Töökäsk kõrgemalt

ARMIN KÕOMÄGI

Süüdanud teise sigareti, tõstis ta pilgu halli taevasse, otsekui otsides sealt midagi. Külm näpistas, kuid ta talus seda vapra ükskõiksusega. Üks vähestest vananemise plussidest paljude miinuste kõrval oli just see murdumatu tuimus, mis vaigistas mis tahes võiduka joovastuse, kaotusvalust rääkimata.

Ülemuse roosa kaubik keeras maja ette. Ta kustutas koni ja avas esiukse. Istu taha, Märdi kõrvale, nõudis ülemus. Olgu nii. Tere, Märt. Tere, Kajar. Sõideti vaikides. Kajar kratsis läbi sonimütsi pead, siis pistis käed nahktagi taskusse, vasakul jäi sõrmede vahele välgumihkel, paremal suitsupakid. Märt tema kõrval hoidis käsi lõdvalt põlvede vahel. Aastaaegadest välja tegemata kandis ta alati üht ja sama ülikonda, justkui liiguks tema keha mingis õhkpadjas, kus temperatuur püsib stabiilselt +20. Ülemuse seljas ilutses roosa T-särk, selle rinnal laiutas suurte pehmete tähtedega: TOOMAS. Kõik kolm kandsid prille. Kajari omad olid kattunud uduga, aga kas see tema silmavaadet hägustas, vaevalt küll. Kui auto kaubanduskeskuse parklas peatus, tõusis tahavaatepeeglisse autojuhi morn ülemusepilk. Su mure on paljastatud, mõtles Kajar. Märt sekundeeris filosoofilise köhatusega.

Vinnanud pakiruumist suure raske postamendi endale turjale, tuigerdas ülemus selle all vaevu püsti püsides peaukse poole. Talle järgnes Märt, isevärki lapsemeelsel ja sisutühjal sammul, viibutades käes kõhna portfelli. Ja Märdile omakorda Kajar, kaks kätt taskus, kui oli sigareti põlema saanud. Nii nad seal astusid, oma spetsiifilist rekvisiiti kandev lunastaja kõige ees ning kaks usule jalgu jäänud jüngrit tema järel. Lumega segatud pori lirtsus nende jalge all nagu elu kaeblik pulsirütm.

Siin! Ülemus oli postamendi maha prantsatanud ja pühkis nüüd taskurätiga otsaesist. Kus ajakirjad on? Märt avas portfelli, tõstis selle ülemuse nina alla. Too võttis sealt ajakirjad, luges need üks-kaks-kolm-neli kokku ja asetas poodiumile. Kui jõusaalist tagasi tulen, olgu müüdud. Ei tea mis hea pärast, mühatas Märt, rohkem nagu omaette. Ülemus vaatas talle koormahobuse klapistunud pilgul otsa. Ise teeme, ise müüme. Ja osutas sõrmega kujuteldavasse taevasse kaubanduskeskuse kohal. Seda küll, aga ikkagi, julges Märt edasi nohiseda. Ülemus astus talle lähemale. Kuule sina, ütles ta ebaloomulikult silmi punnitades. Äkki tahad hoopis poodkasti ronida? Märt taganes paar sammu. Viimati pidid nad selles umbses vineerkastis, mille ülemus keset poodi euroalusele paigutas, peaaegu ära lämbuma. Kolm tundi vahetpidamata juttu ajada. Kultuurist, nagu ülemus käskis. Üleni higised, janust uimased, nad oleksid Kajariga äärepealt otsad andnud. Üks tüdrukutirts toppis neile õhuaugust marmelaadikommi sisse. Aga kui nad vett anusid, selgus, et pudeli jaoks on avad liiga väikesed.

Märt tõstis lepituseks käed. Ülemus lahkus.

Vaatamata hommikusele tunnile keskus juba kihas. Ja mitte ainult pensionäridest. Siin kõndis noori emasid, vedades enda järel oma sissepakitud järglasi, särav tatitilk nagu jõuluehe keset õhetavat näokest; tunkedes ehitusmehi, ühes käes otse ahjust väljunud ciabatta, teises kaheliitrine piim, omavahel ukrainakeelseid anekdoote pritsides; kõiksugu tõmmusid tegelasi eksootilistest kliimavöötmetest, seljas naeruväärsed kandilised termoskotid; no ja nagu kõikjal ja alati luusis siin veel üksjagu kehkenpükse, muidusööjaid ja päevavargaid, aga ka lihtsalt õnnetuid, kes elu näpitsate vahelt korraks külluse sooja templisse putkanud.

Lähenes joviaalses seisundis meeskodanik, peas sinimustvalge müts, ajas jalad harki ja jäi postamendi ette seisma, täpselt nagu Ronaldo enne trahvilööki. Mulle palun neljas sammas. Ta suu haises kange õlle järele. Meil on ajakiri, vastas Märt ja näitas näoga postamendi poole. Ajakiri! Mis ajakiri? Märt ja Kajar vahetasid tülpinud pilgu. Kultuuri, ühmas Kajar. Tõlked, esseed, novellid, luule, sihuke staff. Mehe silmad lõid särama. Tema hoiak muutus ühtäkki kangeks ja pidulikuks. Kultuur, see on…, see on… Jah, nii on, nõustus Märt. Palju maksab, küsis mees. Kaks sotti, vastas Kajar ja tegi Märdile silma. Selge, ma tulen kohe tagasi.

Jätnud Märdi postamendi juurde valvesse, võttis Kajar suuna supermarketi territooriumile. Ta lonkis piki lõputuid riiulivahesid, tundes endal tuhandete toodete lootusrikkaid pilke, kuni peatus magusate asjade sektoris. Siin te mul oletegi. Ta kükitas, vaatas vilksamisi üle õla ja libistas kolm pulgakommi taskusse. Siis astus rahulikul sammul edasi, kuni teda peatas kellegi käsi ta õlal. Kajar pöördus ringi. Tema ees kõrgus naissoost turvamees, väga pikka kasvu, treenimata XXL kehaga, näost konkreetne, ometi sõbralik. Ma nägin, paljastas turvamees. Tulge minuga. Nad vingerdasid riiulite vahel poe teise otsa, kuni jõudsid peldikuharjade osakonda. See on ainus koht, mida kaamerad ei näe, sosistas naine ja sirutas välja käe. Kajar vaatas seda imelikku nähtust teatud hämmastusega. Kuidas oli loodusel õnnestunud disainida selline jõuline kämmal sellise naiseliku joonega. Ta võttis taskust kõik kolm pulgakommi. Turvamees silmitses neid põhjalikult, valis välja vaarikamaitselise, pistis selle endale püstolikabuuri ja tegi minekut.

Seejärel tõmbas Kajar väljas ühe suitsu, uuris jälle taevast, lootes silmata mõnd märki kõrgematest jõududest, ning lonkis sisse tagasi. Märt oli nõjatunud postamendile ja ajas juttu kellegi naisterahvaga, kes talle innukalt kaasa noogutas. Ja siis leidub meil selles numbris veel päris huviäratav artikkel prekaarsusest, mida mõned mõtlejad peavad tänapäeva tööturu salakavalaks vähkkasvajaks. Ja muidugi lisaks veel värsket proosat, luulet. Muide, me otsime pidevalt uusi ja noori autoreid, et ikka kätt nii-öelda pulsil hoida. Naise kõrval igavles väike koolijüts, ebaloomulikult suur ranits seljas. Kajar kummardus poisikese poole. Ja kuidas sinu nimi on? Poiss tõstis oma väikesed inetud silmad ja Kajar mõtles eluterve ükskõiksusega, et näe kui kole ja eemaletõukav võib olla ühe inimlapse nägu. Armin, vastas poiss. Nimi pole samuti suurem asi, mõtiskles Kajar edasi ja lasi poisi ette kükki. Sa oled tore poiss, Armin. Mitmes klass? Kolmas. Kas juba kirjandeid ka kirjutad? Ei, luuletusi ainult. Näitad onule ka? Poiss võttis kuulekalt ranitsa seljast ja otsis sealt emakeele vihiku. Kajar sirvis lehti, lastes neist kiiresti silmadega üle. Ta peatus. See oli päris hea. Ei ole võimalik, Lionel Messi! Kajar osutas äkki üle poisi pea. Kuni see selja taha vaatas, rebis ta vilunud liigutusega vihikust lehe ja toppis endale taskusse. Kuskohas, keeras väike Armin pettunult tagasi. Ai, juba lasi jalga, lohutas Kajar. Näe, võta pulgakommi. Ja kirjuta ikka edasi. Poisike vinnas ägisedes koti selga tagasi. Täna poeet, homme toidukuller, ennustas Kajar erilise kaastundeta.

Kui naine ja tema inetu Armin olid lahkunud, vedelesid kõik neli ajakirja ikka veel puutumatult postamendil. Kajar tundis endal kellegi pilku. Veidi eemal seisis tuttav naisturvamees, pulgakomm suus nagu magus töövõit. Naine osutas kahe sõrmega kõigepealt oma silmadele, seejärel Kajarile. Vastuseks näitas Kajar sõrmedega moodustatud südame kuju, nii nagu jalgpallurid pärast väravat. Siis lonkisid Märt ja Kajar õue, et teha tööst väike paus. Kajar süütas sigareti ja ulatas Märdile kortsus vihikulehe. Alandus, ängistus, meeleheide, tegi Märt noorpoeedist kokkuvõtte. Kui kunagi jooma hakkab, tõmbab Bukowskile järele.

Naastes leidsid nad postamendilt neli kokku kägardatud viiekümnelist. Ajakirjad olid aga kõik endiselt alles. Kajar võttis ettevaatlikult ühe kupüüri, nuusutas seda. Liisunud õlu. Seejärel pistis kumbki mees kaks rahatähte endale tasku. Kuid midagi oli nende äraolekul veel aset leidnud. Neist mõne meetri kaugusel uhkeldas nõiaväel ilmunud teine, konkureeriv postament. Selle kõrval toimetasid kaks tarmukat prouat, üks neist kujundas pilkupüüdvat väljapanekut ajakirjadest, teine lõikas lahti värskelt ahjust võetud õunakooki. Kook lõhnas nii isuäratavalt, et Märdi ja Kajari kõrisõlmed liigatasid nagu kaks sukelduvat sünkroonujujat. Prouad pöördusid meeste poole. Nende tugevalt meigitud nägudelt helkis vastu naiselikku võitlusvaimu. Kummagi väljakutsuvat rinnaesist ehtis nimesilt. Asta. Doris. Siis piiras piraajaparv naised sisse, nii et minuti pärast oli koogist järel vaid puru. Ajakirjad aga ilutsesid edasi, uhkes puutumatuses, nagu mälestusmärk vankumatule ja läbi aegade kestvale kultuurile.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi