Abielust

VI lugu makaamade kogumikust „Tahkemonlane“

JEHUDA AL-HARIZI

Esralase Heemani[1] jutustus:

Ma jäin laagrisse Teebeses,[2] et hellitada end mõnude leebuses, ning mu rõivaks oli lilleline kuub oma veetluses. Ühel päeval, kui istusin koos armsate kaaslastega, paremate perekondade poegadega, et meeliskleda kaunitest mängudest ja rõõmustuda lummavatest lauludest, tõstsin pilgu ja nägin: ennäe, kahvatu ja kurnatud mees oli seismas mu palge ees, süda tal põksumas ja jalad nõrkemas.

Kui ma olin teda silmanud, oli mu jahmatus ilmatu: see oli keenlane Heber.[3] Tema juurde ma tõttasin ja talle tere ma ütlesin. Ma küsisin temalt, mida ta teab ja kuhu ta oma sammud seab. Ta vastas: „Tulin just merelt, pääsesin mühavast ja möllavast veest, mis ähvardas võtta hinge mu seest.“

Ma ütlesin talle: „Millal ometi jääd sa rahule ja asutad end ühele paigale? Su eluase on ju otsekui tuul, millel puudub kindel suund. Istu meie seltsi ja me hoolitseme su eest; jää meiega, ja sa saad, mida vajad väljast ja seest. Kui tahad, kannan hoolt su puhkuse eest ja hangin sulle naise, kes taastab su rammu ja teeb kebjaks su sammu.“

Ta ütles: „Kõigi nägijate ja prohvetite nimel mitte ühtegi sõna enam sellest asjast – olgu ma ärkvel või olgu ma suikvel! Ma olen andnud ränkraske vande, et eales naise lõksu ei lange. Mulle aitab ju esimesest kogemusest, teist korda ei hooli ma selle kibedusest!“

Ma puhkesin naerma ning ütlesin talle: „Mis vaev sind küll tabanud on, et sellise tõotuse andma pidid?“

Ta ütles: „Madu mind tõukas[4] ja kuri tung kihutas otsima kaaslaseks nägusat neidu, et leida pelgu, ning et puhkaks tööst vaevatud hing ja rahuneks kärsitu rind. Sest ma ütlesin endale: ei ole hea üksi olla;[5] mul peab olema kohane abi ja kuna ma ei tea, millal mul kadu, siis on aeg rajada endale kodu. Nüüd mõtlen ma sellele, millise häda panin endale tallele, kui ma põlesin armutules – kord südamest ihates, kord vastu puigeldes, kord uuesti süttides, kord jälle kustudes. Ühel päeval, kui olin uitamas maal, kõndides sinna ja tänna, viibides seal ja teal, kohtasin eite, kelle sarnast teist ei leita, kurjakuulutavat ja halbaennustavat, otsekui oleksid kuradid ta saagiks võtnud ning talle nime Satana jätnud. Tema välimus oli jaanalinnu oma ning ta mõju koirohu oma. Loor kattis tema nägu, võimukat ja kurja, ent ta hääl ajas kogu ettevaatuse nurja, sest hääl oli libe ja mesine, voolav ja vesine. Tema keel tõmbas südameid enda poole ning halvas ettevaatuse ja hoole; tema keele peal oli kosutav mesi, keele all aga mürgivesi. Käitumiselt näis ta nagu mõni vaga, kuid õelus oli peidus selle taga; tema jalge all olid põrgu ja hukatuse teed ning katku ja hävingut külvas ta enda ees.

Kui ta mind märganud oli, kohemaid minu juurde tuli. Ta jäi nagu saatan mu ette seisma, teretas mind ning ütles mulle: „Oh mu poeg, mu poeg! Andku Jumal sulle pikka iga ja pikendagu su põskede puna ikka, nii et sa oleksid aina virge ja üha karge! Ma näen, et sa oled välimuselt nägus ja tegus; et sa oma iluga südameid alistad ja oma mõnuga hingesid kütkestad. Ilu on andnud sulle siidi ja sameti, taganud sulle rohke au ja ameti, nii et su nooruse puu kannab rikkalikku vilja. Ei ole hea, et sinusugune mees suigub unes, sellal kui süda lõõmab kirgede tules;[6] sul oleks vaja kaasat, et temast rõõmu tunda, ja põldu, kuhu oma seeme panna mulda. Milleks peaksid otsima vett kuivadest kaevudest ja kustutama nälga võõrastest salvedest? Kui soovid, oh kaunis peiu, toon sulle ülikust neiu, sulni kui hirve, kelle palged ehivad koitu ja kelle juuksed kaunistavad ööd. Su hingele on ta vääriliseks tasuks, sinule on ta suureks kasuks, sest su rinnale ta pesa teeb ja su lauas oma laulu lööb. Tema põsed on sulle valgusteks ja tema suu veinikarikaks. Pimeduses kõnnid sa tema valguse paistel ja öösel ei kustu tema lamp.

Tema hinda ei saa kullaga mõõta, tema väärtust pärlitega kaaluda.[7] Tema silmad on kireveinist hämused, tema liikmed õrnad ja nägusad; tema keha nagu kristallastja – soolakas, puhas ja püha.[8] Targal ta südame purustab ja tule rinnus sütitab. [– – –] Õnnis on mees, kes tema hobusel ratsutab! Tema jalge vahele ta vajub, langeb maha ja jääb lamama![9] Ometi see, kes tahab teda naida, peab kaks tuhat hõberaha leidma; ta on väärt kogu raha ja vara ning et mees annaks ta eest maa ja maja – või ehk häbi sellele mehele vaja!“

Jutustaja ütles: „Neid sõnu kuuldes hüppas süda mu rinnus nagu põder, ja ma ei tundunud enam nii nõder, ning liim tema keelel vangistas mu meeled. Ma ütlesin eidele: „Kui seda tütarlast näha saaksin, varmamalt ju ta endale võtaksin.“ Vanaeit hüüatas: „Hoia ja keela, kui ma sind lolliks pean ja sind alt vean, kui ma sind oma sõnadega petan ja sind, uskmatut, haneks võtan! Kõike, mida on rääkinud mu keel ja mu huuled, kahevõrd tõena näed ja kuuled!“ [– – –]

Sel ööl mu silmad und ei leidnud[10] ning mu keha voodit ei tundnud: kirg hoidis mind virge ning lootus mu selja sirge. Kui jõudis kätte koit ja mu vaimul puudus toit, süda oli valudes ja hing rusudes, tõusis mu kohale päikese loit ja uksele tuli eit. Mu süda tundis tema tulekust rõõmu, ma tõttasin talle vastu ja tervitasin teda rõõmuga.

Ta ütles: „Andku Jumal sulle tervist ning ärgu olgu su ase tühi ja lage! Tea, et nüüd on aeg rõõmustada ega ole põhjust ägada ja kurvastada. Eemale on jäänud eksirännakud, kätte on jõudnud lembepalangud! Neiu isa ja omaksed on sinu juurde teel, et kuulda su sõnu ja näha, mis on su meel.“

Vaevalt sai ta oma jutu lõpetada, kui väravas seisis tütarlapse isa ja raukade jõuk, kes tõstsid valju kisa. Kui seltskond oli pärale jõudnud ja maja äärest ääreni täitnud, ajas tütarlapse isa end püsti ning teatas valjusti: „Rahu teile, vennad ja sõbrad! Võtke te kuulda, et see mees tahab meiega sidemeid luua, meiega lepingu teha, meiega ühest karikast juua ja meie tütre oma naiseks tuua. Tema ettevõtmiste kohta oleme kuulnud vaid head, tema tegudel puuduvad vead; ta on ülikute väest, kellel helded on käed, neil alati on kaetud laud ja huultel aina rõõmus laul. Ma annan oma tütre tema käe alla ja oma hinge tema hoole alla hinna eest, milles meil on ühine meel: kaks tuhat hõberaha on väärt tema neitsilikkuse sääst – kui mu tütar seda nõuab, siis ta selle juurde jõuab.“ [– – –]

Kähku kutsuti kirjutaja, kellel oli kaasas paber ja sulg. Too kirjutas abielulepingu, suure ja avara nagu ilmamere kulg. Ma olin nõus iga asjaga ja rõkkasin rõõmust täie rinnaga.

Kirjutajal kästi kirja panna
kõik lepingu üksikasjad.
Minu jaoks koostati siduv ürik,
millel oli mitmeid lisasid.
Veiniklaasi juures õnnistati Jumalat,
baldahhiini all sooritati laulatus.
Saatus ent tegi äkitselt nalja,
abielust sai kohemaid lahutus.

Kui päike vajus looja, tuli esile viha tooja ning maa uppus hämarusse ja vajus pimedusse. Pruudi killavoor kisas ja käras, rahvas hõiskas ja säras: „Rõõmu ja õnne noorpaarile rohkesti, tervist ja jaksu vahvasti!“ Kestsid joodud ja kõlasid laulud; pidu algas, kui oli saabunud hämarus, ja lõppes, kui jõudis kätte kesköö. Siis läksid oma teed noored ja vanad; mina jäin üksi ning mõrsja lebas mu rinna najal.

Ma ütlesin endale: sel ööl muutun taas nooreks nagu kotkas,[11] nii et kerkib mu tiib[12] nagu kotkal; ees seisab hoolas töö ja unetu öö. Ma võtsin loori tema näolt ja koorisin rõivad ta kehalt, kummardusin tema kohale ja ligindasin küünla ta näole: ta nägu oli kohutav ja tema hääl ehmatav! Ta oli kehalt nagu Rehabeami vasikas,[13] tema suu oli nagu Bileami eeslil,[14] nina tönts ja jäme ning palged aukus mis kole – otsekui oleks saatan neid torkinud ja tulise oraga sorkinud. Ma mõtlesin, et mu ees oli üks Haami tütreist.[15] Kui tema kere oli mustemast mustem, siis tema juus oli valgemast valgem, ning eluaastaid oli tal ju küllaga; tema mokk aga oli töllakil. Ta hambad olid nagu hundil või karul teravad ja silmad olid skorpionidena torkivad. Ma kogusin julgust ning ütlesin endale:

Tema hambad on karu kihvad, kes murrab ja õgib;
ta pea on täis valskust ja kurjust, mis peletab rõõmu;
tema kogu on nagu kivihunnik ja reied nagu aampalgid;
tema põsed on nagu söed ja huuled nagu saviplönnid;[16]
ta on suisa surmaingel ja sureb, kes teda puudutab!

Seda vaatepilti nähes kohkumus mind tabas ja ehmatus mind rabas. Hirmust ma rappusin ja segaduses vappusin, ning ma ütlesin endale: viimne kohtupäev on kätte jõudnud! Aga ma suutsin end kokku võtta ja hääle mahedaks petta ning ütlesin talle: „Oh mu tütar, mu tütar! Et sa oled nagu ohakas ja põõsastara, siis ütle, kus on sinu kaasavara? Kus on su mantlid ja ürbid, su kleidid ja särbid? Kus on su käevõrud ja sõrmused, mis annavad naise kätele õrnuse? Kus on su lõhnaõlid ja salvid, mis teevad naha pehmeks ja malniks?“

Ta vastas: „Tänu Jumalale pole mul millestki puudust! Kõik rõivad ja esemed jätsin ma kodukatuse alla, oma isa ja isanda hoole alla.“

Ma ütlesin talle: „Ja mis on see, mille jätsid oma isa ja isanda hoole alla?“

Ta vastas: „Ma jätsin sinna kaks vana kotti, paar mõranenud potti, ning sinna jäid katel ja kauss, taldrik ja pann, auklik vann, sõel ja nõel, katkine mõõdulint ja kaevupööra vänt, ahjuroop ja tuletangid ning väiksemaid esemeid mitut sugu, millest pole kuigi palju lugu.“

Kuuldes seda juttu ei suutnud ma talitseda nuttu ning langesin maha suures meeleheites, et taevas on reetlik, Jumalat peites, ning ütlesin nõnda:

Kas oled tehtud sortside või kuradite soost?
Saatku Jumal sulle nuhtluse!
Viha ja hävituse inglid on su vennad,
sina aga nende vanem õde!
Sa oled otsekui Azazelile määratud sikk,
kes on kõrbest kuidagi välja saanud.[17]
Näib, et saatus on naeratanud Lilitile[18]
ning saatnud talle kingiks sinu.
Looja on su valmistanud
käsilaseks surmainglile.
Õnnelik oleks su isa, kui ta su sigitamisel oleks surnud –
oh, kui su ema oleks vaid olnud sigimatu!
Su mokad on nagu härja mokad
ja su suu on nagu haigutav haud.
Su hambad on nagu karu kihvad,
täis sülge ja kõntsa.
Su silmad on nagu tulised ahjusuud
ja su nägu on nagu lömmis savipott.
Su keha sirutub nagu Haamani võllas[19]
oh, et ma näeksin sind sellel pooduna!
Su tuleku õhtu sai mulle needuse ööks –
nagu oleksid tulnud kõik kättemaksuinglid;
see oli nagu öö, mil vaarao uppus meres,[20]
või öö, mil Haaman kõlkus võllas,
või kui Siisera põgenes Jaeli juurde,[21]
või kui Eglon mõrvati peldikus.[22]
Sinu kõht on nagu kummis vaat
ja su kere on must nagu saatus.
Su käed on karvased nagu ahvil
ja sõrmed nagu tukid ahjus.
Su hammaste krigin on nagu öine maru
ja su hingamine otsekui tormituul.
Sinu suu on haud söögile-joogile
ja su vatsas saab sellest haisev mürk.
Su hambad otsekui sambad purustavad kõike
ning nad ajavad terveid rahvaid hauda.
Kuid Jumal paiskab su pea põrmu,
nii nagu põrmustati Soodom ja Gomorra.[23]
Sinu surikambriks saab lõvide kõht –
säärane on su haud ja su matus!

Kui olin lõpetanud oma hala, lõi veri mulle pähe; ma tõstsin jala ja andsin talle nii, et polnud vähe. Ma võtsin malaka, pistsin kleidisaba talle suhu ja andsin talle sellise kolaka, et ta sai paraja muhu. Verd tulvas tema suust, kõnelemata muust – polnud kohta tema keres, mis oleks jäänud puutumata tema verest. Neitsilikkuse veri kattis üleni tema keha. Mul ei jäänud muud teha kui oma riided kokku korjata ja koormalooma selga laduda. Enne päikesetõusu olin juba kaugel sest linnast ja paigast, kus kuri saatus andis mulle kaigast. Ma ületasin Jabboki koolme[24] ning kogu päeva magasin metsas – sest mu jõud oli otsas; öösel aga jätkasin teekonda. Kui ma taipasin, et möödas on oht ja kaugele jäänud vaenulik koht, siis võtsin sellest loost õpetust ja tegin sellega lõpetust.

Õnnis on Tema, kes kaitses mind viletsuse päeval
ning osutas mulle heldelt oma armu!
Sõge himurus sai mulle saatuseks,
kuid Jumal oma halastuses päästis mind;
kui olin vajunud põrgu põhja,
avas Ta põrgu väravad ja tõi mu välja!
[– – –]

Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa

Al-Harizi makaama heebreakeelne tekst on ära toodud rmt-s: Jardin d’Eden, jardins d’Espagne. Poésie hébraïque médiévale en Espagne et en Provence. Toim. Masha Itzhaki, Michel Garel. Paris: Seuil, 1993. Riimproosat on püütud tõlkes jäljendada; värsid on tõlgitud võimalikult täpselt, „luulelisust“ taotlemata.

SAATEKS

Teatavasti on jutustus ja romaan araabiakeelses kirjanduses üsna hilised nähtused, mis said alguse eelkõige Lääne kultuurimõjude toimel 19. sajandil.

Märksa vanemad on novellistlike ja anekdoodilaadsete lugude kogumikud; selle žanri nimetuseks on maqāma – araabia keeles: „(hõimu) koosviibimine, istung“. Maqāma iseloomustuseks on arabist Gustave E. von Grunebaum öelnud, et see on „riimproosas jutustatud dramaatiline stseen, iga filoloogi maiuspala, vaevalt mõistetav ilma kommentaarita, mis seletab selle leksikoloogilisi ja grammatilisi peensusi, selle hämaraid vihjeid ning selle tsiseleeritud struktuuri, mis on valinud rahvapärased teemad ja juhtumused aluseks oma ülimalt rafineeritud keele- ja sõnakonstruktsioonidele“. Vanimaks makaamakogumiku koostajaks on al-Hamadhānī (srn 1007); tuntuim makaamade autor on al-Harīrī (srn 1122), kes ühendas lugude seiklusliku või kelmika temaatika keelelise virtuoossusega. Kohati on tema teos tõlgitamatu,[25] vaadatagu või üht näidet Friedrich Rückerti saksanduses:

„Wenn die wüsten Winterwinde wütend wehn,
weisst du, was zur Wehre wählt ein Weiser?
Warme Wohnung, weiche Watt und wollnes Wams
Weiter: Würz’gen Wein und will’ge Weiber.“

Makaamasid on mitmeti kõrvutatud Euroopa uusaegse pikareskse novelliga.[26] Muidugi jätkus makaamade kirjutamine ka edaspidi, õigupoolest koostatakse neid praeguse ajani.

Üks omapärasemaid makaamade kogumikke on Egiptuse polühistor ʽAbd al-Rahman al-Sujūtī (srn 1505) teos „Rašf az-zulāl“ („Kosutava vee rüüpamine“), milles 21 eri elualade esindajat, nagu koraanikommentaator, juriskonsult, kirjandusteadlane, grammatik, retoorik, luuletaja, matemaatik, astronoom, meedik, loogik, müstik jt kirjeldavad oma pulmaööd, kasutades selleks vastava eriala kujutlusi ja termineid. Tuleb aukartusega tunnistada, et René R. Khawamil on õnnestunud teha sellest prantsuskeelne tõlge[27] – muidugi mõista üsnagi tinglik tõlge, kuivõrd sedalaadi verbaalne akrobaatika peaks olema tõlkes jäljendamatu.

Juudi kirjanduse ajaloo seisukohalt said heebreakeelsed luuletajad keskaegses Hispaanias viljastavaid impulsse araabia poeetika vormivõtetest ja žanridest. Juudi kirjameeste poolt tarvitusele võetud araabia kõnekujundite kohta kirjutas heebrea luuletaja Moše ibn ʽEzra (srn 1138) teosed „Kitāb al-muḥāḍara wa-l-mudhākara“ („Ettekandmise ja arutlemise raamat“) ning „Maqālat al-ḥadīqa“ („Kirjatüki (metafooride seletuse) aed“); viimasest tehti juba varakult mitu heebreakeelset tõlget, ehkki säilinud käsikirjad kujutavad endast pigem tsitaatide kogumikke araabiakeelsest algupärandist.[28]

Araabia poeetikast mõjustatud Hispaania juudi autorite hulka kuulub ka JEHUDA BEN ŠELOMO AL-HARIZI (u 1170 – 1235), kes muu poeetilise ja tõlketegevuse kõrval sai kuulsaks makaamade kogumikuga „Taḥkemonī“ („Tahkemonlane“). Rohkem al-Harizi ning tema tööde kohta võib lugeda ajakirjast „Looming“ nr 5, 1991, seepärast ei tarvitse seda siin korrata; samuti on seal kahe makaama eestikeelsed tõlked.[29]

Al-Harizi kuulsast teosest ilmus aastal 2001 meisterlik ingliskeelne täistõlge „The Book of Taḥkemoni. Jewish Tales from Medieval Spain. Translated, explicated and annotated by David Simha Segal“. Tänu informatsiooni eest selle väljaande kohta võlgneb siinkirjutaja Marju Lepajõele.

K. K.

[1] Ps 88:1.

[2] Km 9:50.

[3] Km 4:11.

[4] 1Ms 3:13.

[5] 1Ms 2:18.

[6] Ül 5:2.

[7] Õp 31:10.

[8] 2Ms 30:35.

[9] Km 5:27.

[10] Est 6:1.

[11] Ps 103:5.

[12] Heebrea sõna ’eber tähendab nii tiiba kui ka mehe suguliiget.

[13] 1Kn12:28.

[14] 4Ms 22:28.

[15] 1Ms 10:6.

[16] Selle kirjeldusega seoses vrd Ül 4:1–5; 7:2–8.

[17] 3Ms 16.

[18] Lilit oli juudi legendide järgi Aadama esimene naine; temast on saanud sünnitajaid ja lapsi ohustav deemon.

[19] Est 7:9 jj.

[20] 2Ms 14:15–29.

[21] Km 4:20 j.

[22] Km 3:21.

[23] 1Ms 19:23.

[24] 1Ms 32:23.

[25] Selle kohta vt ka: K. Kasemaa, Uku Masing kui tõlkija. Tõlkija Hääl, 2020, nr 8, lk 60.

[26] Vrd J. Abu-Haidar, Maqāmāt Literature and the Picaresque Novel. Journal of Arabic Literature, 1974, kd 5, lk 1–10.

[27] A. al-R. ibn Abi-Bakr al-Souyouti, Nuits de noces. Tlk R. R. Khawam. Pariis, 1972.

[28] Selle teose analüüsile on pühendatud uurimus: P. B. Fenton, Philosophie et exégèse dans Le Jardin de la métaphore de Moïse Ibn ʽEzra, philosophe et poète andalou du XII siècle. Leiden, 1997.

[29] Selles seoses väärib tingimata mainimist ka Tallinna ülikooli väljaanne: Иммануэль Римсҝий. Избранное. Tallinn, 2018. Seal on esitatud valimik 13.–14. sajandi juudi luuletaja Rooma Immanueli heebreakeelsetest makaamadest Šlomo Kroli tõlkes, samuti tõlkija ulatuslik saatesõna Immanueli luulest Lääne ja Ida ristumispunktina.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi