Kuidas kaitsta platvormitöötajat?
Veebruar, 20232020. aastal panid firmad nagu Uber, Lyft, Doordash, Postmates, Instacart jt umbes 205 miljonit dollarit referendumikampaaniasse „Yes on Prop 22“ („Jah ettepanekule 22“), et kehtestada seadusemuudatus, mis teeks neile erandi tööseaduse täitmisel ja vabastaks nad kohustusest pakkuda platvormil tegutsevatele teenusepakkujatele ravikindlustust, töötuskindlustust, tagada tööohutus jne. Proposition 22 vastased, peamiselt ametiühingud, suutsid oma kampaaniasse panustada umbes 20 miljonit dollarit. Kümnekordne vahe kampaaniarahas teemal, mis paljusid inimesi paratamatult ei puuduta, tõi platvormiettevõtetele kindla võidu, California valijad kiitsid Proposition 22 heaks.[1]
See oli üks heldemalt rahastatud kampaaniaid ka California referendumialtil poliitilisel maastikul. Asjaolu, et teatud ettevõtted on valmis nii muretult panema raha töötaja mõiste defineerimisega tegeleva seaduse muutmisse, näitab, et just see mõiste ongi üks nende äri põhikomponente. Isegi oludes, kus platvormidel tegutsevad inimesed on defineeritud „iseseisvateks lepingupartneriteks“, on mainitud ettevõtete kasuminäitajad viletsad: kui nad peaksid tööseadusandlust ausalt järgima, siis on väga tõenäoline, et see mudel kukuks kokku.
Mainitud ettevõtted on osa „haltuuramajandusest“.[2] See on majandusmudel, mis põhineb töö jagamisel lühikesteks etappideks ning igale etapile ajutise tööjõu leidmisel. Seda tööjõudu kirjeldatakse juriidiliselt „lepingupartnerina“, „autonoomse professionaalina“, Eestis on tihti nende vormiks FIE või OÜ, lisaks kasutatakse käsunduslepinguid või töövõtulepinguid. Ettevõte ei osta nii sisse mitte ainult tööd, vaid ka töötajate heaolu tagamist: haltuuramajanduses võtab töötaja endale kohustuse tagada töövahendite korrashoid, tööohutus, tervisekindlustus, pensionid jms. Vastutasuks pakutakse töötajale suuremat otsustusõigust teatud valdkondades (tavaliselt töö tegemise kellaajas, mõnikord ka töö asukohas), nimetades seda „paindlikkuseks“, kuid mitte osasaamist kapitalipoole kasumist, töötaja sissetulekuks jääb jätkuvalt tööjõu müügist tulenev osa. Loomulikult ei ole niisugune korraldus töötaja huvides ning seetõttu ongi viimasel kümnendil kogu maailmas näha haltuuramajanduse töötajate suuremat organiseerumist, mõningaid streike ja kohtuasju töötajate defineerimise üle. Siinkohal tasub ka meenutada, et kapitalism on andnud töötajale kogu „paindlikkuse“, mida tema töösuhetes vajab – õiguse oma tööjõudu mitte pakkuda. Igasugune muu paindlikkus on alati kapitali huvides.
Sisuliselt on haltuuramajanduse näol tegemist püüdega naasta 19. sajandi anarhokapitalismi ning hiilida mööda 20. sajandil saavutatud põhimõttest, et töötajal on õigused. Kapitalism tõepoolest ühelt poolt vabastas sunnismaised, andes alluvale klassile võimaluse oma tööjõudu igale individuaalsele ettevõtjale mitte pakkuda, kuid teiselt poolt peab töötaja äraelamiseks oma tööjõudu müüma ning seega on tal paratamatult vaja astuda ettevõtjaga läbirääkimistesse. Ettevõtja läbirääkimispositsioon on aga kapitali kontsentreerituse tõttu niisugune, mis võimaldab alluvussuhte peale suruda. Tagamaks osapoolte võrdsust, kaitsevad riikide seadusandlused nii töötajate ühinemisõigust ja kollektiivseid läbirääkimisi kui ka seda, et töötaja ei peaks kandma varjatud kulusid (oma tööjõu taastamine puhkamise näol, tervise kaitse, pension vanas eas jne).
Haltuuramajanduse suurust tänapäeval on raske hinnata. Põhja-Ameerikas ja Euroopas hinnatakse üldiselt, et umbes 20–30% täiskasvanutest on oma tööelu jooksul teinud ebaregulaarset tööd, mitmete Lõuna-Ameerika riikide tulemused on analoogilised. Oma peamise sissetulekuallikana aga deklareerib kombinatsiooni ebaregulaarsetest tööotstest umbes poole vähem inimesi, keerulistes majandusoludes ja kriisiajal kipuvad inimesed rohkem niisuguste võimaluste järele haarama. Selliseid suundumusi mõjutavad tugevalt riikide töö- ja ettevõtluspoliitikad: kuigi ettevõtted on tihti motiveeritud jagama tööd ajutise tööjõu vahel väikesteks tööotsteks, ei tähenda see, et ametiühingud ja seadusandjad seesuguseid valikuid tingimata toetaksid. Vastupidi, pigem on viimasel ajal näha trendi, et parlamendid või kohtud määratlevad töötajat ja sellega seoses tema õigusi just reaalse töösuhte iseloomu järgi, mitte ettevõtja pakutud juriidilise lepingumudeli alusel.
Haltuuramajandus on muidugi alati eksisteerinud, 20. sajandi suured töövõitlused panid sellele lihtsalt teatud ulatuses päitsed pähe. Arvuti-, tehisintellekti- ja internetitehnoloogiate arenedes ning koos 1970. aastatel alguse saanud suunaga jagada tootmine võimalikult väikesteks üksteisest kaugel asuvateks osadeks (nii tootmisprotsessi efektiivistamise kui ka töötajate omavahelise koostöö keerukustamise eesmärgil) on 21. sajandi alguseks loodud „hall ala“, kus industriaalsuhetes valitsev hierarhia ei ole selgesti nähtav või pole olemasolevate normidega kaetud. Tehnoloogia, mis võimaldab paljusid teenuseid pakkuda efektiivsemalt või suuremas ulatuses, vähendada rutiini, automatiseerida juhtimisprotsesse, on võimaldanud ka mööda hiilida kontrolli-mehhanismidest, mis kaasaegsetes ühiskondades on loodud ekspluateerimise vältimiseks. Mõnikord püütakse seda viimast näidata „tehnoloogia arengu“ paratamatu osana, kuid see on muidugi „veenva definitsiooni“ kasutamine C. L. Stevensoni mõistes.[3] See, mida me peame õigusteks ja kuidas me neid õigusi tagame, on alati inimeste ja ühiskonna valik. Arengust ei ole mõtet rääkida, kui see ei paranda kõigi elukvaliteeti. Seetõttu on eriti oluline küsida, kust jookseb just interneti olemasolule ülesehitatud majandusvaldkondades – platvormitööl – piir töölise ja ettevõtja, alluvussuhtes töötaja ja iseseisva professionaali vahel ning kuidas tagada läbirääkimistel osapoolte võrdsus ja oma tööjõu müügist äraelavate inimeste õigused.
Kes on töötaja?
Marxi ja Engelsi klassikaline jaotus ettevõtjateks ja töötajateks määratles teatavasti ühelt poolt „moodsate kapitalistide klassi, need, kes omavad ühiskondliku tootmise vahendeid ning kes ostavad palgatööd“, ning teisalt „moodsate palgatööliste klassi, kes, omamata ise mingeid tootmisvahendeid, on äraelamise tarbeks taandatud vaid müüma oma tööjõudu“. See kapitalistliku ühiskonna industriaalsuhete kirjeldus on mõistlik tänapäevani, ehkki millegi „omamine“ on muutunud vormiliselt keerukamaks.[4] Lähtudes põhimõttest, et „tootmisvahendite omamine“ on teatud laadi otsustusõigus, on töötajat mõistlik määratleda ka selle alusel, milline on tema võimalus teha otsuseid tootmisprotsessi üle, st lisades definitsioonile „keegi, kes peab müüma oma tööjõudu, et omandada äraelamiseks vajalikke vahendeid“ ka alluvussuhte kinnituse.[5] Töötajal on ülemus, kellel on otsustusõigus tööprotsessi üle. Otsustusõiguse alusel saab „oma tööd müüvad inimesed“ jagada järgmistesse kategooriatesse (vt tabel 1).[6]
| mida toota | kuidas toota | otsustusõigus teiste töö üle | |
| (T1) Töötaja | puudub | otsustusõigus selle üle, kuidas oma tööd teha, mõnikord ka otseste töövahendite üle | puudub |
| (T2) Autonoomne töötaja | otsustusõigus selle üle, mida toodetakse omaenda tegevuse otsese tulemina | otsustusõigus selle üle, kuidas oma tööd teha, mõnikord ka otseste töövahendite üle | mõnikord otsustusõigus otseste alluvate üle, tavaliselt puudub |
| (T3) Tehnokraat, keskastmejuht | mõnikord osalemine mingi tervikliku tootmisprotsessi osa puudutavates otsustes | otsustusõigus mingi tootmissegmendi üle | otsustusõigus juhtimissüsteemi mingi osa üle |
| (V1) Väikeettevõtja, professionaal | täielik | täielik, otsustusõigus kogu protsessi üle | tavaliselt puudub, mõnikord minimaalne, juhtimishierarhia puudub |
Seesugusest mõttestikust lähtuvad üldiselt ka tänapäevased seadusandlused, kus „otsustusõigus tööprotsessi üle“ on saanud keskseks mõisteks. Üks kõige selgemaid määratlusi on selles valdkonnas California ABC-test, seadus, mille vastu platvormifirmad kurikuulsa Proposition 22 referendumile panidki. ABC-test määratleb ettevõtte töötajana kõik need, kelle puhul kasvõi üks järgnevatest tingimustest ei ole täidetud:
(a) Töötaja on oma tööprotsessis vaba igasugusest telliva ettevõtte poolsest suunamisest ja kontrollist, nii lepingu põhjal kui reaalses tegevuses. Näiteks kui inimene koob etteantud mustri ja lõike järgi tellivale ettevõttele kampsuneid, siis ei rahulda tema töö punkti a, ehkki ta võib seda tööd teha oma kodus suvalisel ajal. Sellisel puhul on ettevõtja allhankinud mitte ainult töö, vaid ka tootmisruumid, kuid samal ajal ei ole töötaja vaba valima, milliseid kampsuneid ta koob. Kui seesama töötaja aga pakub reaalselt ise välja lõiked ja kampsunimustrid ning siis koob need kokkuleppe alusel, võib teda pidada piisavalt vabaks. Ühesõnaga: töötajal on ülemus, professionaalil ja väikeettevõtjal ei ole.
(b) Tehtav töö ei kuulu telliva ettevõtte põhitegevuse hulka. Kui pagarikoda tellib väljastpoolt torumehe, elektriku või raamatupidaja, ei kuulu see tegevus nende põhitegevuse hulka, samas kui ta tellib kunstniku torte kaunistama, siis kuulub. Ettevõtte osakondade juriidiliselt erinevateks asutuseks muutmine ei muuda reaalseid suhteid, niisugusel puhul on tegemist lihtsalt „illusoorse omandiga“.
(c) Töötaja tegutseb igapäevaselt ja iseseisvalt samas tegevusvaldkonnas. See iseseisev tegevus peab eksisteerima enne töö tellimist. Kui taksojuhil on litsents ainult ühe konkreetse taksofirma all töö teostamiseks, siis see ei ole iseseisev tegutsemine tegevusvaldkonnas. Restauraator, kes taastab oma vahenditega ning oma parimate professionaalsete oskuste kohaselt hoone ning omab selliseks tegevuseks eraldi litsentsi, osutades sama teenust ka teistele, on iseseisev.
Ka Euroopa riikide (eriti Itaalia, Hispaania, Ühendkuningriigi, teatud ulatuses Saksamaa) puhul on näha ühtlustumist analoogilise mõistestiku poole, suuresti tänu haltuuramajanduse töötajate organiseerumisele, streikidele, kohtuasjadele ning poliitikakujundamise mõjutamisele.[7] 2016. aastal leidis Ühendkuningriigi kohus, et Uberi autojuhid tuleb lugeda töötajateks ning tagada neile õigus miinimumpalgale ja muudele hüvedele sel alusel, et teenust osutatakse Uberi poolt seatud tingimustel (puudub võimalus hinna üle kaubelda, eksisteerivad trahvimeetmed tööst loobumiste puhul või teatud tundidest vähem töötamise puhul jne). Hollandi kohus otsustas 2019. aastal ametiühingute poolt Deliveroo vastu algatatud kohtuasjas, et Deliveroo annab oma kulleritele piisavalt täpsed juhised, et nimetada neid töötajaks. Hispaania ja Itaalia seadusandlus osutab töötaja (mõistes T1 või ka T2, aga mitte V1) defineerimisel seesugustele tunnustele nagu kindlaksmääratud tasu või tasu ülempiiri seadmine, kohustus pidada kinni teatud reeglitest, sh välimuse osas või suhtluses tarbijatega, kontroll töö teostamise üle, sh elektrooniliste vahendite abiga, töökorraldusvabaduse piiramine (eriti vabadus valida tööaega, aktsepteerida või keelduda tööülesannetest, kasutada alltöövõtjaid või asendajaid), oma eraldiseisva kliendibaasi loomise või kolmandatele osapooltele teenusepakkumise piiramine. Mitmete riikide tööseadusandluses on T1 ja T2 määratletud eraldi, erinevate õiguste ja kohustustega subjektideks, T2 nimetatakse tavaliselt „autonoomseks töötajaks“ või „professionaaliks“.
Kõik need määratlused lähtuvad väga selgelt „otsustusõiguse“ põhimõttest: kui keegi väljastpoolt kirjutab töö tegijale ette tegutsemisviisid, kui piiratakse tema võimalust müüa oma tööd „vabalt turule“, siis on tegemist töötajaga. Platvormid püüavad üldiselt väita, et nende „teenuseosutajad“ kuuluvad kategooriasse V1, osutades, et neil on vabadus valida töö hulka ja tegutsemisaega. Ennast määratlevad platvormid „andmebaasina“, mis lihtsalt viib kokku nõudluse ja pakkumise „haltuurade“ järele, rõhutades, et platvormide kaudu uue väärtuse loojatel ning platvormil puudub omavaheline töösuhe, andmebaasi kasutamise pealt võetakse lõivu. Mõnikord väidetakse ka, et digitaalsed teenused on olemuslikult teistsugused kui reaalse maailma teenused, seega ei tohiks neile rakendada „vanu“ töötajate kategooriaid (just see oli Uberi, Lyfti jt argument Proposition 22 puhul, kui nad soovisid endale erandit ABC-testist, kuna selle alusel polnud neil võimalik oma töötajaid „iseseisvateks“ kategoriseerida).
Tõepoolest, platvormid ei määra kl 9–17 tööaega ega fikseeritud kaheksatunniseid vahetusi, kuid kasutavad algoritme, mis annavad eeliseid neile, kes töötavad pikemat aega või teatud kellaaegadel (mis võib viia kuni 70-tunniste töönädalateni, et „head reitingut“ hoida). Kui „graafik“ asendada „slottidega“ või „ajavahemikega“, kui „palk“ nimetada „sissetulekuks“, füüsiline ülemus asendada algoritmiga, siis oleme lihtsalt kutsunud roosi teise nimega, hägustanud juhtimismeetodeid ja võtnud kasutusele, nagu osutas ka Suurbritannia kohus, „keerutava kõnepruugi, uued väljamõeldud terminid“[8] ja „veenvad definitsioonid“, et pääseda töötajate õiguste tagamisest.
Millist tööd tehakse platvormidel?
Otsustades platvormitöö iseloomu üle, selle üle, kui vabad on seal tööjõudu pakkuvad inimesed oma tegevust ise juhtima, ei tohi unustada, et „interneti abil raha teenimine“ on mitmekülgne nähtus. Bolt ja Wolt paistavad kõige rohkem silma, sest me näeme füüsiliselt nende kullereid ja sõiduvahendeid linna vahel ning enamik meist kujutab ette vajadust seesuguse teenuse järgi. Reaalsuses hõlmab platvormitöö märgatavalt laiemat hulka tegevusi. Laias laastus võib neid kategoriseerida järgmisel alusel:[9]
(P1) Mikroülesannete platvormid (Amazon Mechanical Turk, Clickworker jt)
(P2) Vabakutseliste platvormid (Freelancer.com, Malt, Upwork jt)
(P3) Võistlusplatvormid (99designs, Design-Hill jt)
(P4) Kohapõhiste teenuste platvormid (Bolt, Uber, Wolt jt)
(P5) Sisuloojate turud (YouTube, Instagram jt)
Mikroülesanne tähendab lühiajalist tööd, mille tegemine ei vaja erilisi oskusi. Mikroülesannete platvormid võimaldavad ettevõtjal mahukad, kuid monotoonsed ja korduvad ülesanded jagada väikesteks osakesteks, tehes nende täitmise kättesaadavaks suurele hulgale internetiühendusega töötajatele, kes võivad teoreetiliselt paikneda suvalises kohas maailmas. Töötaja valib eelnevalt hinnastatud mikroülesande, täidab selle vastavalt instruktsioonile, laadib tulemuse platvormile üles ning pärast tellijapoolset heakskiitu makstakse tasu. Mikroülesandeid kasutatakse eriti online-andmetöötluses ning paljude muude ülesannete puhul, mida inimesel on lihtsam teha kui tehisintellektil või robotil, nagu piltide kirjeldamine, audio või skännitud dokumentide transkribeerimine, info märgistamine; lisaks ka sotsioloogiliste või tarbijaeelistusuuringute läbiviimine, tooteretsensioonide kirjutamine, automaattõlke toimetamine või isegi väikesteks osakesteks jagatud otsesed tõlketööd. Mikroülesannete platvormid teevad ettevõtjale sisuliselt 24/7 kättesaadavaks hiigelhulga töötajaid.
Üldiselt hinnastavad mikroülesande ettevõtjad, kes seda tööd vajavad, platvormid võtavad igalt tööülesandelt lõivu. Platvormid tegutsevad ka palgamaksmisvahendajana: mikroülesande tellija maksab platvormile deposiidi, mis makstakse edasi töötajatele, kelle töö vastu võetakse. Tagasilükatud tööde eest ei tasuta, kommunikatsioon töötaja ja tellija vahel on minimaalne, samuti puudub platvormisiseselt töötajatel võimalus omavahel suhelda. Platvormid üldiselt väldivad igasugust sisulist moderatsiooni tasu osas (Amazon Mechanical Turk lubab näiteks minimaalselt mikroülesande hinnaks pakkuda 0.01 USD) ning rõhutab, et kõik töötamisega seotud maksud on asjaosaliste vastutusel. AMT puhul väärib märkimist ka asjaolu, et rahalisi väljamakseid tehakse ainult teatavates riikides paiknevatele töötajatele, teistele võimaldatakse selle summa eest Amazoni krediiti, võimalust tellida USA Amazonist kaupa. See viimane on muidugi vastavate riikide kodanikele tihti ebamõistlik juba saatmiskulude tõttu, mis omakorda on tekitanud mitmesuguseid kauplemissüsteeme Amazoni kinkekaartide või krüptovaluutaga.
Kuigi tööd peavad olema seaduslikud ning ebaseaduslike ülesannete pakkumisest on tavaliselt võimalik raporteerida, ei ole praktikas järelevalve küllalt efektiivne, samuti pole töötajal tihti võimalik ette näha, kas talle pakutakse ülesannet „märgi pildil Brasiilia taimede õied ja viljad“, „korda, mida Alexa ütleb“, „filmi 40 oma käe liigutust“ või – „kirjelda surnud, veriseid inimesi fotol“, „modereeri täiskasvanute kohtingusaidi pilte“, „filmi ennast oma kodu uksest sisse ja välja käimas“. Kui ülesande kirjeldus ei ole piisavalt täpne, siis kaotatud aega töötajale ei korvata, tagasi saatmine ja täpsustuse küsimine tähendab tavaliselt uut tööd, mõnikord mõjub see ka negatiivselt töötaja reitingule. Sobivate tööotsade otsingule kuluv aeg ei ole tasustatud, lisaks on ligipääs „parematele mikroülesannetele“ (paremini tasustatud, vähem monotoonsed) modereeritud ka töötajate klassifikatsiooni alusel. Platvormid tihti väldivad selle klassifikatsiooni kujunemispõhimõtete teadvustamist, tavaliselt mõjutavad seda nii tehtud tööotste hulk, platvormil viibitud aeg kui ka mitmesugused muud tegurid. Pidevad platvormitöötajad on loonud keerulisi süsteeme ja skripte õigel hetkel kõige paremate tööotste haaramiseks (vaatamata sellele, et tavaliselt automatiseerimist ei lubata), samas olen kohanud foorumites kaebamist, et mida aeg edasi, seda keerukam on uutel sisenejatel saada vähem rutiinseid ja paremini makstud ülesandeid. Kuigi platvormid ei paku võimalust töötajate omavaheliseks suhtluseks, täidavad selle rolli muud suhtlusvõrgustikud, Reddit, WhatsAppi grupid, foorumid või leheküljed, kus jagatakse nippe parimate „haltuurade“ saamiseks, kuid mõnikord ka organiseerutakse.
Mikroülesannete tegijad ei otsusta ise, mida toota, vaid vastavad etteantud tellimustele, neile kirjutatakse ette väga selge töö tegemise viis (ning karistatakse ettekirjutustest kõrvalekaldumise eest), tihti eksplitsiitselt keelatakse alltöövõttu. Nad omavad küll teatud hulka töövahendeid (arvuti, telefon, internetiühendus), kuid samas mitte platvormi, kus ülesandeid vahendatakse. Seega on kaheldamatult tegemist (T1) tüüpi töötajaga, mitte professionaali ega väikeettevõtjaga. Üldiselt näitavad uuringud, et ainult umbes 10%-le ühistööd tegevatele inimestele on see peamiseks sissetuleku vormiks, tavalisel juhul on tegemist ajutise tegevuse või lisatööga.
Vabakutseliste platvormide ülesanded, mida pakutakse, on vähem standardiseeritud ja ka töömahukamad (loominguline töö, kujundusest programmeerimiseni). Mõnikord toimivad need peaaegu täielikult „töövahendusena“, viies lihtsalt lõivu eest kokku tellija ja loomingulise töötaja, võimaldades tellijal sirvida töötajate portfoolioid ja nendega ühendust võtta või ka postitada konkreetse projekti, millele töötajad saavad pakkumisi teha. Mõned platvormid pakuvad põhjalikku kliendihaldussüsteemi, suhtlusvõimalusi, ajapõhist tasu, koolitusi jne; maksmine toimub aga alati platvormi kaudu, kes teenib igalt töölt lõivu (keskmiselt 20%). Teised (nt Fiverr) seevastu on toimimisprintsiibilt väga sarnased mikroülesannete platvormidega, ainult pakutav miinimumtasu on mõnevõrra kõrgem (5 USD, alguses oli see fikseeritud hind, aja jooksul lubatakse ka kõrgemaid pakkumisi). Oluline on tähele panna, et kliendibaasi ei halda mitte töö tegija, vaid platvorm, mõned võimaldavad suhteid ka „välja viia“, aga lisaraha eest. Teiselt poolt rõhutavad platvormid tähelepanuväärselt, et nende roll ei ole kontrollida töö autoriõigusi, kuna tegemist on töötaja ning telliva ettevõtte omavahelise suhtega. Vabakutseliste platvormid võimaldavad tellija ja töötaja vahel selgemat suhtlust, kauplemist klassikalises mõttes tingimuste ja tasu üle, mõnikord toob see kaasa ka pikema töösuhte. Lisaks on tegu terviklike tööülesannetega, seega erinevalt (P1) tüüpi platvormidest kaubeldakse siin individuaalse töötaja oskuste ja teadmistega. Prantsuse vabakutseliste platvorm Malt nõuab, et sa oleksid oma residentsusriigis „professionaalina“ registreeritud vastavalt lähteriigi seadusandlusele. Seega vabakutseliste platvormi on võimalik üles ehitada nii, et see on tõepoolest virtuaalne ruum, mis viib kokku autonoomsed töötajad (T2) või väikeettevõtjad (V1), pakkudes neile samal ajal ka bürokraatiahaldamisteenust, kuid teiselt poolt on võimalik kujundada platvorm ka mikroülesannete platvormi taoliseks, kus töötaja võimalus töid valida, hinna ja meetodite üle kaubelda jääb piiratuks.
Võistluspõhistel platvormidel otsivad tellijad töötajaid, korraldades võistlusi näiteks mingi logo disainimiseks või teatud programmeerimisülesande lahendamiseks. Sisuliselt tähendab see, et tellija postitab platvormile oma soovi ning platvormi kasutavad töötajad esitavad nõuetekohase projekti. Makstakse tavaliselt ainult võitjale, mõnikord eksisteerib platvormisisene punktisüsteem, mis võimaldab tunnustust ka lihtsalt osalejatele. Paljudel platvormidel jäävad kõik osalenud tööd kliendi omandusse, mis ei välista mittevõitnud ja mittetasustatud töö kasutamist tellija poolt kasumi teenimiseks. Lisaks on võimalik hilisem manipuleerimine, nõudes rohkem tööd ning ähvardades selle tegemata jätmisel „halva hindega retsensioonis“. Osa niisugustest tegevustest on küll vastuolus platvormide regulatsioonidega, kuid kasutajad kaebavad halva kontrolli üle.
Kohapõhiste teenuste platvormid pakuvad teenuseid, mida inimesed peavad osutama mingis teatud paigas: transport (Bolt), kullerteenus (Glovo, Deliveroo, Wolt), arstivisiidid (Speedoc) jne. Need platvormid teevad töötajatele ulatuslikumaid ettekirjutusi (riietusest suhtlusviisini, hinnastamispoliitikat, tööhulka ja -tasu mõjutab teatud kellaaegadel tööle sisselogitud olemine jne). Platvormid võtavad ka siin teenustasult lõivu, kauplemine kliendi ja töötaja vahel ei ole võimalik. Töötajate juhtimine on üldiselt automatiseeritud (st on kaotatud töövorm T3), nagu kirjeldab Amazoni Itaalias asuv kullerteenuse töötaja: „Me oleme algoritmi meelevallas, mis arvutab meile päevased marsruudid ning nõuab, et me viiksime laiali keskmiselt 140 saadetist 8-tunnise tööpäeva jooksul.“[10] Kohapõhiste teenuste algo-ritmid sisaldavad tavaliselt nii tehtud tööde miinimumi (varjatud) nõuet, kus liiga vähe teenust pakkuvatele inimestele antakse halvemaid töid või nad arvatakse platvormilt sootuks välja, ning tavaliselt alati ka „edutamist“ tööde arvu ja kiiruse alusel. Praktikas toob see kaasa juhtide ohtliku käitumise nii halva ilma puhul kui tihedas liikluses (sest muidu kahaneks sissetulek märkimisväärselt alla miinimumi). Loomulikult on ka niisugused algoritmid töötajate juhtimise meetodiks: ülemus võib vabalt olla robot, kuni ta on programmeeritud täitma kapitali huvisid. Kohapõhiste teenuste puhul kaupleb platvorm väga selgelt tööga: kullerite, taksojuhtide, meedikutega. Neile on antud võimalus otsustada teatud ulatuses oma tööaja üle ning vastutasuks peavad nad tavaliselt võtma üle ka töövahendite hoolduse, õnnetuskindlustuse ja muud kapitali, mitte tööga seonduvad kulud. Siin on tegemist kõige klassikalisemas mõttes töötajaga, kellele on ette antud viis, kuidas tööd teha, ning kes on ka selle tegemises allutatud kapitali kontrollile, vastates seega mudelile T1.
Sisuloome platvormid erinevalt vabakutseliste platvormidest on pakkujakesksed, võimaldades töötajal luua sisu lootuses, et keegi selle eest tasub, kuid erinevalt kõigist eelmistest kasutatakse neid platvorme samal ajal ka turuvälistel eesmärkidel (poliitiline mobilisatsioon, heategevus, muud kolmanda sektori ettevõtmised). Sisu rahastamine võib käia reklaamimüügi (YouTube) või toote/teenuse retsenseerimise kaudu (reisiblogijad, Instagram, TikTok jne). Üldiselt sõlmitakse kokkulepped otse tellija ja sisulooja vahel. Samas kontrollivad platvormid täielikult sisu näitamise algoritme (seda, milliste näitajate alusel mingi sisu paremini levib) ning viimased on tavaliselt täiesti läbipaistmatud. Lisaks kontrollivad nad ka profiilide eksistentsi, jättes endale õiguse profiile suvalisel ajal sulgeda. Teatud mõttes on see olukord ehk kõige paremini võrreldav turuplatsiga: turuplatsi omaniku käes on õigus otsustada, kes kuhugi oma müügilaua panna saab, millised on reklaamitegemise reeglid, turuplatsil saadakse ka niisama kokku ja aetakse avalikke asju. Tähelepanuväärne on siiski just see, et üldiselt hoiavad sisuloomeplatvormid oma postitusi tõstvaid algoritme salajas. Platvormid ei kirjuta ette sisuloome viisi suurendamaks omaenda kasumit, ei keela alltöövõttu: sisuloojad on üldiselt platvormist sõltumatud nii selles, mida toota, kui ka selles, kuidas toota, ehk neil on platvormiga pigem V1-tüüpi suhe (ehkki oma rahastajaga võivad nad mõnikord olla töösuhtes).
Mida teha?
Reguleerimata platvormid muudavad töö ühekordseks teenuseks, mida saab endale äppide kaudu tellida, kaotades nii „töötaja“ kui õiguste subjekti, jättes ta ilma ühinemisõigusest, sotsiaalsest kaitsest, tööohutusreeglitest jms. Diskreetne „haltuurade“ või „tööotste“ jada, mille täitmise täpsust valvab anonüümne algoritm, teeb töötajatest igavese prekariaadi ning võtab neilt võimaluse saada ühiskondlikust rikkusest tänu oma tööle osa, võtab vabaduse tõusta koos oma klassiga ja jätab vaid üksikutele šansi tõusta oma klassist välja.
Kui aga tahta ehitada ühiskonda, mis toetab igaühe täielikku arengut ja eneseteostust, vabadust, võrdsust ja õiglust, siis tuleb jälgida, et meie majanduslik ja sotsiaalne korraldus ei seaks tõkkeid sellele teele. Õigus tööle ja õigus töötajana „hästi elada“ kuulub selle arengu ja eneseteostuse juurde ning see nõuab tööseadusandluse pidevat kohandamist vastavaks reaalsuses tekkivatele suhetele. Vajadus võistluspõhiste platvormide järele on minu arvates väga küsitav, kuid näiteks mikrotöö võib töötaja ka positiivses mõttes vabastada liiga pikalt mingit monotoonset tööülesannet täitmast, samamoodi võib näiteks kunstitööde puhul eri klientide ja pakkumiste kogumine platvormidele olla mõistlik ja vastastikku kasulik. Seega lahenduseks ei ole platvormitöö kaotamine, vaid selle reguleerimine nii, et töötajate õigused on kaitstud ning neile on samal ajal antud võimalus oma õiguste üle valvata ning ühiselt läbirääkimisi pidada. Töö on emantsipeeriv just kollektiivse nähtusena.
Töötajate õigused on nii individuaalsed (saada oma töö eest tasu) kui ka kollektiivsed (sama töö eest sama tasu, õigus kollektiivleppele) ning platvormitööd reguleerides tuleb jälgida, et mõlemad oleksid tagatud. See, et töötajad ei kogune ühte suurde tööstushalli kokku, ei tähenda, et nad pole kollektiiv. Olulisemad töötajate õigused võib jagada neljaks: õigus töötasule, õigus headele töötingimustele, õigus tulevikule ja õigus kollektiivsele tegutsemisele. Need kõik sisaldavad endas loomulikult täpsemaid aspekte, näiteks lisatasu rasketes oludes, puhkepäevadel, öösel töötamise eest; õigus headele töötingimustele hõlmab ka õigust teada, mida platvormid teevad isikuandmetega, või õigust olla „välja lülitatud“; õigus tulevikule kätkeb endas nii pensioni kui ka väljaõpet või näiteks kindlustust õnnetusjuhtumite või tööga seotud terviserikete puhuks. Õigus kollektiivsele tegutsemisele tähendab nii õigust moodustada ametiühinguid, pidada kollektiivseid läbirääkimisi, streikida kui ka näiteks õigust virtuaalsele või reaalsele paigale, kus töötajad oma ühiseid seisukohti saavad kujundada ja tegutsemist planeerida. Lisaks: kõik need õigused kehtivad reaalselt vaid siis, kui nende üle toimub ka reaalne järelevalve.[11]
Eelkirjeldatud platvormitööd (P1) – (P4) vajavad õiguste tagamiseks muidugi erinevat regulatsiooni, vastavalt toimemehhanismi erisustele (loomulikult vajab regulatsiooni ka P5, aga see on pigem äriõiguse kui tööõiguse valdkond). Platvormid on „andmebaasiks“ või „töövahendajaks“ siis, kui töötingimuste ja -tasude üle kauplevad omavahel lõpptarbija ja tootja ning tingimused määratakse individuaalselt. See on võimalik ning mõnikord ka praktiliselt realiseerunud (P2) ja (P5) tüüpi platvormidel, lisaks pakuvad need platvormid mõnikord nii tootjale kui tarbijale bürokraatiateenust, kaubeldes mugava struktuuri, mitte tööga. (P1) ja (P4) kauplevad aga oma töötajate tööviljaga. (P3) on püüd rakendada (P1) ärimudelit suuremate tööotste valdkonnas, kaubeldes otseselt „tööjõuga, kes on valmis töötama reitingu eest“. (P1) on platvorm, mis müüb 24/7 kättesaadavat töötajate hulka, mitte ühte töötajat ühte tööotsa tegema, platvorm teenib ühistöö (crowdworking) ettevõtetele kättesaadavaks tegemise eest. Platvorm on seda edukam, mida enam töötajaid aktiivselt platvormil eksisteerib, olenemata sellest, kas nad parasjagu täidavad aktiivselt mingit ülesannet või otsivad mingit uut. Seega on mikroülesandeid täitev töötaja just platvormi, mitte mikroülesandeid andva ettevõtte töötaja.
Seega võib ütelda, et platvorm pakub „ühistöötajat“ ning õigused tuleb tagada sellele ühistöötajale: alates miinimumpalgast kuni pensioni ja puhkuseni, sõltumata konkreetsete tehtud mikroülesannete arvust (küll aga võib platvorm nõuda sisselogimisaegu, ülesannetele kandideerimisi, ja miinimumi ületav tasu saab sõltuda tehtud tööotsade arvust; kindlasti tuleb platvormil selgelt määratleda tingimused, mille alusel loodud profiil jääb aktiivseks, kuidas töötaja saab garanteerida oma kuuluvuse ühistöötajate hulka). Multinatsionaalide puhul tekib muidugi küsimus, millise regulatsiooni alusel nende õigusi tagama peaks. Tegemist on pigem tehnilise probleemiga, aga laias laastus arvan, et kõige mõistlikum lahendus oleks siduda miinimumpalga suurus selle riigiga, kust tuleb platvormi peamine käive (otsene rahaline suhe), pension ja tervisekindlustus, mis on asupaigaga seotud õigused, tuleb aga tagada selle riigi seadusandluse järgi, kus asub töötaja. Lahendusi on kindlasti veel, soovitaksin siiski vältida õiguste sidumist platvormi asukohariigiga, kuivõrd multinatsionaalidel on väga lihtne valida oma fiktiivseks asukohaks riik, kus töötajate õigused on minimaalsed.
Vabakutseliste platvormid vastavad kõige rohkem kirjeldusele „vahendusteenus“, kus töösuhe võib tekkida tellija ning teostaja vahel, aga mitte teostaja ja platvormi vahel. Regulatsioon peabki siin tagama teostajate otsustusõiguse säilimise oma töö üle, ehk platvormid ei tohi ette kirjutada töö tegemise viisi ega hinnastamispoliitikat, küll on võimalik neile ette kirjutada minimaalne järelevalveroll. Hübriidnähtus (P3) kaubitseb aga väga selgelt „tasuta tööjõuga“ või „reitingu eest töötava tööjõuga“. Keerukam reguleerimisvõimalus oleks keelustada näiteks „mitteväljavalitud tööde“ varaliste autoriõiguste üleminek tellijale, järelevalve tasumise eest, lihtsam on lugeda ka sel puhul inimesed „ühistöötajaks“, kes on valmis teatud aja jooksul teatud hulga „projekte“ täitma, kusjuures platvorm garanteeriks selle eest miinimumsissetuleku ja sotsiaalsed õigused.
Kohapõhiste platvormide (P4) puhul on kõige kergem lahendada probleem tavalise tööseadusandluse alusel: väga selgelt on tegemist töötajatega, kellel kas puudub või siis on ainult osaline otsustusõigus selle üle, kuidas oma tööd teha, kelle tegutsemist juhib ettevõte ja kes ise teisi töötajaid ei juhi. Siin on küsimus ainult väga selges töötaja määratluses, nagu eelmainitud ABC-test või muu kontroll reaalse töökorralduse alusel. Tuleb tähele panna, et „raskete tingimuste lisatasu“ peaks kullerite puhul hõlmama ka eriti halba ilma; ka on neil olemas digitaalsed õigused (olla väljalülitatud, saada arusaadavas keeles teavet selle kohta, kuidas neid juhtivad algoritmid tegutsevad ning kuidas kasutatakse isikuandmeid).
Kõigile platvormitüüpidele tuleb aga lisada võimalus organiseerumiseks, platvorm peab andma vähemalt digitaalses ruumis võimaluse töötajatel omavahel suhelda, ametiühinguid moodustada ning tagada analoogiliselt reaalmaailmaga teatud tundide arv tööajast töötajate kollektiivsete huvide edendamisele (töötajate omavahelised kokkulepped selle kohta, millist andmekaitset nad soovivad, kui palju vaba aega, nõudeid mikroülesannete kirjelduse kohta jne). Kindlasti tuleks kohalikel omavalitsustel (või riigil) pakkuda reaalelu ruume vähemalt kõigile neile ametiühingutele, kes esindavad töötajaid, kelle puhul „töökoht“ ei ole fikseeritud, kus kapital on töökoha sisuliselt töötajalt sisse ostnud.
Kindlasti on streigi- ja kollektiivne läbirääkimisõigus nii „ühistöötajal“ kui vabakutselistel, samas vabakutseliste puhul ei ole läbirääkimispartneriks tingimata platvorm. Sellegipoolest tuleb platvormil võimaldada vajadusel „virtuaalne ruum“ niisuguste läbirääkimiste toimimiseks.
Viimaks, aga mitte vähem tähtsana. Ei tule võtta paratamatuna, et platvormid on tingimata eraomanduses nähtus, kuulugu nad siis multinatsionaalidele või kohalikele ettevõtjatele. Näiteks Kanada Foodora ühinenud töölised (Foodster) otsustasid pärast platvormi sulgemist luua ise vastavat teenust pakkuva kooperatiivi, eesmärgiga teha oma tööd paremini, ekspluateerimisvabalt ning lõppkasutajale soodsamalt. USA-s Washingtoni osariigis sündis tänu kollektiivsetele läbirääkimistele CarinaCare, platvorm, mis viib kokku pered ja koduabilised, olles vormiliselt kolmanda sektori ühendus, rahastatud suures osas avalikust rahast ja allutatud kvaliteedikontrollile. Riik suudaks arvatavasti efektiivsemalt ja odavamalt pakkuda bürokraatiateenust ja turuplatsi (P2) vormis või ka sisuloomeplatvormi (P5) vormis (mis ühtlasi lihtsustaks paljuski laiemaid küsimusi sõnavabaduse tagamisest nendel platvormidel). Kõik tööga kaubitsevad platvormid (P1, P2, P4) võiksid töötajate õigusi (sh õigust oma tööviljast õiglast osa saada) paremini tagada, tegutsedes kooperatiivi vormis või ametiühingu omanduses. Igasugune haltuuramajanduse regulatsioon peab looma selged võimalused ka niisuguste omandivormide tekkeks.
[1] Hiljem kuulutas California kohus selle referendumi põhiseadusevastaseks, kasutades muuhulgas ka argumenti, et kuigi Proposition 22 nimetab oma eesmärgiks ka töötaja kaitset, siis sisuliselt on see ettepanek ainult platvormiettevõtete huvides ega vasta seega demokraatia põhimõtetele. Californias saab referendumiküsimuse põhiseaduspärasust hinnata alles pärast referendumi toimumist, sest eelnevalt on tegemist „hüpoteetilise olukorraga“.
[2] Vastav ingliskeelne termin on gig economy. Sõna gig pärineb jazz-muusikute sõnavarast, kes tähistasid nii oma kontserte, hiljem muutus see muusikute seas ka üksikuid esinemisi tähistavaks terminiks. Gig tähendab ühte tööotsa, erinevalt lepingulisest, kaitstud suhtest. Eestikeelses kultuuriruumis on vasteks haltuurade tegemine. Teine võimalik vaste oleks tööotsamajandus, kuid pean seda kohmakamaks kõnepruugiks.
[3] C. L. Stevenson nimetab „veenvaks definitsiooniks“ võtet, kus muudetakse sõna kirjeldavat tähendust, aga mitte emotsionaalset tähendust, muutes vastuvaidlemise mõttetuks (nt „tõeline vabadus on alluda jumala tahtele“, iga katse vabadust teisiti selgitada saab vastuse „see ei ole tõeline“). Sellist meetodit kasutasid teiste seas nii Platon, Hitler kui ka Stalin.
[4] „Omamine“ võib olla illusoorne, nt kui rekkajuht liisib auto küll endale, aga saab seda kasutada ainult ühele konkreetsele logistikafirmale teenuste osutamiseks, siis on tegelik otsustusõigus selle vahendi kasutamise üle logistikafirmal, ehkki rekkajuht kannab autoga seotud riskid.
[5] Näiteks Itaalia tööseadusandluses on väga selgelt eristatud mõisted lavoro subordinato, parasubordinato ja autonomo, vastavalt sellele, milline iseseisvusaste on töötajal oma töö korraldamisel
[6] Vt O. Loone, Mõtisklusi klassimõistest. Vikerkaar, 2013, nr 4/5, lk 100.
[7] Näiteks võttis Bologna linnavolikogu aastal 2018. aastal vastu „Digitaalse töö õiguste harta linnakontekstis“ („Carta dei diritti fondamentali del lavoro digitale nel contesto urbano“) vastusena haltuuramajanduse kullerite ühinemisele, streigile ja poliitilistele läbirääkimistele, kuna platvormid ei olnud huvitatud kollektiivsetest tööläbirääkimistest. Kuigi tollane tööminister Luigi Di Maio lubas harta laiendamist riiklikule tasandile, ei ole seda siiski juhtunud, ehkki „digitaalsete töötajate“ õigusi on seadusandluses täpsustatud.
[8] S. Hickey, Uber Tribunal Judges Criticise ‘Fictions’ and ‘Twisted Language’. The Guardian, 28.10.2016.
[9] H. Johnston jt, Working on Digital Labour Platforms. A Trade Union Guide for Trainers on Crowd-, App- and Platform-Based Work. Brüssel, 2020. https://www.etui.org/publications/working-digital-labour-platforms.
[10] S. S. Borelli, D. Ghiglione, Italy Emerges as Next Front in Gig Economy Labour. Financial Times, 05.04.2021.
[11] Praktika näitab, et nõrga kontrolli oludes ei kipu platvormid suuri sisulisi muutusi tegema. Selle näiteks on 2022. aasta septembris Hispaania kohtu poolt Glovole määratud 79 miljoni eurone trahv, kuna multinatsionaal oli vaatamata seaduse eksplitsiitsele nõudele jätkanud platvormil tegutsevate töötajate kohtlemist „iseseisvate teenusepakkujatena“.
