Seksuaalkasvatusest üleminekuajal

KRISTINA BIRK-VELLEMAA

Umbes-täpselt siis, kui Eesti oli saanud Nõukogude Liidu painest vabaks, kogesin mina oma keha painet üha tugevamalt. Hakkasid kasvama rinnad, algas menstruatsioon. Ühiskondlik ja isiklik murrang toimusid samaaegselt. Kasvavad rinnad tekitasid piinlikkust, sest keha sai ebamugavat tähelepanu. Piinlik ei olnud mitte tähelepanekuid teinud meestel ja poistel, vaid minul, keha omanikul. Ka menstruatsioon oli piinlik, sest odavamad ühekordsed sidemed olid tiibadeta ja lühikesed, mis tähendas, et need lekkisid külgedelt ja tagant. Seda pandi tähele ja narriti. Jälle oli piinlik.

Neist ja paljudest teistest kogemustest ning aastatepikkusest tööst seksuaalhariduse eksperdina tekkis mul huvi selle vastu, kuidas kultuur seksuaalsust ja soolisust kujundab. Tänavu kaitstud magistritööks „Tütarlapsest sirgus naine: seksuaalkasvatuse kogemus ja selle mõju seksuaalsele enesekehtestamisele 1971.–1981. aastatel sündinud Eesti naiste narratiivides“ uurisin läbi 22 naise isikliku loo seda, kuidas nad kogesid hilisnõukogude- ja üleminekuaja alguse seksuaalkasvatust ning kuidas nad näevad lapsepõlves ja teismelisena saadud sõnumite mõju oma seksuaalsele eneseleidmisele, minapildile ja naudingule nii tollal kui hiljem. Selle kõrval uurisin nõukogudeaegset noortele suunatud teabekirjandust. Kui WHO[1] järgi peaks kvaliteetse seksuaalkasvatuse keskmes olema inimese õigus enesemääramisele, puutumatusele ja võrdsele kohtlemisele, siis hilisnõukogude seksuaalkasvatus keskendus hügieenile ning soovimatute tagajärgede eest hoiatamisele ja hirmutamisele. Nii nagu muu pedagoogika, pidi ka seksuaalkasvatus muuhulgas kasvatama kõlbelisi kommunistlikke noori, kes loovad ühiskonda kandva perekonna. Kui WHO rõhutab positiivset suhtumist seksuaalsusse kui inimkogemuse olulisse osasse, siis nõukogude ajal seksuaalsust, eriti naiste seksuaalsust tõrjuti. Muidugi ei tarvitse avalikud hoiakud ja väärtused kattuda eraelus kehtivatega. Avalikku diskursust võidi küll naeruvääristada ja sellele vastanduda, aga see mõjutas siiski ka privaatsfääri. Ehkki avaliku ja privaatsfääri mõju on vastastikune, olid Nõukogude Liidus indiviidi võimalused üldsust mõjutada väga piiratud. Aga tähtis on silmas pidada ka seda, et mujalgi Euroopas erines 20. sajandi viimaste kümnendite seksuaalharidus tänastest arusaamadest, väärtustest ja ootustest.

Nõukogude seksuaalpoliitika tegi läbi mitu muutust. Soome seksuoloog Anna Rotkirch jagab selle nelja perioodi: progressiivse seksuaalpoliitika aeg, mil seadustati abort ja suuresti Aleksandra Kollontai eestvedamisel toimusid arutelud seksuaalse vabaduse üle (1917–1930ndate keskpaik); periood, mil keha represseeriti ja rõhutati vajadust taastoota sõjas kaotatud inimelusid (1930ndate keskpaik kuni varased 1960ndad); peresuhete tähtsustamine (varased 1960ndad kuni enam-vähem 1988. aasta); ning Nõukogude Liidu lagunemise eelne nn seksrevolutsioon (1987). Seksrevolutsiooni Nõukogude Liidus jagab Rotkirch õieti kahte etappi. Esimest nimetab ta 1970ndate käitumuslikuks revolutsiooniks, mil privaatsfääris ja seksuaalkäitumises vastanduti ühiskondlikule stagnatsioonile ning seksuaalsusest vaikimisele. Teist etappi nimetab Rotkirch avalikuks seksrevolutsiooniks ja paigutab selle 1980. aastate lõppu. See jätkus 1990ndatel juba lagunenud Nõukogude Liidu okupatsiooni alt vabanenud riikides, igas omal moel. Seksuaalteemadel hakati pidama avalikke arutelusid, tekkisid võimalused vaadata Lääne filme ja seriaale ning seksuaalteemad jõudsid meediasse. Intiimsfääris toimunud käitumuslik muutus jõudis avalikku sfääri.[2]

Minu intervjueeritute lapsepõlv ja kujunemisiga langes aega, mil avalikkuses seksiteemasid küll puudutati, kuid käsitlus oli peresuhete keskne ning kantud suuresti veel ideoloogilisest eesmärgist kasvatada uut nõukogude põlvkonda. Intervjueeritute vanemad on sündinud enamasti repressioonide perioodil.

Lisaks seksuaalpoliitika perioodidele jagab Rotkirch nõukogude inimesed eri „seksuaalgeneratsioonidesse“. Minu intervjueeritud paigutuksid põlvkonda, mida Rotkirch nimetab „artikuleerivaks“, ning nende vanemad nn õpitud eiramise põlvkonda. Artikuleerivasse põlvkonda kuulujad sündisid pärast 1972. aastat, kuid sarnaseid arusaamu seksuaalsusest toob Rotkirch esile ka 1965. aastal ja hiljem sündinute lugudes. Selles põlvkonnas hakati seksuaalsusest kõnelema teadlikumalt ja mitmekülgsemalt, hakati käsitlema naudingut kui seksuaalelu osa ning ootama seksist positiivseid kogemusi. Võrreldes oma vanemate põlvkonnaga alustas artikuleeriv põlvkond seksuaaleluga veidi varem ning vastandus seksuaalsusega seonduvale häbile.

Õpitud eiramise põlvkonna sünniaeg algab Rotkirchi järgi 1945. aastast. Sellele põlvkonnale omistab ta mõningast teadlikkust seksuaalteemadest. Põlvkonna aktiivsem kujunemisiga jäi 1960. aastatesse, kui Nõukogude Liidus toimus seksuaalsuse sfääris vaikne avanemine, kuid mitte murrang nagu Läänes. Nõukogude Liidus võeti sel ajal laiemalt kasutusele sõna „seks“ ja tekkisid mõningad, ehkki piiratud arutelud ajakirjanduses. Väljendi „seks“ asemel eelistati siiski sõna „intiimsuhted“. Ilmus mõningaid uuringuid ja pedagoogilisi materjale. Kuigi need olid enamasti seksuaalpatoloogilise lähenemisega, viitab see siiski ühiskonna teatavale avanemisele. 1955. aastal seadustati Nõukogude Liidus uuesti abort, mis andis teatava kontrollivõimaluse oma kehaga toimuva üle. Tekkis mõningane ligipääs rasestumisvastastele vahenditele. Ehkki tekkis teatav vastuseis oma vanemate vaikimisele ja seksuaalsuse häbistamisele, ei toonud see kaasa tugevat murrangut ning pärast ajutist avanemist jõuti 1970. aastatel avalikus sfääris stagnatsiooni.

Minu intervjueeritud tõid tagantjärele esile vanemate ja vanavanemate vaikimist ja seksuaalteemade eiramist, mis kandis sõnumit, et teatud teemadel lihtsalt ei räägita. Selle mõju on nad mõistnud ja mõtestanud alles täiskasvanutena, kolmekümnendates-neljakümnendates aastates. Meenutati hoiatusjutte või teismeliste tüdrukute õhtuse väljaskäimise keelamist, mida tagasivaates nähakse seksuaalsuse piiramisena. Peamiselt tulid esile hoiatavad ja vihjelised jutud soovimatust rasedusest, aga ka võimalikust seksuaalvägivallast. Teismelistel oli aga omal ajal raske neid fragmentaarseid jutukilde selgesse konteksti asetada. Mõnel juhul sõnastati oht konkreetsemalt, mõnel juhul aga jäidki ohud abstraktseks ning ainus selgem sõnum oli see, et suhted meestega ja poistega on ohtlikud. Intervjueeritute meenutustes on ikka ja jälle juttu ema hoiatustest seksuaalvägivalla eest.

Sellised mälestused seostuvad antropoloog Carole Vance’i[3] kirjeldusega naudingu ja ohu vahelisest pingest naise seksuaalsuse käsitluses. Nauding ja kirg jäävad tagaplaanile kontekstis, kus naise seksuaalsuse väljendamisega kaasneb vägivalla ja soovimatu raseduse oht. Ka sotsioloogid Anna Tjomkina ja Jelena Zdravomõslova[4] seostavad intervjueeritud naiste emade hoiatusi rasestumise eest naiste seksuaalsuse tõrjumisega ja seksuaalse algatuslikkuse piiramisega hilissotsialismis. Nad näevad naiste hirmudes ka vähese seksuaalhariduse mõju. Olukorras, kus tüdrukute emade ja vanaemade jaoks oli raseduse vältimine keeruline kas rasestumisvastaste vahendite kättesaamatuse või teadmatuse tõttu, hoiatati teismelisi tüdrukuid ka murest nende toimetuleku ja võimaliku üksikvanema positsiooni pärast. Intervjueeritute vanavanemate sünd ja kujunemisaeg jäi esimese Eesti Vabariigi aega. Ametlikku seksuaalsuse diskursust Eesti esimesel iseseisvuse perioodil on vähe uuritud, ent riigi üldine suund oli 1930. aastatel konservatiivsusele. Korduva motiivina tuli intervjuudes esile, et naistele ja meestele kehtisid erinevad normid, eriti seksuaalsusse puutuvas. Naistelt oodati truudust ja nende osaks oli kas selgelt sõnastatud või abstraktne (välja)kannatamine, meeste äraootamine ning andestamine. Meestel aga oli nii suhetes kui ka ühiskondlikult rohkem vabadust. See pole siiski midagi ainult nõukogude ajale iseloomulikku, vaid kandub edasi ka üleminekuperioodi ning on kulgenud läbi mitme ajastu.

Topeltstandardeid tõid esile ka need intervjueeritud, kes kodust seksuaalkasvatust meenutasid pigem positiivsena. Signe ja Varje (kõikide intervjueeritute nimed on muudetud) meenutavad topeltstandardeid järgmiselt:

Signe: Kuigi mu ema ja vanaema on mõlemad üsna iseteadlikud ja neil endal oli ka hobisid ja sõpru, tundus mulle kuidagi lihtsalt, et meeste elu oli ägedam ja naiste roll oli paljus oodata, ära kannatada, et mingi osa naiseks olemisest on selline äraootamine ja kannatamine ja andestamine ja muu selline.

Varje: Et jah, rääkisime päris palju nii ema kogemuse põhjal kui ka lihtsalt üldiselt mingitest väärtustest ja arutlesime, et kuidas ka naistesse-meestesse teatud mõttes erinevalt suhtutakse. Et mis on lubatud ühele, see ei ole ilmtingimata lubatud teisele.

Sageli saadi seksuaalhariduslikku infot trükitud teabematerjalidest. Keskkonnas, kus kodune seksuaalharidus oli napp ja koolides piirdus seksuaalharidus sageli hügieeniteemadega, oli sellistel trükistel oluline roll. Neis 1960.–1980. aastatel originaal- või tõlkekirjandusena ilmunud materjalides käsitleti anatoomiat, hügieeni, menstruatsiooni, lähedussuhteid, rasedust, suguhaigusi ja nendest hoidumist. Materjalid olid suunatud eraldi tütarlastele ja noorukitele, kui kasutada ajastuomast sõnastust. 1962 tõlgiti „Tütarlapsest naiseks“, mille autorid olid tšehhi arstid Rudolf Peter, Josef Hynie ja Václav Šebek, ning 1964 Josef Hynie „Noorukist meheks“. 1963 ilmus psühhiaater Heiti Kadastiku „Vestlusi noorukitele“; 1978 arst Ene Koogi „Tütarlapsest sirgub naine“ ning 1970 Helga Kurmi „Sinule, tütarlaps“. Enamikust ilmus mitu trükki ja kõiki raamatuid iseloomustab ideoloogilis-moraliseeriv stiil.

Heiti Kadastik kirjutab: „Mehel võib valmisolek tekkida kiiresti ka siis, kui partnerit lähemalt ei tuntagi. Piisab vaid momendil tajutavast välisest veetlusest ja juba unistataksegi seksuaalvahekorra võimalikkusest. Kui nüüd oletatakse, et ka neiul on sama soov, siis tavaliselt eksitakse rängalt. Noortel naistel reeglina puudub üldse soov seksuaalvahekorraks ning ainult siis, kui nad on väga noorelt, juba 14–16-aastaselt alustanud seksuaalelu, võib neil neiuna esineda suurenenud sugutung. Sellised erandid aga ei tohiks korralikku noormeest üldse ahvatleda ega köita“. Siin väljendub hoiak, et seksuaalse erutuse kogemine on loomulik meestele ja poistele, noorele naisele aga mitte. Tütarlaste seksuaalne iha on anomaalne ja räpane ning noormees peaks säärast partnerit valides arvestama riskide ja hukkamõistuga. Sellised sõnumid pidid tõenäoliselt võimendama misogüüniat.

Minu intervjueeritud meenutasid teabematerjalidest kõige enam Ene Koogi raamatut, vähem ka Helga Kurmi raamatut. Peamiselt leiti neist infot menstruatsiooni kohta, mida seksuaalsusega aga seostada ei osatud. Saadud info oli ühest küljest praktiline, teisalt hirmutav. Menstruatsiooni ja tüdrukuid stigmatiseerivaid näiteid leiab pea igalt poolt. Autorid rõhutavad korduvalt, et tegemist on rangelt intiimse asjaga ning kui oluline on kultuursuse ja kaaskodanike mugavustunde aspektist hügieenisidemete peitmine.

Ene Kook kirjutab: „Kord viibisin 15-aastase neiu sünnipäeval. Külalisi oli ligi kakskümmend: naisi ja mehi, vanemaid ja nooremaid. Ainuke laps oli sünnipäevalapse 7-aastane õde. Tal oli igav ja ta püüdis endale kõikjal tegevust leida. Siis järsku ilmus ta seltskonna keskele, keerutades sõrmede vahel puhast menstruatsioonisidet. „Kuule,“ küsis ta õelt, „kas ma võiksin selle oma nukumadratsiks võtta? Sul jäi neid sinna kappi veel küllalt.“ Kommentaare pole ilmselt vaja. Vaesest sünnipäevalapsest oli südamest kahju, kuid kes käskis selliseid intiimesemeid lapsele kättesaadavasse kohta jätta!“

Rudolf Peter, Josef Hynie ja Václav Šebek manitsevad tütarlapsi korralikkusele ja hoiatavad lohakuse eest: „Kui tütarlaps kannab siiski korduvalt kasutatavaid sidemeid, siis peab ta need otsekohe pärast tarvitamist puhtaks pesema, keetma, kuivatama, triikima ja paigutama selleks määratud karpi või kotikesse, et nad ei tolmuks. Enne tarvitamist tuleb sidemeid kuuma triikrauaga triikida, et kõik tõvestavad bakterid häviksid. Kapis lahtiselt vedelevad sidemed annavad tunnistust lohakusest, korrameele puudumisest ja ebakultuursusest.“

Helga Kurm manitseb sidemeid loodusesse mitte viskama, kuid mitte loodushoiu, vaid kaaskodanike esteetilise meele pärast: „Muide, kui Sa viibid väljas, vabas looduses, ära siis viska kasutatud sidet põõsa alla või teeveerde. Pane ta paberisse ja peida kas sambla või mulla alla. On äärmiselt ebameeldiv, kui niisugused ülimalt intiimsed esemed puutuvad teistele silma. Seepärast ka kodus kas põleta nad või püüa pesta ja korrastada niiviisi, et see teistele silma ei hakkaks.“

Menstruatsiooniga seonduv info oli kantud häbistavast hoiakust ja autorid seavad tüdrukute enesetunde ees esikohale kaasinimeste mugavuse. Arvestades, et materjalid on avaldatud kollektivistlikus ühiskonnas, kus üksikisikukesksus oli ebasoosingus, kandsid säärased sõnumid ka noorte ühiskondliku kujundamise eesmärki.

Lisaks menstruatsioonile kirjutati manitsevalt suhetest vastassugupoolega ja tütarlaste kohustusest hoiduda varasest seksuaalelust. Selle all peeti silmas peamiselt abielueelset seksi, mida nimetati ka juhuslikeks seksuaalvahekordadeks. Hoiatusi saatis hukkamõist nendele, kes soovitust kuulda ei võta. Rõhutati tütarlapse kohustust arvestada rasedusega ja võimalusega, et tuleb leppida üksikema rolliga. See viitab arusaamale, et rasedus ja lapse kasvatamine on just naise roll ja ülesanne ning et mehelt ei eeldata vastutust raseduse ja lapse kasvatamise eest.

Tšehhi arstid hoiatasid inimväärikuse kaotamise ja moraalse laostumise eest: „Neitsilikul tütarlapsel ei ole mingit põhjust karta suguhaigusi. … Neitsilikkus ei ole ju mitte ainult tükk rebenemata  limaskesta tupe välissuudmel, vaid tähtis eluperiood, mil keha kaitseb sünnipärane häbitunne, mõtteid aga tugev tahe ja kindel usk inimväärikusse. Neitsilikkus ei ole ainult kehaline seisund, vaid ka moraalne väärtus, mis seisab tõearmastuses ja vastutustundes iseenda ees.“

Helga Kurm rõhub tütarlapse väärikusele: „Tütarlapse väärikusse kuulub ka see, et ta ei nõustu seksuaalse vahekorraga ega ole ise selle provotseerijaks.“

Ene Kook paneb vastutuse raseduse ja lapse kasvatamise eest tütarlastele: „Kui naine on suuteline ja tahab võimaliku rasestumise korral sünnitada ja üles kasvatada terve lapse, on tal lubatud suguelu alustada. … Pidage meeles! Tark naine ei alusta seksuaalelu enne, kui ta pole kindel, et vajaduse korral suudab oma last ka üksi kasvatada.“

Üks intervjueeritu, 1970. aastate teisel poolel sündinud Kadri ongi meenutanud häbistamist seoses üksikema lapseks olemisega:

Ma ei mäleta, et põhikooli ajal üldse oleks käsitletud, välja arvatud siis perekonnaga seotud teema, et kui on väljaspool abielu sündinud laps, siis on sohilaps. Seda õpetust andis meile kooli direktor. Ja siis käskis kätt tõsta kõigil, kes on väljaspool abielu sündinud ja siis mina ja vist keegi veel tõstsime, kelle vanemad ei ole abielus.

Neis brošüürides on teemaks ka mehe ja naise rollid ning ehkki neis räägitakse Nõukogude Liidus kehtivast soolisest võrdõiguslikkusest, kujutatakse naise rolli elu jätkajana, perenaisena ja laste kasvatajana. Naisele asetatakse mitte ainult laste, vaid ka oma abikaasa kasvataja ülesanne. Naist nähti kodutunde loojana. Helga Kurm: „On õige, et meil kehtib võrdõiguslikkus. Meie naised on seda tõestanud. Kuid naise funktsioon elujätkajana annab talle erilise seisundi, paneb talle erilised kohustused ja oma „naiselikke“ töid hästi teha oskav naine suudab hiljem oma talitustesse kaasa tõmmata ka abikaasa.“

Ene Kook manitseb tütarlapsi leebusele ja hoiatab etteheidete tegemisega kaasnevate tagajärgede eest: „Tihti olen kuulnud noori abielunaisi omavahel arutlemas ja pahandamas selle üle, kui eluvõõrad ja saamatud on nende mehed kõige lihtsamates lastekasvatusküsimustes. Muidugi, süüdistada oma abikaasat on lihtne ja enamik noorikuid ei taipagi, et antud juhul pöördub süüdistus bumerangina tagasi.… Seepärast – kui tahate kedagi süüdistada oma mehe saamatuses, siis süüdistage eeskätt iseennast või (kui see Teid lohutab!) oma mehe vanemaid. Ja samas pidage meeles, et samu süüdistusi võite tulevikus oma poja naiselt kuulda.“

Käsitletud raamatud räägivad loomuldasa heteroseksuaalsetest inimestest ja suhetest. Homoseksuaalsust puudutab Heiti Kadastik, aga kujutab seda tollal valitsenud ideoloogia ja ka seaduste kohaselt häbiväärsena: “Pederastid teavad, et nende tegevus on kriminaalkuritegu, mille eest neid võidakse meil kehtiva kriminaalkoodeksi järgi karistada kuni 6-aastase vabaduse kaotusega. Taibates, et neid ähvardab paljastamine, võivad nad noorukit ka hirmutada, kuid see ei tohi kedagi heidutada teatamast pederasti tegevusest oma vanematele, õpetajatele, miilitsasse või prokuratuuri. Kui te aga vaikselt nõustute pederastiga, võib see muutuda teile endale harjumuseks ja siis olete juba te ise muutunud seksuaalkurjategijaks ning kõlbmatuks normaalsele abielule.”

Ülejäänud teabekirjandusest eristub soome psühholoogi Mirja Rutaneni ja arstide Martti Paloheimo ning Mauri Rouhunkoski raamat „Avameelselt abielust“ (esmatrükk 1974[5]), kuid tegu ei olnud teismelistele kirjutatud materjaliga. Raamat oli omas ajas progressiivne ja keskendus seksuaalsuse psühholoogilistele aspektidele. Minu intervjuudes mainitakse küll tihti, et raamat oli vanematel kodus olemas ja seda loeti, kuid selle mõju või lugemisega seotud emotsioone mäletati vähe.

Meenutustes kodusest seksuaalkasvatusest kordub osalt teabematerjalidest tuttav tonaalsus. Menstruatsiooni teemat puudutati ka kodudes rohkem kui teisi seksuaalsusega seonduvaid teemasid. Toonane defitsiidireaalsus takistas menstruatsiooniga inimlikku toimetulekut. Tarvikute valik oli kasin, ja ehkki tänases ületarbimises on taaskasutus soositud praktika, ei saa toonase olukorra puhul rääkida teadlikust taaskasutusest, vaid väljapääsmatust olukorrast. Taaskasutati seepärast, et muid võimalusi polnud. Ühekordsete hügieenisidemete kasutamist mäletasid üksikud intervjueeritud, menstruatsiooniga toimetulekut nähti vaevana.

Keerulistes oludes kasvanud Pille meenutab oma ühiskorteri kogemust järgnevalt:

Ema rääkis mulle menstruatsioonist. Et kasutada vatti (tol ajal sidemeid ei olnud) ja mingisuguseid värke, mille peaks hiljem läbi keetma. Meil ei olnud kuskil sellist kohta, et oh, siit võtad vati või et nagu sidemed lähevad sinna ja siis põhimõtteliselt ma ise tegelesin kõige sellega. Ehk siis ühes kapis, ma leidsin mingit vana käsitöövatti. Ja siis ma kasutasin seda ja kui see otsa sai, siis kasutasin väikeseks jäänud riideid, mille kogusin pappkasti voodi kõrval ja mingil hetkel, kui see pappkast sai enam-vähem täis, hiilisin naabrite prügikonteineri juurde ja viskasin need minema.

Teismeea menstruatsioonihäbi seostasid naised korduvalt oma negatiivse kehapildi ja madala seksuaalse enesekindlusega. Mitmed seksuaalsuse uurijad on esile toonud, et menstruatsiooni stigmatiseerimine mõjutab tüdrukute ja naiste seksuaalset enesekindlust ning kehapilti. Menstruatsioonihäbi ja negatiivne kehapilt vähendab seksuaalset enesekindlust võrreldes naistega, kes on kasvanud menstruatsiooni normaliseerivas keskkonnas.[6] Naiste menstruatsiooonihäbi kandub ka teistesse intiimsetesse kontekstidesse, näiteks seksi.[7]

Intervjuudes meenutati ka lapsena tekkinud küsimusi seoses raseduse ja laste saamisega. 1970. aastate lõpus sündinud Gerda ja Carmen meenutasid:

Gerda: Mäletan siiamaani, ma olin laps ja ma mõtlesin, et võiks ju mingi beebi veel siia perre sündida. Aga kuna minu ema ja isa seal maal, nad olid… ma ei tea, nudistid vä? Naturalistid, ütleme nii. … Ja ma mäletan ema juttu, et kui mees ja naine kallistavad kõvasti jne ja siis ma mõtlesin, et aga et olete ju kogu aeg siin paljalt ja ma olen teid paar korda võib olla näinud ka kallistamas. Mingit beebit siit ei tulnud ju! Ma mäletan seda, et nagu mis mõttes, et midagi on väga viltu siin.

Carmen: Viieaastaselt sain teada, et saan endale venna või õe. Minu küsimustele, kust ta tuleb, vastati, et tähe pealt kaugelt kukub ja ma küsisin, kuhu ta siis kukub, kas ta siis haiget ei saa, issand! Ja siis seletati, et no ta kukub ikka põõsasse kuskile pehmesse kohta. Ja mina nagu paaniliselt… meil oli mingi lastevanker seal. Et paneme siia, paneme siia vankrisse. … Ja siis, kui emps oli sünnitusmajas, mina olin mures, et mis tal nüüd on, vähk või? Kõht oli suur ja äkki kasvaja. Ja kuna kõik teised tegelikult muretsesid, kuna ema oli mingi nelikümmend üks või nelikümmend kaks. Et äkki juhtub midagi. Aga siis lõpuks vanem õde ütles, et laps tuleb ikka emme kõhust, et sellepärast on ta seal haiglas.

Üldiselt mäletasid intervjueeritud kooli seksuaalkasvatust palju vähem kui koduseid jutte. Meenutati üksikuid fragmente või tugevat ebamugavustunnet tekitanud kogemusi, mida leidsid aset kas nõukogude aja lõpus või üleminekuajal.

1970. aastate teises pooles sündinud Oivi toob kooli seksuaalharidusest esile manitsuse kanda korralikku pesu ootamatuteks olukordadeks:

Oivi: Üks naisterahvas, selline pigem 60 millegiga, käis meile rääkimas, kuidas me peame ise endale õmblema pesu ja see peab olema nii perfektne, et kui me peaksime kasvõi nüüd ja kohe mehele ennast paljaks võtma, peab olema puhas ja ilus ja pitsiline ja et see nagu tekitas minus … pigem see tekitas trauma. Et kas ma pean olema nagu iga hetk valmis selleks, et ennast paljaks võtta, näitama, mis pesu seljas on? Ja ma olen avastanud seda mõtet ka nüüd üle 40-aastaselt, et ma mõtlen, et kas ma olen umbes valmis selleks, et kui peaksin praegu paljaks võtma, milline pesu seljas on. Ja rohkem sellest seksuaalkasvatusest ei mäleta midagi. Mäletan, et oli piinlik olla naine.

Andra: Ja põhiline, tundub, see jutt oligi, et vaadake, et te kõik ära peidate, kui te tualetti hakkate minema, et keegi jumala eest aru ei saaks, miks ja milleks te sinna tualetti lähete ja millega. Ja vaadake, et te kannate selliseid riideid, et kõik jumala eest aru ei saaks, et päevad on ja noh, ühesõnaga sihuke jutt käiski.

Menstruatsiooni teema käsitlemisega koolis meenus intervjueeritutele sageli piinlikkustunne, lisaks ka ebamugavus menstruatsiooni talumisel koolikeskkonnas. Räägiti ka teabekirjanduse arusaamade kandumisest menstruatsioonitabusse üldisemalt. 1970. aastate lõpul sündinud Helle meenutas:

Helle: Keskkooli ajal, ma ei mäleta, mis aine see oli, see ei olnud päris bioloogia… midagi räägiti ka seksuaalse kasvatuse teemadel. See võis paar tundi olla ja ma mäletan, et õpetaja tegi testi oma klassis, seal oli mitu küsimust. Ja ma mäletan, et üks küsimus oli, kas päevade ajal seks on okei või kas üldse saaks. Ja siis ma mäletan tema tohutut jahmatust, kui ta ütles, et kuulge, kallid lapsed, te ei saa ikka millestki aru. Et see ei ole sellel ajal kuidagi võimalik, et sellel ajal ei toimu mingit seksi. Et järelikult enamik klassi oli arvanud teistmoodi.

Niisiis hilisnõukogude ajal ja üleminekuaja algusaastatel saadi nii kodust, koolist kui teabekirjandusest enamasti seksnegatiivseid ja manitsevaid sõnumeid. Ka kodus seksuaalsuse teemal vaikimine kandis tugevat tõrjuvat sõnumit. Seksuaalkasvatus oli fragmentaarne ja hoiatav. Teatud teemadel lihtsalt ei räägitud. Intervjueeritud tõid aga esile ka seda, et 1990. aastatel, kui ühiskondlik murrang tõi muude vabaduste seas ka vabaduse seksuaalsusest rohkem rääkida, andis see meestele justkui ka suurema vabaduse naisi seksuaalselt ahistada. Mehed muutusid subjektideks, naised aga objektideks. Meeste käitumise eest kadusid igasugused piirid ja see kogemus on praeguseks keskealisi naisi palju mõjutanud.

Seksuaalsest enesekehtestamisest rääkides tuli välja, et naised jõudsid selleni pigem küpsemas eas ning selle võimaldajatena nähti nii enda isikuomadusi (näiteks uudishimu ja otsekohesus, kõrge enesehinnang), elukogemust, laste sündi, turvalisi suhteid partneritega ja võimalust oma kehaga toimuvat kontrollida (rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus). Üksikutes intervjuudes toodi seksuaalse enesekehtestamise võimaldajana esile ka kodust seksuaalkasvatust ja väärtuskasvatust laiemalt. Need olid kodud, kus lapsed olid täiskasvanute tegemistesse ja vestlustesse rohkem kaasatud.

Seksuaalkasvatusel on seksuaalkäitumise kujundamisel suur roll. Sekspositiivne ja toetav seksuaalkasvatus võimaldab kõigil inimestel käsitleda keha ja sellega toimuvat loomulikuna ja läheneda seksuaalsusele mitmekesisuse, naudingute, oma piiride kehtestamise ja teiste piiride austamise kaudu. Kui intiimsesse suhtlusse saavad astuda inimesed, kellele ühiskond saadab seda toetavaid sõnumeid, siis saavad kõik partnerid ennast tugevana tunda.

[1] WHO Regional Office for Europe and BZgA: Standards for Sexuality Education in Europe: A framework for policy makers, educational and health authorities and specialists. Federal Centre for Health Education, BZgA Köln 2010.

[2] A. Rotkirch, The Man Question: Loves and Lives in Late 20th Century Russia. Helsingi, 2000; A. Rotkirch, „What kind of sex can you talk about?”: Acquiring Sexual Knowledge in Three Soviet Generations. Rmt-s: Living through the Soviet System. Toim. D. Bertaux, P. Thompson, A. Rotkirch. London; New York, 2004, lk 93–119.

[3] C. Vance, Pleasure and Danger. Towards a Politics of Sexuality. Boston, 1984.

[4] A. Temkina, E. Zdravomyslova, The Sexual Scripts and Identity of Middle-class Russian Women. Sexuality and Culture, 2015, kd 19, nr 2, lk 297–320.

[5] Raamatu kordustrükid ilmusid 1975. ja 1978. aastal ning seda trükiti Eestis kokku 240 000
eksemplari.

[6] E. Kissling, Bleeding out Loud: Communication about Menstruation. Feminism & Psychology, 1996, kd 6, nr 4, lk 481–504; E. Kissling, „That’s Just a Basic Teen-Age Rule“: Girls’ Linguistic Strategies for Managing the Menstrual Communication Taboo. Journal of Applied Communication Research, 1996, kd 24, nr 4, lk 292–309.

[7] D. Schooler, L. M. Ward, A. Merriwether, A. S. Caruthers, Cycles of Shame: Menstrual Shame, Body Shame, and Sexual Decision-Making. The Journal of Sex Research, 2005, kd 42, nr 4, lk 324–334.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi