Tõe võlu ja valu
November, 2022Marju Lepajõe on öelnud, kommenteerides mõiste „tõejärgne maailm“ kasutamist: „Kahjuks ei saa pidada tõde ületatuks. Mis see on, mis on, kuidas see on ja kuidas inimene sellest aru saab – see teadmine on sama kaugel kui enne, isegi pärast Immanuel Kanti.“[1] Mõtisklusi selle üle, kuidas ja mis on tõde, võikski alustada Marju kõne lugemisest või, veel parem, kuulamisest. Ent tõe otsimise kõrval on olemas ka tõe pärast kisklemine oma valu ja vaevaga. Iseäranis masendav on võitlus tõe monopoli üle – ükskõik, kas sõda käib selle pärast, kellel on voli millise jumala tõde kuulutada, või tehakse poliitikat, kus riigitegelased ja arvamusliidrid üritavad tõde igatpidi keerata või tõejärgsest maailmast kõneldes hoopis olematuks kuulutada. Ka teaduses on vaidlused tõe üle kohati jahmatavalt kirglikud (kuigi miks peaks teadlane olema kiretu inimene?). Siin lisandub tõe otsimisele ka lausa meeleheitlik püüd tõe otsimise vahendite poole, mis mõnikord tõest endast tähtsamakski osutub – rahastus võib ju otsustada lisaks teadlase enda karjäärile ka tema töökoha saatuse.
Huvitava paradoksina on tõeotsimise õiguse andmise monopol Eestis ETAG-i salastatud komisjonide käes, kes otsustavad uurimistoetuste andmise või mitteandmise üle. Süvariigi teemat kõrvale jättes ei saa ma hellenistina siiski jätta imestamata sellise salastamise üle – on ju levinuim tõde tähistav sõna vanakreeka keeles ἀλήθεια (aletheia), mille algupärane tähendus viitab varjamatusele, varjust päevavalgele toomisele, nagu on rõhutanud filosoofid Heideggerist Tõnu Luigeni. Kui varjamatuse poole püüdlemine on kasvõi osaliselt varjatud, kas ei teki siis vastuolu, mis heidab varju tõele? Või on see vastuoluline seos peidus juba sõna algupäras ja peabki nii olema? Vastust ei oska ma küsida mujalt kui kreeklastelt.
Vanimais vanakreeka tekstides, Homerosel võib tõele viidata mitmeti. Levinuim neist sõnadest on ἀλήθεια. Etümoloogiline sõnaraamat toob selle algupärana ära kaks osa: privatiivse prefiksi alfa, mis viitab millegi puudumisele, ja sõnatüve, millest on pärit nii verb ‘varjama’ (λανθάνω, lanthano) kui ka nimisõna, mis viitab unustusele või varjatusele (λήθη, lethe). Nii on tõde miski, mis on unustusest või varjatusest väljas. Vastukäivuste otsija võib aga selles etümoloogias leida väikese mõra. Nimelt, kui vaadelda pelgalt kõlasid, võib sõnaalguse alfa paista ühe teise prefiksi, niinimetatud kopulatiivse alfana, mis on hoopis erineva indoeuroopa algupära ja tähendusega, kuuludes kokku kooslust väljendavate prefiksitega (kreeka syn ja ladina cum). Nii tähendaks aletheia varjatusest ärakiskumise asemel hoopis varjatusega olemist ehk tõde olekski pigem see, mis on varjul. Seda etümoloogiat ei pea siiski uskuma, sest sellise selgituse puhul tuleks hüljata mõned häälikute muutumise seadused (näiteks asjaolu, et aletheia ei alga h-häälikuga, nagu võiks oodata kopulatiivse alfa ees), mis kinnitaks pigem Voltaire’ile omistatud ütlust, et vokaalid ei maksa etümoloogias midagi ja konsonandid maksavad vähe. Ent kuna kõladel on oht meid võluda ja päris tähenduse otsimisel eksiteele vedada, on tõe algulist tähendust kindlam otsida mujalt, tõde tähistavate sõnade kasutamisest. Kui vaadata, mida ja kuidas räägivad tõest Homerose kreeklased, selgub ehk ka see, mis kreeklaste tõde oli, ja kas ta oli varjul või varjamata.
Paraku kinnitavad Homerose eeposte lugemine ja andmebaasiotsingud aimdust, et temalt ei saa me palju teada selle kohta, mida arhailise aja kreeklased tõeks pidasid: Homerose kangelased ja jumalad ei küsi, mis tõde on? ega uuri tõe või muude nähtuste sügavamat olemust. Küsimust tõe järele kohtame vaid käsu või tõotusena rääkida tõtt, mida võiks lugeda hästi funktsioneeriva kommunikatsiooni põhieelduseks, aga mitte filosoofiliseks küsimuseks. Nii kõlab paljude muude näidete kõrval ka Homerose hümnis Apollonile (v 467) käsk:
καί μοι τοῦτ’ ἀγόρευσον ἐτήτυμον ὄφρ’ εὖ εἰδῶ
Räägi sa tõeselt nüüd seda mulle, et hästi ma teaksin.
Tõde on vaja rääkida selleks, et teada ja saadud informatsiooni põhjal tegutseda. Tõe rääkimise nõudele lisandub sageli aga veel üks täpsustav nüanss: ära rääkida tuleb kogu tõde, selektiivsus (tõe osaline varju jätmine) sinna ei kuulu. Nimelt esitatakse palve, käsk või tõotus tõde teada anda sageli verbiga καταλέγειν (katalegein ‘ükshaaval üles lugema’), mille puhul eeldatakse mingi täieliku ülevaate andmist, vahel kasutatakse ka verbi ἀποεῖπειν (apoeipein ‘ära rääkima’) või lisatakse sõnale ‘tõde’ omadussõna πάντα (pánta ‘kõik’, ‘kogu’). Kui Annist tõlgib „Iliase“ 24. laulu 407. värsi:
εἴς, ἄγε δή μοι πᾶσαν ἀληθείην κατάλεξον
nüüd palun ütle sa mulle ja tõtt päris täielist teata
oma luulekeelde, siis on see eepose nautimiseks täiesti piisav, ent kõigi tõerääkimise nüansside selgitamiseks võiks seda täpsustada: „palun räägi mulle ükshaaval täielikult üles lugedes kogu tõde“. Samalaadsetes palvetes või lubadustes tähistab Homerosel tõde ka sõna ἐτήτυμον või ἔτυμον (etetumon, etumon ‘tõene’, ‘päris’), mis saab filosoofias aluseks sõnade päristise ehk algupärase tähenduse uurimisel. Kuid etümoloogiate uurimiseni Platoni „Kratyloses“ läheb siit veel mitu sajandit.
Vaadates, kes ja mida niisugustele palvetele vastuseks või selliste lubaduste järel räägivad, saab tõde Homerosel veel pisut selgemaks. Palve rääkida tõtt esitatakse tavaliselt mingi sündmuse juures viibinutele: erinevalt pressiteatest, mis esitab informatsiooni sageli allikatele viitamata (kuigi me eeldame, et need on olemas ja et info on tõene), ei luba Homerose eepose narratiivireeglid jutustajal kõiketeadjana rääkida sündmustest, mille juures ta ise pole olnud, vaid sõna tuleb anda pealtnägijatele. Lahingus viibinud, reisilt tulnud või kasvõi võidusõiduraja pöördeposti juurde kohtunikuks pandud peavad rääkima küsijale (ja tema kaudu publikule) tõtt selle kohta, mida nad on näinud ja teavad: see tõde pole midagi eriliselt tabamatut, vaid inimlikult teadaolev, see, mida ollakse näinud ja mäletatakse. Siin pole kahtlust, kas tõde on olemas või pole, ega küsita selle olemust, vaid soovitakse tõest informatsiooni.
Sellele, et tõe rääkimine tähendab vanimais kreeka tekstides eelkõige rääkimise viisi, see tähendab varjamata ja valetamata kõnelemist, osutab veel üks grammatiline nüanss. Nimelt kohtame nimisõna tõde (ἀλήθεια) Homerosel üsna harva, enamasti esineb selle asemel hoopis sama tähendusega omadussõna ‘tõene’ kesksoo vormis (ἔτυμον, ἐτήτυμον, ἀληθές, ἀληθέα), mis on küll mõnikord tõlgendatav ka substantiveerituna (‘tõde’), aga enamasti esineb adverbina, määratledes rääkimise viisi, st ‘tõeselt’. Tänu sellele grammatilisele nüansile on esialgu sageli võimatu eristada tõtt ja tõeselt kõnelemist, need käivad kokku.
Kuid kurb tõsiasi on ka see, et üleskutsetele rääkida tõtt on sageli lisatud keeld valetada, sidudes need kaks vastanduse kaudu; niisiis tuleb valet siiski ette. Muusade võimest võluda poeesia kuulajaid valet ja tõtt rääkides on palju kõneldud. „Odüsseia“ 13. laulus valetab palju mitmesuguseid kavalusi tundev Odysseus Ithakale jõudnuna oma seiklustest jumalanna Athenale – tõsi, ka Athena ise pole enda jumalikku olemust varjates aus ja otsekohene. Jumalannat ei õnnestu muidugi petta ning naeratades paljastab Athena nii oma jumaliku olemuse kui Odysseuse valed. Ka Homerose hümnis Hermesele (368–370) valetab vastsündinud lapsuke Hermes, kui Apollon temalt veiste varguse eest aru pärib:
δείξατο δ’ εἰς Κρονίωνα θεῶν σημάντορα πάντων·/ Ζεῦ πάτερ ἦ τοι ἐγώ σοι ἀληθείην ἀγορεύσω·/νημερτής τε γάρ εἰμι καὶ οὐκ οἶδα ψεύδεσθαι.
Viitab Kronioni poole, kes suunaja taevasil kõigil: / „Zeus-isa, tõesti ma Sulle ju nüüd tõtt-varjamatut kohe räägin,/ mul pole eksitav meel ju, ei oska ma kuidagi petta.“
Kuigi Hermes lubab rääkida tõtt, hakkab võrukael oma kinnituse järel osavalt vassima, segades tõtt valega: ta ei eita ega võta omaks veiste varastamist (mida ta ometi tegi), kuid eitab kategooriliselt nende oma koju ajamist (mida ta ei teinud). Zeusile teeb poja keerutamine nalja ja ta annab võluvale petisele vale (mida see tehnilistest nüanssidest hoolimata sisuliselt on) andeks. Ent siinses lõigus esineb veel üks adjektiiv, mis seostub tõe kõnelemisega: lisaks lubadusele rääkida tõtt (ἀληθείην), iseloomustab Hermes ennast omadussõnaga νημερτής (‘mitte eksitav’ või ‘eksimatu’), mis tähistab mujal ka õigesti räägitud juttu (ἔπος νημερτές, epos nemertes ‘vääruseta sõna’) ja Zeusi vääramatut lubadust. See toob tõe rääkimisele juurde jumaliku dimensiooni – Zeusi poolt lubatu läheb vääramatult täide.
Kõigi nende sündmuste puhul puudutab tõe või tõeselt rääkimise küsimus sündinud tõsiasju, mida juuresolijailt küsitakse. Neid saavad inimesed teada. Aga nad teavad ja oskavad (sõna οἶδα ‘ma tean’ viitab ka oskusele) nagu jumalad või Hesiodose muusad ka valet rääkida. Ent üsna selgelt ilmneb Homerose eepostest seegi, mida inimesed ise kindlalt teada ei saa, vaid ainult aimavad: Hektor aimab enne lahingusse minekut, et Ilion langeb, Achilleus teab tänu ettekuulutusele, et ta ise langeb. Mõnikord on teadjaiks preestrid-ennustajad, kes teavad ammumöödunut, olevat ja tulevikkugi (nagu Kalchas „Iliases“), enamasti aga jumalad. Kõige enam teab Zeus, kelle kohta mitu inimpõlve hiljem on Xenophanes „Sillides“ öelnud:
οὖλος γὰρ ὁρᾷ, οὖλος δὲ νοεῖ, οὖλος δέ τ’ἀκούει.
Ainsana näeb ju ta, ainsana mõistab ja ainsana kuuleb.
Orfikute hümnidest loeme, et Zeusi kõikenägev ja otsustav silm on lisaks moiradele ainus, mis kõike teab ja määrab lõppsaatuse. Soloni „Muusade eleegia“ näitab, kui petlikud on inimeste lootused õnnele ja hirmud õnnetuse ees, osutades, et kõike määrab vaid Zeusi otsus, kuigi karistus pahategude eest võib inimesi tabada nii kohe kui palju hiljem, järglaste kaudu. Selline tõe teadmine puudutab inimese saatust ja tulevikku. Alles filosoofia sünni järel tekivad küsimused tõe pärisolemuse järele, ja siin tunnistatakse kohe ka inimeste raskusi tõe leidmisel. Thalese järgi on kindlaim tõe kriteerium aeg, mis toob asjad päevavalgele, ja Bias ütleb, et tõe leidmiseks on inimesel vaja öökulli silmi, et pimedusest läbi näha. Filosoofide tõde on varjatud.
Et aga tõeselt rääkida, mida keegi teab, ei ole teadjal vaja öökulli silmi ega kuulajal ülitäpseid kõrvu, vaja on hoiduda valest ja varjamisest. See tundub nii lihtne. Samas on juba algusest saadik tõe rääkimisega vastanduse kaudu seotud ka valetamine ja varjamine (või inimese pädevusest väljas oleva mitteteadmine). Need, kes räägivad tõejärgsest maailmast, peaksid seega rääkima ka valejärgsest maailmast – nii ei saaks aga üldse midagi kindlalt teada ja me jõuaksime tagasi Gorgiase paljukirutud seisukohtadeni traktaadis „Mitteolevast“.
Kas poleks siiski võimalik jätta tavaelust eemal oleva tõe tasandi uurimine tunnetusteoreetikute ja filosoofide pärusmaaks ning fikseerida teaduses ja poliitikas see, mida teada saab ja teatakse, nõuda tõe kõnelemist ning valetamise, varjamise ja selektiivse tõerääkimise lõpetamist? Nii võiks ju elu korraldamine olla lihtsam ja valutum. Homerose eeposte vormellik nõue tõtt rääkida meenutab natuke kirjeldusi ingliskeelse maailma kohtutest, kus käsi piiblil tõotatakse rääkida truth and nothing but the truth. Homerosest inspireerituna tahaksin lisada täpsustuse: truth, the whole truth, and nothing but the truth. Sest samamoodi kui tõe ja vale segamine, loob valet ka mahavaikimine ja selektiivne tõerääkimine. Võluv valetaja võiks ju jääda alles fiktsioonil põhinevatesse žanridesse, kirjandusse või kinolinale, kuigi kardetavasti jäävad pärisellu alles ka kelmid, kes oskavad inimesi oma sõnadega võrku püüda, ning ka valet taotakse inimestesse ruuporite kõminal edasi. Siiski ei taha ma kaotada usku sellesse, et see tõde, mida me teame, saab tulla ja peab tulema avalikuks. Ja teisi tõdesid võime me aimata ja nende poole püüda.
[1] M. Lepajõe, Takistused täpsete sõnade leidmise teel. [Kõne Postimehe arvamusliidrite lõunal 2017.] Postimees, 05.07.2019.
