Natside ja Lääne vahel. Eesti rahvuskomitee võimatu missioon

KRISTO NURMIS

1944. aasta 23. juunil kuulutas Eesti Rahvuskomitee – Eesti põrandaaluste demokraatlike parteide ja rühmituste ning diplomaatide koalitsioon – välja oma manifesti „Eesti rahvale“. Ajal, mil Eesti vaevles endiselt Natsi-Saksamaa võimu all, deklareeris Rahvuskomitee iseseisva Eesti riigi edasikestmist ning nimetas end riikliku võimu ainuteostajaks. Komitee võrdsustas „maad ja rahvast laastanud Ida ja Lääne diktatuuririikide“ vägivalla, mõistis hukka nende kollaboratsiooniorganid (Nõukogude valitsuse ja Eesti Omavalitsuse) ja väljendas avalikku solidaarsust „kogu maailma vabade rahvastega eesotsas Inglismaa ja Põhja Ameerika Ühendriikidega“.[1] 27. juulil tutvustas Eesti saadik Rootsis Heinrich Laretei manifesti rahvusvahelisele ajakirjandusele, kinnitades, et see väljendab Eesti rahva „ülekaaluka enamuse“ lootusi ja tahtekindlust, mida, avaldas Laretei lootust, „hinnatakse vääriliselt maailma demokraatlike rahvaste poolt, kelle perre Eesti rahvas kuuluda soovib“.[2]

Eesti rahvuslikus ajalookirjutuses võiks Eesti Rahvuskomitee manifesti paigutada oma tähtsuselt kõrvuti 1918. aasta Eesti iseseisvusmanifestiga. Taaskord väljendati Eesti rahva rippumatust ja vabadusiha. Taaskord tehti seda agressiivsete suurriikide, eeskätt Saksamaa ja kommunistliku Venemaa heitluse keskel. Taaskord väljendati oma lojaalsust pluralistliku demokraatia ja vabariikluse ideedele. Kui 1918. aasta manifest kuulutas veel neutraliteeti, siis Rahvuskomitee manifest oli isegi julgem ja konkreetsem. Ta kuulutas otsustavalt poolehoidu lääneliitlastele ning ütles lahti kõigist varasematest „orientatsioonidest“; demonstratiivsele Saksa-vastasusele viitas ka manifesti kuupäev, 23. juuni ehk võidupüha.

Manifesti võiks pidada Eesti transatlantilise liitluse alusdokumendiks, mida tähistada koos meie tänaste partneritega, kui selle dokumendi juures poleks üht piinlikku aspekti. Seda manifesti 23. juunil Eestis välja ei hõigatud; tollal õieti alles arutati manifesti sisu. Ning kui manifest üle kuu aja hiljem, 1. augustil – ehk selle Stockholmis väljakuulutamise järel – Eestis ka päriselt plankudele pandi, oli sellest tsenseeritud nii solidaarsus USA ja Suurbritanniaga kui Saksamaa süüdistamine vägivallas eesti rahva kallal.[3] Sel hetkel seisis Eesti Rahvuskomitee raudkindlalt Saksa mobilisatsiooni taga, kutsus kõiki eestlasi ühinema võitlusega Punaarmee pealetungi vastu ning kuulutas kõik kõrvalehoidjad ja desertöörid eesti rahva reeturiteks.

Rahvuskomitee oli sellest vastuolust igati teadlik. Eesti välisdelegatsiooni juht, Rootsis resideeriv sotsialist August Rei, keelitas veel septembris 1944 oma Eesti kolleege kiiremas korras trükkima Rahvuskomitee manifesti Läänele suunatud versiooni ka Eesti pinnal dateeringuga 23. juuni ja saatma seda Rootsi. Säärane skeem pidi sünkroniseerima kohaliku ja Läänele suunatud loo ning kinnitama, et Rahvuskomitee on selgesti väljendatult läänemeelne koalitsioon; manifesti tsenseeritud versioon pidi tembeldatama Eesti Omavalitsuse võltsinguks.[4] Rei plaan jäi teostamata, kuna Saksamaa taganes septembris Mandri-Eestist ning Punaarmee taasvallutas peagi kogu maa. Vastuolu jäi. Eesti ja Lääne publikule räägiti erinevat juttu.

Siinse artikli eesmärk on seletada, miks Eesti Rahvuskomitee nii tegi, mida see täpselt tähendas siis ja mida see võiks meile tähendada tänapäeval. Artikli siht pole kedagi ega midagi diskrediteerida, vaid avada tollase ajaloolise situatsiooni keerukust ja debatte ning astuda samm selle perioodi historiseerimise suunas. 1944. aasta kipub endiselt olema meie kaasaeg ning Rahvuskomiteed ja seda ümbritsevat isamaalist tegevust vaadeldakse endiselt hindava teleoloogilise pilguga: kas Eesti poliitikud tegid ikka eesti rahva tuleviku nimel kõik? Arvamusi on mitu.[5] Neis tagantjärele antud hinnangutes läheb aga kaotsi tollane maailmapilt, poliitiline kultuur ja sellest tulenevad tegevusloogikad, mis heidetakse kõrvale kui tolle aja piiratud teadmistest tulenenud ebaolulised nüansid. Rahvuskomitee avalik ja Läänele suunatud retoorika paigutas eestlased üheselt sõja võitjate poolele, aga selle retoorika varjus peitus märksa vastuolulisem reaalsus ja kirglikud vaidlused Eesti võimaluste ja valikute üle. Ja just need kaasaegsed vaidlused, mitte hoolikalt koostatud strateegiline kommunikatsioon, heidavad kõige adekvaatsemat valgust tollaste eestlaste väärtustele ja mõtteviisidele.

Ajaloolane ja antropoloog James C. Scott on eristanud hierarhilisele kõnelusele omast nn avaliku ja peidetud transkripti dualismi. Avalik transkript (public transcript) iseloomustab alama ettevaatlikku ja kalkuleeritud formaalset kõnet ülemaga. Peidetud transkript (hidden transcript) seevastu iseloomustab alamate omavahelist vabamat, võibolla isegi subversiivset ebaformaalset kõnet.[6] Olgugi et Scotti uurimuse keskmes on marginaliseeritud ühiskonnagruppide – orjad, töölised ja talupojad – vaatenurk ning nende varjatud vastupanu, võib tema mudeli kanda üle ka rahvusvaheliste suhete tasandile. Nõrgemate riikide huvides on arvestada tugevamate arusaamadega, eriti kui viimaste huvist ja sümpaatiast sõltub nende eksistents. Nii loovad väikeriigid oma stiliseeritud avaliku ehk strateegilise diskursuse, kus püütakse oma positsiooni seletada kõrgematele arusaadavas keeles. Selle performatiivse diskursuse varjus on aga peidus riigi sisemine diskursus ehk tegelikud kalkulatsioonid ja debatid selle üle, kuidas suurematega toime tulla, ka kriitika nende pihta. Eestlaste sellisele peidetud transkriptile keskendub ka käesolev artikkel.

Natsi-Saksa okupatsiooni Eesti eripära

Rahvuskomitee väljapoole suunatud lugu, mis võrdsustas Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu, on meie tänasele rahvusdiskursusele jätkuvalt ahvatlev narratiiv (ja oli seda ka tollal). Aga ajaloolase pilgule jääb sellise formaalse ja deklaratiivse retoorika juures tähelepanuta eestlaste erivahekord Saksa võimuga ning asjaolu, et tegelikkuses ei näinud eestlased (või ükski teine rahvusgrupp) „sakslasi“ ja „venelasi“ kunagi sümmeetrilise ohuna; vastupidi, valdav enamik etnilisi eestlasi nägi kuni 1944. aasta lõpuni Natsi-Saksamaa võimu kilbina Punaarmee naasmise vastu.

Esimese Nõukogude aasta vägivalla järgses Eestis tervitati sakslasi üldrahvalikult vabastajatena. Seda pidid tunnistama ka demokraatlikes riikides viibinud Eesti diplomaadid. „Vähemalt 99% rahvast näeb sakslastes vabastajaid, keda heaolu laostamisest ja elajalikust terrorist meeleheitele aetud inimesed ootasid nagu Messiast,“ kirjutas August Rei oma kolleegile Londonis 22. augustil 1941. „Kas võib neil oludel imestada, et vabastajate vastu tuntakse sügavat tänutunnet, ja et taluinimesed võtavad saksa sõdureid vastu lillede, piima ja võileibadega.“[7] Saksamaa imperialistlikud eesmärgid Eesti suhtes said küll peagi selgeks, aga elanikkonna seas ei teinud see täielikult lõppu natside võimu eelistamisele Nõukogude korra naasmise ees. Elanikkond vaatles 1941. aasta küüditamisi laialdaselt kui Eesti ümberrahvastamise algust ning Nõukogude vägede taganemisega kaasnenud tagalapuhastused ja põletatud maa taktika ainult süvendasid arusaama Nõukogude võimu ülimast brutaalsusest.

Eestlased polnud Nõukogude võimu käsitanud alati nii apokalüptiliselt. Veel baaside lepingu sõlmimise ajal 1939. aastal hellitas näiteks tollane Riigivolikogu esimees ja Eesti viimane seaduslik peaminister Jüri Uluots lootust, et Nõukogude Liit on Jossif Stalini all normaliseerunud riik, suurriik, mis taotleb vaid oma legitiimsete julgeolekuhuvide kaitsmist – arusaam, mille jagajaid leidus poliitilise eliidi seas üle Euroopa. „Pean tähendama, et Stalin on harukordselt tark inimene, samuti ka Molotov ja Mikojan,“ kirjeldas Uluots oma kogemust läbirääkimistel Moskvas. „See kõik kergendas meie ülesannet. Läbirääkimisi alustades väljuti sellest, et Vene vajab väljapääsu teid. Samuti peab Venel tuge olema oma naabrite juures ja seda peab Vene enesele muretsema. Asusin seisukohale, et hindame reaalselt Vene suuri huvisid Balti merel. Toonitasime algul kohe, et meie juhid oskavad asju reaalselt võtta ja hinnata.“[8]

Kaks aastat hiljem polnud sellest „realismist“ raasugi alles. Uluots oli ainus oma kolmeteistliikmelisest rahvusliku ühtsuse valitsusest, kel oli õnnestunud repressioonidest pääseda, kogedes vahepeal võimast taipamishetke. Oma 1942. aasta kõnes Tartu üliõpilastele ei rääkinud Uluots enam realismi-paradigmas, vaid märksa eepilisemas registris. Uluots kõneles nüüd Eesti tuhandeaastasest tsivilisatsioonilisest võitlusest Ida barbaarsusega, pimeda vene massi ekspansioonitungiga, mille bolševism olla „võtnud oma tegevuse aluseks ja levitanud seda eranditult kogu riigile ning rahvale ja igale poole, kus nad võimule on pääsenud“.[9] Bolševismi „surmaohust“ eestlastele ei kõnelnud mitte üksnes ametlikud propagandaväljaanded. Seda tegid ka Eesti enda rahvuslikud autoriteedid, nii nagu ka põrandaalused demokraatlikud ajalehed.[10]

Kommunistliku radikalismi ja sellega kaasneva eksistentsiaalse ohu kõrval tundus Saksa imperialism märksa traditsioonilisemat laadi, isegi pärast juutide eraldamist ühiskonnast, nende represseerimist ja massimõrva. Etniliste eestlaste jaoks, kelle rassilise „kvaliteedi“ üle Saksa võimukandjad agaralt arutlesid, olid Saksa okupatsiooni reeglid üpris etteaimatavad. Saksa tsiviilvalitsuse juht kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann hindas iseäranis eestlaste „rassi“ ja koostöövalmidust (mida ta nägi ühe mündi kahe küljena) ja püüdis 1941. aasta head vastuvõttu maksimaalselt ära kasutada okupatsioonirežiimi efektiivsemaks juhtimiseks. Litzmann ajas jätkuvalt nn pehme käe poliitikat, millega andis eestlastele omavalitsuses üpris suure tegevusvabaduse ja teiste „vallutatud Ida-aladega“ võrreldes suhteliselt vabad olud.

1942. aasta lõpust hakkas Litzmann otsima viise, kuidas tõsta Eesti Omavalitsuse prestiiži, ja püüdis sinna haarata ka teisi „autoriteetsema ringi“ inimesi. Juba 1943. aasta alguses hõlmasid sakslased Eesti Leegioni toetuskampaaniasse Eesti Riigivolikogu viimase esimehe Otto Puki ja Riiginõukogu viimase aseesimehe Alfred Maureri, kellele tehti ka ettepanek liituda Eesti Omavalitsusega. Litzmann püüdis meelitada omavalitsusse ka Uluotsa, kuid viimane eelistas riikliku kontinuiteedi kandjana jätkata siiski mittepoliitilises akadeemilises ametis. Uluotsa ümber koondunud vanema põlvkonna poliitikute „kitsas kolleegium“ oli läbi okupatsiooni Saksa ametivõimudega siiski tihedas kontaktis (näiteks Uluotsa lähim kaastööline Johannes Klesment oli Eesti Omavalitsuse majandus- ja rahandusdirektori nõunik), nii nagu nad suhtlesid regulaarselt ka Eesti diplomaatidega Skandinaavias. Sakslased sallisid sellist tegevust senikaua, kuni see ei arenenud otsese väljakutseni Saksa võimule, näiteks valitsuse väljakuulutamiseni.

Uluotsa tegevuses on just valitsuse küsimus äratanud ehk enim Eesti ajaloolaste tähelepanu. Ajaloolased on süüdistanud Uluotsa ja Eesti diplomaate passiivsuses, isegi „tahte ja oskuse puudumises“ Eesti huvide eest seista: miks ei suutnud eestlased Poola ja Tšehhoslovakkia eeskujul luua oma eksiilvalitsusi?[11] Ma ei hakka siin seda keerulist küsimust pikemalt lahkama, aga ehk piisab, kui mainida, et vähemalt Saksa okupatsiooni tingimustes peitus vastus tollaste poliitikute lootuses, et nad suudavad iseseisvuse või vähemalt mingi tuumautonoomia kaubelda välja ka sakslaste käest. Seda olid pooledukalt proovinud leedukad, kes lõid 1941. aasta suvel oma Ajutise Valitsuse, mille sakslased aga ruttu kahjutuks tegid, hõlmates kompensatsiooniks paar ministrit ka kollaboratiivse Leedu Usaldusnõukogu koosseisu.

Eestis püüdsid oma ettepanekutega valitsust luua nii Hjalmar Mäe Berliinis kui ka Uluots 1941. aasta augustis Tartus. Mäe, tema kolleeg Oskar Angelus, Uluots ja ka mõned teised grupid lobistasid sakslaste juures iseseisvuse ideega läbi kogu okupatsiooniperioodi. Eesti poliitikud ja sõjaväelased pakkusid oma iseseisvusplaane Saksamaale kui poliitiliselt kasulikku sammu, millega parandada Saksamaa rahvusvahelist mainet ja mobiliseerida kohalik armee kõrgelt motiveeritud liitlasvõitluseks Nõukogude Liidu vastu. Sakslased suhtusid neisse „rahvusšovinistlikesse“ ettepanekutesse skeptiliselt ning Berliin ei kiitnud neid kunagi heaks (kuigi Hitler mängis 1943. aastal ideega Eesti ja Läti autonoomiast). Samas ei vastanud Saksa võim sellele aktivismile ka repressioonidega. Halvimal juhul rakendati rahvusliku opositsiooni suhtes nn „trahvimeetmeid“ (Strafmaßnahmen) ehk ajutisi kinnipidamisi, millega püüti „šoviniste“, „anglofiile“ ja „defetiste“ korrale kutsuda ja neile õppetund anda; neid ei koheldud aga kunagi sama halvasti kui näiteks juute, poolakaid või kommuniste. Teisisõnu, need polnud veel totalitaarsed ühiskonna puhastamise meetmed, vaid tüüpiline imperiaalne „erinevuste poliitika“ (politics of difference), kus kohalikule rahvuslusele anti vahel präänikut, vahel piitsa.[12] Totalitaarsed meetmed – v.a juutide ja mustlaste genotsiid – jäid ootama sõja edukat lõppu. Erinevalt Nõukogude võimu perioodist oli poliitika natside all võimalik.

Just sellised mõneti vabamad olud pärssisid kõige tõhusamalt Eesti valitsuse sündi, olgu siis eksiilis või Saksa võimu all. Eesti diplomaadid Läänes hoidusid eksiilvalitsust välja kuulutamast, sest sellisel valitsusel oleks puudunud nii arvestatav legitiimsus kui ka side kodumaaga – asjaolud, mis oleksid teinud selle igast suunast kergelt marginaliseeritavaks. Kodumaa poliitikud seevastu hoidsid ettevaatlikku joont, sest ei riskinud ohtu seada oma häid vahekordi sakslastega. See polnud üksnes mugavusotsus, et vältida Saksa võimude pahameelt ja repressioone, vaid kantud ka teadlikust poliitikast leida Saksa võimudega modus vivendi ja parandada Eesti positsiooni sõjas: vältida Nõukogude võimu naasmist ning relvastada ja treenida mehi, kellest võinuks kujuneda sobival hetkel rahvusliku armee tuumik. See loogika polnud tagantjärele sepitsetud müüt; nii ratsionaliseeriti oma käitumist juba sündmuste keskel.

Välisdelegatsioon vs kohalikud poliitikud

Eestis levinud koostöö sakslastega põrkus peagi teravalt demokraatlikes maades asuvate Eesti diplomaatide arusaamadega rahvusvaheliste suhete tulevikust. Diplomaadid süüdistasid kohalikke naivismis sakslaste suhtes ning osutasid säärase koostööga kaasnevale pahameelele lääneliitlaste seas; nood võisid nüüd eestlased süümepiinadeta Moskva hambusse jätta. Nii hoiatas August Rei Kodu-Eesti kolleege oma kirjas 4. aprillil 1943. aastal: „Kui meie juhtiva eliidi käitumine võiks Britis ja USA-s tekitada mulje, nagu oleks eesti rahvas – ükskõik missugusel põhjusel või motiivil – oma enda vabal tahtel ja veenel löönud sakslaste poole ja otsustanud oma saatuse Hitleri Saksamaaga siduda, siis on väga tõsine hädaoht olemas, et see võib saada meile saatuslikuks.“[13]

Kohalikud vastasid sellistele hoiatustele samavõrd alarmistlike vastuargumentidega. Nad süüdistasid naivismis hoopiski diplomaate, kes lootsid, et Lääne liitlaste muljetele mängimise korral tõttavad „anglosaksid“ tingimata eestlastele appi. „Ei usu hästi, et ameeriklased ja inglased suudavad igal juhul vältida venelaste invasiooni [Eestisse] kuigi see oleks ajutine,“ mängis Uluotsa abi Klesment oma 9. märtsi kirjas Eesti saadikule Soomes Aleksander Warmale läbi võimaliku Lääne abi stsenaariumi. „Siis on rahv[use]. hävitamine paratamatu, kestku see … või nädal-kaks. On lõpuks siiski vähe sellest, kui pärast inglased tapetud eestlaste haudadele lilli panevad. Ei või kasutamata jätta võimalusi sõjaliseks organiseerimiseks, olgugi see antud olustikus ebameeldiv.“ Klesment pidas koostööd sakslastega „ainukeseks reaalseks võimaluseks“ (originaali  esiletõst) omada mingitki kontrolli Eesti sõjameeste tuleviku üle.[14]

Diplomaadid hoiatasid ja ähvardasid koduseid kolleege kuni 1944. aasta alguseni, et mobilisatsioonide toetamine jätab lääneliitlastele mulje, justkui oleks Eesti Natsi-Saksamaa liitlane; seega oleks targim valik igasugust osalemist vältida. Kodused vastasid võrdväärse vankumatusega, et sama hästi võib ka mobilisatsioonide mittetoetamine jätta lääneliitlastele vale mulje, andes märku, et eestlastel pole midagi Nõukogude võimu tagasituleku vastu.[15] Mõlemas seisukohas oli omajagu sisemist loogikat ja veenvust, mis seletab ka asjaolu, miks Eesti poliitikute sedavõrd fundamentaalsed eriarvamused ei viinud ometi suhteliinide plahvatusliku katkemiseni.

Diplomaadid lõppkokkuvõttes mõistsid kohalike poliitikute argumentide kaalu, vähemalt kodumaa tingimustes, ning nägid oma ülesandena võimatut missiooni, et leida hoiak, „mis ei tunduks meie kodustele võõrastavana, kuid säilitaks meie hääd suhted anglosaksi maadega“.[16]

Sarnast tasakaalutrikki püüdis sooritada ka August Rei. 3. märtsil 1943 palus Rei saadik August Tormal ja konsul Johannes Kaivil esitada vastavalt Suurbritannia ja USA valitsusele ametlik protest Eesti Leegioni mobilisatsiooni vastu, aga teha seda rangelt ametkonnasiseselt ja mitteavalikult. Nimelt kartis Rei, et kui säärane protest tuleb avalikuks, siis Saksa propaganda kasutab selle kohe ära ja diskrediteerib nii välisdelegatsiooni kui kodumaiseid „Angloameerika orientatsiooni“ toetajaid ülejäänud kodueestlaste silmis. „…praegusel hetkel valitseb Eestis väga keeruline olukord ja meeleolu,“ põhjendas Rei situatsiooni delikaatsust.[17]

1943. aasta jooksul leidis välisdelegatsioon kohalikud sümpatiseerijad Jaan Tõnissoni sekretäri Ernst Kulli ümber koondunud demokraatlike parteide esindajate ja noorte nn vastupanuaktivistide näol. Need aktivistid – agraarparteilased, liberaalid ja sotsialistid – ründasid oma lendlehtedes avalikult mobilisatsioone, kritiseerisid teravalt Saksamaad ja Eesti Omavalitsust ning panustasid häbenemata Atlandi hartale ja lääneliitlaste toele. Ometi pidid needki aktivistid arvestama Uluotsa populaarsuse ja Leegioni toetajaskonnaga Eesti ühiskonnas. Kui välisdelegatsioon püüdis kasutada neid aktiviste Uluotsa ringkonna survestamiseks, siis demokraadid keeldusid kategooriliselt sellisest vastandamisest, püüdes endiselt säilitada patriootlike ringkondade omavahelisi usalduslikke suhteid.[18]

Eesti liberaaldemokraatide 1943. aasta kriitikat Eesti Leegioni mobilisatsiooni aadressil peetakse sageli rahvuslik-teleoloogilise ajalookäsituse seisukohalt kiiduväärt sammuks. Vähemalt keegi Eestis julges vastustada Natsi-Saksamaad, tema illegaalset mobilisatsiooni, ja asetada eestlased selgelt liitlaste, rahvusvahelise õiguse ja õigusriiklike väärtuste poolele! Selline optimistlik tõlgendus aga moonutab mõnevõrra demokraatliku vastupanu tollaseid tegelikke vaateid ja positsiooni. Tegelikkuses nägid ka liberaaldemokraadid Saksa võimus hädavajalikku kilpi Nõukogude võimu tagasipöördumise vastu. Nad hoidusid teadlikult õõnestamast Saksa sõjapotentsiaali ja kuulutasid kõik sellesuunalised tegevused bolševistlike agentide sabotaažiks. Nad ei protesteerinud Saksamaa idasõja vastu iseenesest, vaid pidasid üksnes eesti sõdurite värbamist selleks tarbetuks. Nad soovisid vältida eesti meeste saatmist kaugele kodumaast, nende „raiskamist“ kahurilihaks ja nende diskrediteerimist maailma silmis Saksa vägivallakampaaniate käsilastena.[19] Samas sakslased muidugi sõdigu!

Ametlik ajakirjandus mõistis põrandaalused aktivistid hukka kui bolševismivastase võitluse vastutusest kõrvalehiilijad. Aga ka juba võitlevad mehed suhtusid neisse kriitiliselt. „[Leegionärid] suhtuvat suure kibeduse ja üleolekuga neile kodumaal, kes ei toeta seda võitlust ja sellest praegu kõrvale hoiavad,“ kurtis Kull kirjas Warmale 7. jaanuaril 1944. „Ühtlasi valitsevat rindemeeste seas tugev meeleolu Soome-minejate vastu, kelles nähtavat ainult oma naha hoidjaid.“[20] Ühiskonnas käisid eestlaste osaluse üle Leegionis elavad arutelud. Veenvaid argumente tundus olevat mitmel poolel ning ühtse tee osas ei valitsenud mingisugust ühiskondlikku konsensust. Samas puudutasid need arutelud eeskätt taktikalisi, mitte põhimõttelisi küsimusi. Kõik tundsid end kannustatuna patriootlikest ideaalidest, küsimus seisnes mitte selles, kas, vaid kuidas ning millistel tingimustel sakslastega koostööd teha.

1944. aasta patriootlik konsensus

Olukord muutus drastiliselt 1944. aasta jaanuari lõpus, mil Punaarmee jõudis Eesti piiridele ja Uluots andis Litzmanni ettepanekul oma kuulsa 7. veebruari tsenseerimata raadiointervjuu mobilisatsiooni toetuseks. Pärast lühikest segadust lasid põrandaalused liberaalid ja sotsialistid end Uluotsa poolt ära veenda ja hülgasid nüüd oma mobilisatsioonikriitika sootuks. Nüüd asusid nad avalikult toetama Mäe väljakuulutatud üldmobilisatsiooni kui Eesti patriotismi ainuvõimalikku teed.

See tähendas üpris järsku retoorilist registrivahetust. Veel novembris 1943 nimetas aktivistide grupp Vaba Eesti Võitlusrinne oma populaarses põrandaaluses ajalehes Vaba Eesti mobilisatsiooni „vägivalla-aktiks“ eesti rahva vastu.[21] Veebruaris 1944 ühines leht aga juba mobilisatsiooni toetava kooriga: „Praegu on olukord põhjalikult muutunud. Rinne on lagunemas… Selle surmaohu tagasitõrjumiseks peab iga eesti mees tulema lippude alla – meie kodumaa piiride kaitseks.“[22] Selline „anglofiilide“ kannapööre üllatas isegi sakslasi, olgugi et nad pidasid eestlaste visiooni oma eravõitlusest rahvuslikuks „psühhoosiks“.[23]

Veebruaris-märtsis toimus Eesti poliitiliste jõudude suur koondumine. Eesti patriootlikud organisatsioonid – Uluotsa „kitsas kolleegium“, välisdelegatsioon, demokraatlike parteide ja põrandaaluste gruppide koalitsioon – jõudsid viimaks ka poliitilise kokkuleppeni. Loobuti vaidlustest õiguslike finesside üle ning loodi ühtne Eesti Rahvuskomitee kui demokraatlikult meelestatud Eesti riiklik võimukeskus. See suur rahvuslik koalitsioon toetas mobilisatsiooni algusest peale ja seda kinnitati ka Rahvuskomitee avalikes korraldustes.[24] Teisisõnu, 1944. aasta hiliskevadest alates toetas terve Eesti mittekommunistlik poliitiline, sõjaväeline ja kultuurieliit Saksa mobilisatsiooni kui eesti meeste ainuvõimalikku valikut. Igasugune teisitimõtlemine oli marginaalne ning muutus peagi praktiliselt võimatuks. Kui mõni noor mees soovis 1944. aastal Saksa mobilisatsioonist kõrvale hoida, siis pidi ta arvestama, et seda tehes seisab ta vastamisi terve rahvusliku diskursuse, st terve ühiskonna hukkamõistuga. Seda ühiskondlikku konsensust näitab ka fakt, et kõrvalehoidjaid ja nende varjajaid, kes 1944. aasta suvel võimude poolt hukati, ei mäleta ega mälesta tänaseni keegi.

Rahvuskomitee hellaks teemaks jäi endiselt välispoliitika. Liitlased sammusid kindlal teel võidule Saksamaa üle, samas kui eestlased võitlesid endiselt koos Saksamaaga. Rahvuskomitee seisis ületamatu probleemi ees, kuidas spinnida Eesti erisituatsiooni lääneliitlastele ja teha seda nii, et eestlased imponeeriksid liitlastele rohkem kui lääneriikide endi kaasvõitleja NSV Liit. Ainsa lahendina leitigi artikli alguses esitatud topeltnarratiiv, millega Eesti ja Lääne publikule räägiti erinevat juttu. Eestis kuulutati liitumine Saksa sõjaväega suurimaks patriootlikuks sammuks ning välditi Saksamaa üleliigset kritiseerimist. Läänes kuulutati Eesti sõltumatuks ühtaegu nii Nõukogude Liidust kui Natsi-Saksamaast, samal ajal hämades eestlaste Saksa üksustes osalemise küsimuses (eestlasi kutsuti üles võitlusse, aga ei öeldud otse välja, kelle lipu all).

Välisdelegatsioonil oli endiselt pinnuks silmas kodueestlaste liigne ettevaatlikkus sakslaste kritiseerimisel. Nad nõudsid kodustelt jätkuvalt käremeelsemat Saksa-vastast retoorikat, mida peeti välispoliitiliselt kohustuslikuks. Nüüd aga avastasid välisdelegatsiooni liikmed, et nende nõudmisi lükkavad tagasi mitte ainult Uluotsa ringi „autoritaarsed kujud“, vaid ka Rahvuskomitee enda demokraatlikud liidrid. „Liitlastel loomulikult meeldiks, et meie deklareeriksime oma seisukohad neile meelepäraselt,“ seletas Vaba Eesti Võitlusrühma endine juht ja Eesti Rahvuskomitee sekretär Juhan Reigo Warmale 13. juulil 1944, „mida meie aga praegu mitte teha ei saa. Meie maa ja rahvas nõuab tihedat koostööd sakslastega kuna see on ainuke reaalne võimalus meie maa säilitamiseks meie rahvale. Ainuke reaalne suurvõim kes on võimeline meid sõjaliselt nii meeste kui siiski peamiselt relvadega abistamise näol. Ka siin meie ei kavatse deklareerida sümpaatiat liitlastele (ehkki välisinformatsiooni järgi nemad meie suhtes rohkem heatahtlikust ja arusaamist on ülesse näidanud) ega erilist vaenulikkust okupatsioonivõimudele mis viimasel samuti ka esimesel juhul võib meie reaalseid abistamise võimalusi vähendada“.[25]

Lääneliitlastes nähti üpris üheselt uue sõjajärgse maailmakorra patroone, kes jagavad eestlastega sarnaseid väärtusi ja kelle tähelepanu ja toetus tundus Eesti edasisele eksistentsile hädavajalik. Ent hirm Nõukogude võimu naasmise ees, isegi kui lääneliitlased „päästaks“ Eesti mõne nädala, kuu või aasta pärast (välisdelegatsiooni liikmed uskusid siiralt sellise päästmise võimalikkust), võttis niivõrd paanilise mõõtme, et kodueestlased püüdsid vältida Punaarmee naasmist iga hinna eest.

Välisdelegatsioonil ei jäänud muud üle kui kodueestlaste seisukohta aktsepteerida. Nad tegid seda mitte ainult selleks, et hoida koos patriootlikku koalitsiooni, vaid ka sellepärast, et lõppkokkuvõttes nad mõistsid kodueestlaste loogikat ja suures osas nõustusid nendega. „Et meilegi on eluküsimus Vene ekspansiooni Eesti suunas seisma panna ja punaarmeed nõrgestada,“ kirjutas Warma 27. juulil 1944 Uluotsale, „siis kaitseme loomulikult oma riigi piire lojaalselt ühes sakslastega ja kasutame neid maksimaalselt ära nagu nemad meidki.“[26] Nõukogude Liidu tagasipöördumist peeti eksistentsiaalselt ohtlikuks nii siin- kui sealpool Läänemerd ja selle vältimiseks oldi nõus ohverdama ka koherentne välispoliitika.

Ka välisdelegatsiooni kõige läänemeelsem saadik Rei ei vaielnud sellele vastu; pidas ju temagi Nõukogude võimu „asiaatlikuks“, „kombinatsiooniks põrgust ja hullumajast“.[27] Samas ei jätnud ta ka ühtegi kivi tagurpidi pööramata, et Eesti olukorda kasvõi viimaselgi hetkel Läänele vastuvõetavaks väänata. Veel 1944. aasta septembris püüdis Rei Stockholmist kaugjuhtides kureerida Otto Tiefi valitsuse isikkoosseisu ja kujundada seda maksimaalselt Lääne-sõbralikuks. Rei hoiatas, et lääneriikides leidub „küllalt suur grupp radikaalseid, n.n. antifashistlikke elemente ajakirjanduse maailmas, kelle mõju avaliku arvamise kujundamisel me ei tohi alahinnata“. Need „antifašistid“ panevad Eesti pehme autoritarismi kergekäeliselt ühele pulgale fašismi ja natsismiga ega kohku loovutamast Eestit Nõukogude Liidule. Selliste tegelaste rünnakute vältimiseks, seletas Rei, tuleks valitsusse lülitada maksimaalselt demokraate ja sotsialiste ning puhastada see Pätsu aja tegelastest. Valitsusele tuleks anda „radikaal-demokraatlikku värvingut, aidates pareerida meie vastu kindlasti ettetoodavat väidet, et tegemist on endise, pool-fashistliku klike uuesti ülesseupitamisega, olgugi veidi varjatud kujul“.[28]

Need meeleheitlikud viimase minuti skeemid olid aga tühi töö. Tiefi valitsuse koosseis otsustati kodumaal ning kinnitati Riigi Teataja 1944 1. numbri trükkimisega meile tuttavas vormis. Tegelikkuses Tiefi valitsuse loomine avalikkuse ette ei jõudnud, ent see ei tähenda, et sündmus oli pelgalt deklaratiivne või puhtsümboolne. Tegu oli siiski kõigi Eesti demokraatlike parteide fikseeritud poliitilise kokkuleppega, mis andis valitsusele tugeva legitiimsusbaasi. Samuti maksid mitmed valitsuse liikmed selle „sümboolse“ teo eest peagi oma eluga. Nõukogude võim võttis Eesti poliitikute sammu vägagi tõsiselt; ta oli muretsenud kodanliku restauratsiooni ohu pärast kogu sõja vältel. Juba oktoobris raporteeris Lavrenti Beria Stalinile Inglise-Ameerika orientatsiooniga „kodanlik-rahvusliku Eesti valitsuse“ eksistentsist ning veebruariks 1945 olid „demokraatliku Eesti valitsuse“ (nõukogude julgeolekutoimiku ametlik nimi) Eestisse jäänud liikmed kõik arreteeritud; kes hukati, kes saadeti vangilaagrisse.[29] Veel 1970. aastatel pidas Nõukogude võim Rahvuskomiteed ja Tiefi valitsust sedavõrd ohtlikuks ürituseks, et fabritseeris Rahvuskomiteest müüdi kui „Saksa gestaapo“ sünnitisest.[30]

Lõpetuseks. Mälu juured

Saksa okupatsiooni Eestis ei iseloomustanud üksnes vägivallavõim, genotsiid ja rahvuslike ambitsioonide allasurumine. Tegu oli ka narratiivselt plahvatusliku momendiga, kus eestlased ise kukutasid vanu rahvuslikke müüte ja lõid uusi. Eestlased mõtestasid ümber, kes on nende põlisvaenlane, kes on nende sõbrad ja mis sündmused on nende ajaloos kõige määravama tähtsusega. Nende uute müütide loomisel osalesid eri grupid Eesti Omavalitsusest ja nende kontrollitud ajakirjandusest Jüri Uluotsa ringi ja liitlaste-meelse demokraatliku vastupanuni, samuti diplomaadid välismaal. Igaühel neist oli oma visioon eesti rahvuslusest ja rahvuslikust strateegiast ja taktikast.

Need lood polnud loodud „mäluna“, tagantjärele konstrueeritult. Nad loodi sündmuste keskel ja kujutasid endast viise, kuidas ühiskond püüdis väljapääsmatut olukorda endale ja teistele mõistetavaks teha. Mäluajaloolase Jan Assmanni järgi narratiivne vorm mitte üksnes ei kujunda ajalugu, nii nagu see meile pärandatud on, vaid struktureerib inimeste mõttemaailma juba siis, kui ajalugu „tehakse“ ja kogetakse. Juba sündmuste keskel annavad inimesed sündmustele tähendusi ja paigutavad need endale sobivatesse (või strateegilistesse) narratiivsetesse vormidesse.[31] Sageli muutuvad need kaasaegsed lood mäletajate ja uute põlvede jaoks autentseks ajalooliseks tõeks, mille käigus läheb aga kaotsi lugude algne konstrueeritus, mitmekesisus, nagu ka unustamine ja ütlematajätmised.

Saksa okupatsioon oli oma vägivalla ja tsensuuri kõrval piisavalt liberaalne aeg, et lasta eestlastel püherdada oma kannatustes ja väljendada oma rahulolematust maailmaga – teha seda nii ajakirjanduses, mälestusüritustel kui ka igapäevases kommunikatsioonis. Kolme pika okupatsiooniaasta kestel mõtestasid eestlased uuesti oma ajalugu, esimese kommunistliku aasta kannatusi, reflekteerisid oma koha üle maailmas ja vaagisid suhestumist suurvõimudega. Teiste lugude hulgas loodi ka Eesti demokraatliku vastupanu ja kahe võrdse kurjuse lugu, mis pole kindlasti kuidagi „vale“, aga on ometi reduktsionistlik viis, kuidas Saksa okupatsiooni aastate poliitilisi ja rahvuslikke vahekordi mõista, veel vähem mõtestada. Kuna võitlust Saksa mundris oli pea võimatu Lääne pilgule sümpaatseks väänutada, otsustasid demokraadid oma tegevust obfuskeerida ning vahel ka otse valetada ja võltsida. See oli oma aja rahvusvahelistest võimuvahekordadest tulenev strateegiline kommunikatsioon.

Omavahelisi sõnalahinguid, mida eestlased pidasid 1943. aastal, peavad harrastus- ja professionaalsed ajaloolased edasi tänini. Kes Eesti poliitikutest oli naiivne? Kes oli kaugelenägelik? Kes langes võõra propaganda ohvriks? Kes oleks pidanud oma selja sirgu ajama? See kõik aga kätkeb endas valikulist, teleoloogilist ja seega ebaajaloolist lähenemist. Neis second-hand vaidlustes utreeritakse vanu konfrontatsioone ja läheb kaotsi fakt, et 1944. aastal olid patriootlikud grupid jõudnud konsensusele ja rääkisid nii kodu- kui ka välismaal pea ühte keelt. Kõik rääkisid patriotismist ja rahvuslusest, kõik toetasid natsliku Saksamaa mobilisatsiooni kui eksistentsiaalselt vajalikku, kõik hoidsid pöialt Saksa mundris võitlevatele eesti sõduritele, isegi kui Lääne avalikkusele räägiti võrdselt kurjadest diktatuuridest ja illegaalsest sundmobilisatsioonist.

19. augustil 1944 pidas Jüri Uluots oma teise ja märksa vähem tuntud raadiokõne, kus ta mõtestas eesti sõdurite positsiooni kui ainuvõimalikku ja ka ratsionaalset valikut. Uluots püüdis sisendada eestlastesse positiivset enesekuvandit nende erisõjast ning kinnitas, et kogu kodurinne seisab nende selja taga. „Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluõiguse, oma eluruumi, ja oma vabaduse eest,“ ütles Uluots. Ta kriipsutas alla eesti sõdurite agentsust sõjas (eesti rahvas on „kõndija rahvas“) ja keelitas teenistusest kõrvalehoidjaid, „kui nad tahavad eestlased olla ja eestlasteks jääda … pöörduda õigele teele, võitlejate ridadesse“. Mingit „kolmandat võimalust“ Uluotsa järgi ei eksisteerinud. Sel hetkel poleks selle teesi vastu protesteerinud ka kõige liberaal- või sotsiaaldemokraatlikum Rahvuskomitee liige. „Nõnda ei ole praegu mingit teist ega kolmandat või ei tea millist võimalust päästa eesti rahvast ja kõike, mis temale on kallis,“ ütles Uluots, „kui ainult üks võimalus: ära hoida seda, et bolševikud meie maad ei vallutaks…. Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda.“[32]

Eesti Rahvuskomiteed, Otto Tiefi valitsust ja Eesti välisdelegatsiooni liikmeid püütakse sageli kujutada kui Saksa mobilisatsioonide kriitikuid ja Atlandi harta idealiste. Tegelikult oli see idealism mõeldud välistarbeks. Päriselus valitses ka demokraatide seas vägagi „realistlik“ konsensus, et isegi kui poliitiliseks ideaaliks on Lääne stiilis demokraatia, siis Saksamaaga koos sõdimisest ei pääse. Keegi ei väitnud enam teisiti ja sellega peame arvestama, kui mälestame sõjaaegset Eesti nn vastupanukultuuri. Ehk teisisõnu: Rahvuskomiteed ja Otto Tiefi valitsust ei saa ilma Saksa sõjaväevormita. Kas see on moraalselt problemaatiline? Sõltub sellest, milleks me soovime seda pärandit kasutada. Neile, kes soovivad Rahvuskomiteega mälestada eestlaste liberaaldemokraatlikke püüdlusi ja kinnitada Eesti ajaloolist truudust lääneliitlastele, pakub Rahvuskomitee de facto toetus Saksa mobilisatsioonile ebamugava kontranarratiivi, nii nagu Saksa okupatsiooni viimastel päevadel Pika Hermanni tornis lehvinud Eesti lipp, mis ju lehvis seal siiski kõrvuti Natsi-Saksa sõjalipuga. Samas ei tule sellise situatsiooni anomaalsust ka ületähtsustada, sest Rahvuskomitee liberaaldemokraatlikud püüdlused olid ometi siirad ja nende Lääne-sümpaatia tõeline. Ja kes 1941. või 1944. aastal Eestis poleks eelistanud vabastamist USA või Suurbritannia poolt?! „Valget laeva“ oodati terve sõjajärgne aastakümme.[33]

Siiski leidub Rahvuskomitee loos ka üks teine moraalne mõõde, mis on seotud tihedalt just tollase ajastu enda, mitte niivõrd selle tänapäevase tarbimisega. Ja see mõõde on pigem siseriiklik ja puudutab tollast eesti ühiskonda ennast. See puudutab vähem seda, mida öeldi, kui seda, mis jäeti ütlemata ja mida püüti unustada.

Artikli alguses võrdlesin Eesti Rahvuskomitee manifesti Eesti iseseisvusmanifestiga. Ent neil kahel dokumendil on üks silmapaistev ja oluline erinevus. Eesti iseseisvusmanifest 1918. aastal algas pöördumisega „kõigile Eestimaa rahvastele“ ja viitas Eesti rahvusvähemustele juba oma teises lõigus. Eesti riik oli loodud imperialismijärgse idealismi vaimus, lubades enesemääramisõigust mitte üksnes põhirahvale, vaid ka kõigile teistele naabritele riigi sees; tulemuseks oli üks maailma liberaalsemaid vähemusrežiime. Kaks aastakümmet hiljem avaldatud Eesti Rahvuskomitee manifest midagi sellist enam ei pakkunud ega lubanud. Rahvuskomitee deklaratsioonid vähemuste poole ei pöördunud ja seda hoolimata äsja toimunud genotsiidiaktidest. Vähemusi ja nende saatust ei mainitud isegi rahvuslaste kirjavahetuses, isegi mitte pro forma välistarbeks – see oli mitteteema. 1944. aasta manifest ja teised avalikud dokumendid paistavad silma üllatava etnotsentrismiga ja mitte üksnes presentistlikust vaatest. Miski oli Eesti etnilistes suhetes ja rahvusriigi kontseptsioonis vahepealse kahe aastakümne jooksul oluliselt muutunud. See probleem nõuab aga eraldi pikemat lahkamist.

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri grandi toel (projekt SJD80).

[1] Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992. Toim. M. Orav, E. Nõu. Tartu, 2004, lk 1225.

[2] Sealsamas, lk 1248.

[3] Neile ebakõladele on varem osutatud magistritöös: M. Keskpaik, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee: Kujunemine ja tegevusstrateegiad. Tartu, 2011, lk 43–49, 65–66.

[4] Tõotan ustavaks jääda…, lk 1331.

[5] Vrd nt Eero Medijaineni teravat kriitikat Eesti poliitikute passiivsuse kohta teiste autorite positiivsemate hinnangutega: E. Medijainen, Raudse eesriide lõimed: Propaganda, avalik arvamus ja Baltikum, 1939–1944. Tallinn, 2018; M. Laar, September 1944. Otto Tiefi valitsus. Tallinn, 2007; Otto Tief ja 1944. a. vahevalitsus. Toim. A. Parmas. Tartu, 2006. Eriti vt: K. Niidassoo, Erimeelsustest ühtsuseni: Otto Tiefi valitsuse moodustamise ajaloolistest aspektidest. Sealsamas, lk 56–68.

[6] J. C. Scott, Domination and the Arts of Resistance: Hidden Transcripts. New Haven, 1990, lk 1–16.

[7] Riksarkivet (RA), Reis arkiv, Karton 8, Korrespondens VII.

[8] Eesti Rahvusarhiiv (ERA), fond 84, nimistu 1, säilik 1046, lehed 41–47. Vt ka: Karl Soonpää päevik 1. ja 2. oktoobril 1939. aastal. ERR.e, 01.10.2019.

[9] Eesti Sõna, 27.02.1942.

[10] Nt Vaba Eesti: Vaba Eesti Võitlusrinde häälekandja Nr 1 – Veebruar 1944. Akadeemia, 2000, nr 11, lk 2411–2414.

[11] Vt nt E. Medijainen, Raudse eesriide lõimed, lk 90–104, 115–18, 256–71; K. Piirimäe, „Sama hästi kui venelaste maa“: Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas. Tallinn, 2020, lk 299.

[12] Erinevuste poliitika kohta vt: J. Burbank, F. Cooper, Empires in World History: Power and the Politics of Difference. Princeton; Oxford, 2010, lk 1–22.

[13] Tõotan ustavaks jääda…, lk 652.

[14] Rei, kes pidas demokraatlike lääneliitlaste ja Stalini NSV Liidu koostööd „loomuvastaseks liiduks“, uskus endiselt lääneriikide interventsiooni võimalikkust Baltikumis. „Nii on meil küllalt suur schanss olemas, et sel momendil, mil võit Saksamaa üle jõuab ukse ette ja anglosaksi demokraatiate ning sovjeti despootia teed lähevad lahku, meie neilt demokraatiatelt saame abi ja toetust Sovjeti-Vene punase imperialismi apluse vastu.“ Sealsamas, lk 651.

[15] Sealsamas, lk 657.

[16] Sealsamas, lk 613–614.

[17] Sealsamas, lk 614–615.

[18] E. Sarv, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee teke. http://web.archive.org/web/ 20070611050929/http://www.okupatsioon.ee/kaastood.

[19] Vt nt põrandaaluse ajalehe Vaba Eesti argumente: „Eestlaste panus ei mõjuta praegu, mil lahinguisse on paisatud miljonilised armeed, sõja tulemust karvavõrdki. Ka siis mitte, kui meie mehed praegu viimseni rindele läheks. Oma mehi aga vajame siis, mil tekib olukord, kus Eesti põlvepikkuse poisikeseni läheb võitlusse oma vabaduse ja iseseisvuse eest. See aeg tuleb kord praeguse sõja käigus, ja me peame siis olema valmis tekkiva konjunktuuri ärakasutamiseks.“ Vaba Eesti: Vaba Eesti Võitlusrinde häälekandja Nr 9 – November 1943. Akadeemia, 2000, nr 10, lk 2206.

[20] Tõotan ustavaks jääda…, lk 994.

[21] Vaba Eesti: Vaba Eesti Võitlusrinde häälekandja Nr 9 – November 1943, lk 2203.

[22] Vaba Eesti: Vaba Eesti Võitlusrinde häälekandja Nr 1 – Veebruar 1944, lk 2412.

[23] Bundesarchiv (BA), Bestands-signatur R 6, Archivnummer 220, folios 1–7.

[24] Tõotan ustavaks jääda…, lk 1254–1255.

[25] Sealsamas, lk 1236.

[26] Sealsamas, lk 1245.

[27] RA Reis arkiv, 8-VII.

[28] Tõotan ustavaks jääda…, lk 1347–1348.

[29] I. Paavle, Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief (1889–1976). Tartu, 2014, lk 271–278.

[30] Vt nt Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas XV. Tallinn, 1972, lk 85, 109.

[31] J. Assmann, The Mind of Egypt: History and Meaning in the Time of the Pharaohs. Tlk A. Jenkins. Cambridge, 2003, lk 6–11.

[32] Eesti Sõna, 20.08.1944.

[33] H. Tammela, Waiting for the White Ship: The Expectation of World War III among the Population of Soviet Estonia (1945–56). Rmt-s: The Baltic States under Stalinist Rule. Toim. O. Mertelsmann. Viin; Köln; Weimar, 2016, lk 189–208.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi