Eesti teaduspildi pärand ja poliitikad

LINDA KALJUNDI

Selle Vikerkaare numbri kunstirubriigi fookuses on Kristina Normani ja Bita Razavi näitus „Orhideliirium: Iha külluse järele“, mis esindab Eestit 59. Veneetsia biennaalil (2022). Tõukudes Emilie Rosalie Saali (1871–1954) botaanilistest joonistest, mis valmisid Hollandi poolt koloniseeritud Indoneesias, osutas näitus Eesti ajaloo keerulistele ja hästiunustatud põimingutele kolonialismiga. Ent ühtlasi aitas see esile tõsta veel mitut kohalikus kunsti- ja teadusloos marginaliseeritud teemat. Esiteks on siinses teadusajaloos pildiline pööre suuresti toimumata ning seega pole visuaalkultuuri teovõimele teadmiste loomisel, levitamisel ja kontrollimisel kuigi palju tähelepanu pööratud. Marginaalsel kohal on teadusjoonised olnud ka Eesti kunstiajaloos.[1] Veelgi põhjalikumalt on unustusse vajunud naiste – sh Emilie Saali – roll teadusjooniste autorina, nii et nende puhul võiks rääkida vähemalt topelt- kui mitte veelgi mitmekordsemast marginaliseeritusest.

Rahvusvahelises plaanis on teadusjoonised aga juba mõnda aega varjust väljas – nendega tegeletakse agaralt nii kaasaegses kunstis, muuseumides kui ka ülikoolides. Muuhulgas on huvi teaduspildi vastu kasvatanud akadeemilise välja muutumine. Teadusajaloo fookuses pole enam ammu suurte meeste suured (teksti)teod, vaid igasugused teadmiste kogumise ja loomise viisid, sh pildilised. Samamoodi on ka kunstiajalugu laiendanud oma huvireviire kõikvõimalike, kõrge kunsti kaanonist mõnikord väga kaugel paiknevate visuaalkultuuri valdkondadeni.[2] Lisaks kannustab laiemas plaanis teadusjoonistega tegelema ka visuaalsuse üha kasvav osatähtsus teadmiste konstrueerimisel ja kontrollimisel tänases digitehnoloogilises maailmas. See muudab järjest olulisemaks oskuse pilte kriitiliselt tõlgendada, nagu ka mõista pildilise teadmise rolli võimusuhete kujundamisel. Nii nagu teadus ise, on ka teadusjoonised ühtaegu nii tegelikud, kollektiivsed kui ka jutustatud.[3]

Teadusjooniste tihedatele seostele võimuga osutavad hästi ka Emilie Saali esmapilgul süütuna näivad kaunid ja õrnad joonistused Indoneesia taimedest. Ometi said need pildid valmida ainult tänu koloniaalsetele võimusuhetele, juba valminuna aga aitasid neidsamu hierarhiaid kinnitada ja kinnistada ning toetasid asumaade botaanilist ekspluateerimist kannustavat valge tarbija iha eksootiliste taimede järele. Seega on Saali pärand tugevalt ambivalentne. See aitab osutada teaduspildi tähtsusele ja – mis pole sugugi vähetähtis – naiste rollile selle ajaloos. Tema piltide vahest kõige suurem väärtus võiks siiski seisneda võimes osutada Eesti teadmiste ajaloo tugevale ja keerulisele põimitusele kolonialismiga. Sama võiks väita Eesti teadusjooniste ajaloo kohta üldisemalt. Nagu Balti ajalugu üldse, iseloomustavad ka siinset teadus(jooniste)traditsiooni mitmed katkestused ning keerulised suhted perifeeria ja keskuste vahel. Pinge iseloomustab ka eri võimude ja ideoloogiate raames ning eri kogukondade poolt loodud teaduspärandi kihistuste vahelisi suhteid.

Üks suuremaid katkestusi leidis aset 1920.–1930. aastatel. Koos Eesti Vabariigi kui rahvusriigi loomisega korraldati kapitaalselt ümber ka teadus- ja hariduselu, kokku varises varem siinset teadust suunanud imperiaalne raamistik ning baltisaksa teadlased ja institutsioonid kaotasid oma varasema positsiooni. Uue traditsiooni loomise püüdlused ja keerulised suhted varasema pärandiga väljendusid ka teaduspildis. Väga ilmekalt tuleb hübriidsus esile rahvusteadustes, mis olid sõdadevahelisel ajal kõige soositumas olukorras. Seega on 1920.–1930. aastate Eesti teaduspilt samuti kõige rikkalikum just etnoloogia ja arheoloogia osas, milles väljendus rahvusriigi soov tegeleda „oma“ pärandiga. Samas aga sai see pildiküllus võimalikuks tänu varasemale, eestlast sageli etnograafilise „teisena“ kujutavale traditsioonile, millelt uued pildid paratamatult palju motiive ja kujutamise viise üle võtsid.[4]

1920.–1930. aastate loodusteaduste puhul võivad suhestumised varasema imperiaalse ja baltisaksa traditsiooniga tunduda esmapilgul raskemini jälgitavad. Balti loodusteadlastele oli loonud võimaluse ennast teostada, leida rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust just imperiaalne dimensioon, mis võimaldas tegeleda Vene impeeriumi avarustega ja kaugemategi maadega. Balti maadeavastajad (Adam Johann von Krusenstern, Otto von Kotzebue, Fabian Gottlieb von Bellingshausen jt) ja nende ekspeditsioonidel osalenud teadlased lõid mitmeid tähelepanu pälvinud kirjeldusi. Kuigi siinmail sageli tundmatud, on mõnedki neist teostest siiani olulised ka Põhja-Ameerika loodus- (aga ka kolonialiseerimise) loo jaoks, nagu näiteks Johann von Escholtzi California-kirjeldused.[5]

Nagu hästi teada, täitsid baltisakslased olulist rolli ka Vene impeeriumi 18. ja 19. sajandil üha laienevate alade kaardistamisel ja haldamisel. Ekspansiooni jaoks oluliseks tööriistaks kujunenud Vene Geograafia Selts loodi ju samuti baltisaksa „maffia“ aktiivsel osalusel.[6] Kohalikus teadusloos ei ole aga harjutud baltisaksa maadeavastajaid ja teadlasi kolonialismiga seostama. Samamoodi on alles hiljuti asutud rääkima vajadusest mõtestada koloniaalses raamistikus baltisaksa sõjaväelaste tegevust impeeriumi äärealadel või eestlaste asundusi Krimmis jm.[7] Tegemist ei ole Eesti eripäraga, vaid traditsioon käsitleda Vene ekspansiooni justkui midagi Lääne kolonialismist olemuslikult erinevat sai alguse nõukogude ajal ja seda on alles hiljem asutud uuesti kahtluse alla seadma.

Üheks võimaluseks koloniaalpärandit teadvustada on teaduspildid, mis olid uute alade kaardistamisega, aga ka kasutuselevõtmise ja kontrollimisega lahutamatult seotud. Nii näiteks annavad need võimaluse uurida Alexander von Middendorffi kui tarmukat Vene impeeriumi kaardistajat.[8] Mitmele Tartu ülikooli teadlasele, sh Carl Friedrich von Ledebourile tõi tuntust taimesüstemaatika ja ka selleks lõid võimaluse üksnes Vene impeeriumi dimensioonid. Nende rikkalikult illustreeritud väljaanded võivad võluda oma kaunite botaaniliste joonistega, aga annavad paratamatult aimu impeeriumi kaardistamise ambitsioonist ja võimaldavad küsida rohkelt ebamugavaid küsimusi ka pärismaise (taime)teadmise ärakasutamise kohta.

Nii jõuame lõpuks selleni, milleks see pikk sissejuhatus vajalik oli. Kohalikus Eesti looduses leidus vähe mastaapi ja vähe nähtusi, millega endale teadlasena nime teha. 19. sajandil olid üheks väheseks erandiks olnud rändrahnud,[9] mis seostusid jääaja uurimisega ehk teemaga, mis oli läinud moodi koos uute tõlgendustega Maa ajaloost.[10] Evolutsiooni ja põlvnemise teemadele lisasid aktuaalsust ja ärevust moderniseerumise ja rahvusluse, aga ka kolonialismi laienemine.[11] Teaduse, võimusuhete ja ideoloogiate arengu raamistikuga seostus ka paleontoloogia ehk eelajalooliste fossiilide uurimine, millele panid Eestis 19. sajandil alguse baltisaksa teadlased. Just kivististega seostuvad ka 1920.–1930. aastate loodusteadusliku teaduspildi ühed kõige huvitavamad näited. Eestis leidus kivistisi rohkelt ning eelajaloolise elustiku jälgede uurimine oli siinsete loodusteadlaste jaoks sageli perspektiivikam kui oma kaasaegse elusloodusega tegelemine.

Sõdadevahelise aja ühe silmapaistvama paleokunstniku Elsa Amalie Rosensteini (1907–1987)[12] pildiline pärand avab hästi pildi rolli teadmiste loomisel, naiste (vägagi väheseid) võimalusi teaduses, aga ka teaduse ja ressursipoliitika põiminguid. Ent kui vaadata tema Tartu ülikooli jaoks valminud õppetahvlit „Echinosphaerires aurantium (Gyllenhaal) ja tema kaaslasi Kukruse merest“, siis ei pruugi need kihistused ja tähendused tingimata kohe avaneda. Õppetahvlile omasest lihtsast ja mitte liialt nüanssidesse kalduvast kujutusviisist hoolimata võib pildis võhiku jaoks olla tänaseks üksjagu ulmelist kvaliteeti. Eelajalooline meri võib mõjuda omamoodi paradiisliku keskkonnana, kus puudub dinosauruse-piltidest tuttav sotsiaaldarvinistlik „söö või saa söödud“ eetos. Ent vaatamiskogemusest mõjutatuna võib pilt tunduda ka hoopis sürreaalsena, meenutades mh hilise nõukogude aja kunsti ja kultuuri lembust munakujundi vastu.[13]

Õigupoolest ei pruugi ilma spetsialisti seletuseta pildil kujutatu avanedagi, kuid õppetahvel ongi mõeldud teadmiste kinnistamiseks ja kontrollimiseks. Pilditahvlite kasutamise konteksti kohta on praegu veel vähe teada, seega võib vaid oletada, kas seda tahvlit kasutati õppetöö juures selgituste jagamiseks või pigem näiteks eksamil teadmiste kontrollimiseks. Taustateadmisi peab selle mõistmiseks aga igal juhul olema. Tahvel kujutab Kukruse meres 460 miljonit aastat tagasi elanud organisme. Sellel on näha rekonstruktsioone mitmesugustest sel ajal elanud selgrootutest, nagu merikeradest (Echinosphaerires aurantium), neile kinnituvatest graptoliitidest, merepõhja kinnituvatest sammalloomadest jt.[14]

Teatud tõrksus pildianalüüsi suhtes näikse teaduspilti, eriti veel õppetahvlisse olevat juba sisse kirjutatud. Klassikaline teaduspilt ei taha, et teda ennast analüüsitaks, vaid tema eesmärk on näida ja mõjuda võimalikult objektiivsena. Küsimus teadmiste (visuaalse) konstrueerituse kohta töötab vastu eesmärgile edastada võimalikult tõhusalt oma versiooni teadmistest ja tõest. Tõerežiimi tinglikkus avaldub aga hästi juba ajalises võrdluses. Läbi ajaloo on teadusjoonised muutunud vastavalt sellele, kuidas on teisenenud teaduse enese tõerežiimid, sh arusaamad objektiivsusest ja tajust.[15] Kuidas vältida moonutusi, mida võivad tekitada objekte ja katseid jälgivad meeled? Kas eelistada taimede, elusolendite või ka inimkeha puhul normile taandatud ja idealiseeritud tüüpkuju? Või kujutada neid võimalikult loomutruult, kuna teatavasti pole ju ühegi liigi esindaja teisega ega ka ühegi inimkeha anatoomia teise omaga täiesti identne. Teaduse muutumise kõrval on teaduspiltide lähenemist nendele küsimustele mõjutanud ka kunstistiilide, vormivõtete ja realistlikkuse käsitluste teisenemine.[16]

Elsa Rosenstein, Echinosphaerires aurantium (Gyllenhaal) ja tema kaaslasi Kukruse
merest. Õppetahvel. Enne 1928. aastat. Tartu Ülikooli loodusmuuseum, geoloogilised kollektsioonid

Uurimis- ja näituseprojekti „Kunst või teadus“[17] raames viimastel aastatel tehtud töö Eesti teaduspildi ajaloo kaardistamisega on näidanud, et kriitiline pildianalüüs pole võimalik ilma vastavate valdkondade spetsialistide panuseta. Elsa Rosensteini paleontoloogiliste joonistega on tegelenud geoloog Mare Isakar, kes on ühtlasi tema pärandi hoidjaks Tartu ülikooli loodusmuuseumi geoloogilistes kogudes.[18] Piltidel on sageli olnud väga oluline tähtsus uute teadmiste loomisel. Eesti teadusloost pakub selle kohta klassikalist näidet Karl Ernst von Baeri embrüoloogiateooria, mida oleks olnud väga raske luua ja selgitada ilma joonistusteta.[19] Eelajalooga tegelevates teadusharudes on pildi tähtsus samuti erakordselt suur, kuna jooniste rolliks on kivististe põhjal rekonstrueerida maailm, mida keegi ei ole kunagi näinud. Sellega seoses on Mare Isakar rõhutanud „rekonstruktsiooni julguse“ märksõna. Paleontoloogiaga tegeleva teadlase edu sõltub paljuski oskusest luua kivististe põhjal uudseid ja julgeid rekonstruktsioone eelajaloolistest taimedest ja loomadest, aga ka võimest kehtestada nende rekonstruktsioonide autoriteet.

Võtmerolli rekonstruktsioonide loomise juures mängib koostöö kunstnikuga, kes kujutab eelajaloolisi taimi, loomi ja elustikku. Samas on kunstnike panus jäänud sageli märkamata, nii nagu on teadusloos unustatud veel loendamatute teistegi „nähtamatute tehnikute“ osatähtsus.[20] Niisuguste nähtamatute panustajate hulka võib lugeda ka Elsa Rosensteini, kes valmistas jooniseid professor Armin Öpiku (1898–1983) töödele. Ka seesama õppetahvel seostub Öpiku uurimistööga Kukruse lademe teemadel.[21] Tartu ülikooli loodusmuuseumi geoloogilistes kogudes säilitatakse ka Elsa Rosensteini jooniseid erinevatest käsijalgsetest (Brachiopoda) ja nende siseehitusest, mis pärinevad 1930.–1940. aastatest. Just Kukruse lademe brahhiopoodide teemaline uurimistöö tõi Öpikule rahvusvahelise tuntuse. Lisaks määrati ta 1930. aastal Tartu ülikooli geoloogia ja paleontoloogia professoriks ning geoloogia instituudi ja muuseumi direktoriks.

Öpiku uurimistöö jaoks nii kesksel kohal olevate rekonstruktsioonide autor Elsa Rosenstein oli sündinud Hersoni kubermangus Ukrainas. Revolutsiooni järel asus perekond elama Eestisse. 1923. aastal sai Elsast Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna tudeng. Olles pälvinud juba õpingute ajal mitu auhinda, lõpetas ta ülikooli 1931. aastal cum laude. Sellega sai temast Eesti esimene naisgeoloog. Võimetest hoolimata ei saanud ta 1930. aastatel Tartu ülikoolis erialast tööd teadlasena, vaid joonistajana. Seega on Elsa karjäär heaks näiteks, et teadusjooniste valmistamine võis meestekeskses teadusmaailmas olla naisteadlastele ainsaks viisiks, kuidas ennast siiski mingil moel erialaselt teostada. Samal ajal tähendas teadusjooniste valmistamine sageli ühte vähest professionaalse eneseteostuse võimalust ka kunstiharidusega naistele, kellel oli 1920.–1930. aastate Eesti kunstiväljal samuti väga keeruline läbi lüüa. Teadusjooniste autoritena said tööd näiteks Helsingis skulptoriks õppinud Kristiine Mei (Mark), Pallase lõpetanud Hilda Kamdron jt.

Sarnaselt Emilie Saali pärandiga sisaldub ka Rosensteini piltides üksjagu ambivalentsust. Õppetahvlil kujutatud Kukruse meres 460 miljonit aastat tagasi elanud organismidest on praeguseks saanud kukersiit ehk põlevkivi. 1920.–1930. aastatel oli paleontoloogia areng tihedalt seotud põlevkivitööstuse arenguga ja uute kaevanduste rajamisega, mis võimaldasid teadlastele ligipääsu uutele kihistustele. Just nendes põlevkivi tekkimise aegsetes kihistustes leidub väga palju eelajaloolisi eluvorme. Seega seostub see pilt ammukadunud eelajaloolise maailma kõrval ka äsja loodud noore riigi tööstuse lipulaevaga. Eriti hoogsalt hakati põlevikivitööstust arendama vaikival ajastul ehk 1930. aastate teisel poolel, kui selle arengut toetasid autoritaarse valitsuse majanduspoliitika, aga ka Saksa sõjatööstuse tellimused.[22] Kiiresti kasvava põlevkivitööstuse kuvandi loomisesse kaasati siis ka visuaalkultuur, millest annavad aimu paljud 1930. aastate teisest poolest pärinevad graafilised lehed ja mapid.[23] Üks viljakamaid selle tööstusharu kujutajaid oli Ernö Koch (1898–1970). Tema 1938. aastal valminud lehel on näha põlevkivikaevanduste laienemise kese ehk riikliku põlevkivitööstuse õlivabrikud Kohtlas. Vabrikutega harmoonilises sümbioosis ja koostoimimises on kujutatud pildi alumises ääres paiknevad sissevaated maa-alustesse käikudesse, kus kaevandatakse nendestsamadest Kukruse mere asukatest jäänud kihistusi. Nii nagu vabrikuid on kujutatud suurte ja võimsate, kõrgtehnoloogiliste ja puhastena, nii on ka allmaakaevandamist näidatud organiseeritud ja tehnoloogilise, valge ja puhta tööna.

Ernö Koch, Kompositsioon põlevkivitööstusest. 1938. Ofort. Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum

Geoloogid ja paleontoloogid olid sõdadevahelisel ajal mõistagi otseselt seotud Eesti maavarade kaardistamisega.[24] Siiski põlevkivitööstuse visuaalses kuvandiloomes sel ajal viiteid paleontoloogiale ja geoloogiale ei kasutatud, pigem eelistati koostööd teadlastega rõhutada laborivaadete kaudu.[25] Seoseid paleontoloogia ja põlevikivitööstuse vahel ei paljasta ka paleontoloogiline joonis, mis kujutab hoomamatult kaugeid aegu, jättes samal ajal varju fossiilkütuste tähtsuse. Oskus kohaliku süsinikumajanduse pärandit ja sellega seonduvaid kultuurilisi kujutelmi kriitiliselt tõlgendada on praeguse hapra rohepöörde ajastul aga ilmselt järjest olulisem. Muuseas saab hea tahtmise korral otsida veel teisigi kriitilisi põiminguid ka õppetahvlilt. Munakujulistele merikeradele kinnituvad, väikeseid oksakesi meenutavad graptoliidikolooniad moodustavad olulise osa diktüoneemakildast. Ehkki selle väärindamisest praegusajal jälle palju räägitakse, põhjustas justnimelt see kihistus fosforiidisõja ajal kõige teravamaid vaidlusi.

[1] Erandina on rohkem tähelepanu pälvinud rahvusliku identiteedi jaoks olulised etnograafilised joonised. Nt K. Viires, Joonistatud dokumendid. Mäetagused, 2005, nr 29, lk 91–110.

[2] Vt K. Kodres, Visuaalkultuuri uuringud. Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia. Toim. M. Tamm. Tallinn, 2016, lk 381−416.

[3] Vrd B. Latour, Me pole kunagi olnud modernsed: Essee sümmeetrilisest antropoloogiast. Tlk A. Saar. Tallinn, 2014.

[4] L. Kaljundi, Teaduslik romantika: Kunst ja uurimistöö Eesti visuaalkultuuris 20. sajandi alguses. Kunstimuuseumi Toimetised, 2020, nr 10 (15), lk 95–145.

[5] T. Speek, Botaanikud Chamisso ja Escholtz Californias. Akadeemia, 2012, nr 5, lk 835–879.

[6] Nagu kõlab Erki Tammiksaare eri variatsioonides peetud ettekande pealkiri: „Baltisaksa „maffia“ Vene polaaruurimuses“. https://geo.edu.ee/wp-content/uploads/2018/07/koolid_16_11_11.pdf.

[7] A. Jürgenson, Läänemere iilid Kaukaasia rannikul. Kaukaasia sõda ja baltisakslased. Tuna, 2021, nr 3, lk 33–52.

[8] M. Rohn, Die wissenschaftliche Erschließung des Zarenreichs. Der Beitrag Alexander von Middendorffs in Wort und Bild. Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung, 2017, kd 66, nr 4, lk 517–537.

[9] A. Raukas, H. Viiding, Akadeemik Gregor Helmersen ja tema osa Eesti geoloogias. Rmt-s: Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist IX. Tartu, 1993, lk 86–98, siin lk 93–95.

[10] T. Krüger, Discovering the Ice Ages: International Reception and Consequences for a Historical Understanding of Climate. Leiden, 2013.

[11] Baltimaadega seoses vt: E. Rindzevičiūtė, Strange Fossils. Blok Magazine, 26.11.2020. http://blokmagazine.com/strange-fossils/.

[12] M. Isakar, Elsa Amalie Rosenstein. Kunst või teadus. Toim. J. Anderson, L. Kaljundi. Tartu, 2022, ilmumas.

[13] Tänan K. Tiidebergi sellele tähelepanu juhtimast.

[14] M. Isakar, Elsa Amalie Rosenstein.

[15] L. Daston, P. Galison, Objectivity. New York, 2007.

[16] J. Elkins, The Domain of Images. Ithaca (NY), 1999.

[17] Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Ülikooli muuseumi ühisprojekt „Kunst või teadus“ (2021–2023). https://
kunstimuuseum.ekm.ee/teadustegevus/teadusprojektid/kunst-voi-teadus/.

[18] M. Isakar, Elsa Rosenstein – Eesti esimene naisgeoloog. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, 2006, nr 35, lk 66−79.

[19] E. Tammiksaar, S. Brauckmann, Karl Ernst von Baer’s ‘Über Entwickelungsgeschichte der Thiere II’ and its Unpublished Drawings. History of Philosophy and Life Sciences, 2005, kd 26, nr 3/4, lk 291–308.

[20] S. Shapin, The Invisible Technician. American Scientist, 1989, kd 77, nr 6, lk 554–563.

[21] Õppetahvel on ilmunud illustratsioonina artiklile: A. Öpik, Beiträge zur Kenntnis der Kukruse-(C2-C3-) Stufe in Eesti. III. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis, 1928, kd 13, nr 11, lk 1–40.

[22] E. Tammiksaar, Põhijooni põlevkivitööstuse arengust Eestis. Viru Keemia Grupp, lk 29–32; https://www.vkg.ee/wp-content/uploads/2019/10/pohijooni-polevkiviolitoostuse-arengust-eestis.pdf.

[23] L. Kaljundi, T.-M. Kreem, Põlevkivitööstus ja pildid: uurimisperspektiivist ja potentsiaalist. Rmt-s: Pilt tänapäeva kultuuris: Võitlusvälja laienemine. Toim. V. Sarapik jt. Tallinn, 2021, lk 126−147.

[24] A. Öpik, Geoloogia ja paleontoloogia areng Eesti Vabariigis. Eesti Loodus, 1938, kd 6, nr 1/2, lk 10–15. H. Viiding, H. Palmre, Rakendusgeoloogilisest uurimistööst Eestis 1918–1946. Rmt-s: Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist IX, lk 5–21.

[25]  Nt H. Mugasto puugravüür „Laboratooriumis“. Sarjast „Eesti Kiviõlitehas“. 1935. Eesti Kunstimuuseum.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi