Poiss ja tema mänguasjad

Jeffrey Lewis

Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 10–11

Minu meelest on kriitikud asjast valesti aru saanud: too suur taaskäivitusnupp, mille Hilary Clinton 2008. aastal Sergei Lavrovile üle andis, hakkas tööle suurepäraselt – ainult et mingi kratt oli seadistanud selle aastasse 1968. Ja pole selgemat märki süvenevast külmast sõjast Moskva ja Lääne vahel kui tõsiasi, et ühel äsjasel kohtumisel kooliõpetajatega ähvardas Putin meid tuumarelvaga.
Putin esines 29. augustil Seligeri Rahvuslikul Noortefoorumil, kuhu oli kogu maalt kokku sõitnud ligi 800 noort õpetajat ja ülikooli lõpetanut, kui üks osavõtjatest küsis Vene presidendilt “ajaloolise mälu” rolli kohta Venemaa välispoliitikas. Putin arvas vajalikuks märkida, et Venemaa vaenlased peaksid olema ettevaatlikud, ning jõudis seejärel oma parima osani: “Lubatagu mul meelde tuletada, et Venemaa on üks maailma suurimaid tuumavõime. Need pole paljalt sõnad – see on tegelikkus. Pealegi me oleme parasjagu tugevdamas oma tuumaheidutusvõimet ja arendamas relvajõudusid.”
Nojah, mida selle peale veel kosta?
Juba varem, sama kuu algul, oli Putin lubanud Läänt üllatada uute tuumarelvasüsteemidega. “Mõned asjad on juba avalikud, näiteks strateegilise ründerelvastuse vallas – pean silmas tuumaheidutusjõudusid,” selgitas Putin. “Osa informatsioonist jääb saladusse, selle avalikustame siis, kui on aeg. Me teeme kõvasti tööd, meie insenerid, teadlased ja töölised teevad suuri jõupingutusi.”
Niisiis, jah, Vladimir Putin on äsja ähvardanud külvata meile surma ja hävingut. Nüüd aga rahunegem maha.
Tema Krimmis tehtud kommentaarid jäid suuresti tähelepanuta, välja arvatud artikkel Salonis.1 Nüüd on Putini tuumamõõga täristamist hakatud tähele panema tänu Anne Applebaumi arvamusloole Washington Postis.2
Vaadeldes fotosid 1939. aasta Poolast, püüdis Applebaum sealt asjatult leida vihjeid tollal eesoodanud kannatustele. Ja seejärel küsib ta oma artiklis: kas me oleme praegu ähvardava tormi ees sama naiivsed nagu inimesed neil piltidel? Pr Anne Applebaum elab Varssavis, tema abikaasa on Poola välisminister3 hr Radek Sikorski – toosama, kes ühes lekkinud märkuses võrdles NATO liikmesust ühepoolse suuseksiga.4 Võib vaielda selle üle, kas Applebaum asub Nõukogude kuritööpaikadele liiga lähedal, et tänapäeva Venemaad selgelt näha, või just piisavalt lähedal, et näha sügisvalguses ikka veel helkivaid karu küüsi. Aga ühes on tal õigus: sõda on võimatu ette kujutada seni, kuni on juba hilja.
Oma artiklis tsiteerib Applebaum Vene dissidenti Andrei Piontkovskit, kes on argumenteerinud, et kuigi vastastikune heidutus USA ja Venemaa vahel võib kehtida, võivad mõned Vene juhid näha selle künnise all piiratud tuumasõja võimalust. Applebaum läheb Piontkovskist natuke kaugemale ja kaalub võimalust, et Venemaa annab piiratud tuumalöögi mõnele Poola linnale lihtsalt selleks, et Läänt alandada.
Aga kui arvesse võtta, et Venemaa on “üks maailma suurimaid tuumavõime”, siis täpselt millise piirini arvab Putin õigeks minna, eeldusel et Lääs ei hakka riskima tuumasõjaga ega ründa sihtmärke Venemaa enda piirides? See on õigupoolest mõtteviis, mis valmistab mulle tuumarelvade leviku puhul kõige rohkem muret – käigu jutt Putinist, Kim Jong-unist või ükskõik millisest potentsiaalsest hästirelvastatud türannist.
Ma ei usu, et ükski tuumavõim korraldaks nagu välk selgest taevast rünnaku USA või isegi mõne selle liitlase pealinna vastu. Aga sama kehtib ka USA kohta: Washington ei algataks kunagi tuumasõda Venemaaga. Mõned juhid, nagu hr Putin, võivad võtta niisugust ettevaatust kutsena alustada konventsionaalseid rünnakuid või – kuigi ma pean seda märksa ebatõenäolisemaks – kasutada lahinguväljal väikest arvu taktikalisi tuumarelvi.
See püstitab küsimuse: kas tuumatasakaal muudab maailma konventsionaalse sõja vastu turvalisemaks? St kui kahel riigil on tuumarelvad, siis kas nad tunnevad ennast küllalt julgena, et algatada sagedamini madalatasemelisi relvakonflikte? See on klassikaline stabiilsuse-ebastabiilsuse paradoks. 1965. aastal nimetas politoloog Glenn Snyder seda “paradoksiks” selle pärast, et kui valitseb risk, et konventsionaalne konflikt kasvab tuumasõjaks, siis saab tuumavõimude loogikat mõista mõlemat pidi: nad kas tunnevad, et nende käed on liialt seotud, või tunnevad hoopiski väga kindlalt, et ükski riik pole tuumarelvade kasutamiseks piisavalt hullumeelne, ning valivad hoopis tuumaläve alt läbipugemise võimaluse. Meie praegune arusaamine sellest paradoksist võlgneb suurel määral tänu professor Robert Jervisele Columbia ülikoolist, kes on märkinud: “Mida stabiilsem on sõjaline tasakaal täieliku tuumasõja tasandil, seda vähem stabiilseks muutub see madalamatel vägivallatasanditel.”
Ma väidaksin, et suur osa USA tuumastrateegia ajaloost Külma sõja ajal keerleski ümber selle probleemi – ümber ülesande, mida Jervis ise peab täiesti mõttetuks. Eisenhoweri ajal hakkas USA paigutama tuumarelvi potentsiaalsete konfliktide eesliinile, delegeerides ette nende kasutamise teatavates olukordades. Kui sa ei suutnud vaenlast usutavalt ähvardada tuumasõja alustamisega, siis võib-olla said sa riskisida tuumasõja vallandamisega juhuslikult. Teoreetik Thomas Schelling nimetas seda “ähvarduseks, mis jätab midagi juhuse hoolde”.5
Aastate jooksul on rida USA presidente uurinud, millised tuumasõja võimalused on riigile avatud, ning kohkunud tagasi hävingu ulatuse ees. Oleks võimalik usutavalt argumenteerida, et paljud USA tuumaarsenali strateegilised ja tehnilised uuendused – täiustused relvatäpsuses ning rafineeritud neutronpommid – tulenesidki sellest, et püüti asjatult leida väljapääsu vastastikuse heidutuse reaalsusest. Püüdlused avastada piiratud tuumalöögi võimalusi, mis ei ulatuks täieliku tuumasõjani, algasid tõsiselt juba Nixoni valitsusajal ning jätkusid Carteri ja Reaganiga.
Paraku on vastastikusest hävingust pääsetee leidmine kõigest fantaasia. Missuguseid tuumarelvi või strateegilisi kontseptsioone Washington ka välja töötaks, jääb USA poliitikakujundajaid alati saatma mure selle pärast, et Moskva või teised tuumavõimud on valmis võtma riske, mida USA valmis võtma ei ole. Niimoodi langeb Washington omaenda sisekahtluste ohvriks.
Asi on selles, et erinevad tuumarelvad ei saa lahendada probleemi, mis oma olemuselt on hoopis julguse või meelekindluse probleem. Arvatavasti aitaks presidentidel seda lahendada pigem väikene naps või paar kui mõned uued tuumarelvad. (Hea küll, liiga mitu napsi enam ei aitaks ka.)6
Õnneks pole Putin siiski päris nii hulljulge, nagu me võime karta. Ma kahtlen, kas Putini agressiooni-ind ulatub tuumarelvade piiratud kasutamise algatamiseni – vähemalt mitte stsenaariumi korral, kus puudub koht NATO invasiooniks Venemaale. Piontkovski märgib, et Putini motiivid on “tagasihoidlikumad” kui USA hävitamine: “Vene Maailma maksimaalne laiendamine, NATO bloki lagunemine, USA kui Lääne julgeolekugarandi diskrediteerimine ja alandamine”.7 Kui Piontkovskil on õigus, siis läheb Putinile eelkõige tarvis neutraalset Saksamaad.
Olen ka varem väitnud, et Putini strateegia nurgakiviks on de facto neutraalne Saksamaa, mis ei laseks NATO-l pakkuda jõulist kaitset oma kõige idapoolsematele liikmetele.8 (Tasub meeles pidada, kuidas Nõukogude Liit üritas meeleheitlikult takistada ühinenud Saksamaa kuulumist NATO-sse.) Seetõttu teebki Putin seesuguseid asju nagu endise Saksa kantsleri Gerhard Schröderi sünnipäevapeo külastamine, ning väldib mainimast, et Nõukogude Liit oleks võinud 1989. aastal Saksamaale ka tankid sisse saata.
Põhimõtteliselt läheks tuumarelvade kasutamine niisuguse strateegiaga vastuollu. Nõnda püüab Putin ülal hoida üha ebausutavamat fiktsiooni, nagu polekski ta Ukrainasse sisse tunginud, peamiselt seetõttu, et mitte ärritada Saksamaa arvamust piirini, kus NATO võiks agressioonile vastu hakata; Putin tahab Ukrainat ära võtta, aga ta peab seda tegema tükikaupa. Tuumalöök Varssavile heidaks kogu selle strateegia muidugi prügikasti.
Ameerika enda poliitika peaks keskenduma Saksamaa hoidmisele kindlalt Põhja-Atlandi alliansis. Tuumarelvad muudavad selle ülesande keerulisemaks, sest kõikidest meie liitlastest on Saksamaa suhtunud neisse kõige umbusklikumalt. Külma sõja ajal uskusid paljud Lääne-Saksamaal, et USA on valmis kaitsma Euroopat “kuni viimase sakslaseni”, mis oli sünge vihje väljavaatele, et ülivõimude vahel võib puhkeda tuumasõda jagatud Saksamaa pärast. 1990. aastatel käis Saksamaa koalitsioonivalitsus roheliste õhutusel peale, et NATO annaks lubaduse mitte kasutada tuumarelva esimesena. Praegune Saksamaa valitsus on vabade demokraatide pealekäimisel jäänud ambivalentsele seisukohale seal paiknevate USA tuumarelvade Euroopas kasutamise osas. Washingtoni tuumarelvad võivad küll olla kasuks Poolale ja Balti riikidele turvatunde sisendamisel, aga need komplitseerivad ka delikaatset ülesannet innustada Saksamaad Moskvale vastu seisma.
Pealegi olgu Putini motiivid ja teod meile kui tahes vastumeelsed, on tal ikkagi õigus: oma tuhandete tuumarelvadega on Venemaa üks maailma suurimaid tuumavõime. Me ju tõepoolest ei taha alustada tuumasõda selle mehega, isegi kui sooviksime talle taldrikutäit mürgist sushit või tassikest polooniumiteed. Lõppude lõpuks on Moskva käsutuses heidutuse määr, mis võimaldab tal karistamatult korda saata mõrvu ja hullematki.
Seega on meie ees veel üks vana hea Külma sõja paradoks. Nagu Briti ajaloolane Michael Howard tollal märkis, peab USA Nõukogude Liiduga vastamisi seistes tulema toime kahe väljakutsega: teha piisavalt, et Moskvat heidutada, hirmutamata aga samal ajal oma liitlasi Moskvaga lepitust otsima. Ta nimetas neid impulsse heidutuseks ja kindlustunde andmiseks. Tema nõuanne, ehkki paraku küll sama vähe innustav nagu “söö iga päev juurvilju”, kehtib tänapäeval sama palju kui aastal 1982.9
“Esmajoones me peaksime lõpetama enese ja üksteise hirmutamise niisuguste tontidega nagu ühelt poolt Nõukogude “võimaluste aken” ja teiselt poolt vältimatu isetekkelise tuumasõja väljavaade,” kirjutas Howard. “Suveräänsete riikide maailmas jääb riigikaitse endiselt paratamatuks vajaduseks. Tuumasõda on kohutav võimalus, mida ei suuda praegu mitte miski välja juurida, kuid mille õudust me ei tohi ka kunagi silmist lasta. Et sellest kaksikkurjast võrsuva dilemmaga toime tulla, läheb tarvis selget pead, moraalset vaprust, inimlikku kaastunnet ja eelkõige mõõdutunnet. Konsensuse peamine tingimus on tegelikult see, et me kõik peaksime saama täiskasvanuks.”
Praegusel hetkel, mil Lääs kõigub Venemaa käitumise väljavabandamise ning Putini Hitleriks (“Putleriks”) tituleerimise vahel, valitseb täiskasvanulikkuse defitsiit. Washingtonil ei ole tarvis taaskäivitusnuppe, eskapistlikke fantaasiaid raketikilpidest ega lapsikuid hüüdnimesid Putinile. USA-l on tarvis mõista Putini põhistrateegiat ning seda takistada – ja võib olla kindel, et kui Washingtonil läheb see korda, siis Venemaa president ähvardab meid uuesti tuumarelvaga. See on tema temperamendi kapriis ja selle taga on tõeline tulejõud. Kuid on aeg endale meelde tuletada, et suurte poiste püksid on ikkagi meie jalas.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Vt J. Lewis, Deterrence and Reassurance. Arms Control Wonk: Leading Blogs on Arms Control Disarmament and Non-proliferation, 14.10.2014. http://lewis.armscontrolwonk.com/archive/2501/deterrence-and-reassurance.

JEFFREY LEWIS õpetab Californias Monterey Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi tuumaleviku tõkestamise uurimise keskuses, kus tema erialaks on rahvusvaheline julgeolek, desarmeerimine ja relvastuskontroll. Ta kirjutab sageli Foreign Policyle jt ajakirjandusväljaannetele ning toimetab blogi armscontrolwonk.com.
M. V.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi