Vene emotsioonide eripärad: vimm, hirm, lootus
Märts, 2023Intervjuu Grigori Judiniga
Sotsioloog Grigori Judin oli üks väheseid vene eksperte, kes uskus 2022. aasta veebruaris, et Venemaa sõda Ukraina vastu on möödapääsmatu. Vaid kaks päeva enne sõja algust avaldatud artiklis ennustas Judin, et kohe on tulemas suur sõda, et venelased Kremli juhtimisel hakkavad süüdistama selles Läänt ja et sanktsioonid ei tee Putini peatamiseks midagi – mis kõik on saanud tõeks. 2023. aasta veebruaris kõneles Meduza erikorrespondent Margarita Ljutova Judiniga sellest, miks on Putinile tarvis „igavest sõda“ ja mis võiks tekitada laia sõjavastase liikumise Venemaal.
Üks laialt levinud seisukoht praeguse Vene poliitika kohta ütleb, et sõda on Putini jaoks lõputu protsess, ja Putin ise näis seda mõtet oma hiljutises kõnes föderaalassambleele kinnitavat. Ta ei rääkinud midagi sellest, kuidas Venemaa võidab ja mis juhtub pärast seda. Kas teie arvates peabki Putin tõepoolest silmas igavest sõda?
Jah, muidugi, sõda on nüüd alatiseks. Sellel pole mingeid eesmärke, mille saavutamisega võiks sõja lõppenuks lugeda. See jätkub lihtsalt seetõttu, et [Putini kujutluses] nemad on vaenlased ja tahavad meid tappa ja meie tahame tappa neid. Putini jaoks on see eksistentsiaalne kokkupõrge vaenlasega, kes kavatseb teda hävitada.
Ei tohi hellitada illusioone: nii kaua kui Putin on Kremlis, see sõda ei lõpe. See ainult laieneb. Vene armee suurus kasvab kiiresti, majandus orienteerub ümber suurtükkidele ja haridus muutub propaganda tööriistaks ja sõjaliseks ettevalmistuseks. Riiki valmistatakse ette pikaks ja raskeks sõjaks.
Aga ikkagi on Putinil ilmselt võimatu võita?
Absoluutselt võimatu. Keegi ei ole sõjale sellist eesmärki seadnud ega esitanud mingit võidu definitsiooni.
Kas sel juhul saaks pidada sõja mõtteks Vladimir Putini võimu säilitamist?
Need on peaaegu samad asjad. Putin mõtestab oma võimu pideva sõjana. Putin ja teda ümbritsevad inimesed on meile juba ammu rääkinud, et meie vastu käib sõda. Mõned eelistasid seda mitte otse välja öelda, aga nad arvavad tõsiselt, et me oleme olnud pikka aega sõjas. Ainult et alles nüüd on see sõda sisenenud agressiivsesse faasi ja on selge, et väljapääsu pole. Nende maailmavaate järgi on see midagi normaalset. Kui te enam rahu loomulikuks seisundiks ei pea, hakate te nägema olukorda nende silmade läbi. Nagu Handi-Mansi kuberner Natalja Komarova ütles: „Sõda on sõber“.
22. veebruaril 2022 avaldasite artikli openDemocracys, milles kirjeldasite saabuvat suurt sõda ja Putini hoiakut Lääneriikide kehtestatavate sanktsioonide suhtes, mis neid millekski ei pea. Artikli teises pooles argumenteerisite, et sõda Ukrainaga saab olema kõige mõttetum kõikidest sõdadest meie ajaloos. Kas arvate, et vene ühiskond on viimase aasta jooksul hakanud sellest aru saama?
Ei, minu meelest mitte. Väga paljudele oli see kohe selge, kuid tollest ajast peale pole nende hulk eriti kasvanud. Tänasel Venemaal levib üks väga tugev emotsioon ja see on üks haruldasi juhtumeid, kus Vladimir Putin resoneerub olulise osaga ühiskonnast. Kaugeltki mitte kõik ei jaga tema pööraseid teooriaid, aga siin ta resoneerub rahvaga ja lisaks sellele toodab ise seda emotsiooni. Ja selleks emotsiooniks on kadedusvimm – koletislik, lõputu ressentiment. Miski ei suuda seda vimma lepitada. See ei lase inimestel mõtelda mingi viljaka suhte loomise peale teiste maadega.
See sarnaneb väikese lapsega, kes solvub sügavalt ja hakkab kõike enda ümber lõhkuma. Kahju läheb järjest suuremaks ja mingil hetkel hakkab ta tõsiselt hävitama teiste elu, nagu ka enda oma. Aga laps sellele ei mõtle; ei mõtle, et tal oleks vaja kuidagi suhteid luua.
Venelastel on hea ütlemine „Solvatute peal kantakse vett“. Kunagi me mõistame, et see vimm töötab meile vastu, et me teeme endale seetõttu kahju. Aga praegu tahavad liiga paljud meist olla solvunud.
Kelle peale Vladimir Putin ja vene ühiskond vimma kannavad? Kas kogu maailma, Lääne või USA vastu?
Üldiselt selle maailmakorra peale, mis näib ebaõiglane selles mõttes, et inimese elu on lihtsalt halvasti korraldatud, ja järelikult ka tolle peale, kes võtab endale vastutuse olla selles maailmakorras „ülemus“, ehk siis Ameerika Ühendriikide peale.
Ma meenutan kogu aeg ühte Putini väljaütlemist 2021. aasta keskel. Ta ütles ilma, et teda keegi oleks kuidagi provotseerinud, et elus üldiselt õnne ei ole. See on tugev avaldus ühe poliitilise juhi kohta, kes idee järgi peaks ju tegema inimeste elu paremaks, andma mingeid ideaale, orientiire. Aga siin on mees, kes justkui ütleb: „Elus õnne ei ole. Maailm on üldiselt paha, ebaõiglane, raske koht, kus ainus viis olla on pidevalt võidelda, kakelda ja äärmisel juhul ka tappa.“
Vimmal ümbritseva maailma peale on Venemaal sügavad juured ja see projitseeritakse USA-le, kes näib sellise maailma eest vastutavat. Mingil hetkel võttis USA tõepoolest endale vastutuse maailma eest – ja mitte kuigi õnnestunult. Ja me näeme, kuidas see ressentiment, millest ma kõnelen, ei valitse kaugeltki ainult Venemaal (kus see eksisteerib muidugi katastroofilistes, kohutavates vormides).
Olulistel osadel maailmast on igati põhjendatud kaebusi praeguse maailmakorra ja USA peale, kes võttis vastutuse, sai hegemooniks ja on sellest maailmakorrast mitmeti kasu lõiganud. Me näeme, kuidas need maailma osad, mille on haaranud see ressentiment, suhtuvad Vladimiri Putinisse mõistvamalt. See on globaalne Lõuna, kus ebavõrdsus on viimastel aastakümnetel kasvanud ja mis on vähemalt sümboolselt kannatanud USA hoolimatute välispoliitiliste avantüüride pärast. Sama käib ka globaalse Põhja nende osade kohta, kes samuti tunnevad, et neid on riivatud. Peaaegu igal pool, kus te seda ressentimenti kohtate, kohtate te ka suuremat mõistvust Vladimir Putini käitumise vastu.
Ma ei ütleks, et see mõistmine läheks üle toetuseks, kasvõi juba seetõttu, et Putinil ei ole midagi pakkuda. Putin kordab neidsamu vigu, mille eest ta kritiseerib USA-d, kuid palju jubedamal kujul. Üks mu kolleeg formuleeris tabavalt Vene välispoliitika põhiprintsiibi: „kui nemad ei tohi, siis järelikult tohime meie ka“. Seega on Putini toetamine raske, aga paljud tahaksid selle vimmaga ühineda.
Kas selle vimma juured vene ühiskonnas on Putini eelsed, üheksakümnendates? Või on see alles Putini ajal võrsunud?
Igas ühiskonnas on alati erinevaid emotsioone. Poliitiku ülesanne seisneb taipamises, millele rõhuda. Vimmal oli muidugi mõningaid põhjusi. Need on seotud selle õpetajarolliga, mille USA ja mõned Lääne-Euroopa osad enda peale võtsid. Ideoloogiliselt oli see formuleeritud moderniseerimisteoorias, mille järgi on olemas arenenud maad ja arengumaad ning arenenud maad õpetagu – heatahtlikult ja toetavalt – arengumaid: „Hei, te peaksite asjad korraldama vat nii.“ Üldiselt kellelegi ei meeldi, kui talle loengut peetakse. Eriti mitte suurele riigile, millel on oma imperiaalne minevik.
Tegelikult oli olukord 1990ndatel palju keerukam. Venemaad kutsuti ühinema mitmete tähtsate rahvusvaheliste klubidega ja Venemaa mõjutas otsuseid olulistes globaalsetes küsimustes. Meenutagem seda kannapööret, mille Primakov Atlandi ookeani kohal tegi, vägede saatmist Jugoslaalvia konfliktitsooni, mille korraldas Jeltsin – ühesõnaga, et Venemaad oleks tulnud kuulata. Tollal leidus diplomaatilisi ressursse, mida oleks saanud ja tulnud kasutada.
Aga selle juurde käis too õpetlik intonatsioon. See oli sügava ideoloogilise vea tagajärg: Sotsialistliku projekti krahhi tingimustes paistis, et on olemas ainult üks õige tee, kuulus „ajaloo lõpp“. Seega olid eeltingimused vimmaks tõesti olemas, aga olid ka eeltingimused muudeks emotsioonideks.
Pealegi, Nõukogude Liidu lagunemise kirjeldamine ja kogemine mingisuguse koletu lüüasaamisena ei olnud kindlasti ette määratud, sest leidus palju konkureerivaid narratiive selle tähendusest. Ühe järgi oli see rahvarevolutsioon, kuulsusrikas hetk Vene ja teiste rahvaste ajaloos, sest neil õnnestus võtta võim vihatud türanlikult režiimilt. Selline käsitus mõistagi vimmani poleks viinud.
Aga Putin valis vimma. Osalt võib-olla omaenda isikuomaduste tõttu. Samas mingisuguse loomuomase vimmaga isiku tõusmine tema kohale ei olnud juhuslik. Ja siis hakkas Putin seda solvumust süvendama. Ja vimm on nakkav. See on mugav emotsioon: sa tunned alati esiteks, et sul on õigus, ja teiseks, et sind teenimatult kiusatakse.
Olete öelnud rohkem kui korra, et Putin ei piirdu Ukrainaga. Mida te täpsemalt silmas peate? Moldovat, Balti riike, ennasthävitavat sõda USA-ga?
Tema maailmavaate järgi ei ole piire põhimõtteliselt olemas. Sellest vormelist on saanud peaaegu ametlik joon: Venemaa ei lõpe kusagil. Selline on impeeriumi standardne määratlus, sest impeerium ei tunnista mingeid piire.
Euroopasse hakkasid ilmuma piirid pärast 1648. aastat, millal rajati Vestfaali süsteem, mille tagajärjel impeeriumid järk-järgult kadusid. Tekib idee sellest, et maade vahel on piirid. „Siin oleme meie, aga seal juba teie“. Impeerium seda ideed ei tunnista: „Meie oleme seal, kuhu meil on õnnestunud minna. Ja teie olete seal, kuhu me pole veel jõudnud. Ja kui me jõuame, siis teid seal enam pole, vaid oleme meie“.
See loogika ei tunnista põhimõtteliselt mingeid piire ja pole juhus, et me ei kuule Vene ametiisikutelt mingisuguste piiride legitiimsuse mingitki tunnistamist. Maksimaalne, mida me kuulda võime, on see, et olukord on hetkel niisugune, et on olemas mingisugune Lääs ja võib-olla on see meile midagi võõrast. Mitte seetõttu, et see üldsegi meile ei kuulu, vaid et seal algab tsoon, mille endale saamine on väga raske. Läänt mõistetakse olemuselt sellena, mis eksisteeris Nõukogude Liidu ajal.
Ma meenutan kõikidele 2021. aasta detsembri ultimaatumit – selles on tõsimeeli, otse tekstis öeldud, et kogu Ida-Euroopa on Vladimir Putini mõjusfäär. Kuidas see vormistada, kas formaalset suveräänsust ära kaotades või mitte – mis vahet seal on? Pealegi hõlmab see tsoon kahtlemata ka Ida-Saksamaad, lihtsalt seetõttu, et Putinil on sellega seotud mingid isiklikud mälestused. Mul on väga raske ette kujutada, et ta seda territooriumi endale kuuluvaks ei pea. Putin tahab kindlasti taastada Varssavi pakti tsooni, ükskõik kuidas asi edasi ka läheks.
Ma kuulen tihti „See on arutu, kuidas nii saab olla? See pole ratsionaalne, see on hullumeelsus, see pole võimalik!“ Mäletan, et mitte just ammu räägiti sedasama Ukrainaga seoses. Veel hiljuti öeldi sedasama Moldovaga seoses ja nüüd me kuuleme, kuidas Moldova, Ukraina ja USA juhtkond usub tõsiselt, et Moldova on suures ohus. Me oleme juba näinud, kuidas Moldova figureeris juba praeguse sõjalise operatsiooni plaanides; lihtsalt käed pole temani veel ulatunud.
Tuleb eristada kahte asja. Üks asi on hinnata tõenäosust, et indiviid X-i tegu õnnestub. Ja teine asi on hinnata tõenäosust, et ta selle teo ette võtab. Sa võid õigusega arvata, et tema tegu on määratud nurjuma, aga sellest ei järeldu, et ta seda tegu ette ei võta. Mitte seetõttu, et ta oleks irratsionaalne, vaid näiteks seetõttu, et ta usub, et tal pole valikut.
Venemaa üldine strateegia näeb välja umbes selline: hammustame ära ühe tüki, siis seda tükki hakatakse tunnustama legitiimsena, ja järgmisel etapil me saame selle tunnustuse põhjal kahmata legitiimselt midagi muud. Me hammustame näiteks ära Ida-Ukraina mingisuguse vaherahu abil. See annab võimaluse saadut fikseerida ja jõudu koguda: globaalsel äril on põhjust Venemaale tagasi tulla (kust ta suurel määral polegi lahkunud), seevastu Ukrainasse ärid säärastes tingimustes tagasi ei läheks. See loob eeltingimused Venemaa edasiseks peatungiks Ukrainasse.
Varsti me kuuleme Euroopast hääli: „Lõppude lõpuks see ju oligi nende maa; me ju leppisime kokku ja see on hea.“ Aga pidage: kui see on „nende“ maa – Vene maa –, sest inimesed seal räägivad vene keelt, siis kuidas oleks Ida-Eestiga? Võite ju öelda „Eesti on NATO-s!“ Aga kas NATO võitleks Eesti eest? Putin on absoluutselt veendunud, et kui Põhja Atlandi pakti 5. artikkel pandaks õigel hetkel proovile, siis NATO laguneks laiali. Lihtsalt põhjusel: „Nad teavad, et see, mille nad on võtnud, pole nende oma, ja kui see pole nende oma, siis tõsise ohu korral nad tõmbuvad eemale ega hakka selle eest võitlema“.
Kui Lääne-Euroopasse ei jää inimesi, kes sooviksid võidelda idapoolsete maade eest (meenutan, et sellise stsenaariumi järgi juhtuks kõik see pärast mingi dokumendi allkirjastamist, mis legitimeeriks Ukraina territooriumide annekteerimise), siis jääb muidugi USA. Kuid USA-s võib tulla võimule uus president, kes on Ida-Euroopa suhtes ükskõiksem.
Tunnistan, et ma ei pea seda, millest just rääkisin, kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks. Kirjeldasin Putini strateegiat, aga Putin ei valitse maailma. Ta saab nii palju, kui palju tal lastakse saada. Aga niisugust stsenaariumi ei ole võimatu ette kujutada.
On kerge ette kujutada, et Putin ja tema meeskond uskusid selliseid seisukohti näiteks 24. veebruaril 2022. Aga aasta on mööda läinud ja Lääs ei ole kokku kukkunud ja annab Ukrainale arvestatavat abi. Kas selle aasta sündmused, sealhulgas Vene sõja tulemused on avaldanud mõju hoiakutele, mida te just kirjeldasite?
Kindlasti on neil mõju olnud. Arvan, et Vladimir Putin on üha rohkem veendunud, et ta on kõik õigesti teinud. Isegi kui tal oli kahtlusi, arvab ta nüüd, et need olid alusetud. Kogu möödunud aasta on Putinile näidanud, et kuna Lääs niimoodi Ukraina külge klammerdub, siis järelikult on tegu võtmepiirkonnaga ja Lääs on kavandanud rünnakut tema vastu just sealt. Lisaks on Putini meelest hea see, et praegused probleemid on tulnud päevavalgele enne tõelist sõda, mida Vene juhtkond peab möödapääsmatuks. Nende loogika järgi oleks palju hullem, kui säärane armee viidaks tulevasse suurde sõtta. Seega kõik toimuv annab Putinile ja tema vaadetele ainult kinnitust.
Kogu aeg korratakse: „Putin tegi valearvestuse“. Ärge suhtuge Vladimir Putinisse nii alahindavalt. Muidugi, me nägime, et tal oli välksõjaga Kiievi võtmise plaan. Aga miks arvata, et see oli ainus plaan?
Seda sõda on juba aastaid ette valmistatud. Oleks kummaline, kui see oleks ette võetud ainult ühe plaaniga. See poleks usutav valitseja korral, kes pole pikka aega huvitunud millestki muust kui selle sõja ette valmistamisest. Putini loogika on umbes selline: „Jah, kõik ei ole läinud parima stsenaariumi järgi – pole lugu, peame vastu. Meie oleme valmis valama selle nimel nii palju verd kui vajalik ja nemad ei ole. See maa on meie oma ja mingil hetkel saavad nad aru, et see pole nende oma – ja siis nad enam ei ohverda neile kalleid ressursse. “
Ma ei väida, et säärane taktika oleks edukas. Õigupoolest ma arvan, et Putini loogika määrab ta lüüasaamisele ja et ta alateadlikult tahabki kaotada. Küsimus on selles, kui palju inimesi enne seda sureb. Aga kui tahta ennustusi teha, siis tuleks mõista loogikat, mille järgi Vene võimukandjad tegutsevad.
Kas vähemalt miski võiks panna Putini kahtlema oma arusaamistes maailmast?
Ei, mitte miski.
Kuidas on vaated Putinile ja Venemaale Läänes viimase aastaga muutunud? Kas teie arvates on mõistetud ohu tõsidust, mida kuni 2022. aastani tõenäoliselt alahinnati?
Praeguseks on aru saadud, et varem valitsenud ideed olid sügavalt ekslikud. Aga see, mis siit järeldub, on veel ebaselge. Tuleb mõista, et keegi ei olnud valmis selleks, mis juhtub, ja seetõttu valitseb ikka veel reaktiivne käitumine.
On olema märkimisväärne nn 23. veebruari partei: nemad mõistavad agressiooni hukka, aga tahaksid, et see kõik kuidagi lõpeks ja nad saaksid oma vana elu juurde tagasi pöörduda. Esiteks on selleks globaalne kapital, kes ei mõista, miks ta peab mingisuguse Ukraina pärast raha kaotama. Oluline osa Lääne-Euroopa äriringkondadest ei varja, et selline oleks parim stsenaarium, ja ootavad, et Ukraina nõustuks lõpuks loovutama osa oma territooriumist.
Seda saab väljendada nii avaliku survega Ukrainale (leidub niisuguseid initsiatiive Saksamaal, kuigi need pole seal ülekaalus) või lihtsalt ootusega, et vastupanuenergia kuivab kokku. Üleskutsetel läbirääkimistele ei ole praegu väljavaateid, sest Vladimir Putin arvab, et ta on sõda võitmas ega hakka kellegagi rääkima. Aga kui ta otsustab, et on tulnud aeg omandatu fikseerida, võtab olukord teise pöörde – ja ta tunneb neid meeleolusid ja mõistab, et tal on vajaduse korral alati võimalus neid ära kasutada.
Paljud poliitikud arvestavad teisiti ja mõistavad sellise stsenaariumi ohtlikkust. Kuid et pakkuda sellele alternatiivi, on tarvis mingit tulevikunägemust ja mitte ainult seoses Ukrainaga, vaid ka seoses Venemaa ja kogu kontinendiga. Ja siin tekivad raskused. See osa Euroopast, kes on sõjasse kõige rohkem segatud, rõhutab, et Venemaal ei saagi teistsugust tulevikku olla – tegu on „geneetiliselt vigase“ maaga, mis on määratud ähvardust kordama. Pärast Putinit tuleb jälle Putin – selles on need inimesed täielikult nõus riigiduuma spiikeri Vjatšeslav Volodiniga. Kaadrid Vene sõjaväe toimepandud jõledustest aitavad neid meeleolusid kinnitada.
Aga mis neist järeldub? Muidugi võib ju Venemaa ümbritseda müüriga ja panna seda valvama automaatidega patrullid. On selge, et see hävitab kogu piirkonna julgeoleku – tulemuseks oleks kas möödapääsmatu revanšism või pikaleveniv kodusõda ja keegi ei tea, kumb on hullem.
Mõistlikud inimesed nagu Emmanuel Macron saavad aru, et julgeolek tuleb üles ehitada Venemaa huve silmas pidades. Kuna aga Macron on veendunud, et Venemaal jääb alati etteotsa mingi Putin, siis ta jõuab loogilise, kuid täiesti lootusetu järelduseni, et tarvis on läbi rääkida Putiniga. Tõepoolest, kui ei taheta Venemaad maakera pinnalt minema pühkida ning Venemaa ja Putini vahel on võrdusmärk, siis tuleb Putinile vastu tulla. Need, kes vahul suuga veenavad teisi, et Venemaa on määratud igavesele Putinile, saavad endale igati ennustatavalt ka niisugused poliitilised juhid, kes tahavad Putiniga läbi rääkida – kuigi näib, et nad püüdlevad justkui vastupidist.
Seda probleemi ei saa lahendada, kuni Vene huvide esindamise probleem pole lahendatud. Venemaal nagu kõikidel riikidel on õigus julgeolekugarantiidele – kõik muu tooks kaasa ebastabiilsuse. Muidugi pole mõtet rääkida sellest Putiniga. Seega tuleks strateegia arendamiseks kujutleda ilma Putinita Venemaa parameetreid – Venemaad, millega oleks võimalik läbi rääkida, nagu ütleb kainelt Volodõmõr Zelenskõi.
Muuseas looks see ka tingimused Vene argade eliitide tegutsema hakkamiseks. Esiteks peaksid nad hakkama kujutlema, et nende tulevik ei koondu kiiluna ühte inimesse, et Venemaa suudab kuidagi ka ilma Putinita ellu jääda. Nii kaua kui Venemaad ja selle praegust juhtkonda samastatakse (või isegi mitte juhtkonda, vaid ühte isikut, kes viis seda sõda alustades julgeolekunõukogu šoki äärele), ei ole väljapääsu. Nad tuleb ühishuvides üksteisest lahutada. Ainus inimene, kes on huvitatud nende teineteisega kokkusidumise püsimisest, on Vladimir Putin.
Kuidas seda identsust lõhkuda? Pähe tuleb Valgevene näide, kus pärast 2020. aasta massimeeleavaldusi ei samastu keegi Lukašenkaga. Kas on tarvis massimeeleavaldusi? Või aitaks mingisugune eksiilvalitsus, mis esitaks maailmale teistsuguse Venemaa projekti?
Need kaks asja ei välista teineteist. Muidugi tuleks kasuks mingi tõsine liikumine nagu Valgevenes, mis paljastaks lõplikult selle valitsuse türanliku iseloomu. Kuid mingi alternatiivne projekt Venemaa jaoks võiks samuti saada säärase liikumise stiimuliks. Pealegi mulle tundub, et selleks on igati hea eeltingimus: Vladimir Putin, kelle ajaloovaade on maailmast täiesti võõrdunud, kummaline ja paranoiline, ei esinda kogu Venemaad. Venemaa on suur maa, seal on palju andekaid, noori, aktiivseid kihte, kes näevad maailma hoopis teisiti. Putin püüab teha kõik, et ära hoida uue Venemaa möödapääsmatut esiletõusu, kus temal enam kohta pole.
Muidugi, elanud kaks tosinat aastat Putini all, on venelased kaotanud võime kujutleda midagi muud. Aga elu sunnib meid oma kujutlusvõimet pingutama. Riik on jõudnud ummikusse ja aja jooksul muutub sellest arusaamine möödapääsmatuks. Ainult et praegu on veel mõni meeter jäänud ja me jätkame liikumist. Aga see on ummik, ees ei ole midagi.
Kui me enne seda intervjuud vestlusteemasid arutasime, kommenteerisite te Vene ühiskonna praegust seisundit, atomiseeritust ja blokeeritud kollektiivset tegevust, ja märkisite, et seesugune vestlus võib tegelikult süvendada õpitud abituse tunnet, mida te teha ei tahaks. Kas leidub viise, kuidas ühiskonnast kõnelda ilma säärast abituse tunnet toitmata?
Kui Venemaa peamine emotsioon on vimm, siis peamine afekt, millel kõik praegu rajaneb, on hirm. See on eksistentsiaalne hirm – hirm mõne konkreetse isiku viha ees, sõjahirm ja abstraktsem hirm kaose ees. Hirm, mida võimendab sellega seostuv usk türanni kõikvõimsusse, kes igal juhul saab alati, mida tahab: kuna ta on praeguseni alati saanud, siis jääbki saama. See hirm, millega käib kaasas lootusetus, vajab vastust.
Hirmu saab tagasi lüüa lootusega. See on vastandafekt. Inimestele on tarvis anda lootust. Igati mõistetavad ja põhjendatud süüdistused Vene rahva vastu on seetõttu poliitiliselt lühinägelikud. Kordan: need on mõistetavad, põhjendatud, õiguspärased, aga poliitiliselt lühinägelikud. Tegu on inimestega, kes on veendunud oma võimetuses, hirmunud, ja te püüate lisada selle otsa veel kaks kilo süüd. Mida te sellega saavutate?
Küsimus on, kuidas pakkuda inimestele selles olukorras lootust. Lootus seostub näitamisega, et kõik saaks olla teisiti, et Venemaa saaks olla teisiti korraldatud. On tõsi, et kuni venelased ei taipa, et nad on ummikus, ei leidu ka motivatsiooni sääraseid asju kuulata, sest on hirm. See seostub status quo vaidlustamisega. Ja see on juba piisavalt hirmuäratav, et veenda inimesi kõrvale hoidma.
Seetõttu on Venemaal igasugune normatiivne diskursus lämmatatud. Juba väga pikka aega on olnud raske küsida, kuidas peaks ühiskond olema organiseeritud, kuidas korraldada ühiskonda õiglaselt, ausalt ja hästi. Mõned aastad tagasi vastasid küsitletud niisugustele küsimustele: „Venemaal? Mitte kuidagi“. See on normatiivse diskursuse allasurumine, aga selle järele tekib tahes-tahtmata vajadus, kui inimesed mõistavad, et nad on ummikus. Selles olukorras on tähtis, et inimestel tekiks lootus.
Kas praeguses elus, selles lootusetusega võimendunud hirmus leidub mingisugune pöördumatu punkt, pärast mida lootust enam kuulda ei võeta? Nii et kui keegi pakub välja ilusa tuleviku projekti, siis teda ei kuulataks?
Ei tea. Aga üldiselt kui kõnelda afektidest, siis ükski afekt ei ole lõputu. Kas on võimalik ette kujutada, et mingi afekt, mis on viidud absoluutse piirini, hävitaks keskkonna nii, et sinna ei saaks enam midagi ehitada?
Mina usun Venemaasse. Ma usun vene kultuuri spetsiifilises mõttes – ma usun, et vene kultuuris leidub retsepte praeguse ränga kriisiga hakkama saamiseks. See on ta tugevus. Mitte et Puškin on suur poeet. Vaid tõsiasi, et vene kultuuris on tarkuse ja nõuannete varamu, milles leidub vastuseid meid praegu vaevavatele küsimustele. Ma tõesti usun, et vene mõtlejad, kirjanikud, intellektuaalsed ressursid, mis meil on, meie traditsioonid ja kombed sisaldavad vastuseid sellele väljakutsele.
Kuidas te kujutate ette seda diskursust, mis kõlab praegu kõige rohkem seoses vene kultuuriga: et see on olnud imperiaalne, et see on sünnitanud ja toitnud orjamentaliteeti jne …
Arvan, et vene kultuuris ongi väga suur imperiaalne element ja et aeg on küps sellega tegelemiseks. Impeeriumi krahh on selleks sobiv hetk. Kas see ammendab kogu vene kultuuri? Ei. See ei tarvitse isegi ammendada ühegi konkreetse autori teoseid. Kas mõnelt konkreetselt autorilt on võimalik leida imperiaalseid ideid? On, ja neid tulebki leida. Aga milleks on tarvis teda kas täielikult tagasi tõrjuda või täielikult omaks võtta? Te ei hakka ju selle inimesega abielluma, et peaksite teda armastama tingimusteta.
Kultuur areneb ennast ümber töötades, sealhulgas ennast kritiseerides. Aga kriitka ei saa olla täielik tagasilükkamine. Sest sellisel juhul poleks ju lihtsalt arusaadav, kes sa selline oled, et kritiseerid: kui sa ennast annulleerid, siis millisest positsioonist sa kritiseerid? Kultuur ei saa olla üleni imperiaalne, vastasel korral poleks saanud tekkida imperialismi kriitikat – järelikult peab kultuuris eksisteerima midagi, mis säärast kriitikat võimaldab.
Kultuur annab ise positsioonid, millelt teda kritiseerida. Selles pole midagi madaldavat; pole mingit probleemi, kui nähakse Vene kultuuris imperiaalseid ideid, tõstetakse need esile, vaadatakse, kuidas need seostuvad muude elementidega. Ei, see ei ammenda kultuuri tervikuna. Nii nagu saksa imperialism ei ammenda saksa kultuuri või briti imperialism briti kultuuri. See on olemas, seda võib otsida ja otsimises pole midagi kohutavat, kuid see ei tähenda, et see oleks kõik ja midagi muud ei olekski.
Kas oskate anda tarkuse või lootuse näidet või retsepti vene kultuurist?
Tegelikult on imperialismi klassikaline kriitik poliitilise mõtte ajaloos Vladimir Lenin. Lenin oli ju see, kes kõneles „suurvene šovinismist“ seoses Ukrainaga ja ründas ka teiste maade imperialismi. Tänapäeval alustatakse kogu maailma ülikoolides imperialismi uurimist Leninist.
Venemaa on samuti andnud globaalsele poliitilisele mõttele võime mõtelda väljaspool riiki: Mihhail Bakunin, Lev Tolstoi, Pjotr Kropotkin ja mõneti ka toosama Lenin. Seda nimekirja saaks jätkata. Venemaa ei ole sünnitanud ühtki olulist etatistlikku või tsentralistlikku mõtlejat. Kõik tsentralistlikud ideed on Venemaale imporditud. Ideed vabadusest, vastastikusest abist ja väärikusest kulgevad teises suunas.
Jaanuaris ilmus Princetonis salvestatud lühiintervjuu teiega ühel YouTube’i kanalil. Selle all on sadu kommentaare, kus inimesed kirjutavad, et neil on hea meel, et olete kodumaalt pääsenud ja väljaspool ohtu. Aga nagu ma aru saan, pole te kusagile lahkunud ja kõnelete praegu minuga Moskvast. Kas see tähendab, et praegu populaarse jaotuse järgi „lahkunuteks“ ja „jääjateks“, kuulute teie veel teise gruppi?
Olen akadeemiline uurija. Akadeemiline teadus on globaalne, seda ei tehta üksinda. Olen palju välismaal reisinud – see käib mu töö juurde. Praegu, kui mõned hullud tahavad Venemaad globaalsest maailmast „välja lõigata“ – just nüüd, kus maailmas on nõudmist hääle järele Venemaalt –, pean ma vajalikuks kolmekordistada jõupingutusi, et ehitada sildu, teha ühisprojekte ja suhelda globaalse maailmaga. Selles mõttes ei ole mu elus midagi muutunud, olen olnud ja lähen igasugustesse kohtadesse, kus mind vajatakse.
Mida te arvate lõhest, mis lahutab neid, kes on Venemaalt lahkunud ja kes on jäänud?
Mulle tundub, et õnnetus on tabanud meid kõiki, meie maad. Oleks hea, kui kõik need, kes on väljaspool Venemaad, mõtleksid, kuidas aidata neid, kes on Venemaal. Ja kui igaüks Venemaal mõtleks sellele, kuidas aidata neid, kes kannatavad kaugel. Me tuleme sellest läbi, aga ainult üheskoos.
Vene keelest tõlkinud M. V.
«Имперская формула принята официально: Россия нигде не заканчивается». Meduza, 24. veebruar 2023
