ja siis ükspäev ärkasin üles … jt luuletusi

SVETA GRIGORJEVA

***
ja siis ükspäev ärkasin üles
olin nüüdsest –
sõjaajaluuletaja
sõda ei käinud küll meie maal
aga see oli piisavalt lähedal
muide kas see polegi mitte nii et
kõik luuletajad on mingil hetkel oma elus
sõjaajaluuletajad
üks hetk algab sõda ühel maal
siis hakkavad kõik selle maa luuletajad sellest kirjutama
siis lõpeb sõda ära või inimesed väsivad
nii sõjast kui sõjaajaluulest
aga et inimkonnal on mingil põhjusel vaja
et sõjaluule kauge hüüd ei raugeks
hakkab juba varsti teisel pool maakera sõda
siis hakkavad sealsed kirjutajad sellest kirjutama
ja nii me annamegi sõjast luuletamise teatepulka
muudkui edasi ja see muide
ei tundugi mulle enam üldse nii imelik mõte
üldse tundub sõja ajal imelik pidada midagi imelikuks
näiteks lugesin ühe värske sõjaajaluuletaja teksti
milles ta kirjutas et mitte kunagi oma elus polnud
ta eales arvanud et hakkab kord
vibraatoriga käes maha lastud okupandist luuletama
okupant siis vibraatoriga mitte luuletaja
mis on iseenesest ju täitsa
õnnestunud kujund
eros ja surm
käivad ikka käsikäes
kuid kui maailm on niigi kole
miks peaks veel koledat luulet kirjutama eks
aga oskame me enam üldse elada
sõjata ja sõjaajaluuleta
kas progressi
industriaalrevolutsiooni
kuuenda liikide väljasuremislaine
looduse totaalse hävitamise järel
ei peagi tulema selle loogiline jätk –
tankiga võõrasse riiki vibraatori järele
sest kas juba remarque tolstoi hemingway ja trooja
helenagi ei teadnud – aegade algusest
aegade lõpuni sõda see on jaht kangelastele
ja dildodele
mis kõige hullem
me jäime seda uskuma
me jäime sõda uskuma
nagu mõni usub siiani
vaid ühte meesjumalat
halleluuja ja aamen

***
valgevene autor svetlana aleksijevitš
on öelnud raamatus
sõda ei ole naise nägu
et inimene on suurem kui sõda
ometigi ma istun oma kodus ekraani taga
juba mitmendat päeva vaheldumisi oksendan
ja zoomin sisse ja välja inimeste käsi
tolmuseid elutuid hingetuid käsi
ja ma ei ole enam sugugi kindel et
inimene on suurem kui sõda
sest kas ei ole inimene
ainus liik maailmas
kes peab sõdu
ja ma mõtlen et äkki me ei peakski olema suuremad kui sõjad
äkki me peaks olema väiksemad kui inimesed
ja ma otsustasin et ma räägin nüüdsest ainult oma kassiga
räägin nüüdsest ainult taimedega mu toas räägin ainult putukatega
mu rõdu all ja lilledega akna taga ma ei taha isegi enam
raamatutega rääkida
sest
ma ei taha
ja ma küsin plika sest see on mu kassi nimi
kuidas on nii et sina ei sõdi aga meie sõdime kogu aeg
kuidas on nii et kogu inimeste ajalugu on ainult üks vallutamine
tapmine vägistamine ja rüüstamine
ma räägin oma kassiga nagu pinocchio räägiks oma meistriga
palun plika tee mind ometi kord mitteinimeseks
ma ei taha olla inimene kes on väidetavalt suurem kui sõda
ma tahan olla väiksem kui inimene
sest miks tahaks keegi olla inimene
maailmas kus alguses oli mees
ja see mees ütles
sõda
veel hullem
kuidas olla inimene maailmas
kus üks mees pole isegi piisavalt mees et öelda välja et on – sõda
ma paitan oma kassi ja zoomin sisse käsi mis enam kunagi ei paita
ühtegi kassi ei hoia enam kunagi kallimal käest kinni käsi mis ei
näita enam kunagi fakki agressorist värdjatele
(ps! me elame eestis
nimetame palun asju õigete nimedega
sõda on sõda
genotsiid on genotsiid
„euroopa inimõigused ja väärtused“ ei tähenda mitte sittagi
vähemalt senikaua kuni „neid“ seal ei tapeta
ja putin. ON. MUNN)
ja siis panen oma kätega järjekordse kurva smaili
ühele teisele postitusele nendestsamadest kätest
mida ma juba teist päeva olen zoominud sisse ja välja
sest see on kõik mis ma suudan teha
ning plika ei vasta mulle ei ta on vait
ja mul tuleb meelde adorno kes ütles et
pärast auschwitzi on luuletamine barbaarne
pärast auschwitzi on luuletamine võimatu
ja siin ma olengi – barbar
inimene kes on väidetavalt suurem kui sõda
kes tahab olla väiksem kui inimene
ei taha enam üldse olla inimene
ei taha luuletada keset genotsiidi zoomitud surnud inimeste kätest
ja ma saan vist aru mida mõtles see kultuuriteoreetik
kui ma vaatan oma kassile otsa saan ma aru miks ta on vait

***
hannah arendt kuulas
eichmanni kohtuprotsessi
ja postuleeris siis: kurjus on banaalne
see tähendab kurjus leiab aset siis kui inimesed
kes kurja teevad ei mõtle sellele
mida nad teevad
nad lihtsalt teevad
nad täidavad kellegi käsku
sestap ei ole kurjus arendti jaoks midagi
müstilist irratsionaalset kurjus ei ole nii
seksikas kui me sisimas ehk sooviks
mõtlen sellele kui vaatan
okupantide grafitit
milles seisab rohkem retooriline
etteheide kui küsimus millele oodatakse
vastust a кто разрешил вам красиво жить
ja ma otsustasin elada sellele vastupidiselt
et surra tulevikus väärikamalt kui näiteks
see poiss võõral maal varastatud vibraator käes
elada nii et mu kurjus ei oleks kunagi näotu
et mu kurjusel oleks huuled
pressimas end alatasa vastu seda
mille poole ma muidu kunagi ei vaataks
mille poole mitte keegi kunagi ei vaata
et mu kurjusel oleks silmad
mida ma ei pigista kinni nähes kedagi
vähem või rohkem kannatamas
et mu kurjusel oleks nina
mis tõmbub tugevalt krimpsu
banaalse kurjuse peale
ja kui kunagi nagu eichmannilt
kui talt kohtus küsiti
miks ta tappis ja ta vastas et – kästi
küsitakse mult siis: miks sa EI tapnud?
vastan: ei tahtnud
keegi ei käse mind
sest mu kurjus pole banaalne
eriti kui sa vaatad mind nende
silmade huulte ja ninaga maailmas
kus sinust ja minust pole veel
tapjat saanud

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi