Kas digiplatvormid sunnivad inimkonda oma vigu kordama?
Märts, 2023Kuus levinud mõttemustrit platvormitööst
Kui 2008. aastal ilmus turule esimene nutitelefon, ei osatud arvata, et see toob kaasa ka fundamentaalse pöörde töömaailmas. Igal pool kaasas kantav ja alati internetiühenduses väike superarvuti koos sellesse tõmmatud rakendustega lõi võimaluse inimeselt-inimesele nõudluspõhiseks majanduseks, mille keskmes on vahendajatena digitaalsed pinnapakkujad ehk platvormid. Erinevalt varasematest teenusmudelitest võis uues ärimudelis üheks osapooleks olla n-ö inimene tänavalt, kellel esimest korda ajaloos pole tarvis tööjõudu vahendava ettevõtte abi, et pääseda ligi klientidele ehk turule. Kas soovid broneerida viimase hetke majutust? Tehtud. Kas soovid pitsat? Jõuab poole tunniga, (peaaegu) kuhu iganes soovid. Platvormitöö on ehedaim näide „tööst igal pool ja igal ajal“,[1] kuid selle ulatuse järjepidev laienemine taastoodab mustreid ajaloost, mida inimkond pole soovinud enam kunagi näha.[2]
Kas digiplatvormide tulekus võib näha tavapärast töötamise muutumist või on tegu põhjaliku pöördega, mis hakkab töömaailma varjutama ebakindluse ja automaatse juhtimisega?[3] Mida arvata platvormide loodud võimalusest viia kokku kliente ja teenusepakkujaid maailma eri otstest?
Digiplatvormide teke sattus 2008. aasta kriisi järgsesse aega, kui eriti just värskelt ülikooli lõpetanutele avanes vähem tavapäraseid töövõimalusi.[4] Esialgu said populaarseks sellised platvormitöö mudelid, mille puhul oli sisenemisbarjäär eeldatavate oskuste osas madalam ja mida tehti kindlas asukohas – näiteks senimaani populaarne sõidujagamine Uberi (loodi 2009) või Bolti vahendusel ja oma korteris toa väljaüürimine Airbnb platvormil (mis loodi 2008. aastal). Isegi enne neid oli olemas „klikitöö“, mis tähendab väiksemate ja lihtsamate tööülesannete täitmist veebis – näiteks küsitluse täitmine (tuntuim on Amazon Mechanical Turk, mis loodi 2005. aastal). Aja jooksul on platvormide tegevusalad laienenud ja lisandunud kullerteenused, töö inimeste kodudes (koristamine, parandustööd), kuid tekkinud on ka keerukamad, meie mõistes vabakutseliste oskusi vahendavad platvormid nagu Fiverr või Upwork, kust saab tellida tõlget, graafilist disaini, veebimontaaži jne või isegi õigusnõu. Laias laastus saab platvormide vahendusel tehtavaid ja tellitavaid töid jagada neljaks: kohapõhised ja veebipõhised ning madalamaid ja keerukamaid oskuseid eeldavad.[5] Peab aga meeles pidama, et platvormitöö mõiste on ajas voolav, sest platvormide algoritmid, regulatiivne kontekst ja turutingimused muutuvad kiiresti.
Nüüdseks on platvormitöö levikut kaardistatud muu hulgas Euroopas (sh Eestis), Ameerika Ühendriikides[6] ja Kanadas[7] ning tulemused räägivad igal pool sama keelt – kuigi platvormitööd kunagi teinud inimeste arv on suur (keskmiselt veerand tööealisest elanikkonnast), on vähe neid, kes platvormide vahendusel oma põhilise sissetuleku teenivad. Näiteks Eestis on platvormitööd oma elus teinud 26% tööealisest elanikkonnast, iganädalasi platvormitöötajaid on u 7%, kuid põhiline sissetulekuallikas on see vaid 4,4% platvormitöötajate jaoks.[8] Puhtalt arvudele tuginedes on ohtlikult lihtne tekkima seisukoht, et tegu on ühiskonna jaoks marginaalse allhoovusega, mis eraldi tähelepanu ei vaja. Vaadates aga platvormide laiemat mõju, ilmneb sellise väite ekslikkus.
Esiteks ei saa platvormitööd pidada eraldiseisvaks nišinähtuseks, sest piir eri töötamisviiside vahel muutub kiirelt hägusemaks. Ursula Huws jt toovad 13 EL-i riigis läbiviidud küsitluste põhjal välja, et töö digiplatvormidel on sattunud kahe töötamist laiemalt muutva suundumuse ristteele.[9] Esiteks on Euroopas üha rohkem neid inimesi, kes lapivad oma elatise kokku eri allikatest, kasutades selleks mitmeid töötamise vorme, sh platvormitööd. Ebatüüpilise töö osakaal on enamikus Euroopa Liidu riikides kasvanud 2007. aastast alates.[10] Valdavalt näeme iseendale tööandjate osakaalu kasvu, nende seas enim ühest kliendist sõltuvaid (dependent self-employed).[11]
Teiseks on digitaalne juhtimine nüüdseks igapäevaelu ka n-ö tavatöötajate jaoks, eriti teenusvaldkonnas. Töö olemuse platvormistumise näiteid näeme töötajate tööaja ja soorituste algoritmilisel jälgimisel, teenuse broneerimisel internetis, hinnangute andmisel kasutatavale teenusele. Ka tavaline töökogemus võib seega hakata paljuski sarnanema platvormitööle ehk sotsiaalsed ja tehnoloogilised hoovused, mis on rajanud teed platvormitööle, on samasse vormi valamas ka tavalise töö olemust.
Platvormid kui ettevõtluse võimendajad või prekariaadi tekitajad?
Adekvaatse arutelu platvormitöö (ja töö platvormistumise) teemal muudab keerukaks selle nähtuse mitmetaolisus. Lisaks platvormidel tehtava töö eri tüüpidele on ka vajadus ja motivatsioon platvormitööks inimeseti väga erinev – kui mõnele on see lõbus hobi, siis teistele ainus võimalik sissetulekuallikas.[12] Näiteks kuus kümnest USA platvormitöötajast leiab, et lisatulu on oluline või vajalik, ülejäänute jaoks on see meeldiv, kuid mitte hädavajalik lisasissetulek.[13] Ameerika sotsioloogid Steven Vallas ja Juliet Schor toovad välja viis enam levinud kujutlust platvormide kohta: platvormid kui 1) ettevõtluse inkubaatorid, 2) digipuur, 3) prekariaadi kiirendi, 4) institutsionaalsed kameeleonid ja 5) võimaldajad.
Visiooni platvormidest kui ettevõtluse toetajatest toitis eriti platvormistumise algusaastatel kasutatud jagamismajanduse nimetus, mille järgi jagavad teenust pakkuvad inimesed platvormil oma alakasutatud ressurssi – üldjuhul aega –, saades vastu sotsiaalseid kontakte ja heaolutunnet. Jagamismajandust kiideti kui suurepärast võimalust teenida lisaraha, töötades endale sobival ajal ja mahus, mis andis ettevõtlusvõimaluse nendele, kes tavatööl mingil põhjusel osaleda ei saa. Erinevalt töötajatest on iseendale tööandjatel suurem autonoomia selles, kus ja kui palju tööd teha.[14] Platvormi ja platvormitöötaja vahel on vähemalt teoreetiliselt n-ö vabasuhe, mida iseloomustab madal kontrollitase. Digiplatvormid reklaamivadki end läbi paindlikkuse ja platvormitöötajate võimaluse tegutseda iseenda bossina – asjaolu, mida platvormitöötajad uuringute järgi kõrgelt hindavad.[15] Sellise prisma läbi vaadates on toimunud platvormirevolutsioon, mis annab töötegijale autonoomia ja agentsuse, sünnitab uudse võrgustikupõhise digimajanduse ning kuulutab lõppu klassikalisele palgatööle.[16]
Uued töövõimalused ei ole siiski pakkunud kõigile töötegijatele samavõrd positiivset paindlikkuse- ja süllekukkunud rikkuse kogemust. Platvormil klikiteenuse tellijad ei saa sageli arugi, et teisel pool ekraani täidab ülesandeid inimene, mitte arvuti.[17] Platvormide ja platvormitöötajate vahel valitseb informatsiooni ja võimu asümmeetria[18] ja kontroll töö üle on laialt levinud – näiteks kirjutatakse detailselt ette, kuidas teenust peab osutama.[19] Siin tuleb mängu nägemus platvormidest kui digipuurist, milles inimene teenusepakkujana on allutatud pidevale jälgimisele, mõõtmisele, arvulistele hinnangutele, karistustele. Selle arusaama järgi on platvormitöötaja andmestumise ja digitehnoloogiate subjekt, keda erasektori kontroll valitseb sama karmilt kui sotsiaalkrediidi süsteem Hiina kodanikke. Erinevus on aga selles, et platvormid ei tugine vaid kalkuleerivatele mehhanismidele ja tulemusnäitajatele, vaid on platvormikasutajate (nii klientide kui teenusepakkujate) kiindumust suurendanud sümboolsete auhindade, mängude ja teiste müksudega, mis muudavad kogemuse positiivsemaks või isegi sõltuvust tekitavaks.[20]
Ebakindlus paneb ahastama, kuid paindlikkus kaalub negatiivse üles
Kolmas kujutelm võtab fookusesse platvormide töötingimused ja sotsiaalmajanduslikud tulemused ning väidab, et tegu on kiirteega prekariaati.[21] Platvormide tasud kujunevad nõudluse ja pakkumise klapitamise põhimõttel ning varieeruvad. Kui mõned Airbnb majutajad võivad teenida kümneid tuhandeid eurosid aastas, siis kullerite, sõidujagajate ja klikitöötajate sissetulek võib kohati jääda isegi alla miinimumpalga.[22] Platvormid on korduvalt kasutanud hinnadumpingu meetodit, kus esialgu, turu kasvu ajal, meelitatakse kõrgete tasude ja madalate hindadega ligi palju teenusepakkujaid ja kliente, kuid hiljem töötasusid vähendatakse. Selliseid praktikaid toetab platvormide hinnakujunduse läbipaistmatus. Platvormitöö madala töötasuga seostuvad suurem mentaalne koormus ja vaimse tervise probleemid, mida võib eriti täheldada juhul, kui selline töövorm on peamine sissetulekuallikas – näiteks Kanada madalama sissetulekuga platvormitöötajatest oli võrreldes sarnases olukorras tavatöötajatega tervelt 50% rohkem neid, kes olid ahastuses oma rahalise olukorra pärast.[23]
Platvormitöö süvendab prekaarsust ka sotsiaalkindlustuse aspektist. Peaaegu kõik platvormid peavad platvormitöötajaid iseseisvateks lepingupartneriteks – õiguslikult tegutsevad platvormitöötajad iseendale tööandjatena, mitte tavapärases mõistes töölepinguga töötajana.[24] Pärast Teist maailmasõda on Euroopa sotsiaalkindlustuse aluseks olnud aga nimelt n-ö klassikalisele töösuhtele tuginev töömudel, mis pidi töötajale garanteerima kaitse töötuse, haiguse ja puude, eakuse jm riskide vastu.[25] Euroopa riikides on iseendale tööandjate kaetus sotsiaalkindlustusega nigel nii õiguslikust vaatepunktist kui ka praktikas.[26] Kui platvormitööd tegeval inimesel on hea ligipääs ravikindlustusele ja pensionile ning kaitse töötamisega seotud riskide vastu, siis enamjaolt tänu sellele, et platvormitööd tehakse püsitöökoha kõrvalt.[27]
Võib küsida, et kui platvormide töötingimused ja sotsiaalkindlustuse perspektiiv on nii kehvad, siis miks inimesed selle töövormi kasuks ikkagi otsustavad? Paradoksaalsel kombel peavad platvormitöötajad ise oma kogemust valdavalt positiivseks. 78% USA platvormitöötajatest on hea kogemusega ja 24% väga positiivse kogemusega. Vaid 17% peab kogemust kehvaks, ning see ei ole seotud inimese sotsiaalmajandusliku taustaga.[28] Üks võimalik seletus on praegu platvormide poolt laialt kasutatav JOKK-skeem, kus makse makstakse võrreldes tavatööga vähem ja see võimaldab alternatiividega võrreldes platvormitöötajale suuremat sissetulekut.[29] Ilmselt peavad sotsiaalteadlased tulevikus uurima nii seda, millises platvormitöö kujutelmas elavad platvormitöötajad ise, kui ka seda, kuidas tagada võrdne konkurents tavaettevõtete ja platvormiettevõtete vahel, et vältida priisõitu ausate maksumaksjate seljas.
Riik peab sotsiaalkindlustuses leidma lahenduse
Kui uuringud näitavad, et platvormitöötajaid endid puuduva sotsiaalkindlustuse probleem eriti ei morjenda, siis ühiskonda laiemalt peaks see teema huvitama küll – saamata maksutulu ning erakorraline arstiabi tuleb kellelgi lõpuks kinni maksta. Selliselt võib platvormitöö laiem levik saada sotsiaalkindlustussüsteemile pikaajaliselt koormaks, kui seda „ära ei lahendata“.[30] Millised oleksid võimalused olukorda parandada?
Üks lähenemine on õiguslik ning see lähtuks eeldusest, et platvormitöötajad ei ole iseendale tööandjad, vaid midagi sarnasemat töötajale.[31] Sellisel juhul võiks kaaluda kas töötaja definitsiooni muutmist nii, et see hõlmaks ka platvormitöötajaid, või luua juurde eraldi õiguslik platvormitöötaja kategooria. Selline lähenemine aitaks vähendada platvormitöötajate vastutuskoormat ise riskidega hakkama saada. Kriitikud leiavad aga, et see lahendus kas vähendaks platvormitöö paindlikkust oluliselt või tekitaks liiga suure ahvatluse hakata seni töölepinguga töötavaid inimesi asendama platvormitöötajatega.[32]
Teine võimalus on muuta sotsiaalkindlustus kättesaadavamaks, vähendades sotsiaalkindlustusele kvalifitseerumise piirmäärasid ja muutes vastavuskriteeriume. Ka Rahvusvaheline Tööorganisatsioon on soovitanud universaalsuse, adekvaatsuse, kaasaskantavuse, läbipaistvuse ja riskijagamise suurendamist.[33] Sellise idee poolt ollakse tavaliselt senikaua, kuni seistakse silmitsi lahenduse eelarvestamisega ning sotsiaalkindlustussüsteemide ajaloo jooksul tekkinud keeruka reeglirägastikuga. Millele riigid ei ole aga kuigivõrd veel mõelnud, on e-riigi potentsiaal luua lahendusi iseendale tööandjate jaoks, näiteks digitaalsed töökontod, mis eri allikatest sissetulekut kokku koondaksid ning seeläbi nii kindlustuse kaasaskantavust kui ligipääsetavust parandaksid. Eesti on ettevõtluskonto lahendusega üks eeskujumaadest, näidates, et ajalooliselt kujundatud reeglid võivad uudse lahendusega olla hästi ühendatavad.[34]
Juba levinud lahenduste kohandamise ideid on hakanud täiendama nende hääled, kelle meelest töötamise olemus on niivõrd muutunud, et kogu sotsiaalkindlustussüsteem peaks muutuma – näiteks sotsiaalkindlustuse lahtisidumisega töösuhtest. Selle näiteks on kodanikupalga koolkond, kelle meelest aitaks kõigile inimestele igakuiselt makstav ühesuurune toetus lahendada nii süsteemide keerukusest ja piirmääradest tulenevaid auke kindlustuses kui ka pikaajalist tehnoloogilise töötuse probleemi.[35] Enamjaolt sumbuvad aga kõik vähegi praktilisemad kodanikupalga ettepanekud kiirelt seetõttu, et kodanikupalk oleks meetmena äärmiselt kulukas[36] ning ühtlane toetusmeede ei kahandaks piisavalt ebavõrdsust. Pehmem lähenemine oleks luua lahendus, mida Alfers ja teised nimetavad universaalseks inimõigustele tuginevaks lähenemiseks, ehk toetuste-teenuste süsteem oleks praeguse sarnane, aga põhineks kodanikustaatusel (mitte töösuhtel). Seni ei ole aga ükski lääneriik jõudnud töötava lahenduseni, kuidas sellist korraldust rahastada.
Riigi otsustamatus kindlustuse laiendamisel võib kaasa tuua erakindlustuse kasvu, kui iseendale tööandjad hakkavad ise kindlustusvõimalusi otsima. Õigupoolest on platvormid hakanudki otsima lahendusi täiendavateks kindlustusvõimalusteks. Näiteks sõidujagamise platvorm Grab Singapuris kannab vabatahtlikud sotsiaalkindlustusmaksed otse riigile. Tulemus sõltub aga sellest, kes kannab kindlustuse puhul riskid ja kuidas mudel on üles ehitatud. Erakindlustuse kriitikud osutavad, et see võib tekitada rohkem probleeme kui lahendusi, eriti madalama sissetulekuga inimestele ja haavatavatele ühiskonnagruppidele.[37] Omaette mõtteharjutus on, milliseks kujuneb tulevik vaid pooleldi toimiva riikliku kindlustuse ja erakindlustuse kombinatsioonis. Näiteks Eesti-taolises solidaarse kindlustusega riigis ei ole raske ette kujutada, mis saaks riigi pakutavatest teenustest ja nende rahastusest, kui paremal järjel inimesed kiirema ja mugavama teenuse nimel otsustaksid erakindlustuse kasuks ning riiklikku süsteemi oma maksuraha enam ei panustaks.
Platvormid kui kolonialistlike võimudünaamikate taastootjad
Töö platvormistumisel on aga üks lisadimensioon, mille mõjuulatus nii tööturule endale, töötajate heaolule kui ka sotsiaalkindlustuse korraldusele on alles selgumas – see on globaalne virtuaalne tööturg. Eelmainituile lisaks tahaksin seega visata lugejale pureda veel ühe võimaliku narratiivi platvormitöö mõtestamiseks – platvormid kui globaalse neokolonialismi võimaldajad.
Koroonakriisi jooksul tekkis hüpe kaugtöö kasutamises. Veebipõhine töö, mida inimene saab teha tööandjale oma kodust, saab sama hästi tehtud maakodust või hoopiski teises riigis viibides. See paneb tahtmatult flirtima mõttega globaalsest tööturust, kus ettevõtted leiavad töötajaid vastavalt nende oskustele ja võimekusele, asukohast sõltumatult, hakates nii ühtlustama globaalset elatustaset ja aidates järele seni perifeerseid piirkondi. Esialgsed tõendid näitavad aga, et isegi kui mõte ise ei ole määratult naiivne, mängivad digiplatvormid ja töö platvormistumine laiemalt selle teostumises pigem negatiivset rolli.
Globaalne virtuaalne töö on tavaliselt nähtamatu[38] ja seetõttu ei satugi vähemalt Eestis ka avalikkuse radarile ega jututeemadesse. Ei tohiks aga üllatuda, kui ühel päeval leiame selle eest… oma kiirtoiduketist. Nii juhtus Kanada kiirtoiduketi Freshii klientidega, kes seisid ühel päeval silmitsi virtuaalse kassapidaja Percyga, mis oli ekraani taga video vahendusel tellimusi vastu võtvate sadade Kesk-Ameerikas elavate töötajate üldnimetus. Freshii on sattunud kriitikalaviini alla nii Kanada inimestelt töövõimaluste võtmise pärast kui ka seetõttu, et töötajate õigused ja loomulikult töötasu on Percyde elukohariigis märkimisväärselt kehvemad.[39]
Nähtamatuks jäävad meie jaoks ka Meta ja teiste sotsiaalmeediaplatvormide hämarad telgitagused. Küllap ei kujuta keegi selle artikli lugejatest ette, et tema põhitööks võiks olla päevade kaupa läbi vaadata inimeste poolt internetti üles laetud rõlgusi, et välja selekteerida parketikõlbulikku materjali. Selline saatus on aga tuhandetel Filipiinide sisumoderaatoritel, kellele saadetakse sorteerida sotsiaalmeediaprügi – tuhandeid fotosid ja videoid päevas, et hoida internetti turvalisena.[40] Nähtud jubedused koos puuduva psühholoogilise toega on viinud ebaharilikult suure arvu selle töö tegijaid oma elu lõpetamiseni.
Globaalne virtuaalne tööturg annab mõjukamatele enneolematud võimalused ekspluateerida ebastabiilsete, kehva majandusliku olukorraga riikide tööjõudu. Seda ilmestab lugu Colombias elavast Venezuela migrandist Oskarina Fuentes Anyast, kes teenib sarnaselt tuhandetele teistele oma sissetuleku Appeni nimelisel platvormil, nimetades tehisintellekti tehnoloogia arendamiseks fotodel olevaid objekte. MIT Technology Review artiklis[41] räägib Fuentes Anya, et ootab pidevalt arvuti ees uusi tööülesandeid, mille eest tasu võib olla vaid mõned sendid tükk ning millest paljud on võimatud. Mõnel nädalal teenib ta kokku vaid 6–8 USA dollarit. Majanduskatastroofi käes vaevleva Venezuela elanikud näevad ebakindlates ja pidevalt odavamat turgu otsivates platvormides oma ainsat õlekõrt ning pelgavad, et igasuguse kaeblemise korral kaoks neilt seegi võimalus.
Need on vaid mõned näited, kuidas virtuaaltöö on hakanud taastootma kolonialistlikke võimusuhteid. Kui oma koduriigi piirides saame reegleid luues ja seadusandlust muutes proovida prekariaadi süvenemist vältida, siis kummitustöötajate heaolu kipub sõltuma platvormide ja nende klientide suvast.
Positiivsed võimalused
Võib-olla ei pea platvormitöö ja töö tulevik olema nii tume ning võimalused peituvad Vallase ja Schori neljandas ja viiendas mõtteparadigmas – platvormid kui institutsionaalsed kameeleonid ja uute lahenduste võimaldajad? Küsimus tundub olevat eelkõige selles, kes ja kuidas selle mitmepealise hüdra ohjamise enda kanda võtab.
Eelnev näitas, et paindlikkus ja suurem autonoomia on paljudele töötegijatele olulisemad kui stabiilne sissetulek või suurepärased töötingimused. Sellest on palju õppida ka traditsioonilistel tööandjatel, kes peavad praegu niigi välja nuputama optimaalse tasakaalu kodust töötamise, hübriidtöö ja puhtakujulise kontoritöö vahel. Esimesed koroonakriisijärgsed võrdlusuuringud näitavad, et kodutöö võimalusega töötajad on õnnelikumad ja produktiivsemad kui ainult kontoris käijad. Kuid eriti näib alluvussuhe olevat üles ärritanud Z-generatsiooni tööjõu, kes #antiwork koondnimetuse all on (eriti USA-s) massiliselt oma nõmedaid töökohti maha jätmas. Platvormitöö, aga eriti selle vabakutselise töö piiril heljuvad vormid, konkureerivad tööturul töötajate huvi pärast ning on kindlasti lisanud noortele kindlust lahkumisavaldus lauale visata. On loogiline, et uue ajastu tööandja proovib neid õppetunde ja töötajate paindlikkusesoovi arvestada, olgu siis võimaldades rohkem kodukontorit või tasustamata puhkepäevi. Töötajakogemuse ehk EX (employee experience) arvestamine on tulevikus atraktiivse tööandja kuvandi osa, mis võib platvormide senist võidukäiku omakorda tasakaalustama hakata.
Vabakutseline ja projektitöö võib hoolimata meeldimisest olla siiski paljude inimeste tulevik. Kas võib loota platvormide endi muutumist ehk rõhuda neile kui kameeleonlikele võimaldajatele? Võimalusi on ka selle osas. Esiteks võivad sekkuda riigid, kohalikud omavalitsused või vabaühendused. Huws jt pakuvad ühe ideena välja kohalikud platvormid, mis võiksid olla 21. sajandi digijuhitud heaoluriigi osa.[42] Selline riik võiks platvormide loogikat kasutades luua avalikele teenustele keskenduvad platvormid, tuues need demokraatliku kontrolli alla, parandades platvormitöötajate töötingimusi, teenuse pakkumise kvaliteeti ja ravikindlustuse, pensionide, vanemahüvitise võimalust. Kohalike platvormide suur võimalus oleks võimestada platvormistumise positiivseid tulemusi. Näiteks on platvormiteenustel seni olnud positiivne efekt koduste tööde soolises jaotuses – koristusteenuste ja valmistoidu parem kättesaadavus on vähendanud naiste kodutöö koormust.[43] Ei ole mõeldamatu, et riik võiks tulevikus näiteks vautšeripõhiselt pakkuda platvormide kaudu eakate hooldust, hädaabi lastehoidu või isegi supiringe, et võrdsemad töövõimalused oleksid kättesaadavamad ka ühiskonna vaesematele gruppidele. Sellise platvormi vahendusel töötamine ei pea olema umbtee, kui see on kombineeritud väljaõppe, koolituste ja karjäärivõimalustega.
Teiseks on siin-seal juba näha, et platvormi omanikuks võivad olla platvormitöötajad ise ehk tekkinud on platvormikooperatiivid. See on hea vahevariant paindliku vabakutselise töö kombinee-rimisel platvormide pakutava võrgustikuefektiga, hoides aga kontrolli nii töötingimuste kui ka tulu üle väärtuse peamiste loojate käes. Näiteks Airbnb-le konkurentsi pakkuv majutusplatvorm Fairbnb lubab oma kasumi tagasi kogukondadesse investeerida. Kuigi ideena ilus, ei ole kooperatiivi käigushoidmine lihtne ülesanne. Kooperatiiv-platvormid heitlevad ühest küljest poliitilise vaate ja majandusliku loogika omavahelises pinges ning teisalt riskivad allutada üllad ideed tulususe eesmärkidele.[44]
Isegi kui üks või teine platvormitöö ja töö platvormistumise riske tasakaalustav jõud võimust võtab, ei tasu unustada, et globaalsed platvormid on oma praegusesse eelispositsiooni jõudnud tänu kiirusele ja kohanemisvõimele. Samavõrd kui võib tõenäoliseks pidada mõne alternatiivse platvormimudeli esilekerkimist, võib eeldada, et kümne aasta pärast on praegused platvormid trüginud järjest enam nii riigi kui ka tööandjate mängumaale. Tahaks loota, et meie endi kujutluste ja arusaamade parem mõistmine aitab kaasa maailma tekkele, kus platvormitöö ei võrdu peost-suhu elava prekariaadiga ei siin ega ka kaugel globaalses lõunas.
[1] J. Messenger, O. Vargas Llave, L. Gschwind jt, Working Anytime, Anywhere: The Effects on the World of Work. Eurofound and the International Labour Office, 2017.
[2] Vt siinsamas numbris ka: O. Loone, Kuidas kaitsta platvormitöötajat, lk 92–103.
[3] M. A. Cherry, Beyond Misclassification: The Digital Transformation of Work. Comparative Labor Law & Policy Journal. Saint Louis U. Legal Studies Research Paper nr 2016-2, 2016.
[4] W. Eichhorst, A. Hemerijck, G. Scalise, Welfare States, Labor Markets, Social Investment and the Digital Transformation. IZA Institute of Labor Economics, 2020.
[5] Kohapõhise ja veebipõhise asemel kasutatakse ka näiteks kohalik ja globaalne (vt nt S. Vallas, J. B. Schor, What Do Platforms Do? Understanding the Gig Economy. Annual Review of Sociology, 2020, kd 46, lk 273–294).
[6] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021. Pew Research Center, 08.12.2021.
[7] P. Glavin, S. Schieman, Dependency and Hardship in the Gig Economy: The Mental Health Consequences of Platform Work. Socius Sociological Research for a Dynamic World, nr 8, märts 2022, lk 1–13.
[8] J. Vallistu, M. Piirits, Platvormitöö Eestis 2021. Küsitlusuuringu tulemused. Arenguseire keskus, 2021.
[9] U. Huws, N. Spencer, M. Coates jt, The Platformisation of Work in Europe: Results from Research in 13 European Countries. University of Hertfordshire, 2019. https://doi.org/10.18745/ds.21600.
[10] M. Matsaganis, E. Özdemir, T. Ward jt, Non-standard Employment and Access to Social Security Benefits. Social Situation Monitor, Research Note nr 8/2015. 2016.
[11] S. Spasova, D. Bouget, D. Ghailani jt, Access to Social Protection for People Working on Non-standard Contracts and as Self-employed in Europe. A Study of National Policies. Brüssel, 2017.
[12] A. Ravenelle, Hustle and Gig: Struggling and Surviving in the Sharing Economy. Social Forces, kd 98, nr 2, e5.
[13] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021.
[14] S. Vallas, J. B. Schor, What Do Platforms Do? Understanding the Gig Economy.
[15] M. K. Chen, P. E. Rossi, J. A. Chevalier jt, The Value of Flexible Work: Evidence from Uber Drivers. Journal of Political Economy, 2019, kd 127, nr 6, lk 2735–2794.
[16] Vt nt E. Brynjolfsson, A. McAfee, The Second Machine Age: Work, Progress, and Prosperity in a Time of Brilliant Technologies. New York, 2014; A. Sundararajan, The Sharing Economy: The End of Employment and the Rise of Crowd-based Capitalism. Cambridge (MA), 2017.
[17] L. C. Irani, M. S. Silberman, Turkopticon: Interrupting Worker Invisibility in Amazon Mechanical Turk. Rmt-s: Proceedings of the SIGCHI Conference on Human Factors in Computing Systems. Pariis, 2013, lk 611–620.
[18] A. Rosenblat, L. Stark, Algorithmic Labor and Information Asymmetries: A Case Study of Uber’s Drivers. International Journal of Communication, 2016, nr 10, lk 27.
[19] V. De Stefano, The Rise of the Just-in-Time Workforce: On-demand Work, Crowd-work, and Labor Protection in the Gig-economy. Comparative Labour Law and Policy Journal, 2015, nr 37, lk 471.
[20] Vt nt C. Gerber, M. Krzywdzinski, Brave New Digital Work? New Forms of Performance Control in Crowdwork. Rmt-s:
Work and Labor in the Digital Age. Toim. S. P. Vallas, A. Kovalainen. Research in the Sociology of Work, nr 33. Bingley, 2019.
[21] Tööturu muutuste tulemusel tekkinud uus sotsiaalne klass, keda iseloomustab ebakindlus ja madal sissetulek.
[22] Seda on väga keeruline jälgida, sest platvormide tasupõhimõtted ei ole kuigi läbipaistvad. Platvormid võivad teenusepakkujate veenmiseks kajastada kõrgemaid tasumäärasid, mis kehtivad kõrgema nõudluse perioodidel (näiteks sõidujagajatel tipptunni ajal). Paraku võib madalama nõudluse perioodidel tasumäär olla oluliselt madalam.
[23] P. Glavin, S. Schieman, Dependency and Hardship in the Gig Economy…
[24] S. Joyce, M. Stuart, C. Forde jt, Work and Social Protection in the Platform Economy in Europe. Advances in Industrial and Labor Relations. Bingley, 2019, kd 25.
[25] Selles mudelis on alati olnud erandeid, näiteks hooajalised töötajad, ebatüüpilised töötajad (nt iseendale tööandjad) ja ebaformaalne tööjõud.
[26] S. Spasova, D. Bouget, D. Ghailani jt, Access to Social Protection for People Working on Non-standard Contracts and as Self-Employed in Europe.
[27] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work: Ensuring Social Security for Digital Platform Workers. International Social Security Review, 2019, kd 72, nr 3, lk 17–41.
[28] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021.
[29] Selle kohta, kuidas valikut eri töövormide vahel mõjutavad eri maksumäärad, vt nt A. Milanez, B. Bratta, Taxation and the Future of Work: How Tax Systems Influence Choice of Employment Form. OECD Taxation Working Papers 41. Pariis jt, 2019.
[30] S. Joyce, M. Stuart, C. Forde jt, Work and Social Protection in the Platform Economy in Europe.
[31] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work…
[32] Euroopa platvormitöö direktiiv on esimene samm selles suunas, andes platvormitöötajatele võimaluse vaidlustada oma tööalane staatus iseendale tööandjana, kuid ei klassifitseeri neid automaatselt ümber.
[33] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work…
[34] Sellest hoolimata on ettevõtluskonto oma praegusel kujul sotsiaalkindlustuse tagamiseks vaid poolik lahendus, sest madal maksumäär eeldab kindlustuse piirmäära ületamiseks küllaltki kõrge tulu teenimist. Lisaks ei võimalda konto kulusid maha arvestada.
[35] Vt nt T. Balliester, A. Elsheikhi, The Future of Work: A Literature Review. ILO Research Department Working Paper, 2018, 29, lk 1–54. Kodanikupalga sõna ei tähista aga eri aruteludes sugugi sama asja. Vaata pikemat analüüsi kodanikupalgast: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kodanikupalk-mis-miks-voi-miks-mitte/
[36] M. D. Tanner, The Pros and Cons of a Guaranteed National Income. Cato Institute Policy Analysis nr 773, 12.05.2015. https://www.cato.org/policy-analysis/pros-cons-guaranteed-national-income.
[37] Vt nt L. Alfers, F. Lund, R. Moussié, Approaches to Social Protection for Informal Workers: Aligning Productivist and Human Rights‐Based Approaches. International Social Security Review, 2017, kd 70, nr 4, lk 67–85; ja C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work…
[38] Seepärast nimetatakse seda ka kummitustööks (ghost work)
[39] https://globalnews.ca/news/8791036/freshii-percy-virtual-cashier-job-outsourcing/
[40] E. Dwoskin, J. Whalen, R. Cabato, Content Moderators at YouTube, Facebook and Twitter See the Worst of the Web – and Suffer Silently. The Washington Post, 25.07.2019.
[41] K. Hao, A. P. Hernández, How the AI Industry Profits from Catastrophe. MIT Technology Review, 20.04.2022.
[42] U. Huws, N. Spencer, M. Coates jt, The Platformisation of Work in Europe: Results from Research in 13 European Countries.
[43] Näiteks on Eesti naistel söögitegemisele kuluv aeg aastate jooksul vähenenud, mille üheks põhjuseks peab statistikaamet toidukullereid: https://novaator.err.ee/1608832882/eesti-naised-voitsid-20-aastaga-enim-vaba-aega-soogitegemise-arvelt.
[44] M. Sandoval, Entrepreneurial Activism? Platform Cooperativism Between Subversion and Co-optation. Critical Sociology, 2020, kd 46, nr 6, lk 801–817.
