Ema vs. raha

JOHANNA ROSS

ANDRUS KASEMAA. EMA TUBA. Tulekahjufantaasia. Tallinn: EKSA, 2022. 150 lk. 18.99 €.

Nimetust „hüsteeriline traktaat“ kasutas Indrek Koff oma luulekogu „Eestluse elujõust“ (2007) alapealkirjana, kuid sama määratlus sobib veelgi paremini iseloomustama Andrus Kasemaa viimaseid proosateoseid. Kasemaa on asunud viljelema žanri, kus pöördub kellegi poole ja asub innukalt vahutades kõnet pidama nagu populistlik poliitik. Kõne teemaks valitud motiivi arendab ta välja groteskini. Eelmine raamat „Vanapoiss“ (2019) maalis portree vanapoisist kui homoseksuaalsest, kitsarinnalisest, laisast ja räpasest eluvormist. Nüüdne „Ema tuba“ fantaseerib sellest, missugused imelised maailmad avaneksid, kui süüdata põlema ema vana ja kole majalobudik ning lasta kindlustusfirmal see uue ja kaunina üles ehitada. „Vanapoisi“ põhjal on Vilja Kiisler välja toonud selle žanri olulisemad omadused: jorutatakse ja jauratakse mõne kindla motiivi ümber, tekstil puudub are struktuur, kordumine muutub ajuti tüütuks, aga enamasti on lugeda hea ja naljakas, pealtnäha lihtne tekst jõuab välja koguni eneseparoodiasse.[1] See kõik kehtib ka nüüd.

Kasemaa traktaadid on provokatiivsed. „Vanapoisis“ rapiti häbematu naudinguga homoseksuaalsuse kui tundliku moeteema kujutamise käibeviise – esimeses isikus ju võib! Sähke teile geiglamuuri või püüdlikult poliitkorrektset LGBTQ-käsitlust! Sarnast menetlust kordab autor nüüd vaesusega. Vaesuse motiiv on tal esile kerkinud juba mitmes raamatus; „Ema toas“ on see tõstetud põhiteemaks. Viimastel aastatel on meedias palju räägitud kinnisvaraturu tõusudest-mõõnadest ning kodu soetamise raskustest, nii läheb Kasemaa teemaasetus taas täkkesse. Raamat vihjab koguni ajakirjandusest inspiratsiooni saamisele, minategelane on lehest lugenud artiklit koduhäbi teemal[2] ja võtab sealse vaatenurga rõõmuga omaks: „Jäingi mõtlema, et ega me ei teagi eriti kedagi, kellel oleks ilus kodu. Ju me liigume valedes sfäärides või pole meil ühtegi sõpra rikaste seas“ (lk 14; vt ka nt lk 37 ja 56). Ilus kodu tähistab üksiti kõike muud head, kehv kodu aga kõike halba. Vaid kaunis majas elav vanaema mõistab ka pojapoja homoseksuaalsust, „ei kuku karjuma, et see on minu kodu ja minu maja ja sina siin mingit sodoomiat ei praktiseeri“, vaid pakub lahkelt Coopi biskviidirulli (lk 16). Ave Taaveti hinnangul hoiab teksti leeki hõõgumas just nimelt häbi vaesuse pärast.[3]

See kõik ärgitab teost lugema n-ö kapitalismikriitilises võtmes: kirjanik loob valusat, lõikavat satiiri meie neoliberaalsest ühiskonnast, kus valitseb hundimoraal ja inimestele jutlustatakse edulugusid hakkamasaamisest, iseenese saapapaelu pidi mudast üles tõstmisest, nagu oleks nii võimalik jõuda õnneni. See kõik on aga muidugi jama, vaesed on igavesti määratud vaesteks, rikkad rikasteks, üks protsent valitseb üheksakümne üheksa üle. Sellepärast võibki inimväärse eluni jõuda ainult loomuvastaselt skeemitades, näiteks oma maja põlema pannes. Vähe sellest, niisugune keskkond korrumpeerib inimesi ka moraalselt, sunnib neid kõigest mõtlema raha terminites, kõrgemad väärtused ja inimsuhted on kaubastatud, inimesed alandatud lülideks tarbimisahelas. Kogu raamatu jooksul visatakse lugejale hambu just sellisel viisil puremiseks sobivaid konte. Kohe avaleheküljel meenutab jutustaja üheksakümnendaid aastaid ja toonast „uue eliidi või kliki“ üles ehitamist. Hiljem käib ta aga virelemisest tingitud kompleksi ise endale diagnoosiks välja: vaesus alandab, tekitab ebatervet häbi ja pettumust (lk 92–93). Jah, võib lugeja kaasa noogutada, siia ongi koer maetud, eks ma midagi sellist ise ka arvasin, masendav lugu, nii me elame.

Pangem aga tähele juba mainitud eneseparoodilist aspekti. Jah, siin paisutatakse groteskselt suureks iha edu ja klantsi järele, aga mitte ainult. Näib, et autor ei ironiseeri mitte üksnes kapitalismi enese, vaid ka naiivse kapitalismikriitika üle. Eesti kontekstis peaks vastava registri lahti lööma juba see, kui kohe teose algul kasutatakse kurjade kapitalistide manamiseks nõukogude kullavaramust pärit sõnu nagu pursuid ja vereimejad (lk 8). Ka enesediagnoosimisel ei lõpeta minajutustaja vaesest elust külge saadud alaväärsuskompleksi juures, vaid laseb hooga edasi ja keerab vinti üle: just vaesus ei lase tal geina õnnelik olla, ja miks need sugulased üldse nii lollakad ja saamatud on, vanaema oleks võinud juba nõukaajal parteibossidele rohkem tissi ja tussi näidata, et haljale oksale saada. Hm, kortsutab lugeja kulmu ja kaasa-noogutamine aeglustub, seda nüüd küll, aga kas nüüd just seda…

Muidugi võib raami võetu veel kord raami võtta: ehk ongi see kõik mõeldud demonstreerima, kui perversseks muudab vaesus inimese? Jah, mõttel on jumet, aga Kasemaa puhul ei tundu, et asi oleks nii läbi kalkuleeritud. Pigem on tema kirjutuslaadile omane, et ta kargab iga mõtteuiu selga, plaksutab piitsa ja tormab tuhatnelja kuhugipoole minema – ainult selleks, et hoo vaibudes õlgu kehitada ja hakata rahulikult lonkima olgu otse tuldud teed tagasi, olgu hoopis kolmandas suunas. Teda tõmbavad ühekorraga vana ja uus, romantika ja rämedus, edu ja selle üle irvitamine, muinasjutuline hiilgus ja selle maha rebimine. Ka traktaadi keskmes olevat kauni kodu motiivi hakkab minajutustaja hetkiti õõnestama: kui ema maja võiks hea pojana korda teha, siis ega iseendale tegelikult ei tahakski ilusat maja, tahaks hoopis koledat halli maja, sellist, kuhu ükski naine elama ei tuleks (lk 41). Intervjuus Sandra Jõgevale on autor sarnases provokatiivses vaimus omakorda leidnud, et tema meelest võiks vaesus saada ideaaliks.[4]

Kuidas siis seltsimees kirjaniku ja tema minajutustaja meelsust määratleda? Siin tekib tung Kasemaad taas kord kõrvutada Tõnu Õnnepaluga – miski, millest ta ei ole oma karjääri jooksul seni pääsenud ja kes teab, kas pääsebki. Õnnepalu kirjutas hiljaaegu raamatu „Palk“ (2021), kus räägib samuti rahast ja arutleb oma kirjanikupalga mitmekordse taotlemise ja tagasilükkamise saaga üle. „Palka“ arvustades käis Hasso Krull välja teesi, et Õnnepalu on neoliberaalne kirjanik.[5] Kasemaa „Ema tuba“ lugedes leiab seesama Õnnepalu aga justkui pisut pettunult, et minategelane alistub kapitalistlikule süsteemile.[6] Mis selles puntras õieti toimub? Kes lõpuks on neoliberaal? Kas pada sõimab katelt? Kas kõik eesti kirjanikud on alla vandunud raha loogikale, loobunud ideaalidest, silmis kirendamas dollarimärgid?

Alla vandunud tingimata ei ole, aga raha painab neid küll. Krulli mõttekäigu kohaselt on Õnnepalu neoliberaal sellepärast, et ta ei taha omistada kirjanikutööle rahalist väärtust. Kuid väita võiks ka täpselt vastupidi: neoliberaalne on kirjutamist rahas mõõta. Õnnepalu märkus, et Kasemaa minategelane tegutseb süsteemi sees ega tahagi teha revolutsiooni, on muidugi õige, aga eks selle süsteemi absurdsusega raamat ju tegelegi. Nähtavasti on lihtsalt ebameeldiv vaadata, kuidas targad ja sümpaatsed inimesed unistavad rikkusest ainult selleks, et sealsamas kohkununa sellest unistusest ära pöörduda – tahaks ju, et nad kulutaksid oma aega ja mõttejõudu millegi õilsama peale. Nii rübelemegi kõik läbisegi selles soos, näidates üksteise peale näpuga: tema on lasknud ennast kapitalismi loogikal allutada! tema mõtleb ainult raha peale! ei, tema! Neoliberaalsusest on saanud meie aja universaalne tähistaja, see on paisunud hiiglaslikuks ning hakanud tähistama kogu inimolemise valu ja vaeva.[7]

Vastu ootusi vinnab „Ema toa“ minategelane siiski lõpuks end soost välja. Vähehaaval hakkavad tema majanduslikesse mõttearendustesse tungima muusugused. Näiteks on üks raamatu kõige kaunim repliik selline, kus innukas vahutamine takerdub äraolevate pausidega punkteeritud mõtiskluseks: „Kanade elu … on nii ebakindel …“ (lk 83). Lõpetuseks uitab jutustaja koguni transtsendentsesse arutellu sellest, kuidas inimesed siia maailma satuvad ja mis neist saama hakkab, jõudes välja ei millegi vähema kui jumalani. Seda võimaldab pealkirjas esile toodud ema-kujundi lõpuniarendamine. Emadus on motiivina ju vähemasti sama suur kui neoliberaalsus või raha. Pealkiri võib meelde tuua Maksim Gorki „Ema“, kõlab natuke nagu Lydia Koidula „Ema süda“ (kuigi eesti keeles võib-olla hoopis rohkem nagu Virginia Woolfi „Oma tuba“), konnoteerub teatud määral Marcel Pagnoli „Minu ema lossiga“. Värskelt Loomingu Raamatukogus ilmunud Samuel Becketti „Molloy“ algab muide lausega „Ma olen ema toas“.[8] Emadest ja nende tubadest ei pääse, me kõik sünnime oma ema tuppa ja sealt on raske lahkuda.

Praegu kõne all olev ema on allaheitlik ja leplik lihtinimene, kes käib spoonitehases tööl ja vaatab õhtuti televiisorit – see, et ta keerab vene kanali peale, on tema ainus malbe pahameeleavaldus ümbritseva ühiskonna aadressil. Oma juba viidatud arvustuses keerutab Õnnepalu pikalt selle ümber, kas ema on pühak või ei, kas tema leplikkust tuleks tõlgendada allaandmise ja kaasajooksikluse või vaikse kangelaslikkusena. Lõpuks paistab, et pigem ikkagi kangelaslikkusena, ja ka raamatus lunastab lõpuks just emaarmastus peategelase raha võimu alt. Algul pirtsakalt põlastanud ema naiivset ideed, et lapsed valivad endale vanemad, hakkab minajutustaja seda vähehaaval omaks võtma ja kujutlema oma tulekut siia ilma. Selline abstraktsem mõttearendus lepitab ka teda ja muudab meele helgemaks, nii et ta pääseb välja kinnisvarakesksest mõttesüsteemist ja tigedast irooniast.

On kahtlemata väga mõnus saada lunastatud, aga emadele pole niisugune kujundiks vormimine naljaasi. Kui Õnnepalu võtab oma arvustuse kokku mõttega, et Kasemaa raamat annab emale hääle, siis sellele tahaks küll vastu vaielda. Tõsi on, et kui pöördutakse ema ja teiste koduste poole,[9] siis aeg-ajalt saavad nood ka midagi vastu öelda või arvata. Just dialoogid tõmbavad Kasemaa käima, neid toodab ta lehekülgede kaupa. Suurepärane on lugeda näiteks vestlust kindlustusametnik Kukekesega (lk 70–77). See on osa fiktsiooni toorest elujõust, mis „Ema toas“ pead tõstab: mõttelõnga keerutades ei jaksa lõputult analüüsi ja teooria juures püsida, ikka hakkab siit-sealt hargnema vestlus või lugu. Mõni tegelane võib ju lähedalt meenutada jutustajat, aga fokalisatsioon perutab ega püsi paigal, kord on jutustajale lähemal Noor Kutt, kord tema peika Gustav. Jutuajamised koguvad hoogu ja lähevad lappama, isegi täiuslikus tulekahjufantaasias tuleb hakata nääklema tädimehega, kes sündmused kahtluse alla seab.

Kuid hääl, millega nad kõik räägivad, on ikkagi jutustaja enese hääl. Brita Melts on analüüsinud „sinade“ poole pöördumisi uuemas eesti proosas, tundes huvi selle vastu, kuivõrd on tegu üksnes kirjandusliku võttega, kuivõrd tõepoolest pöördutakse teise inimese poole.[10] Sellel teljel mõõtes on Kasemaa sinad küll puhas võte, nad pakuvad üksnes jutustajale äratõukepakku iseenese kujutlemiseks eri rollides ning situatsioonides: hoolitseva poja, uhke armastaja, veatu kindlustuskliendina. Visandatud emakuju pärisosaks on olla tuim ja leplik ohver, olgugi tagantjärele pühakuks või kangelaseks kergitatud. See on tumm ja kohati üsna tüütu roll, umbes nii nagu naine (naise võtmine, pereelu elamine) tihti tähistab Kasemaa vanapoisil ja teistelgi ühtaegu põlastus- ja ihaldusväärset väikekodanlikkust.

Nii on õieti lohutav, et just lepituse ja lunastusega lõpetamine mõjub Kasemaa kirjutuslaadi juures kaunis juhuslikuna. Arvustusi ja blogisid lapates tundubki, et lugemismuljetes see ei domineeri. Kui raamat läheks edasi, vihastaks jutustaja arvatavasti juba järgmisel leheküljel ema peale uuesti: aga miks sa ikkagi selline rott oled, ah? Sellega saaksid kõik jälle inimesteks taandatud ja võiksid võrdsetel alustel jätkata.

[1] V. Kiisler, Lumehelbeke laseb lollakatele krae vahele. Sirp, 14.06.2019.

[2] Arvatavasti: K. Kostap, Uuring. Vaata, kui palju eestlasi oma kodu häbenevad. Postimees. Kodu, 04.11.2021.

[3] A. Taavet, Must lagi on ema toal. Sirp, 29.07.2022.

[4] S. Jõgeva, Andrus Kasemaa: „Vaesus võiks saada ideaaliks“. Eesti Ekspress, 28.08.2019.

[5] H. Krull, Kirjanduse patt ja nartsissistlik haav ehk kuidas Tõnu Õnnepalust sai neoliberaalne eesti kirjanik. Vikerkaar, 2022, nr 6.

[6] T. Õnnepalu, Ema Courage. Edasi.org, 27.08.2022.

[7] Kahtlemiseni, kas kogu see viletsus ikka on konkreetse ühiskonnakorralduse süü, jõuab oma arvustuses ka Õnnepalu: „Kas see maailm ja elukorraldus peavad just olema niisugused? Noh, patt oleks väita, et peavad. Ja upsakus oleks väita, et ma tean, kuidas saaks teisiti.“

[8] S. Beckett, Molloy. Tlk T. Tamm. Tallinn, 2022, lk 5.

[9] Sarnast võtet kasutas Kasemaa „Minu viimases raamatus“ (2014), mis oli vormistatud pöördumisena kujuteldava (!) kirjasõbra poole.

[10] B. Melts, Sina-kõnetlused Tõnu Õnnepalu, Ülo Mattheuse ja Jaan Kaplinski teostes. Keel ja Kirjandus, 2019, nr 11, lk 879–895.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi