks: kasvule piiranguid ei seataks, ei nõutaks kasvu ümberpööramist ei vaestes ega rikastes maades.

Kogu kohastumiskoorem langeks rikastele. Kes on need rikkad, st globaalne tippdetsiil? Umbes 450 miljonit inimest Läänemaadest ehk kogu Lääneriikide sissetulekujaotuse ülemine pool; umbes 30–35 miljonit inimest niihästi Ida-Euroopast kui ka Ladina Ameerikast, mis on vastavalt 10% ja 5% nende piirkondade kogurahvastikust; umbes 160 miljonit inimest Aasiast ehk 5% sealsest rahvastikust; ja väga väike arv inimesi Aafrikast.

Tarbimist saab kärpida kas ratsioneerimisega või drakoonilise maksustamisega. Mõlemad meetodid on tehniliselt teostatavad, kuigi nende poliitiline aktsepteeritavus ei tarvitse olla sama.

Ratsioneerimist kasutades võib püstitada füüsilised eemärgid: ühe auto kohta lubataks tarvitada aastas ainult x liitrit bensiini ja mitte lubada perekondadel omada rohkem kui kaht autot; või y kilogrammi liha inimese kohta kuus; või z kilovatti elektrit majapidamise kohta kuus (mille ületamisel vool katkestatakse). Selge see, et bensiinile ja lihale tekib must turg, kuid üldisi piiranguid järgitakse lihtsalt seetõttu, et need on kehtestatud ostukupongide koguhulgaga. Mõnede inimeste meelest on ratsioneerimine midagi erakorralist ja ma olen nendega nõus. Aga seda on rakendatud mitmel maal sõja ajal ja ajuti ka rahutingimustes ning see on toiminud. Kui meie ees on tõesti nii hukatuslike mõõtmetega hädaolukord, nagu kliimaaktivistid väidavad, siis ma ei näe vähimatki põhjust, miks ei peaks kasutama äärmuslikke abinõusid.

Aga võimalik on ka teine lähenemisviis, nimelt drakooniline maksustamine. Selle asemel et füüsiliselt piirata selliste kaupade ja teenuste kogust, mis vastavad kriteeriumidele a) ja b), me kehtestame neile äärmiselt karmid maksud. Alati on olemas selline maksumäär, mis langetaks kauba tarbimise sellisele tasemele, mida me soovime. Just siin saab minu arvates kasutada Covidi õppetunde – kui uskuda, et kliimaolukord on tõepoolest nii sünge.

Võtkem näiteks lennutransport, mis on üks oluline emissioonide allikas. Mitte keegi maailmas ei oleks ette kujutanud, et lennuliiklus kahaneb ühe aastaga 60%. Aga 2020. aastal just nõnda juhtus. Milline on meie kogemus? Et see on tõepoolest ebamugav, aga kas maailm jäi püsima? Jah. Kas me korraldasime oma elu ümber nii, et ei reisinud, iseäranis ei reisinud kaugele, sest paljude riikide piirid olid suletud? Jah. Seega kas lennuliikluse 60%-list alalist kahanemist saab ette kujutada? Jah.

Kui olla tõsised, siis antud juhul, nagu ka muudel juhtudel, me saaksime õigustada maksu, mis hoiaks lennuliikluse määramatult 2020. aasta tasemel. See maks võiks tähendada seda, et pilet New Yorgist Londonisse ei maksaks enam 400 dollarit, vaid hakkaks maksma 4000; ning Lääneriikide inimesed saaksid välismaale reisida pigem korra aastakümnes kui korra aastas; aga nagu me 2020. aasta kogemusest õppisime, siis me suudame nõnda elada küll.

Majanduslikud šokid oleksid tohutud. See ei tähendaks üksnes seda, et kogu arenenud ja ka muude maade kõrgem keskklass ja rikkad kaotaksid olulise osa oma reaalsissetulekust, kuna enamiku „põhikaupade“ hinnad tõuseksid nende jaoks kaks, kolm või kümme korda; katkestused mõjutaksid ka laiu majandussektoreid. Tulgem tagasi reisimise näite juurde. Alaline 60%-line langus vähendaks enam kui poole võrra lennufirmade töötajaid, jätaks Boeingu ja Airbusi praktiliselt aastateks ilma uutest tellimustest ning viiks tõenäoliselt neist ühe likvideerimiseni, laastaks hotellindust, sulgeks isegi rohkem restorane kui suleti pandeemia ajal, muudaks turismilinnad, mis praegu kurdavad turistide ülekülluse üle (Barcelona, Veneetsia, Firenze, võimalik et ka London ja New York), kummituslinnadeks. Mõjud nõrguksid ka allapoole: tööpuudus suureneks, sissetulekud langeksid, Lääneriigid oleksid tunnistajaks suurimale reaalsissetuleku langusele pärast suurt surutist.

Kui aga sääraseid poliitikaid jätkataks vankumatult aastakümme või paar, siis mitte üksnes emissioonid ei langeks (nagu need 2020. aastal langesidki), vaid meie käitumine ja viimaks ka majandus kohaneksid. Inimesed leiaksid tööd muudes valdkondades, mis jääksid maksustamata ja oleksid seega suhteliselt odavad ja nõudlus nendes suureneks. „Halbade“ tegevuste maksustamisest kogutud tulusid saab kasutada „heade“ tegevuste subsideerimiseks ning töö kaotanud inimeste ümberõppeks. Me ei saa küll enam sõita iga nädal oma sõpradele või perele külla, kuid saame oma Covidi-kogemust kasutades suhelda nendega arvutiekraanil. Inimeste suvekodusid hakataks maksustama konfiskeeriva määraga, nii et enamik inimesi on valmis need maha müüma. Siis saab valitsus need kokku osta ning luua midagi Paradorese taolist (see on Hispaania riiklik hotellikett, mis kasutab tühjaks jäänud kloostreid) ning näiteks selle asemel et lennata puhkusele Taisse, veedavad inglased oma aastapuhkuse kusagil lähemal mõnes kunagi eravaldusse kuulunud häärberis.

See ei ole maagiline mõtlemine. Need on poliitikad, mida valitsustevahelise koostööga, majandusalaste teadmistega, andmetega globaalsest ebavõrdsusest ja Covidi-kogemusega saaks päriselt rakendada. Kas selliste poliitikate järele tuntakse ka isu? Seda ma ei tea. Kaldun selles kahtlema. Arvan, et enamik rikaste riikide elanikke ei vaimustuks, kui neile öeldaks, et midagi riigi lukkupanemise taolist jääb jätkuma määramatusse tulevikku. Aga kui olukord on tõesti nii sünge, kui kliimamuutus on tõesti üks pikalt kestev Covid, kui me oleme õppinud elama koos Covidiga ja ellu ääma, siis kas me ei suudaks ka sellise „uue normaalsusega“ kohaneda? Ma ei tea – aga ma arvan, et radikaalse muutuse pooldajatest oleks aus ja siiras, kui nad need küsimused avalikkusele otsekoheselt esitaksid ega püüaks neile kotti pähe tõmmata maguse jutuga „õitsvast“ kloostrielust.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi