Historia Lausiaca

Detsember, 2022

GALAATIA PALLADIOS

Esimene peatükk: Isidorosest

Kui ma esimest korda külastasin Aleksandria linna – see oli suure valitseja Theodosiuse teisel konsuliaastal,^[1] nüüd on ta oma usus Kristusesse jõudnud inglite juurde –, sain seal kokku imelise mehega, kes kogu oma olemises ja tarkuses oli läbinisti kaunis. See oli preester Isidoros, Aleksandria kiriku võõrastemajapidaja.^[2]

Nooruse esimesed lahingud olevat ta pidanud kõrbes. Nägin ka tema koda Nitria kõnnul.^[3] Kohtusin temaga, kui ta oli seitsmekümneaastane vanamees, pärast seda elas ta veel viisteist aastat, enne kui suri rahus.

Oma surmatunnini ei kandnud ta peenemat kangast, välja arvatud higirätik, ei puutunud pesuvanni^[4] ega maitsenud liha. Ta kere oli ehitud niisuguse lopsakusega, et kõik need, kes tema harjumusi ei tundnud, arvasid teda luksuses elavat.

Selleks et tema hinge voorustest ükshaaval jutustada, puudub mul aeg.^[5] Näiteks oli ta niivõrd sõbralik ja rahumeelne, et selle ülima lahkuse tõttu pidasid tema varjust lugu ka tema uskmatud vaenlased.

Tema pühade kirjade ja jumalike õpetuste tundmine aga oli niisugune, et lausa vendade koosviibimisel läks ta meel rändama ning ta kangestus. Kui vennad palusid siis sellest rännakust kõnelda, ütles ta: „Ma viibisin oma meelega mujal, sest üks nägemus haaras mind.“

Ka mina sain olla selle tunnistajaks, et ta tihti laua ääres nuttis. Ning kui küsisin pisarate põhjust, sain vastuseks: „Mulle põhjustab piina see, et võtan osa mõttetust toidust, ehkki olen mõistuslik olend,^[6] kes meile Kristusest antud meelevalla järgi hoopis külluse aia^[7] hüvedest osa peaks saama.“

Ta oli hästi tuntud ka Rooma kõigi senatiliikmete seas ja ülikute naiste hulgas, sest oli käinud Roomas kord piiskop Athanasiosega^[8] ning hiljem veel koos piiskop Demetriosega.^[9]

Ja kuigi suur oli ta rikkuse hulk ning varast ei tundnud ta puudust, ei kirjutanud ta testamenti enne surma, ei jätnud raha ega midagi enda õdedele, kes olid noored neiud. Ta usaldas nad hoopis Kristuse hoolde sõnadega: „See, kes on teid loonud, valvab teie elu üle, justnagu ta valvab minu elu üle.“ Tema õdedega koos elas siis seitsmekümneliikmeline neitsite kogukond.

Kui pöördusin noorena tema poole ja palusin, et ta õpetaks mulle erakuelu algtõdesid – pakatasin veel nooruslikust jõust ega vajanud sõnu, vaid kehalisi kannatusi –, siis nagu hea hobusetaltsutaja viis ta mu linnast välja viie miili kaugusel^[10] asuvasse kõlumaaks kutsutud paika.

Teine peatükk: Dorotheosest

Seal andis ta mu üle Dorotheosele, ühele Teeba askeedile, kes veetis juba kuuekümnendat aastat koopas, ning käskis mul tema juures viibida kolm aastat, et alistada hinge ärritused.^[11] Ta teadis ju, et vanaisa harrastab tõeliselt karmi elu. Isidorose juurde tagasi pidin minema vaimse õpetuse saamiseks. Aga ma ei suutnud seal kolme aastat lõpuni veeta, kuna mind tabas kehaline nõrkus ja seetõttu siirdusin enne kolme aasta möödumist teise paika. Vanakese eluviis oli ikkagi ränk ja ülimalt kurnav.

Näiteks korjas ta päev läbi kuuma käes kive selles mereäärses kõrbes; siis ehitas ta neist muudkui ja meisterdas maju, mille ta kinkis neile, kes polnud võimelised ehitama. Nii sai ta valmis igal aastal ühe hoone. Kord, kui ma küsisin temalt: „Isa, miks sa nii teed – selles vanuses tapad oma keha säärase kuuma käes?“, vastas ta: „Tema tapab mind, mina tapan teda.“

Ta sõi kuus untsi leiba ja kimbu hakitud aedvilju^[12] ja jõi sama vähe vett.

Jumal olgu tunnistajaks: ma ei näinud, et ta oleks jalgu välja sirutanud, matil või voodis maganud, ta hoopis istus ja punus kogu öö läbi palmilehtedest nööri elatise teenimiseks. Mina, arvates, et ta teeb seda minule näitamiseks, uurisin asja kohta täpsemalt tema teiste õpilaste käest, kes elasid eraldi. Need ütlesid, et mehel olevat juba noorpõlvest saadik selline komme – ta ei heida magama meelega, ainult mingi töö juures või süües võib uni tast võitu saada ja ta laseb silma kinni. Ning liigse unisuse tõttu kukkuvat tal siis söömise ajal sageli toidupala suust välja.

Kord, kui ma käisin peale, et vanake natuke matil puhkaks, ütles ta tohutu kurvastusega: „Kui suudaksid veenda ingleid magama, võiksid selles veenda ka nende järgijat.“

Teinekord saatis ta mu üheksanda tunni paiku kaevule kannu täitma, et võiksime ennast kosutada. Aga juhtus, et kui ma läksin, nägin ma kaevu põhjas madu, ning ma ei ammutanud vett, vaid pöördusin tagasi talle ütlema: „Meie tund on tulnud, isa –  ma nägin kaevus kobrat!“ Tema näole ilmus põgus naeratus, siis silmitses ta mind pikalt ja kostis pead raputades: „Kui kurat kavatseb iga kaevu juures maoks või kilpkonnaks muutuda ja veelättesse kukkuda, kas sina jääd siis igavesti joomata?“ Ning ta läks välja, võttis ise vett ja jõi esimesena. Seejärel ütles ta: „Seal, kus asub rist,^[13] pole mingisugusel halval võimu.“

Kolmas peatükk: Potamiainast

See õnnis Isidoros oli kohtunud ka mälestusväärse Antoniosega^[14] ning ta jutustas mulle kirjapanekut väärt loo, mille temalt oli kuulnud. Nimelt elas kiusaja keisri Maximianuse ajal^[15] Potamiaina-nimeline väga kaunis tütarlaps, ühe mehe orjatar. Tüdruku isand meelitas teda paljude lubadustega, aga ei suutnud neiut ikkagi võrgutada. Lõpuks see härra vihastas ja andis neiu ühe toonase Aleksandria valitseja kätte, väites, et tüdruk on kristlane, kes jälitamiste aegu laimanud võimu ja ülemaid. Ta andis valitsejale raha ning ütles tingimuseks: „Kui tüdruk peaks mu tahtmist täitma, siis jäägu ta karistamata, kui ta aga jääb oma vooruslikkuse juurde, siis tabagu teda kättemaks, et tal poleks võimalust elusana mu kõlvatuse üle naerda.“ Niisiis toodi Potamiaina kohtulaua ette ja tema meelekindlust rünnati erinevate piinariistadega. Kohtumõistja täitis piinamise tarbeks ka suure paja tõrvaga ja käskis sellele tule alla teha. Kui tõrv seal ägedalt kees ja mulksus, pani kohtunik neiu valiku ette: „Kas lähed ja täidad oma isanda tahet või lasen su sellesse katlasse heita?“ Aga Potamiaina vastas: „Ei kõlba kohtumõistjaks see, kes kõlvatusele kuuletuma sunnib!“ Seepeale kohtunik vihastas ja käskis lahtirõivastatud neiu katlasse visata. Nüüd tõi Potamiaina kuuldavale sõnad: „Sinu kardetud kuninga pea nimel: kui sinu otsus on mind sel moel karistada, siis lase mind aeglaselt katlasse kasta, et näeksid, missuguse vastupidavuse on kinkinud mulle Kristus, keda sina ei tunne!“ Teda langetati vähehaaval ja tunni aja möödudes, kui tõrv oli jõudnud ta kaelani, heitis ta hinge.

Neljas peatükk: Didymosest

Väga paljusid mehi ja naisi, kes on hingama läinud Aleksandria kirikust, võib pidada tasaste maa^[16] vääriliseks. Nende seas ka kirjamees Didymost,^[17] kes oli pime. Ma puutusin temaga kokku neljal korral, kui kümne aasta jooksul teda mõne aja tagant külastasin. Ta suri nimelt kaheksakümne viie aastasena. Mis puutub pimedusse, siis omaenda jutu järgi kaotas ta nägemise nelja-aastaselt, ei olnud saanud õiget algharidust ega käinud õpetajate juures. Tal oli aga loomupärane tugev õpetaja: iseenda mõistus. Ta oli kaunistatud niisuguse tarkuse anniga, et kirjasõna Issand teeb targaks pimedad^[18] oli temas otseselt täide läinud. Ta oskas tõlgendada kõiki sõnu Vanast ja Uuest Testamendist, õpetusi^[19] tundis ta sedavõrd hästi, et suutis hõlpsalt ja kindlalt selgitada nende tähendust, nii et selles asjas ületas ta oma teadmise poolest kõiki vanu. Kord käis ta peale, et lugegu ma palvet tema kojas. Aga mul polnud tahtmist, ja siis kõneles ta õpetuseks: „Üle selle koja läve on kolm korda astunud õnnis Antonios – ta tahtis näha, kuidas ma elan. Ning kui ma soovisin, et ta palvetaks, laskus Antonios kohe siinsamas põlvili ega lasknud mul seda kaks korda öelda. Oma teoga õpetas ta sel viisil mulle kuulekust. Kui sina nüüd tema jälgedes käid, elad ju üksilduses ja eralduses, et täiuseni jõuda, siis lõpeta vastalisus.“ Ta jutustas mulle ka sellise loo: „Ma mõtlesin mures nurjatu kuninga, selle tagakiusaja Julianuse^[20] elu peale. Ja ühel päeval, kui minu äng oli suur ja ma polnud selle mure pärast hilisõhtuni toitu puutunud, juhtus, et ma suikusin toolil istudes unne ja nägin nägemust. Valged hobused traavisid ringi ja ratsanikud nende seljas kuulutasid: „Öelge Didymosele, et täna seitsmendal tunnil suri Julianus!“ Mulle ütlesid nad: „Tõuse ja söö ja anna sõnum edasi piiskop Athanasiosele, et ka tema saaks asjast teada!““ Didymos ütles: „Ma märkisin üles selle sündmuse tunni, kuu, nädala ja päeva, ja selgus, et nii see oligi toimunud.“

Viies peatükk: Aleksandrast

Ta teadis rääkida ka ühest neiust nimega Aleksandra. See olevat linna maha jätnud ja end hauakambrisse sulgenud. Seal siis, kuna ta võttis kõik tarviliku vastu augu kaudu, ei näinud ta ühtegi inimest, ei meest ega naist, kümne aasta jooksul. Aga kümnendal aastal, olles ennast valmis seadnud, läks ta magama.^[21] See oli nii, et üks naine, kel oli kombeks Aleksandrat külastada, teatas meile, et ta ei saanud hauakambrist vastust. Me murdsime ukse lahti, läksime sisse ja nägime, et ta oli magama läinud. Aleksandra kohta kõneles ka kolmkordõnnis Melania,^[22] kellest tuleb juttu hiljem: „Ma küll ei näinud teda, aga ma seisin selle ava lähedal ja küsisin tema hauakambrisse sulgumise põhjust. Aleksandra vastas mulle august: „Ajasin ühel mehel pea segi ja kuna ma ei taha teda kurvastada ega eksitada, siis otsustasin, et parem lähen elusana hauakambrisse, kui et häirin hinge, mis Jumala näo järgi on tehtud.“^[23] Minu küsimusele, kuidas ta siiski suudab vastu pidada kellegagi suhtlemata ja tüdimusega maadeldes, vastas ta: „Varahommikust alates üheksanda tunnini palvetan igal tunnil ja ketran lina, ülejäänud tundidel käin mõttes läbi pühad patriarhid, prohvetid, apostlid ja märtrid. Ja kui olen söönud oma väikese eine, püsin ülejäänud aja ootuses ja saan lõpuks osa heldest lootusest.““

Kuues peatükk: Rikkast naisest

Ma ei kavatse oma jutustusest kõrvale jätta ka neid, kes põlastusväärselt elasid, olgu see kiituseks õigeile ja kinnituseks lugejaile. Elas üks noor naine Aleksandrias, kes näis küll vaga, aga oli loomult upsakas: rikkust oli tal üleliia, ent eal ei andnud ta midagi ei võõrale, neitsile, kirikule ega vaesele.

Hoolimata isade rohketest manitsustest ei tahtnud see naine anda kellelegi osa oma varandusest.

Tal oli ka järeltulija, nimelt kasvatas ta õetütart kui oma last. Sellele lapsele jutustas rikas naine nii ööl kui päeval oma aaretest, lubades need talle pärandada, sest ta ei tundnud janu taevalike asjade järele. On ju ka see üks Laimaja^[24] viis petta, et ta põhjustab ahnuses vaevlemist sugulasearmastuse ettekäändel. Tuleb aga tunnistada, et sellele, kes õpetab tapma venda, ema ja isa, ei lähe korda ükski sugulane. Sest kui tundubki, et seesamune sisendab hoolitsust ligimeste vastu, ei tee ta seda heasoovlikkusest nende suhtes, vaid selleks, et harjutada hinge ebaõiglaseks, sest ta teab kuulutust, et ebaõiglased ei päri riiki.^[25] Eks see, keda juhatab jumalik tarkus, võib küll oma sugulastele abi anda, kui need seda vajavad, ehkki tal ei sobi seejuures ka iseenese hinge hooletusse jätta. Kui aga keegi allutab kogu oma hinge sugulaste eest hoolitsemisele, eksib ta õpetuse vastu, sest arvab hinge tühisuse hulka. Laulab ju psalmilooja neist, kes hirmuga muretsevad hinge pärast: Kes tohib minna Issanda mäele (ta peab silmas, et vähesed), ja kes võib seista ta pühas paigas? See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta.^[26] Sest need, kes voorustest ei hooli, peavad hinge tühiseks,^[27] arvates, et hing hävib koos lihaga.

Niisiis, sellele naisele, kellest nüüd juttu oli, tahtis pühim Makarios,^[28] preester ja vaestemaja juhataja hõlpu anda ja kergendada tema varahimu koormat. Nõnda lasi ta käiku ühe nutika plaani. Nimelt oli Makarios noorpõlves kivisepp, selline, keda nimetatakse juveliiriks. Ta läks naise juurde jutuga: „Mu kätte on sattunud vääriskivid: smaragdid ja safiirid, ja seda, kas need on leitud või varastatud, ei oska ma öelda. Rahas nende väärtust mõõta ei saa, sest nad on hindamatud. Omanik annab nad igatahes viiesaja kuldmündi eest – kui ostad, teenid selle viissada münti juba ühe kalliskiviga tagasi ja ülejäänutega võid oma tütart ehtida.“ Ahne naine läks õnge ja langes Makariose jalge ette: „Anun sind, et keegi teine neid omale ei saaks!“ Siis kutsus teda Makarios: „Tule mulle külla ja vaata neid!“ Naine aga ei pidanud seda vajalikuks, viskas Makariosele lihtsalt viissada kulda ja ütles: „Toimeta nendega ise, mul polegi müüjat vaja näha!“ Seepeale võttis preester viissada münti ja andis need vaestemaja tarbeks. Möödus aega, aga naine ei tihanud Makariosele asja meelde tuletada. Oli ju mees Aleksandrias kõrgesti austatud oma pühaduse ja armastusväärsuse tõttu ning muuseas, ta elas saja-aastaseks, nii et ka mina sain temaga koos viibida.

Lõpuks kohtas ta pühameest kirikus ja küsis temalt: „Ütle palun, mis on saanud neist kalliskividest, mille jaoks ma viissada kuldmünti andsin?“ Makarios vastas: „Tol korral, kui andsid mulle kulla, maksin ma sellega kivide eest. Kui tahad neid võõrastemajja vaatama tulla, sest just seal need asuvad, siis tule ja vaata – kas meeldivad sulle või mitte. Kui ei meeldi, siis saad oma raha tagasi.“ Naine läks meelsasti kaasa. Seal vaestemajas aga asusid ülakorrusel naised, allkorrusel mehed. Makarios viis ta kohale, juhatas eeskotta ja päris siis: „Mida sooviksid esmalt vaadata, kas safiire või smaragde?“ Naine vastas: „Vali ise.“ Makarios viis ta ülakorrusele ja näitas vigaseid naisi, kelle nägu oli moondunud, ning ütles: „Vaata, need on safiirid!“ Seejärel viis Makarios ta tagasi alla, näitas mehi ning ütles: „Vaata, need on smaragdid – kas meeldivad? Kui ei, siis võta oma raha tagasi.“

Sel moel sai naine õpetust. Ta läks koju ja suurest murest, et polnud käitunud Jumala tahte järgi, jäi haigeks. Hiljem oli ta preestrile tänulik, sest tüdruk, kelle eest ta hoolt kandis, suri pärast pulmi lastetuna.

Vanakreeka keelest tõlkinud Triin Rebane

HISTORIA LAUSIACA ehk keisri õukondlasele Lausosele pühendatud munkade lood on 4. sajandist pärinev Helenopolise (Väike-Aasias) piiskopi Palladiose teos. Selles kujutatakse Egiptuse munkade elu ja tavasid, mille tunnistajaks Palladios ise oli. Nimelt elas ta kümmekonna aasta vältel Aleksandria lähistel Nitrias ja Sketises asunud munkade kogukondades, tutvudes põhjalikult nende eluviisi ja filosoofiaga. Tollaste Egiptuse askeetide vaimsus oli tuntud ja hinnatud juba nende eluajal. See tõmbas ligi huvilisi nii lähemalt kui kaugemalt, lihtrahva kui kõrgelt haritud ülikute hulgast. Ka Palladiose otsesesse sõprus- või tutvuskonda kuulunud Pontose Euagrios, Rufinus, Hieronymus, kui nimetada mõned olulisemad, olid askeesi praktilise kogemuse või siis üldisema inspiratsiooni saanud Egiptuse munkade juures. Viimati nimetatud suurmeeste elu- ja kirjatööd said omakorda aluseks munklusele kogu ida-ja läänekirikus.

T. R.

^[1] Aastal 388. Flavius Theodosius (347–395) oli Rooma keiser alates 379. aastast. Ristiusu toetamisega oma impeeriumis teenis ära kristlaste, eriti olemusühtsuse (kr ὁμοoυσιοτής) pooldajate soosingu.

^[2] Kristlikel kogudustel oli tavaks võõrustada rändureid: neile pakuti toitu, peavarju, muud hoolitsust. Suurtes linnades rajati kirikute juurde selleks otstarbeks eraldi võõrastemajad. Neist kujunesid hiljem mitmekülgsed hooldusasutused, mis hõlmasid külalistemaja, haigete varjupaiga, hooldekodud vanadele ja orbudele.

^[3] Kr ὄρος τῆς Νιτρίας. Kõnd tähendab siin suure kõrbe ääreala. Nitria paiknes Liibüa kõrbe kirdenurgas, u 65 km Aleksandriast kagus, tänapäevase Al-Barnūği küla asemel. Arheoloogilisi mälestisi tollasest Nitriast säilinud ei ole, need on hävitanud hilisem intensiivne põllumajandus. Võrreldes teiste munklatega oli Nitria üsna hõlpsasti ligipääsetav ja seetõttu hästi tuntud ka võõramaa palverändurite hulgas.

^[4] Egiptuse anahoreetidel oli tavaks hoiduda pesemisest. Tollane luksuslik saunakultuur (silmas pidades suurejoonelisi avalikke saunu, mis olid peaaegu kõigile avatud ning armastatud meelelahutus- ja ajaviitepaigad) oli askeetide jaoks justkui tühiste naudingute sümbol, pesematus nende naudingute vältimise avaldus.

^[5] Hb 11:32.

^[6] „Mõttetust toidust … mõistuslik olend“ – kr ἀλόγου τροφῆς … λογικός ὑπάρχων. Logose sfäär on (inimese) kõrgem ja puhtam olemisvorm.

^[7] St paradiisi.

^[8] Tõenäoliselt Athanasiose teise eksiili ajal, aastal 340. Athanasios (u 295–373) oli Aleksandria piiskop, kindlameelne olemusühtsuse õpetuse eest võitleja, „Antoniose elu“ ning paljude mõjukate dogmaatiliste ja apologeetiliste teoste autor.

^[9] Ilmselt on Palladios siin silmas pidanud Galaatia Pessinusi piiskoppi Demetriost, kes oli Johannes Chrysostomose liitlane.

^[10] Rooma miil vastab ligikaudu 1,5 kilomeetrile.

^[11] Kr πάθος. Hinge „haige“, tasakaalutu seisund. See takistab asju õigesti nägemast ja mõistmast ja õigesti tegutsemast.

^[12] Unts on u 30 grammi. Leib ja juurviljad (toored ning peenestatud) olid munkade põhitoiduks.

^[13] Süüria teksti järgi tegi ta enne neid sõnu vee kohal ristimärgi.

^[14] Kuulus Egiptuse anahoreet ja suur vägimees, kirikuisa Athanasiose kirjutatud „Antoniose elu“ põhjal võib teda pidada Egiptuse munkluse esiisaks.

^[15] Marcus Aurelius Valerius Maximianus (u 250 – 310), Rooma keiser 285–305, keiser Diocletianuse kaasvalitseja. Valitses 293. aastast Itaaliat, Hispaaniat ja Aafrikat, 303. aastal korraldas Aafrikas kristlaste tagakiusamise.

^[16] Vrd Mt 5:4.

^[17] Aleksandria Didymos (u 313 – 398). Aleksandria katehheesikooli juhataja, väga viljakas kirjamees. Tema töödest on meieni jõudnud vähe (tervenisti vaid „Kolmainsusest“ ja „Pühast Vaimust“, viimane Hieronymuse tõlkena), ilmselt on põhjuseks, et origenismis süüdistatud Didymose teoseid ei tradeeritud. Vt tema kohta eesti k-s: Hieronymus, Kuulsatest meestest. Tlk. U. Masing. Tartu, 2007, ptk CIX.

^[18] Ps 145:8.

^[19] Kr δόγμα.

^[20] Flavius Claudius Julianus (332–369). Rooma keiser 361–363. Püüdis oma valitsusajal riigis taaselustada muistsete jumalate kultust ning vähendada ristiusu mõjuvõimu. Alates Nazianzose Gregoriosest on talle omistatud lisanimi „apostata“, st „(usust)taganeja“.

^[21] St suri.

^[22] Melania Vanem. Kõrgest soost ja rikas roomlanna. Temast sai kristlane ning pärast oma abikaasa surma otsustas ta rännata itta, et näha kuulsaid pühakuid. Ta jõudis Aleksandriasse, külastas paljusid ümbruskonna (ka kaugemal kõrbes elavaid) munki ja tutvus nende eluviisiga. Hiljem asus ta elama Jeruusalemma, Õlimäele, kuhu rajas ka nunnakloostri. Palladios, Rufinus ja Euagrios kuulusid tema lähimate sõprade hulka. Temast on pikemalt juttu ptk-des 46, 54 ja 55.

^[23] Vrd 1Ms 1:26.

^[24] Kr διάβολος, üks Kuradi nimetusi.

^[25] 1Kr 6:9.

^[26] Ps 24:3.

^[27] „Peavad hinge tühiseks“ on Ps 24:3 tõlge ja tõlgendus Septuaginta järgi.

^[28] „Lausiacas“ on juttu vähemalt kolmest Makariose nimelisest pühamehest. Siinne on „lihtsalt“ Makarios. Nõndanimetatud Egiptuse ja Aleksandria Makariostest räägitakse täpsemalt peatükkides 17 ja 18.